Tere kõigile Restarti kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa saavad öelda tere kaunist kolmapäeva ja me, ja tänane saade on mitmes mõttes eriline, sellest me hakkame varsti rääkima. Põhiteema, mida me oma tänases saates tahame katta, on noored, tulevik, ükssarvik, ükssarvik kuud ja asi, mille nimi on Matic. Ehk tänases saates me räägime sellest, kas meie inseneride, nutikate inimeste, startupperite ja muidu Eesti elu edasiviivate kodanike järelkasv on olemas. Kas nad õpivad asju, mis võimaldavad olla neil tulevikus edukad? Kas nad kardavad jäledaid inseneriaineid või peavad neid põnevaks ja miks? Nii et selline on tänane saade, aga mitte ainult, nii et varsti saate teada. Meie tänase saate põhikülaline on Ede Tamkivi, tere, Ede. Tere, tere. Ja meie tänase saate põhisaatejuht, aga poole kohaga külaline antud teemas on Taavi Katka, tere, Taavi. No tšau. Me hakkame siis peale sellest, miks tänane saade on super eriline, peale selle, et meil on siin Ede ja me saame rääkida noortest ja Maticust ja ükssarvikutest, mida me tihti ei tee. Aga meil on üks põhjus veel, nimelt me oleme Taaviga koos teinud neid restarte. Kui ma nüüd õigesti lugesin, siis tänane peaks olema kolmesaja kolmekümne kuues. Ja. Restardina ja sellisel kujul jääb see ka meie viimaseks. Nii et ei venitanud välja neljasadat ega viitesadat. Küll aga Taavi, sinu, sinu esimene saatejuhina saade, nii palju kui ma suutsin arhiividest tuvastada, oli kakskümmend viis mai kaks tuhat kolmteist. Ja meil on siin mitmel puhul juttu olnud, et, et sa võtsid endale sellise kümne aastase programmi. Et sul on paremini läinud kui mul, sest me koos hakkasime seda tegema tunduvalt hiljem, see oli jaanuaris kaks tuhat viisteist, aga, aga me ei lõpeta mitte sellepärast, et sai kümme aastat täis. Minu kaasasutatud geenius on siis nüüdsest. Oma elab omaette elu, on kasvanud suureks ja lõpetanud lasteaia ja kooli ja tema järele pole vaja enam valvata. Nii et minu ja Geeniuse teed lähevad praegu lahku ja Restart jääb Geeniusesse. Minu jaoks on tegemist võib-olla ühe kõige pikema ametialase asjaga, mida ma järjest teinud olen. Ainuke pikem asi on see, see saade, mis varem oli digitund ja nüüd on digisaade, see on, seda ma olen teinud siis kuussada kolm episoodi. Ma ei tea, kuidas sul on, sa oled ametikohta vahetanud tihedamini kui mina.
Ei ole, ei ole. Kas või esimest suuremat asja, Webmitit või Nortalit, ma tegin kaksteist aastat, nii et.
Ai, ai, ai, ai, ai, no siis teisel kohal võib-olla. Jah. No vot, asi seegi, nagu abielu natukene meil siin omavahel. See on veel pikem. Minu abielu on ka pikem kui Restart, aga.
Nonii, lähme asja juurde.
Ede, sina esindad siin täna organisatsiooni nimega Rakendusliku Antropoloogia Keskus ja ehk RAK ja teie koos Eesti Uuringukeskusega olete teinud uuringu, millel on lahe pealkiri tulevik, tulevikutegija teekond. Kas homsed oskused tulevad koolist, huviringist või YouTube'ist? Ja Startup Estonia on, on seal tellijate hulgas. Ehk kui ma just aru saan, siis sul peaks olema nüüd see lõplik vastus nagu, et. Kas see, kas see, mis me lastele Eestis õpetame ja see mismoodi me oma, oma riigi nagu tuleviku ette kujutame, et kas sellega on kõik hästi või on kõik halvasti?
No ma kõigepealt täpsustaks ka, et ma ka ikkagi esindan mitmeid, mitmeid erinevaid organisatsioone ja eelkõige esindan ma ikkagi iseennast tavaliselt. Aga siin saates võib-olla jah, et sissejuhatuseks konteksti loomiseks võib-olla siis see RAK-i tiitel on sobiv, et ma tõesti. Rakiga koos tegin juba siis vist kolmandat või neljandat uuringut ja, ja seda uuringut ma läksin eriti suure kirega tegema just seetõttu, et mina. Olen, kui te siin rääkisite sissejuhatuses oma ajaloost, siis, siis mina olen aastast kaks tuhat viisteist tegelenud noortega ja haridusprojektidega. Ja ma ei ole kunagi elus üheski riigiametis töötanud, ammugi siis mitte haridusministeeriumis, aga, aga julgen küll arvata, et ma nende aastatega teatava kogemuse haridusvaldkonnas olen saavutanud. Ja selles mõttes mulle oli hästi tore see väljakutse ja lõpuks ka tekkis seal arusaam, et võib-olla teinekord liigne professionaalsus võib tulla ka kahjuks. Et antud rollis uurijana võib-olla, kui sa, kui sa ise selles valdkonnas oled nii sügavalt sees, siis, siis hakkavad need isiklikud kogemused ja hoiakud võib-olla natukene. Mõjutama, aga tegelikult, mis ma arvan, mis selle uuringu suurim. Saavutus on, on see, et, et kui, kui me teeme või enamasti, kui tehakse igasuguseid haridusuuringuid, siis enamasti tehakse mingeid küsitlusi, mida ma isiklikult jälle hariduselt antropoloogina ütlen, et, et küsitlus kui selline. Eriti sellised skaalaküsitlused, et, et hind on kas heaks, superheaks või ülimega heaks. Need ei anna sulle ju tegelikult mitte mingisugust teadmist, me Taaviga oleme sel teemal ka kõvasti vaielnud. Ja et mina usun sellesse, et ikkagi ainuõige meetod inimeste arvamuse teada saamiseks on nende intervjueerimine, nendega koos. Füüsilises ruumis aja veetmine, nende tegevuste vaatlemine, kõiki neid meetodeid sai siin uuringus kasutatud. Ja mis tegelikult välja tuli, et noh, palju seda teadmist, mis meil nagunii juba on ja sihukese kõhutunde põhjal ja kuna me ju kõik oleme koolis käinud ja kõik me oleme lapsevanemad ja teame ju küll, kuidas see haridus käib ja peaks toimima ja, ja oleme kõik kõvad eksperdid. Et tegelikult need mured tulid sealt välja selgelt täpselt sellistena, nagu me kõik oma kõhutunde põhjal neid ka teame, et õpetajaid on vähe, nad on alamakstud. Huviharidus on teisejärguline, riiklik õppekava on ülepaisutatud. Õpilased tegelikult käivad tundides igavlemas. Põhiägedad asjad toimuvad huviringides, aga samas huviringid on raskesti kättesaadavad, toimuvad valedel aegadel valedes kohtades, huviringide juhendajad ei ole motiveeritud, on samuti alamakstud. Ja noh, kõik, kõik need hädad, aga tegelikult jah, selle, selle uuringu eesmärk oli siis välja selgitada, et milline see teekond on ja kuidas neid huvisid. Tekitada, alalhoida ja, ja süvendada ja ma arvan, et seal me tegelikult läbi selle, et, et see laste endi hääl, mis just nendes uuringutes tavaliselt kunagi ei kõla, ehk keegi isegi ei küsi. Küsitle neid noori, et, et see sai seekord kõlama. Ja, ja läbi selle tulid ka tegelikult väga head ettepanekud, et, et kõikide nende sadade murede lahendamiseks tegelikult. Teatud asju on ju juba tehtud ja juba on ka tulemust näha, et jällegi ma võin siin kiita kaassaatejuht Taavi Katkat oma tubli unicorn squad'i algatuse eest, et, et seda toodi muide täiesti sõltumatult. Ma, ma ei maini üldse, et, et sai käidud vaatlemas neid ringe näiteks Kuressaares. Et õpilased ise ka, ka mitte ringides käivad või selles samas unicorn squad'i ringis käivad noored, mainisid selle ära kui positiivse näite. Mis võimestab tüdrukuid tehnoloogiaaladele tulema, et, et selles mõttes võib öelda, et juba on palju asju tehtud.
Jah, vaata, see asi, mis meid huvitab, on ju, see, see lühend on MATIC, ma enne ütlesin ka. Ma igaks juhuks ütlen, mina näiteks pidin ikka jupp aega siin näppude poole arvutama ja mõtlema, et mis see MATIC siis on. Et see on siis matemaatika, teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja kunstide edukas ühendamine, see on. Inglise keeles vanasti oli STEM, nüüd on see A ehk art sinna juurde lisatud, eks, et see on STEAM. Ja, ja kui me seda uuringut vaatame. Ja siis noh, ega sealt ei jää ju kaugeltki nagu selline pilt, et õpilased, et õpilased arvavad, et kool on nõme ja kõik on igav, eks ole, ja kõik, kõik on väga halvasti, et. Et kui siin on üks gala, et küsiti nende käest, et, et mis on huvitav, millised ained on huvitavad. Siis noh, kunsti pidas huvitavaks või pigem huvitavaks seitsekümmend kaks protsenti vastajatest, on ju. Tehnoloogiat siin tuleb kuuskümmend neli protsenti, ettevõtlust tuleb ka üle viiekümne. Ja, ja siis seal tagaotsas, mida, mida õpilased peavad huvitavaks või väga või pigem huvitavaks või väga huvitavaks. Et seal tagapool on siis loodusained, täppes, teadused ja inseneeria ja, ja neid ka eriti loodusaineid peetakse ülekaalukalt rohkem kui teisi väga ebahuvitavaks. Ja mina lugesin seda ja mul tekkis selline kiuslik tunne, et. Et võib-olla ei ole süüdi ei kool ega lapsed, aga äkki see valdkond on süüdi, et äkki see valdkond ise on nagu igav lihtsalt ja. Ja me võime võimelda ja öelda, et õpetaja on vana, eks ole, ja, ja ma ei tea, vihik on liiga ruuduline. Aga äkki lihtsalt, äkki see ei olegi huvitav valdkond enamuse inimeste jaoks, ma ei tea, mis te arvate?
Sa hakkasid muidugi täpselt sellest skaala otsast pihta, on ju, et tasub mainida, et seda uuringut viisid läbi koos RAK-iga ka Eesti uuringukeskused, kes tegeles just selle siis selle kvantitatiivpoolega. Vot seesama, et ma, ma isiklikult arvan, et see MATIC ei ole nüüd väga, et see, kusjuures see sõna on ju tulnud järjekordselt. Sõnakonkursilt, mille korraldas üks erafirma muide, nii et neid sõnakonkursse meil siin korraldavad eestlastele ikka meeldib uudissõnu luua ja, ja sõnavus on ju, on ju tore algatus. Aga et tegelikult ta ei anna päris hästi edasi, et see stiim inglise keeles minu meelest jällegi, et ühendina on ta palju vaimukam kui eesti keeles see matic, et isegi need sõnad, mida sa siin ette lugesid, ei sobitu ju sellesse matic'usse sisse. Ehk matemaatika, A, mis see A on, A-d tegelikult ei ole, et ja, ja seal see rõhk. Et seal küsitluses oli ka, et, et oli üritatud siis laiali laotada need viis valdkonda ja tegelikult nad just nagu päris hästi ei tulnud kokku. Ja sealt siis selgelt tõesti tuli välja see, et kunst oli üle prahi kõige populaarsem. Kui sa neid ja siis vist oli eraldi veel loodusteadlased, olid absoluutselt kõige vähem populaarsed. Kõige viimane jah, karu on igav. Just, aga et noh, kui mulle ka ette panna see küsimustik sellisel viisil, et sul on see viis valikut ja mis sulle neist kõige vähem meeldib või mis või kuidas see skaalaküsitlus seal täpselt oli, et aga et mis, et ma rõhutaks siis seda RAK-i poolt sellest uuringust, kus me siis nende noortega ise rääkisime. Ja tegelikult, tegelikult see kinnitas seda, mis sellest küsitlusest tuli. Ja mis taandub jällegi nendele vanadele teadmistele, et või juba, juba kõigile teadaolevatele faktidele, et, et eriti just neid loodusteaduste õpetajaid on meil kooli väga raske saada. Eriti füüsika, keemia, matemaatika, täpselt selles järjekorras. Ja täpselt nii, need ained, kuhu, kuhu on saada, kuhu õpetajaid on raskem saada, vastavalt need tunnid on ka õpilaste jaoks kõige igavamad. Vanade meetoditega, vanade väärtushinnangutega õpetaja klassi ees ei inspireeri, ei suuda köita, ei, ei suuda tekitada kirge, et näiteks ma toon siia kõrvale sellesama unicorn squad'i, kus sul on. Lapsevanemad ise, kes on sügavalt motiveeritud, et tema laps saab huvitavas huviringis käia ja seetõttu ta on ise motiveeritud panustama sinna ringi. Et see on hoopis teine motivatsioon, kui see, et keegi pensionieelik või lausa pensionilt. Tagasi kooli kutsutud, et keegigi oleks klassi ees, et ma arvan, et siin on jälle, et, et noh, jõuame selleni, et, et aga see ülesande püstitus, et keegigi üldse klassi ees oleks, on juba iseenesest sügavalt vale, et ma arvan, et see on probleem, millega me peale, peame tegelema.
No lähme korraks päris suure plaani, just tulid värsked vist PISA testi uudised, eks, Eesti on nüüd absoluutselt number üks. Et kuhugi on kadunud Hiina ja Singapur meie eest, aga mis, kas Kaja Kallas postitas just Twitteris hiljuti oli, et oleme number üks. Just selles inseneeriaga selles pooles ka. Et kõik oleks nagu hästi, me vingume siin. Et mida me siin uurime, nagu mujal on veel hullem, et võiks ju niimoodi nagu mõelda, on ju, et kas see uuring nagu selles mõttes, kui ta, nagu ma üles need püstitused nagu tegite, et, et kas seal oli ikka mingi nii-öelda alaeesmärk või nagu vaade just selle koha pealt, et. Noh, haridus on väga pika vinnaga teema, ükskõik, mis me täna teeme, see mõju on näha võib-olla kümne-viieteist aasta pärast, eks on ju heal juhul. Võib-olla isegi kahekümne aasta pärast, et, et. Kas me peame üldse midagi muutma, kui nagu noh, ma ei tea, PISA järgi on kõik nagu okei, no PISA muidugi mõõdab ainult testi tulemusi, on ju, aga et, et äkki on kõik hästi.
No ma arvan ka jälle seesama PISA peal liu, liugu laskmine on nagu nii. Just nimelt, et mida see PISA mõõdab, tegelikult on ju see, et kui hästi me suudame asju pähe tuupida. Ja täpselt, see on see asi, mida, mida meil ei ole enam vaja, meil on nagu kümneid kanaleid, kuhu sa saad iga päev. Kust sa saad neid küsimusi küsida, et rääkimata nüüd chat GPT-st, mis sulle ka tekstid valmis toodab, et see on nüüd juba omaette teema. Aga et, et meil ei ole vaja faktiteadmisi, meil on vaja luua seoseid, meil on vaja oskusi keerulistes olukordades, tundmatutes olukordades kohaneda ja toime tulla. Ja lahendada probleeme ja vot selles osas ma arvan, et. Just see praegu olemasolev haridussüsteem ei valmista meid ette ja see on see koht, kus me peame nüüd täiesti, täiesti ümber mõtlema.
Nojaa, aga mõtlengi, et kes iganes on kunagi poliitikat ellu viinud, on töötanud ikkagi riigisektoris ja proovinud uut poliitikat. Kes
iganes meest kolmest. Kes iganes meest
kolmest on seda elust teinud, on ju. Et see teab, et ükski asi ei sünni üleöö, et vabandust, sünnib küll, käibemaks saab tõsta üleöö, see ei ole mingi probleem. Selle saab teha lõpsti ära kohe ühe ööga. Aga et noh, kui me räägime mingist haridusreformist, noh, see on, ma jumala eest ei tahaks laskuda jälle sellesse torisevate vanakeste sealt nii-öelda nagu narratiivi, et noh, et, et vinguvad, ühtegi lahendust ei ole, on ju, et noh, et, et. Et me teame, et see üleöö nagu pauk juhtuda ei saa, aga kas midagi, mis on siis oma, Ede, sinu sellesama nagu peaaegu kümne aastase kogemuse juures. Jõhvi kooli näitel erinevate huviharidusnäidete puhul. Sa oled ka Stanfordist asja käinud ju piilumas ja nii edasi, et, et kas midagi on ikkagi see, mis nagu, mis võiks olla nagu suund või umbes, et nagu noh, ütleme. Noh, minu unistus loomulikult, mul on väga lihtsad unistused, ma tahaks seda, et tehnoloogiat õpetatakse kaasaegsete põhimõtetega, et lapsed õpiksid koolis ka droone ja muid asju ja. Ja kõige paremalt õpiksid soopõhiselt või noh, me ei ole seda edega siin vaidlema jääda, aga, aga ütleme nii, et tüdrukud ühes ruumis ja poisid teises, noh, see on minu teadusuuringu tulemus, on ju, et. Aga just, et kas me saame midagi, noh, eks midagi on praegu ikkagi seda, mis tuli ka uuringust välja, mida me saaksime teha kohe. No kasvõi väikeste sammud
Vot see soopõhine teema mulle on ka isiklikult nii südamemäledane, et ma enne, kui ma vastan su küsimusele, pean ikkagi seda ära mainima, et seda. See uuring näitas ka, ma arvan päris veenvalt, et noored, noortel ei ole enam neid eelarvamusi, mida on meie põlvkonnal ehk lapsevanematel ja õpetajatest rääkimata. Ehk et, et seesama, kui ma õigesti mäletan, miks Unicorn Squad asutatud sai, oli banaalne lugu, kuidas robootikaringist visati välja üks tüdruk, kuna ta ei olnud niivõrd aktiivne nagu poisid ja loomulikult robootikaringi juhendaja oli mees. Kes oli ju harjunud tegema asju nii nagu mehed ikka teevad, natuke ropendas ja, ja ütles tüdrukutele, et teie minge tehke võileibu, samal ajal kui meie siin poistega progeme. Et noh, mis see klassika on ju. Mis, mis ongi tegelikult, mida see, mida see uuring ka veenvalt tõestas, et. Et noored, kes ise ei ole selliste olukordadega kokku puutunud või isegi kui nad on nendega kokku puutunud, siis nad ei oska seda tõlgendada sellisel viisil. Et, et nad on nii-öelda noh rosoolikult sellised puhtad lehed ja, ja, ja tahavad vaid parimat. Et, et kui me siis suudaks neile ette anda sellised toredad juhendajad, kes, kes ei käsitle neid stereotüüpide põhiselt, siis tegelikult asi toimib väga hästi ja selles mõttes vot see on see koht, mida ma, ma viitasin, et mis me Taaviga oleme vaielnud omavahel, et. Et, et mina usun, et Unicorn Squad töötaks suurepäraselt ka segatiimides, juhul kui seal oleks hea ja, ja mitte stereotüpiseeriv juhendaja. Ja ma arvan, et see, see tuli siit uuringust ka hästi välja, aga kuna meil siiski jätkuvalt on väga palju neid nii-öelda eelmise põlvkonna inimesi, kes ei suuda ja see on väga inimlik kellegi, et sa oled kasvanud mingisuguses kindlas keskkonnas. Ja sa ei suuda nendest vanadest arusaamadest lahti lasta, siis, siis seni tõesti on turvalisem ilmselt, kui need tüdrukud on teises ruumis eraldi.
Ma muidugi vastan sellele, et minu uuringu tulemused seda ei näita, et minu uuringu tulemused näitavad selgelt, ma toon sellesama paralleeli tennisega, et tennises on erinevad tasemed, et on olemas. Algus mängitakse vist mingi oranži palliga ja siis mängitakse rohelise palliga, lõpuks mängitakse päris palliga, eks, et. Et põhimõtteliselt, kui sa teed segarühma, siis sa paned kokku päris algaja juba rohelise palliga mängijaga ja kummalgi ei ole huvitav. Ja sellepärast ei toimu, ega rühmad, et küsimus oli isegi mitte nagu selles, et keegi oleks väga seksistlik seal või šauvinistlik seal tahvli ees, vaid küsimus on pigem selles jah, et, et tase sinna ruumi sisse astudes on juba niivõrd ebavõrdne, et see rikub ära selle.
Ja vot see tuleb küll välja ja seda, seda muide meil ka kood.Jõhvis oleme nüüd näinud, et, et vot seal tuleb see soopõhine lõhe väga selgelt välja, et poistel tekib see kogemus läbi iseõppimise ja, ja iseõppimine tuleb peamiselt tänu arvutimängudele. Enamik arvutimänge on loodud meeste poolt, mistõttu nad on meestele, poistele huvitavamad. Poisid hakkavad neid maast-madalast mängima ja siis tekib see soov, et ühel hetkel, et oh, siin mängus on mingi viga või minu arvates võiks siin olla midagi teistmoodi ja siis ma hakkan ise uurima, kuidas ma saaks ise seda asja paremaks ehitada. Et sageli see iseõppimiste teekond algab nii. Ja, ja nüüd. On aastatega siis hakanud tekkima ka mänge, mis tunduvad tüdrukutele huvitavad, et ma ei tea, kas see video või mängutööstusesse on jõudnud rohkem ka, ka naisarendajaid, et kas see võib olla põhjus või on siis. Meesarendajad sellest vajadusest ka aru saanud, aga noh, klassikaline näide näiteks Minecraft, mis on selline, mida toodi siin uuringus ka. Mitmed lapsed tõid ise välja just see mängulisus tegelikult üldse, et, et õppimine, niipea kui õppimine enam ei ole mänguline, siis ta ei ole enam ka huvitav, sõltumata vanuserühmast, muide. Et, et see on põhimõtteliselt ju LEGO-d arvutiekraanil, et sa saad ise ehitada klotsidest kokku maailmu, mis sulle meeldivad ja ma näen oma laste pealt, et sõltumata soost, see meeldib kõigile. Aga niipea, kui sinna tekivad mingid lisakihistused, et, et ma ei tea, tulistamine ja, ja tagaajamine, vot siis see tüdrukutele enam ei paku nii palju pinget kui poistele.
Aga Taavi, ma tahtsin küsida, kas see sinu iseenesest ju väga loogiline märkus, et kui sa paned rohelised pallid ja ma ei tea, orantsid pallid, eks ole, ühte kohta kokku, et noh, siis üks ei oska ja teine ei taha. Ja kellelgi pole huvitav, et seda tõenäoliselt saab laiendada ka tavalisele kooliharidusele ju, et kui sa paned matemaatikatundi kokku. Samal aastal sündinud inimesed, kellel mõnel lihtsalt on, ma ei tea, rohkem annet või suurem huvi või, või vanemad rohkem suunanud, mis iganes, nad on selles paremad. Noh, ma arvan meil kõigil, kes me oleme koolist läbi käinud ja ma arvan, et see ei pea üldse olema ainult Eesti tänase koolisüsteemi häda, vaid see ongi nagu selle koolisüsteemi probleem, et. Okei, sa oled sündinud kaks tuhat viis, davai, on ju, et nüüd te olete koos, et, et siis ongi ju kõigil nagu noh, see probleem.
Matemaatika on seal see vahe, et sul on klassis ikkagi üksik, üksikud geenused, on ju, et üldine mass on enam-vähem sama tasemega ja seal vahet pole, kas sa oled tüdruk või poiss, on ju. Ja noh, aastate jooksul, kes siis arendab ja areneb keskepoolümpiaadidel, see jõuab päris tippu ja ülejäänud jääb ikka selliseks nagu noh, keskmine nelja neli, eks, on ju. Et siis tehnoloogias on see keskmine natuke teistmoodi, ehk siis see on ikkagi niimoodi, et kõik poisid on juba selles nii-öelda paremas pallis, selles rohelises pallis, kui sina oled seda oranži taod, on ju, et noh, et, et. Ei, see tuleb ikka tegelikult kodust kaasa, noh need samad, noh, mis olid esimesed mänguasjad, millega sa mängisid, on ju, mismoodi on sul soorollid kodus, on ju, et kes võib prügi välja või kes saab haamri kätte, on ju. Ma pean isegi tunnistama, et ma oma tütre kinkisin esimese roboti, kui ta oli üheksa, poiss sai kolmeselt, on ju, et noh, et, et nagu noh. See sama LEGO,
LEGO, millele mina viitasin, et peaks just nagu olema õudselt sooneutraalne, siis tegelikult tüdrukutele on ju tehtud eraldi komplektid LEGO Friends, mis millegipärast kõik on siuksed, kus. Ilusad tüdrukud müüvad jäätist ja mängivad koerakestega, on need komplektid, mida sa saad siis valmis ehitada. Mida see Henrik ise ka just välja tõid? Et see tuli siit uuringust ka välja, et mis on tegelikult jälle tooksin välja siin ka positiivse nähtusena. Covidi kriisi, mis oli jälle suurepärane. Et kelle kuulus lause see oli, et ega head kriisi ei tasu raisku minna. Meie jaoks vist
Ansipi, aga võib-olla ta võttis seda ka kuskilt mujalt, ma ei tea.
Jah, aga et, et noh, paraku vist nüüd nagu kaks aastat hiljem ikkagi oleme sealt kõik, kõik ootasid pinevusega seda, et millal me normaalsusesse tagasi jõuame ja nüüd ongi kõik ohkavad ka järeldanud, et oh jess, et need distantstunnid on läbi ja, ja jäi nüüd möödaniku, saame jälle kõik minna sinna klassiruumi tahvli ja grihvliga kirjutama. Et tegelikult ma arvan, et tuleks kinni jääda vähemalt osaliselt sellesse kogemusse, mis me sealt saime, sest kõik need uuringud, mis tol ajal ka läbi viidi ja mida meie nüüd see RAK-i uuring ka taas kinnitas, et, et ongi üks seltskond ja see oli niisugune kolmikjaotuse printsiip, et. Ühele kolmandikule sobib suurepäraselt iseõppimine, nad saavad selles, sel viisil palju paremini hakkama, liiguvad kiiremini edasi. Keskmikud on ikka, neil ei ole vahet. Emb-kumb meetod sobib ja siis on üks kolmandik, kes jäid tõesti maha ja ei saanud hakkama ja nad ei suuda iseseisvalt õppida. Ja millegipärast kõikides nendes uuringutes keskenduti sellele viimasele grupile, rääkimata sellest, et. Ja mida Taavi tõi välja, et matemaatikatunnis on alati sul kaks geeniust, on ju, aga et ka kaks geeniust vajavad edasiliikumiseks paremat juhendamist ja nad on selles mõttes erivajadustega. Ja vot see on nagu nüüd küsimus, et kuidas meie olemasolev haridussüsteem suudab, et seni me oleme keskendunud nende mahajääjate aitamisele, aga et kuidas meil suudaks enam keskenduda sellele, et ka nendele oleks suurem väljakutse, kas seal tunnis istuda või eraldi küsimus muidugi, et kas nad üldse peavad seal tunnis istuma? Ja ma arvan, et siin võiks sellest covidi kriisist õppida, et, et selles mõttes kokku tulla, selleks, et kuulata õpetaja loengut või vaadata, kuidas ta kirjutab tahvlile mingisuguseid asju, ei ole enam mõtet, et see võiks küll jääda nagu covidi eelsesse aega. Kokku tasub tulla selleks, et teha meeskonnatööd, projekte, ühesõnaga suhelda, et selgelt see, mis siit uuringust ka välja tuli, et koolipõhiline võlu õppijate jaoks on. Sotsiaalne, sotsiaalsete oskuste omandamine ja, ja siit tuleb mängu ka see õpetaja rolli muutumine, et tegelikult õpetaja. Sellelt kõrgelt positsioonilt, kus ta teadmisi kallab ülevalt alla suurele grupile lastele, peab muutuma selliseks. Juhendajaks, kes jah, natuke jõuame jälle selle unicorn squad'ini, kus vaatame koos video ära ja siis, ja siis juhendame kõrvalt, igaüüd.
Aga see on, aga see on lahe, mis sa räägid edasi, sest minu lapsed on nüüd käinud ühe kooliaasta, see nüüd saab kohe praegu läbi, on ju. Koolis, mitte, mitte Eesti koolisüsteemis. Ja, ja nende tunnid on suhteliselt sellised, nagu sa kirjeldad, okei, ma ei ole ise tunnis käinud, aga, aga nii palju, kui nad räägivad ja nii palju, kui me oleme õpetajatega käinud vestlemas ja ma näen, kuidas need klassiruumid ka on üles ehitatud. Et klassiruum ongi nagu, ma ei tea, kohvik on palju öeldud, aga noh, selline ümmarguste laudadega ruum, eks ole, kus, kus ühe laua taga on siis seal mingisugune kuus-seitse õpilast. Ja, ja nad kogu aeg toimetavad midagi, et kord ühes grupis mingi laua taga, eks ole, ja siis ta täidab mingit järgmist, mingit juppi ülesandest teise laua taga. Ja, ja hästi palju ka nendest, sellest väljundist, mis siis, et mis me siis täna koolis tegime, eks ole. Hästi, palju sellest väljundist ongi mingi praktilise mõõtmega, et noh, me tegime mingisuguse, ma ei tea, suure seina lehe dinosaurustest umbes või noh, me tegime, meie grupp tegi mingi esitluse, eks ole, mingist Antarktikast või noh. Et, et see on ju natuke see, mida me, ma sain aru, räägime, et, et seda me nagu tahaks. Ja tundub, et neil on põnev ja nad saavad väga hästi hakkama. Aga noh, samas nad on praegu väiksed, on ju, et kui see mingi PISA test üks kord sisse sajab, võib-olla see PISA jaoks kõik mõttetu olnud, et mul on väga raske
Ja aga mõtlengi, et noh, niimoodi me ei jõua mitte kuskile, et noh, et mulle õudselt meeldis Armeenias mingi asi, sulle meeldis mingi Hispaanias on ju kokkuvõttes kellelegi meeldib Singapuris, tegelikult need. Igast labori, mis on Hiinas või need on ka maruägedad, on ju, et noh, ühesõnaga kelle järgi me lõpuks joondume, mida me siis teeme, on ju, et. Et minu küsimus on ikkagi pigem selles, et, et mis meie eesmärk on ja kas meil on mingi suur probleem, kas meil on midagi väga valesti. Ja no ütleme ausalt, ega ma ei oleks selle unicorni squad'iga tegelema hakanud, kui minu silmis oli väga valesti see probleem. Et ma olen ikka olnud väga mitme IT-ettevõtte juht ja ma loen ülesse mitu progejat mul naiste hulgas on, siis noh, vastus on noh, üks. Kolm või noh, ja samas noh, kolmesajast umbes on ju, et noh, et, et see on nagu nii näpu otsaga. Ja ma võtan veel ühe pildi, et vaatan siis, et kes siis nagu nende kõige paremate töökohtade peal, kus on, kus on nagu kõrgemad palgad ja. Ja, ja ka intellektuaalsemad, suuremad võimalused on ju. Siis noh, null, mitte noh, ma ei tea, süsteemi arhitekti naisterahvast, kui keegi saab, teab, tunneb, saatke mulle pärast Facebookis mingi sõnum või midagi on ju, et aga mina pole veel leidnud, eks on ju jah. Süsteemi analüütikuid, sealt on, aga võtame just nagu ütleme, arenduse poole pealt täielik null. Et see, kas see, kas see ongi nii, et kas see peab nii olema Või see ei pea niimoodi olema, et kas see ongi noh, ma ei tea, naise peakujus, ma olen nüüd šovinistlik meelega, on ju, et noh, et kas see on naise peakujus kinni või millest see kinni on, et miks ainult mehed on nagu tipparendajad, on ju. Ja, ja siis noh, üksikute arenditena, kes tõenäoliselt on kellegi tipparendaja tütar olnud kunagi ainult, noh, et, et jällegi. Et ja, ja vot siis sa võtad sellise projekti sihukese probleemi. Noh, sa ei saa öelda, et noh, et kuule, teeme USA järgi või teeme Hispaania järgi. Noh, mina võtsin selle seisukoha, et, et kui sind, sulle see mure, muret valmistab, siis noh, testi ära. Noh, maksa kinni ja proovi, on ju, et noh, et, et vaata, kas tuleb mingi muutus, kas tuleb mingi noh, suund paremuse poole või ei tule, on ju, ja ma ei tea veel. Ehk siis noh, me oleme täna jõudnud kolme tuhandeni, esimesed lapsed, kes meie süsteemist hakkavad ülikooli minema, just nimelt kolme aasta pärast. Okei, vabandust, meil juba on läinud, meil on juhendajate hulgast on läinud, seda nemad tulevad juba välja sealt, eks, et aga, aga erialavalikud on tähendab kolme, kolme aasta pärast. Ehk siis, ja kui see ei tulegi välja, tulebki välja täiesti mööda pannud, siis noh, see miljon või natuke rohkem noh, see on sinu enda raha, ise kulutused on ju oma viga, et noh, näed, riik ei riskinud, on ju. Et me ei saa teha niimoodi selliseid asju, et me teeme mingi reformi, mõtleme, et oh ei ole äge. Davai, et kuulge, et nüüd riik, palun kehtesta ja pane kõikidest koolidest tööle, meil on üle kuuesaja kooli sellise reformi läbiviimine. Noh, panna kuussada kooli uutmoodi tööle, no kuulge, sõbrad, see on nagu ju räigem, noh, räme tö
Tiigrihüppega me seda tegime, aga see võttis kümme, kümme pluss aastat aega. Me
tegime seadmed koolidesse, minu meelest siiamaani normaalset infotehnoloogilist haridust koolides
ei anta. Me tõime seadmed koolidesse, aga sellele järnes hirmus suur ja pikk õpetajate koolitamise programm. See oli nagu palju suurem asi tegelikult kui see, et me ostsime arvutid, mida kõik mäletavad tiigriõppest, aga see, et me peaaegu kõik Eesti õpetajad saatsime kõigepealt arvuti algkoolitusele ja siis võtsime need, kellel silm rohkem säras. Ja, ja, ja tegime nendest, ma ei tea, kuidas ma siis ütlen, edumeelsete õpetajate grupid, eks ole, ja, ja vedasime neid tiigriõppe raha eest suvelaagritesse ja tegime community'd ja panime nad teistmoodi mõtlema, teistmoodi õpetama. See oli nagu ma arvan, Tiigrühppe noh, päris teene, nii et ärme, see ei olnud kindlasti mingi arvutite ostmise programm, aga see oli keeruline ja võttis aega.
Aga no vot see, see näitabki edukalt ära minu meelest, et, et see nii-öelda pidur ongi kusjuures, meil oli siin üks suurepärane tsitaat selles samas uuringus, et üks õpetaja ise ütles, et meie olemegi need pidurid, üks noor ja särav õpetaja. Et ja paraku nii see on, et see inimfaktor on seal kõige aeganõudvam ja, ja keerulisem ja, aga samas kõige tähtsam, et, et see, et need seadmed ise ei õpeta kedagi midagi tegema ja me, ma mäletan, ma olin ise, tegime sellist algatust nagu Eesti kaks punkt null, kus me viisime 3D printereid koolidesse. Ja aasta hiljem siis küsisime, et kus siis need printerid on ja mis te nendega teete ja selgus, et kahekümne viies protsendis koolidest olid need direktori kabinetis kaunistatud linikuga. Ainult direktor võis vajutada start nuppu, et, et noh, see näitab, et ega, ega see tehnika ise ei, ei pane kedagi midagi tegema ja teine asi, et, et kui tulla tagasi selle Taavi jutu juurde, et kus siis on need säravad naisprogrammeerijad, et. Et on paralleeli ettevõtlusega, kus teatavasti need numbrid on üsna sarnased. Ettevõtluses meil teatavasti on nii nagu ka IT-s umbes kolmandik naisi. Ja, ja just asutajate poole pealt ja, ja meie Eesti niigi väikses asutajate ringis naissoost asutajate hulk ja kes saavad ka rahastatud, teatavasti on. Äärmiselt väike, aga samas need vähesed naised on meil väga tubli tööd teinud selle valdkonna populariseerimisega ja just nimelt. Kui me küsime tüdrukutelt, kas te tahaksite saada ettevõtjateks, siis nad loevad ette need nimed Caroli Hinriks, Kristel Kruustük. Kes, kes nende jaoks on juba teadaolevad eeskujud ja see inspireerib, aga kus on need naisprogejad, keda me saame ette näidata eeskujudena, kelle, kelle järgi noored võiks joonduda? Taavi.
Ei, selles mõttes ma olen sinuga nõus, et täpselt, et, et ilmselt see tulebki. Nagu sa ütled, et kui nad lähevad kahe aasta pärast ülikooli, siis, siis me peame ootama veel viis aastat, eks ole. Aga
ma mõtlengi, et need reformid on kallid ja siin ongi seesama teema, et, et kas sellised nagu. Noh, targutamised, mida me noh, mõnes mõttes ka siin praegu teeme, eks on ju, et omal väiksel moel. Et kas nad omavad üldse mingit sisu, noh, et me peaksime pigem rääkimagi. Sellistest lühikestest tekst, testidest, mis sobivad nagu meie konteksti ja just meie maailm ja meie majandusruumi. Noh, a la kui meie noh, praegune eesmärk on, et me kaks tuhat kolmkümmend tahame olla ikkagi teadmistepõhine majandus. Vaatame praegu oma ekspordi allakäiku ja muuta siin tööstuse allakäiku on ju, et noh, et, et siis. Tundub, et noh, polegi nagu väga muid valikuid, tulebki sinna IT-sse rohkem panustada, on ju. Siis tekib ju küsimus, et noh, et kui me oleme võtnud riiklikuks eesmärgiks saada rohkem nagu teadmispõhiseks maj Aga naistele ei anna seda võimalustki. Jah, ütleme, et noh, et pole probleemi, on ju, et palgalõhet pole, mitte midagi pole, on ju. Et siis, siis ei muutu midagi paremaks, ehk siis no, et sa pead minema konkreetsed parameetrid muutma, et seda, mida sa mõõdad, seda sa saad ka, eks, on ju, et. Kui sa ütled, et noh, sellega on probleem ja noh, mina väidan, et on probleem, naisi on liiga vähe, võiks olla rohkem, saaks paremalt palka ja nii edasi, on ju. Et noh, siis test, testi ära, tee ära oma väike test, on ju, küsimus ongi, mis edasi saab, on ju, et kui test on ära tehtud. Siis siin mul küll praegu väljundit ei ole, sest noh, ühel hetkel saab ühe peale rahakott otsa, on ju, rohkem ei jõua maksta, on ju, et noh, et, et.
Mina pakuks ka välja, et, et esimene asi, kust just sellest räägiti minu meelest mingi viis aastat tagasi juba ma isegi ei mäleta, kes siis tol ajal võis haridusminister olla, aga et. Et, et ka hariduses võiks olla selles mõttes selline riskifond, et, et katsetamegi ära, et ja neid näiteid erasektorist on tegelikult ju päris palju. Ja noh, ma isegi näiteks hüppelaud suvekooli sel aastal teeme juba seitsmendat korda ja samamoodi võin öelda, et. Mina võin ka mõõta mõju ja öelda, et näed, et, et meil on nüüd see mõju käes, et mulle tulevad. Hüppelaua läbi teinud noored iseennast järgmiste aastate mentoriteks pakkuma ja nad on läinud rahvusvaheliselt tunnustatud ülikoolidesse tehnoloogia erialadele ka tüdrukud muide. Ja, ja tulevad iseennast pakkuma, ehk siis see süsteem taastoodab juba ennast ise. Ja siis nad lähevad siin Bolti, Veriffi, Wise'i tööle, et mina võin ju väita, et see ongi kõik täna hüppelauale, loomulikult tegelikult neid mõjusid on seal rohkem ja lõpuks see ilmselt taandubki sinna, et, et neil kõigil on toredad isad ja emad, kes on võib-olla ka ise tublid programmeerijad. Ja sageli nii ongi, et, et selles mõttes seda mõju saabki vaadata pikaajalt, aga et selles mõttes see võiks olla see koht küll, kus siis riik. Võtab üle, et palun väga, meie tegime erasektoris, kiirelt testisime ära, töötab, võtke üle. Aga ma ei näe seda julgust ja noh, Taavi, sina võid ju oma riigisektori kogemusest öelda,
siis seda julgust võtta üle neid erasektoris ainult tõestanud projekte?
Meil on üks ministeerium, kus ei ole julgust.
No võib-olla mõni veel, aga ühes kindlasti ei ole.
Aga tegelikult see, me oleme siin nagu tiirelnud kahe pooluse ümber, eks, et me räägime ühes lauses kooliharidusest, mida lapsed saavad siis, kui nad lähevad, ma ei tea, kell kaheksa kooli, on ju, ja tulevad pool kolm tagasi. Ja siis me teise hingetõmbega räägime sellest huviharidusest, eks. Mida noh, kas või unicorn squad'i näitel või mis iganes robootikaringide näitel ja siis me kuidagi proovime neid ühendada ja siis nad jälle lähevad nagu lahku, meie enda jutus ka. Kas selle kohta on mingi ühtne arusaam siis olemas, et mida me siis nagu tahame, et kuhu me siis optimeerime, et kas me tahame paremat huviharidust? Või me tahame, et see, mis täna on nagu huviharidus, mida siin Taavi veab eest, eks ole, ja teised veavad eest, et, et see ei peaks üldse olema huviharidus, vaid see peaks olema nagu hariduse osa ja kõigile. Need on erinevad
asjad. Henrik, ma täpsustan kohe ära, et minu eesmärk ei olnud pakkuda parimat, teistsugust huviharidust. Ehk siis meie projekti väga selge eesmärk on, on see, et tehnoloogiaõpe peab muutuma koolis kahekümne esimese sajandi põhimõtete järgi. Ehk siis vineerist koera ja, ja Muhu mustrit me võime jätkuvalt teha. Aga palun eraldame mingi sort, portsu tunde selleks, et õppida ka droonilennutama, drooni progema, robotit progema ja nii edasi, on ju, see on minu eesmärk olnud. Selle eesmärgi esimene takistus oli see, mulle öeldi, mis oli tuntud kooli direktorite poolt välja öeldud. Seda pole mõtet teha, sellepärast et tüdrukud ju ei taha. Et kui nad tahaks, siis oleks ju nendes progemisringides võrdselt, ehk siis noh, me naerame seal ju tänaaegselt suurkuti ei taha, on ju, aga see oli esimene hüpotees, mida ma hakkasin tõestama. Teine probleem oli see, et pole juhendajaid, see on tõestatud tänaseks, et tööd polegi vaja, on ju, ja kolmas oli see, et see on kallis. Ja tuleb välja ka sellest probleemist saab maha, kus on hea logistikasüsteem, eks.
Just nimelt ja see taandub, sinu tahtmine tugineb ka teadmisele, et meil on Püha Graal riiklik õppekava ja siis on mingi huviharidus, mis on hierarhias selgelt allpool ja see tuleb siit RAK-i uuringust ka väga selgelt välja. Ja eriti räägivad sellest huviringide juhendajad ise, et nad tunnevad, et nad on kuskil seal hierarhias väga alumisel astmel ja neid ei võeta üldse tõsist, et koolid, õpetajad on ikkagi kuskil kõrgemal ja kaugemal. Aga, aga kui me vaatame ja siis, mis on kõige kurvem, et, et tegelikult õpilased ise naudivad kõige enam seda. Aga, aga ma tahtsin tegelikult üks väga hea tsitaat oli ka meil siin uuringus, kus. Üks juhendaja ütles, et ta tegi poistele robootikaringi ja samal ajal kõrvalruumis toimus tüdrukute, ma ei tea, kas see oli siis tantsu noh, tõenäoliselt kas. Tantsutund või laulukoor või mida ikka tüdrukud ju traditsiooniliselt teevad, aga kuna tüdrukud siis läbi klaasi nägid, et teisel pool klaasi toimus midagi palju põnevamat. Et ja, ja see oli väga graafiline, kirjeldas, kuidas siis ilanire voolas mööda klaasi, siis need tüdrukud kõik nagu nina vastu klaasi vaatasid ja tahtsid ka. Ja kui nad siis läksid koju ja nõudsid oma vanematelt, kes omakorda nõudsid siis kooli juhtkonnalt. Aga noh, eks see on klassikaline selline rohujuure tasandilt kõrgemale jõudmine, aga et, et kui tulla tagasi selle küsimuse. Algse pistituse juurde, et aga kuidas me siis jõuame sinna, sinna otsustustasandile? Et ma ei tea, mis, mis peale selle, et me ära näitame, et, et me tegime, asi töötas, mis veel saaks toimida, et, et kui palju lõpmatuseni, et. Et, et mulle tundub, et meie süsteemis on nagu põhiviga, ongi see, et haridus on meil olnud just nagu tasuta või noh, seda, seda nähakse kui tasuta teenust ja seetõttu eeldatakse, et, et me peame seda tasuta. Ja sellisel kujul jätkuvalt saama, aga me ju ei kuidagi arvesta sellega, et me tegelikult maksame selle kõik ise kinni, aga see süsteem sellisel kujul või noh, et meie ei saa ise otsustada, et mil viisil seda raha siis kasutatakse.
Noh, mingite sotsas on ikkagi, mis me saame ära teha, kus on selgelt nagu vigu tehtud noh, a la mis, mille on see laia matemaatika ja mis see. Lahja matemaatika oli, et, et noh, näiteks selle sellise valiku sissetoomine üldse nagu eksamites on noh, selge nagu. Noh, põhimõtteliselt ärge, ega te ei peagi väga matemaatikat õppima sõnum noortele, eks ju, on ju, et.
No kuule, kirjand, ma saan aru, on ka tänapäeval taandatud mingiks kolmeks hajusaks, hajusaks
Taavi jälle tahab öelda, et see ei ole õige, Henrik, meie võime vastu vaielda, et. Et ajakirjandus või kriitiline meedia sisu analüüs on nüüd ka jõudnud eesti keele tundi, mida mina tervitan kahel käel ja kindlasti Henrik, sina ka, aga kuna meie oleme ikkagi koos ajakirjandust õppinud. Taavi leidab selle aja raiskamine.
Ja me, me ütleme väga raiskama ja mu küsimus on ikkagi see, et, et milleks me ette valmistame neid noori ja nagu selles mõttes, ega need noored ise ju selles vanuses veel seda väga mõtestada ei oska, et küsimus on ikkagi nagu ka. Noh, vanemates, et noh, oletaks, oletame, et me oleks väga kehv kooliharidus, siis ju vanemad lööksid rusika lauale, nõuaksid paremat, on ju, et. Ei noh, selles mõttes ega need valikud ka, kas need lapsed, lapsed on seal tantsurünnis või, või lähevad robootikat õppima, on väga paljuski vanemate teha, on ju, et noh. Ede, sa isegi panid omal ajal tütre enne kuskil mujadesse ringidesse kirja ja siis alles vaatasid, kuhu see robootika mahub, on ju, et. Et eks ta hakkas headpoolt. Vale, Taavi,
Okei, seda te võite pärast klaarida ja Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt see ka väga tähtis ei ole. Aga, aga noh, ma arvan, et see lõpuks meil ongi see, et me oleme täna siin juuhuse tahtel, on ju, tehnoloogia saates ja, ja Taavi on ülikoolis, mis sa õppisid, matemaatikat, sina või progeerad? Ei ole ma
Et kui meil oleks siin teeniseedendajad, eks ole, või, või minu meelest nagu eesti keele inimesed. Ma arvan, et me kokkuvõttes räägiksime ju sama juttu, lihtsalt need aine nimetused oleks teised, eks, et, et noh, kui, kui mina vaatan täna. Me kõik võime vinguda noorte üle, eks ole, aga kui ma tõesti vaatan, eks ole, seda, et kuidas inimestel on kolm lauset järjest panna, nii et sellest mõte välja tuleks, on ilmselgelt võimatu. Siis me võime neile, Taavi Mati nagu taguda ööl ja päeval pähe, see võib olla maailmaga huvitavam asi, aga ma arvan, et ega me noh, rahvana jällegi oluliselt kaugemale sellega nagu ei jõua, et. Et, et kui see asi nagu lonkab ju, siis lonkab teistes valdkondades ka ja me ei saa lõpuks jõuda ju selleni, et me teeme kõigepealt robootika huvihariduse ja siis, kui nad sealt lähevad, siis nad lähevad enesemõtete selgelt väljendamise ja kirjapanemise huviharidusse. Mida ei tee võib-olla sina, aga noh, võib-olla ma ei tea, Hans Luik, eks ole, hakkab tegema, et tema leiab, et ikkagi. Eneseväljenduse oskus on tähtis, sest tema on ajakirjandust õppinud noh, et mis pagana haridus see siis lõpuks on, kellega poole kolmene käiakse koolis ja siis minnakse huviharidusse õppima asju, mis päriselt tähtsad on, et see kõlab nagu imelikult.
Ei vaata, see, millele Taavi enne viitas, et tegelikult ja mida see uuring siin ka välja tõi, oligi see, et see kuues seitsmes klass on see kriitiline vanus, kus õpilastel tekib. Ütleme siis eneseteadvus selles, selles mõttes, et nad hakkavad iseenda eest otsustama, et kui varem tõesti vanemad otsustavad. Ja see, siin tulevad selgelt mängu need vanemate vanakooli stereotüübid, et tüdrukud peavad ikkagi kõik tantsuringis käima ja. Ja poisid heal juhul noh, kui nad jalgpallitrennist aega üle jääb, siis võivad ka robootikasse minna, et. Et siis hakkavad nad ise otsustama ja vot selles vanuserühmas tegelikult ei ole seda, mis, mis pakuks neile pinevust, näiteks justkui me nüüd robootikast räägime, et. Et kui seal on seal mingid Lego Mindstormid võib-olla seal kuskil kolmanda, neljanda klassi astmes pakkuvad pinevust, siis, siis järsku. Et, et sa tahaksid teha midagi nagu mõtestatut või näha, et see, su tegevusel on ka mingi reaalne tulemus, mitte et sa paned mingi lego komplekti kokku ja siis see lammutatakse jälle ära ja, ja noh, mis see siis sellest sai. Et, et vot siin on see, see tühimik, mida keegi tegelikult ja taandubki sellele, et ei ole neid inimesi, kes suudaks mõtestatud tegevust pakkuda sellele sihtrühmale, mis neid tõepoolest kõnetaks. Nii et, et, et ses mõttes jõuame jälle ikkagi inimeste puuduseni ja, ja see, et, et tagasi jõudes selleni, et kui me räägime, et, et mis siis meil nagu koolisüsteemis üldse tervikuna. Valesti on, et, et jah, suur õpetajate põud, mina väidan, et meil ei ole õpetajate põud, ma arvan, et meil on teatud valdkondades isegi üleküllus, lihtsalt see õpetajate roll tuleks ümber mõtestada ja. Ja sõna otseses mõttes ümber jagada ka asukohapõhiselt.
Aga see muide laiemalt ju tähendab, et me peame üldse hakkama hindama, mitte ainult nagu meie, kui ma ei tea, kui haridusministeerium, vaid ka meie kui lapsevanemad. Võib-olla peame hakkama hindama ümber seda mõõdupuud, et me oleme ise koolist läbi käinud ja me teame, et viis on viis ja kiituskiri on kiituskiri, on ju. Ja, ja noh, ja seetõttu me ka seda PISA, PISA testi, ma arvan, siin oluliseks peame, eks ole, fakt on fakt ja peast, peas olev asi on peas olev asi. Aga, et selles mõttes, kui, et sellele peab nagu ühiskondlik nagu teiselt poolt tellimus tekkima. Et ma võib-olla ütlengi, et ah, mis mingi järjekordne viis nagu kuskil matemaatikas, et nagu see ei ole üldse oluline. Et, et ma ka lapsevanemana siis nagu oskaks tõmmata teiselt poolt seda vastu ja ma isegi täna jään vastuse võlgu, et mis, mis see siis on?
Mida sa mõõdad, seda sa saad. Jah. Tähendab, mõõdame PISat ja seda saame ja väga hästi saame. Jah. Kui sa midagi ei mõõda, siis sa ei saa ka midagi, seda on ettevõtluses. Oota, aga mu küsimus oligi,
Taavi, ka sulle või edele, et aga mis, mida me siis mõõtma hakkama peaksime, mis võimaldaks meil iseendale ausalt silma vaadata ja öelda, et jah, PISA järgi me oleme umbes maailmas kõige esimesed ja peaminister võib seda tweet'ida või jumal teab, kuhu kirjutada. Aga kas on mingi muu mõõdupuu, noh, kui ma ütlen sellele, et mõõdame, hakkame õnne mõõtma, noh, siis tuleb Peeter Koppel ja läheb näost punaseks ja plahvatab, on ju, ja ta pole ainus. Et seda ka nagu ei saa mõõta, no mis me mõõdame siis? Neljapäevast töönädalat või, või mida mõõdame?
Kui ma, ma, et sa, sa tahtsid edasi vastata või?
Ei, mina, selles, ma ei taha nüüd ka kõlada nagu mingisugune. Puukallistasin, aga õnne on ka vaja mõõta, ma olen aru saanud, et seda siiski on vaja mõõta, et, et tegelikult need ja mulle kohutavalt hakkab vastu see, kui me hakkame rääkima mingitest pehmetest väärtustest, et ma arvan, mulle tundub, et need, mida sageli nimetatakse pehmeteks väärtusteks, on need kõige. Olulisemad baasväärtused elus üldse, mis meid siis ikka, et ma võin ju olla, mul on jälle üks isikliku tutvusringkonna näide, et üks tuttav oli hästi mures oma laste pärast, et. Poeg läks programmeerijaks, teenib megapalju palka ja on meeletult õnnetu ja tütar hakkas kunstnikuks. Mitte ühtegi kunstiteost ei ole kümne aasta jooksul suutnud maha müüa, ühe vist müüs oma isale. Aga ta on nii õnnelik, ta on nii rahul omadega, et lõppkokkuvõttes. Aga see on
ikkagi päris küsimus ju, et täna selgelt me mõõdame PISat ja noh, siis see on nagu mingi selline autokraatlik süsteem, et. Et kui lõpuks on üleval üks, üks nagu tüüp, eks ole, ja sa õpid ära, mis talle meeldib, noh siis kogu süsteem hakkab automaatselt, noh optimeerib ennast selle inimese õnnelikuks tegemisele ja täna meie diktaator on siis järelikult see PISA või? See on ju ainuke asi, mida me lehtedest loeme.
Vot see on ka isetäituv ootus, et kui me siin saates ka sellest PISast veel korra, veel korra seda mainime, kusjuures ma taust all vaatasin, et minu meelest ei ole värsked. Tulemused välja tulnud, et ma ei tea, millal peaminister seda tweet'is, aga et mina, minu teadmist mööda peaksid need sügisel saabuma. Aga ma tean, et seda, see oli ju tehti ära, minu oma laps ka osales selles ja loodetavasti panustas siis sellesse, et me saime nüüd tõesti esikoha, aga et, et see tegelikult see ei näita mitte midagi. Et, et meil on palju olulisemaid mõõdikuid, mis näitavad, kuidas meil riigina ja ka hariduses läheb.
Mulle muidugi meeldib see lause, et parem on õnnetu olla Mercedeses kui Moskvitšis.
Kui sa oled õnnetu, aga kui sa oled õnnelik Moskvitšis.
Jah, ja kui seda õnnetuse siin niikuinii vahet pole, siis sa oled niikuinii õnnetu. Aga võib-olla me jätame selle siis koduseks ülesandeks. Nii endale kui teistele, ehk et küsida, mida, et mida siis mõõta ja, ja millest need artiklid peaksid siis kõnelema, mis katsuvad kuidagi hinnata Eesti koolides ja huviringides toimuva kvaliteet, noh ütleme. See minu arvates on selge, ta noh, kus Taavi on kolme ringiga kõigist ees, eks ole, tüdrukute, poiste osakaalud erinevatel elualadel. Noh, mul on väga raske vaielda siin, eks ole, et, et, et see oleks kuidagi vale mõõdik, ma arvan, see on väga hea mõõdik ja noh. Kui sa sinna optimeerid, Taavi, on ju, siis sul on ka, ma arvan, reaalne lootus Eesti koolisüsteemi muuta, on ju, sest see on väga selge. Väga selge asi, mida sa võid noh, iga kvartal kas või, või iga aasta võid laduda välja ja me näeme, kas see on läinud paremaks või halvemaks. Minu suureks meelejärgmiks Eesti väga eesrindlikud ettevõtted siiamaani. Mina ei ole näinud, et keegi annaks välja vabatahtlikku sellist, mingit võrdsusraportit näiteks. Et ma tean, meil seaduses ei ole kirjas, et sul peab olema, eks ole, nelikümmend kaks protsenti naisi ja nad peavad saama nii palju palka. Aga ma olen ammu mõelnud, et teatud suuremad ettevõtted võiks mingisuguse keha, mingi MTÜ, mingi asja teha ja noh, kas või kaks korda aastas. Panna sinna oma ettevõtte raportid välja, isegi kui need on koledad, isegi kui tulebki välja, et mul on sada meespugejat ja kolm naist, aga pane siis välja see. Ja võib-olla siis tass, tassime selle probleemi siis avalikkuse ette ja äkki saab niimoodi edasi, aga.
Ma võin vähemalt siia vahele öelda, et Skype kaks tuhat viisteist aastal tellis Tartu Ülikoolis sellise uuringu. Ja, ja sealt need numbrid tulid noh, nii nagu nad on, on ju, et, et ega nad midagi seal ei varjanud ja seal tuli selgelt ka välja see, et mida kõrgemad ometi postid, seda vähem oli seal naised, naised on mõistagi meil ju klienditoes ja, ja testijatena. Ja võib-olla ka HR osakonnas, aga, aga arenduses ja ma ei tea, süsteemi arhitektidena ilmselt naisi me väga ei näe, ma ei tea, kas see nüüd kaks tuhat viisteist aastast. Ma ei tea, ma lihtsalt
vaatan praegu, et USA suur, vähemasti börsiettevõtted annavad seda küll välja, ma jään vastuse võlgu, kas see on neil mingi kohustus, aga noh. Diversity report on täitsa tavaline asi, on ju, kõik võivad nüüd laadida alla iga aasta ja nende pealt mingeid järeldusi teha, et võib-olla siis seegi aitaks meid edasi.
No just nimelt, et, et kvoodid on, vaat selles mõttes ma olen. Olen ka inimestega palju sel teemal vaielnud, aga ma arvan, et kvoodid on vajalikud seni kuni asi muutub normaalsuseks, et seesama küsimus, et kas on vaja Swedbanki ees vikerkaare lippe lehvitada, siis ma arvan, et praegu neid on vaja lehvitada kuniks. Kuniks, et me ei võta ju kelleltki sellega midagi ära, vaid anname osadele palju juurde, nii, aga sul on Taavi on vahepeal saanud tulemused.
Ma just vaatasin, et on kaks päeva tagasi, on ta alles postitanud.
Aga huvitav haridusministeeriumi kodulehel, kas nemad ei pidanud seda utisväärtuslikuks?
Taavi, kas meil on veel midagi lisada või me saame?
Haridusteema on see kujuv teema, aga ma ikkagi annustaks kõiki üles, üles selle, selle poole, et mõelge oma laste tulevikule, mõelge, mis oskused neile vajalikud on ja arendage neid, et. Et nad oleksid konkurentsivõimelisemad ja ärge kuulake neid, kes ütlevad, et meil on õdesid ka vaja ja eriti just naisõdesid, et. Et andke neile võimalus ka matemaatikasse mujalt särada, et nad oskavad küll. Aga see on ka muide eksi arvamus, et matemaatika on midagi, mis ainult isa oskab, et mine isa juurde, et ema ei osanud koolis, et sa ka ei pea oskama.
Minu arv ei ole mõtet tulla. Aga ma arvan, meil on ka praegu hea hetk ikkagi, kui me siin loeme üle päeva mingisuguseid küsimärgiga artikleid, et kas suured keelemudelid teevad progeja ametimõttetuks, eks ole, noh, ma arvan, me saame täna vastata, et ei tee, aga küllap see muutub ajas, nii nagu kõik ametid on kogu aeg ajas muutunud. Aga, aga mulle tundub, et potentsiaali nende, selle ei ja ei teemaga potentsiaali põhimõtteliseks kiireks muutuseks on. Ja, ja mulle, mulle tundub, et kui meil üheksakümnendate oli nii palju tarkust, et mina ja Taavi tõenäoliselt olime liiga väiksed, me ei tulnud kokku, aga noh, Sten näiteks oli juba kambas, on ju. Kui kõik said aru, et, et internet on tulemas, et kuskil, eks ole, silmapiiri taga on mingi tsunamini väga internet. Ja see tuleb hästi kiiresti meie poole ja me ei tea täpselt, mida ta endaga kaasa toob, aga noh, toob, ainult tuleb. Et, et siis oli nii palju ikkagi mõistust inimestel, et tõmmati käima kõik need tiigrihüpped ja vaata maailmad ja kõik nagu sellised hästi suured tervet riiki ühendavad projektid. Et mulle tundub, et kui me täna oleme olukorras. Me saame öelda, et jah, et see mingisugune AI mingi tsunami kuskilt tuleb, noh, me ei tea, mida ta muudab, aga ta tuleb, tuleb, tuleb, on ju järjest lähemale. Et ma arvan, väga hea hetk iseenesest on siin tiirihüppe kaheks ja vaata maailma kaheks ja kõigiks nendeks noh, samamoodi nagu suurteks algastusteks, algatusteks. Et võtamegi täitsa rahulikult, mida me väriseme ja muretseme siis, et, et kuidas me geograafia kontrolltööd teeme, kui õpilasel on chat GPT? No jumal issand, aga ega see chat GPT sellepärast ära ei lähe, eks ole, et me nagu mõnes Tallinna koolis ei julge kontrolltööd teha või ma ei tea, hakkame keelama midagi, et. Ma arvan, aga embame teda siis, võtame ta siis omaks ja võtame kohe praegu ja hakkamegi noh, lülitame ta siis oma nii koolikavasse kõikvõimalikest tundidest, kui ma ei tea, töö või täiendkoolituse kavasse, on ju. Teeme siis pilte sellega ja teeme heliloomingut ja no aga teemegi siis luuletusi sellega, noh. Challenge, tehke mingi hea, hea lühijõud, chat käpet teeka. Nagu istume siin, kujutame ette, et see on mingi, ma ei tea, lihtne, nagu iga loll, tegelikult ei ole.
Ma ootan ka põnevusega, et mis meil tänavu suvel hüppelaual, kui palju. Kui palju põnevaid tooteid siis tänu AI-le hakkab meil sündima ja, ja, ja noored. Aga see on jälle hüppelaual, eks. Ma olen ilmselt ka olnud ühe SE konkursi žüriis, kus ka. Selline nii õpetajatele kui õpilastele suunatud, et kuidas AI hakkab mõjutama haridust ja kõik õpilased nägid seal palju võimalusi ja kõik õpetajad nägid ainult ohte, et. Noh, ma ei tea, ma enam ei
mäleta, kirjutage meile, kes mäletab, kas üheksakümne kolmandal aastal kuskil õpetajad käisid muretsemas, et kui tulevad arvutid, et siis lapsed ei pea enam tindipliatsiga kirjutama ja kogu ühiskond kukub kokku, et.
Mõtle, mis nende käekirjaga juhtub.
No ja juhtuski, on ju, mis teha. Vot.
Mul juba, muidu oli sel ajal arvuti. Et ma just ikka olin kambas, ma lihtsalt märgin ära.
sa siin räägid, et kuidas see siia saatesse sattus.
Ma tutvustan ajalugu, Sten Tamkivi oli Lauri Leesi ja Marju Lauristini ja muude tähtsate inimestega Tiigriüppe launch'imise juures ja lõpuks osales haridusministeeriumis selles tähtsas töögrupis, kes seadis suundi, ta oli siis gümnaasiumiõpilane Tartust. Aga tema, tema oli poliitika kujundamise juures juba siis. Hiljem
pandi see kõik muuseumisse.
Seda, seda ma pidasin silmas. Aga olgu, me oleme üle oma aja läinud, mis on võib-olla hea, tunni.
Jah, aitäh, Taavi ja Henriku kolmesaja kolmekümne kuues restardi episood, hetkeseisuga viimane. Meid näeb ülitõenäoliselt kaheteistkümnendal augustil, õhtupoolikul, Pärnus Arvamusfestivalil. Vabandust, Paides jah, tundmata teemal, aga küll me selle teema ka välja mõtleme. Suur tänu kõigile, meil oli väga tore restarti teha. Näeme jälle, et mitte järgmisel kolmapäeval, aga tulevikus, aitäh. Aitäh.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]