Ma arvan, et on ka teistes riikides need kõhklejad ja kahtlejad olemas. Olles natuke tutvunud Soome, Rootsi ja, ja Läti kolleegidega ja nende organisatsioonidega, siis ma ütlen, et võib-olla kõige rahulikum olukord on, on Soomes, et soomlased võib-olla ongi ka kõige rahulikuma meelelaadiga üleüldse. Nad on läbi aastakümnete ja aastasadade teadnud, et mets on neid alati päästnud. Nii sõjaolukorras kui ka peale sõda, et kui oli vaja maksta reparatsioone, siis seda tehti läbi, läbi metsa. Mets on aidanud Soome majanduse uuesti jalule. Et seal võib-olla emotsiooni on vähem ja inimesed saavad aru, et, et mets toob riigile rikkust, kui seda majandada. Et, et tuleb loomulikult ka kaitsta, aga väga suur osa Soome metsadest on, on majandusmetsad. Ja, ja tegelikult noh, metsaga ongi ju see probleem, et kui me võtame rukki, koristame sügisel põllul, siis noh, kõik saavad sellest aru, see on mõistlik. Aga kui mets maha võetakse, on kõigi jaoks väga emotsionaalne tegevus, et see näeb halb välja esimestel aastatel. Aga tegelikult väga, väga üldistatult öelda, on see ju sama, sama protsess. Me, me võtame metsa maha, paneme koheselt sinna uue metsa kasvama, RMK istutas eelmisel aastal kakskümmend miljonit taime, meie rusikareegel on see, et kust mets on maha võetud, sinna me istutame, istutame uued, uued taimed. Ja, ja teiseks veel, et kui võrrelda metsa rukkipõlluga, siis rukkipõld võib olla, võib olla ökoloogiline kõrb samal ajal. Aga kui me räägime majandusmetsast, siis see ei ole kindlasti ökoloogiline kõrb, vaid metsa kasvuperioodil on see suur ökosüsteem, kus erinevad liigid elu elavad, kus inimesed käivad puhkamas, marju ja, ja seeni korjamas, aga veel kord. Mets on kindlasti emotsionaalselt palju laetum kui, kui, kui selline tavapõllumajandus.