Jevgeni Kabanov: kui ma oleksin idufirmade asemel raha indeksfondi pannud, oleksin rohkem teeninud

Tead, sina isegi pead sellest hästi aru saada, sest kui ma olen noor, mul oli jumala väga hobi, mis oli see programmeerimine. Ja siis ma läksin ja tegin sellest oma seda töö ja siis ma tegin seda tööd mingi viisteist aasta ja siis ma västsin sellest ära, et ma nagu ennem see hobina mul ei olnud põnev, et mul nagu kuidagi. Läks liiga tööks ja siis ma järgmised umbes kümne aasta siis otsisin, mis ma nüüd teen siis, et mis on see, mis on see uus hobi ja lõpus leidsingi muusikat ja ma leidsin seda niimoodi, et see oli pandeemia ajal. Ja mul oli elu unistus mingi instrumenti õppida, siis pandeemias ma lõpuks olen nii, mul oli nii igav. Et, et ma võtsin ette, et ma alguses võtsin ukuleele siis kitarri, võtsin õpetajat, hakkasin nagu päriselt õppima ja, ja siis ma mitu korda elusse olen proovinud. Aga iga kord nagu mingi paar-kolm kuuga andsin alla ja nüüd see oli seekord miskipärast ei andnud alla, ma, ma ise ei saa aru, miks, et see, sest see on nagu nii palju tööd. Et ma mingi esimene aasta, ma arvan, ma kaks-kolm tunni päevas harjutasin, et, et noh. Et see üldse ei aidanud minu abiellule. Ja, ja ega, ja ma arvan, see drive on. Ma arvan, mis muusikas on väga tore, kuidas ja teiseks, mis on väga tore hobi, see on see, et seal on ikka mingi. Mingi see suund, kus sa elas ennast välja emotsionaalselt, mis ei ole ainult see töö ja ainult see mingi perekond ja sõbrad, et noh, et see on mingi ikkagi asi, kus sa päriselt tahad heaks saada. Aga, aga see, see keegi eest, keegi kunagi selle eest ei maksa. Ja, ja see tegelikult teeb vahet, sest nagu siis sa teed seda enda jaoks ja sa teed seda teistpidi, sa, sa, sa, sa teed seda nii, et see toob sinule rõõmu ja sa teed need asjad, mis toovadki sulle kõige rohkem rõõmu. Ja siis, ja siis mul oligi, et ma alguses see ka mängisingi enda jaoks, aga siis miks ma hakkasin rahva jaoks mängida? On see, et ma olen ka natukene see attention junk'i, et ikkagi mulle väga meeldib, kui inimesed mulle tähelepanu pööravad. Ja siis ma tahtsin ka kuidagi ja, ja noh, ja see, see on üks osa ja teine osa on see, et. Et ega muusika, see nauding on ikka teiste inimeste jaoks mängida, et omaette on ka okei, aga minu jaoks muusika on selline väga sotsiaalne, et, et ma ei pea isegi mingi suure rahvamassi ees mängida, et mul see tänaval mängimine on ka täitsa toore ja mingi sõpradega mängida, kõige parem on teiste muusikutega mängida koos nagu, et, et see on ka selline nauding, sest lihtsalt teete kuidagi. Midagi loomingulist koos ja, ja seepärast ma olen ikka nagu bändi loonud või noh, liitunud.