Mul on hoopis teine filosoofia. Mul on see, et, et noh, nii hariduselt kui peast, ma olen ikkagi insener ja inseneride suurim ambitsioon on tõestada ära maailmale, et mingi asi töötab teistmoodi paremini. Või noh, ehitada kõige suurem sild või noh, ühesõnaga teha mingi uus masin, mis on lahendab ära noh, kõik asjad maailma probleemid, eks, et. Ja, ja kui sul on mingi challenge, mida sa usud, et seda, et see on lahendatav. Et see on alati nagu kaks varianti, et sa võid minna ja ma ei tea, hakata ühiskonda veenma, et näete, et sinna võiks raha panna ja, või minna poliitikasse ja, ja siis teha nagu poliitiline otsus, eks. Ja kolmas variant on see, et sa võid selle ise oma rahaga ära katsetada. Ja kui sul tuleb välja, siis tuleb välja ja kui ei tulnud välja, siis noh. Keegi kahju ei saanud, et maksumaksja raha ei kulunud, eks ju, on ju. Et, et, et see on mind väga palju nii-öelda kanustanud, ehk siis noh, kui ma mõtlen kas selle oma tüdrukute kooli või, või kurja kotka, eks, et, et, et siis ma nii-öelda panen oma rahadega asjad käima ja kui nad töötavad, siis äkki ei võtanud üle ja kui ei tööta, siis noh, ise olid süüdi. Ehk siis mul on nagu pigem see, et minu heategevus on seotud sellega, et ma usun, et ma tean seda võtit või lahendust, kuidas mingit probleemi lahendada.
Eestis on see käinud väga palju ka, ütleme, kui me vaatame mitte ainult heategevust, vaid üldse sponsorlust, et väga palju on ikkagi nii-öelda juhi või omaniku nägu, et kui juht mängib korvpalli, siis noh, toetame korvpalli ja kui juht mängib jalgpalli, siis toetame jalgpalli, et. Et kui palju või ühesõnaga, kas me saame üldse kuidagi võrrelda, kui kaugel Eesti selline annetus ja sponsorshipi nagu kultuur on, et ütleme, ma ei tea, Rootsis, Inglismaal väga selgelt on, ma ei tea, ettevõtte puhul. Kaks-kolm protsenti kasumist antakse heategevuseks või sponsorshipiks, et, et see on nagu nagu loogiline selline kogus, noh, kui me Eestis vaatame neid numbreid, siis kindlasti ei ole nii suured, need summad, et. Noh, mida võiks ühelt poolt nagu võrrelda või noh, põhjendada sellega, et, et noh, et, et me olemegi alles nii-öelda. Uus noor riik, et me peamegi oma, oma mammode talas koguma, on ju, et, et polegi midagi väga ära anda veel, eks ju, on ju. Samad needsamad Rootsi ettevõtted, kes muidu Rootsis väga kõvasti annetavad, annetavad siin nagu oluliselt vähem, on ju, et noh, et, et. Ei ole nagu sama poliitika, et, et kas see on nagu pigem nagu selles selles sama turuküpsuse probleem või see on pigem see probleem, et, et meie klient. Ma ütleme, ma ei tea, kasutangi, ma ei tea, mingit panka või midagi muud, on ju, et me nagu ei väärtusta seda, et me nagu ei, ei eelda, et, et see, kellelt me ise nagu teenust ostame ja kellelt me ise nagu raha anname, et me vaataksime ka näiteks, et mis tema enda väärtused on või kuhu tema oma, oma, oma fookust ja raha paneb, eks, et kas ta kuidagi saab seda kommenteerida?