Aga mõtlen, et ma korra viskan nüüd natuke statistikat ja teadust sisse, et, et kuhu maailm on, mis on maailmas nagu üles on leitud, et nõus jah, et töö juures peavadki olema ikkagi segameeskonnad, et küsimus on ikkagi selles õppefaasis või, või selles turvalisuse keskkonna loomise faasis. Et siin on Eesti teadlased läbi lugenud ilge ports artikleid, nii chat GPT-dega kui ilma, on ju, ja. Ja hetkel on ikkagi väga selgelt välja kujunemas see, et teadmine, et põhimõtteliselt, kui lastel või noh, erilge just trükul ei ole kokkupuudet enne teisme iga. Kõrgema, kõrgema, ütleme noh, peab uskumata matemaatikaga hakkama ja inseneeriaga, siis noh, see, et tema saab insener või reaalse teaduste esindaja, on suhteliselt null. Et, et see kokkupuude, see positiivne emotsioon peab tulema enne teisme iga. Ja siis on küsimus nagu korduste arvus, ehk siis mis keskkonnas ja kuidas need korduse arvud, korduste arvud tekivad, tähendab samamoodi, et kui sa oled harjunud jooksmas käima lapsena, siis käid jooksmas ka täiskasvanuna, kui sa mängid tehnilist lapsena, mängid ka täiskasvanuna, eks, et, et asi taandub sellele. Ja kui neid kokkupuuteid on käinud nii palju, et noh, ma ei tea, ma vaatasin telekast Rakett kuuskümmend üheksat, on ju, käisin ühe korra Wise'i kontoris külas. Siis meil oli üks aine ka, kus natuke näidata mingit arvutit, on ju. Noh, ühtegi muud robotit, seadet ma pole käes hoidnud, on ju, progemine oli ainult selles mõttes. Nüüd olümpiaadiprogemine, noh, mis meil tavalises koolis tehakse, et no olümpiaadiprogemine erineb kardinaalselt sellest, mis nagu tegelikult töö juures vaja on, eks on ju, et olümpiaadiprogemine on umbes noh, midagi nagu kõrgema matti eri vormi. Et, et siis sealt ei saa, kui sa neid asju ei loo, kui sa nagu ei panusta sellesse keskkonda, korduste arv ja nii edasi, et siis ei saagi midagi tulla. Ja nii naljaks, kui see ei ole, noh, mina, minu enda kogemus on täna, ütleme siis algklassides kuni gümnaasiumini. Aga tuleb välja, et see läheb kuni ülikooli lõpuni, niisugune tuulikit kuulama, siis vaatamata isegi edasi, et. Et näiteks ülikoolides on see, et tüdrukutest programmeerimise õppijad otsivad või eelistavad neid aineid, kus on näha, et abiõppejõudu on ka naine. Et minna oma probleemi või soovi ka nagu sellesama naisabiõppejõu juurde, et ja kui ei ole seda naisabiõppejõudu, siis ta noh, tihti jätab selle aine üldse valimata, kui ta on valikaine. Et noh, mingid niisugused ühesõnaga tõesti nagu, et see, et see teekond, et see ei ole, et see hõbekuul ei ole selline, et noh, et ma teen natuke siit ja nüüd natuke sealt, on ju, ja küll ta siis tulema hakkab, on ju. Et see peab olema mõnes mõttes nagu sportlase kasvatamine. Et kui sa kasvatad sportlast, et noh, see, see, et noh, käi natuke trennis, on ju, sealt on midagi, on ju, et noh, tuleb lihtsalt sportlik inimene, eks. Aga see, et kui sa tahad ikkagi teda suunata inseneeriasse, et siis tuleb noh, päris nii palju tule sisse panna, kui sportlase tuleb sisse panna. Aga et sa pead nagu, see korduste arv peab olema oluliselt suurem kui see, midagi meil praegu harjunud olema. Ja sealt tuleb ka see, et kuna poisid saavad soopõhiselt eelistatud need robotid enda kätte, nad tegelevad nendega, paned seda rohkem tunde sisse. Siis tead, sealt tuleb ka see, see pool, miks nad, poiss on selles valdkonnas niivõrd palju rohkem. Et see hakkab kõik sealt pihta. Ja see on nüüd teadus ja see ei ole mitte siin, et mina siin vaatlen, vaid seda teevad täna Eesti antropoloogia keskus ja Jaan Aps ja kes seal kõik taga on, et kes seda kõike uurivad, et, et see teadus tuleb muide välja nüüd Eestis aasta lõpus ja. Ma arvan, et mis puudutab üldse naiste tehnoloogiahariduse andmist, et Eesti hakkab saama selles valdkonnas üheks tippriigiks. Et me teame, kuidas seda teha, see veel ei tähenda, et kõik välja tuleb, aga me oskame vähemalt.