Eesti firma plaanib revolutsiooni vanade akude ümbertöötlemises: saadava materjali hind on 50-100 dollarit grammi kohta

Tere kõigile ettemõtte podcasti kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on stuudios ja me räägime täna vald, sellisest idufirma valdkonnast, mille kohta veel hiljuti kuulutati, et see on surnud, seal ei toimu midagi ja täiesti võimatu on midagi ette võtta. Ja, ja seetõttu pandi Eestis ka üks investeerimisfond kinni, sest lihtsalt ei olnud kuhugi investeerida. Mul on hea meel teatada, et seesama inimene, kes käis meil kuus kuud, no seitse, seitse-kaheksa kuud tagasi, rääkimas, kuidas see valdkond on lootusetu ja midagi ei ole teha. On nüüd juhtimas rohetehnoloogia start-up'i nimega Jälle Technologies ja me oleme saanud uuesti külla kutsuda Erki Ani, tere Erki.

Tervist, eks see ju ongi üks minu point ka, et kui me nägime probleemi, siis, siis tule ja aita.

Sa olid selles ahelas nagu vales kohadatud, sa olid lihtsalt liiga ees, sa tahtsid investeerida, aga, aga varasemad sammud olid tegemata.

No täpselt nii.

Ja, ja firma teine kaasasutaja on Kerli Liivand, kes ei ole meie saates varem käinud, tere, Kerli.

Tere.

See ettevõte on Jälle Technologies, mis on korraga hullult lahe nimi ja korraga tundub väga keeruline nimi, kui sa tahad sellega kuhugi välismaale minna. Aga ma ei tea, Erki, alustame või, või jälle keegi, kumbki teist võiks nüüd selle kolme lausega ära rääkida, et, et millega see jälle Technologies tegeleb?

Jälle Technologies tegeleb siis sellega, et me toodame tehnoloogiaid liitium-ioon akude taaskäitlejatele, et saada kõikidest meie liitium-ioon akudest maksimaalselt strateegilise materjali kätte. See tähendab seda, et kõikides meie telefonides, arvutites, eelkõige just elektriautodes on tervise akupakk, mis sisaldab strateegilisi kriitilisi elemente. Ja kuna täna üheksakümmend protsenti neist me impordime, enamasti Hiinast. Siis meil on vaja Euroopa tasandil luua selline, ütleme, iseseisvus nende materjalide suhtes ja ainukene versioon, variant seda teha ongi siis need akud võtta taaskasutusse, sealt kätte saada siis kriitilised materjalid, metallid eelkõige. Aga siis ka jälle Technologiesi puhul me väärindame grafiidirikast nii-öelda massi, mis on akude puhul üks kõige suurem, suurema massiga element üldse.

No selles mõttes arvestades, et tarbimine suureneb, siis sellest üksi ei piisa ikka, et me ainult ümber toodame, et meil on ikkagi vaja mingeid muid varusid ka.

Eks loomulikult on neid muid varusid ka vaja, aga ütleme see, see, kus me aitame siis seda, seda suurt kasvukõverat balansseerida või tasakaalustada, et seal kindlasti need taaskasutustehnoloogiad on kõige olulisemad.

Aga võtame selle liitiumiaku korra siis lahti, et jällegi sa pead nüüd suutma raadiokuulajale teha, teha selgeks, et, et kui mul on, ütleme siis, et võtame ühe autoaku lahti, et kui palju ma sellest ikkagi saan, et kas see on nagu niisugune öelda umbes, et ma suurest akust päästan protsendi või, või ma suudan üheksakümmend protsenti kuidagi nagu ikkagi uuesti käima panna?

Ütleme nii, et liikmejoonakkude puhul kindlasti see ringmajandus ja ümbertöötlemine on väga teemakohane, sest, sest need on need jäätmed, mis on täis kriitilisi ressursse. Ehk, ehk me ei räägi siin, et me töötleme ümber vähesel määral midagi. Ütleme, et tänasel päeval tööstus saab hakkama kusagil viiekümne protsendilise materjalide kättesaamisega ja ümbertöötlemisega. Ja kui sa küsidki, et, et palju seal siis materjale sees on, et võib-olla kõige lihtsam näide on võtta selline keskmine neljasaja kilone elektriautoaku. Milles siis võiks olla nikkel-mangaan-koobaltoksiidi keemia sees, siis sellisel juhul me räägime, et selles akus juba on peaaegu kolmkümmend kilo niklit. Alla kümne kilo koobaldi, kolm-neli kilo liitiumit ja lausa seitsekümmend, kaheksakümmend kilo grafiiti, millega siis praegu ümbertöötlejad üldse mitte midagi ei saa teha.

Okei, aga sa ütlesid, et kas juba praegu on nii-öelda saab viiskümmend protsenti kätte või see on nüüd koos selle jälle tehnoloogiaga, teie nii-öelda töö tulemusena hakkame saama viiskümmend protsenti kätte?

Praegu, praegu tööstus on kusagil juba olemas viiekümne protsendi juures, et olemasolev tööstus on välja oma tehnoloogiad arendanud eelkõige-kõige majanduslikumalt väärtuslikema materjalide kättesaamiseks, nende puhul me siis räägime coobaltist, niklist ja vasest. Pluss siis mõned muud fraktsioonid ja, ja nad suudavad jah näidata, et oma tehnoloogia kuskil viiekümne piiri juures. Aga sellest on vähe kasu, sellepärast, et Euroopa Liit pani mõned aastad tagasi päris, päris nõudlikud nii-öelda regulatsioonid paika, ehk siis aastal kaks tuhat kakskümmend seitse peavad suutma ümbertöötlejad kuuskümmend viis protsenti akudest ümber töödelda ning aastal kolmkümmend üks juba seitsekümmend. Ehk siis sellest massist, mis seal laku sees on, me peame väärindama ja materjalid tagasi saama.

Nii, aga, aga kust siis nüüd see jälle tehnoloogilisest mängu tuleb, et mis osa nüüd teie aitate täpselt?

Hetkel tänasel päeval nii-öelda ümbertöötlejate tehnoloogiate suurimad valupunktid on liitiumi kättesaamine. Ehk siis seda tööstust suudab praegu alla viiekümne protsendi kätte saada, ehk siis liitium tavalises protsessis eraldatakse kõige viimases etapis, mis toob siis kaasa suured kaod. Või teine pool on just seesama grafiit, millest me rääkisime, mitte grafiiti võib olla akuelemendis, kakskümmend, kakskümmend viis protsenti selle massist. Siis tänasel päeval grafiiti ümber ei töödelda, sest see ei ole kuidagi majanduslikult kasulik, ehk siis odavam on võtta seda kaevandatud grafiiti ja kasutada seda uute akude tegemiseks, kui töödelda ümber seda grafiiti, mis akujäätmesse jääb.

Aga mis te siis teete selle grafiidiga või selles mõttes, et kust see nüüd tuleb siis see pluss?

Meie pluss ongi see, et me võib-olla oleme oma, oma lahendusest läinud natuke out of the box, ehk kui tavaline tööstus praegu proovib seda grafiiti tagasi grafiidiks ümber töödelda, siis meie tegeleme selle jäätmematerjali väärindamisega. Ehk siis me muundame teda uueks materjaliks, millel on majanduslikult märksa suurem ja kõrgem hind.

Pliiatsiteks?

See, seda materjali nimetatakse teaduses redutseeritud grafeenoksiidiks. Inimkeeli võib-olla on kõige lihtsam öelda, et ta on grafeeni taoline materjal, ehk ta koosneb paarikihilisest imeõhukestest nii-öelda grafeeni kihtidest ja seetõttu tema omadused on väga sarnased grafeeni materjalile.

Aga mis sellest teha saab?

Sel, sellel on potentsiaalselt väga laialdane rakendus, alustades elektroodimaterjalides, sensorites, elektroonikas näiteks juhtiva tinti printides, kuni komposiidid, kus ta saab olla siis väikse protsendiga lisand sisse pandud, et materjali mehaanilist tugevust elektrijuhtivust nii-öelda suurendada.

See ettevõte on selles mõttes nagu huvitav, et ta läheb täpselt sinna, mida Taavi on siin viimased mitu saadet kuidagi rääkinud ja välja toonud, et tema on, et sa oled ikka mõelnud, sa oled rääkinud, et, et Eesti. Sellise idufirmanduse uue tulemise šanss võib-olla just sellistes süvatehnoloogiates või noh, keerulisemates, keerulisemates asjades, eks ole, kui nad nii-öelda Basteedi ettevõtted, mida me oleme siiamaani teinud. Et jälle täpselt selline on, kui vaadata, kes seal ettevõttes tegijad on, eks ole, kes seal tiimis on, et Eesti teadlaste nimesid on, on rohkem kui, kui üks, eks. Ja Kerli, sina ise oled ju ka teadlase taustaga. Kas see, millest me räägime, see tehnoloogia, see lähenemine on mingi asi, mis on Eestis välja mõeldud kuskil ülikoolis, kas see on selline Eesti teadustöö ettevõtlusesse panemine, mida noh, me oleme siin aastaid unistanud, et võiks keegi ikka ometigi teha?

Just nimelt, et ütleme, et tänasel päeval jälle on esimene, et ettevõtlust ja eskaleerimisproovi selle lähenemisega ja antud temaatika üldse on välja arendatud minu enda järeldoktori teadustöö käigus. Algusega aastast kaks tuhat kakskümmend üks, ehk siis jälle taga, jälle tehnilise tiimi taga on neli teadustaustaga inimest, kes tänaseks päevaks on juba kuus aastat tegutsenud liitiumioonakute ümbersöötlemise teemal. Ning sealt veel varasemalt on meil kaks nii-öelda founder'it, kes tulevadki elektrokeemiast ja, ja tarkadest funktsioneeritavatest süsinikmaterjalidest oma tausta poolest.

Väga hea, aga mõtlen, et võtame selle aku lõpuni lahti, siis lähme uuesti sinna juurde, mis sellest, kuidas me seda asja eskaleerime ja üle maailma viime, et, et ma sain selliseid grafiidist, sai nüüd aru. Sa ütlesid, teine, mis on väga raske, on liitium, samas nagu liitiumit peetakse, kui me üldse räägime akudest, elektriakudest, siis väga vähe räägitakse koobaltitest ja teistest materjalist, pigem räägitakse seda, et meil on liitiumi kriis, on ju, või et noh, liitiumi on vaja kuidagi, et. Et, mis sellest liitumist üldse saab või kas see on, vaata, kui näiteks, ma ei tea, polümeridega või, või, või, või ütleme, plastiga on see, et tihti, kui nüüd on korra juba kasutatud, siis noh, väga ei ole enam ümber töödelda, et oma materjali omandused nagu niivõrd palju nagu langevad tänu sellele, eks, aga. Aga siin on nagu keemiline element, et mis selle liitumiga ikka teha saab siis?

Vot siin ongi just see, et, et selle kogu akude ümbertöötlemise võlu tegelikult on see, et need materjalid on lihtsalt teises keemilises kompleksis, aga element kui selline on seesama ja seetõttu me saame neid taastada. Kogu protsessi valu aga on selles. Kas

see taastumine on tõesti niimoodi, et tema omadused on sada protsenti samad?

Jaa, sellepärast, et siin on küsimus just selles, kui puhtalt me selle materjali kätte saame, mitte omadustest. Ehk siis, ehk siin, siin võibki tuua näiteks, et liitiumioon akudes, mis on jäätmeakud, on nende materjalide ja elementide puhtus kõrgem, kui on kaevandatavas maagis, mis läheb rafineerimisse. Ehk siis oma olekult ei ole ümbertöötluse protsess, ei erine väga palju sellest, mida peale kaevandamist maagi puhus rafineerimisega tehakse. Ainult, et vahe on selles, et kui maagi puhul võib-olla meil seal on sellised, noh, maak pole kunagi puhas, meil on põhi, üks-kaks põhielementi ja lisandid, siis liitiumioonaakudega meil on üle kümne põhielemendi ja vähemalt kolmkümmend lisandit. Ehk siis siin on pigem see keemiline retsept, et kuidas me saame puhtalt taastada.

Okei, aga mõtlen, kui me nüüd oleme, see, see mu küsimuse mõte ongi, et noh, et, et me teame, et alati jääb mingi, noh, kogu siis mingit sodi jääb sisse, et noh, et sa ei saa täitsa puhtaks, et selles mu küsimuse mõte oligi, et, et kas see liit, mille me oleme ümber töödelnud, on nüüd niivõrd palju, nii piisavalt puhas, et me võime sellest põhimõtteliselt uue aku toota? Või on tema puhul ka saabama selle grafiidiga, et ta jääb hoopis teise, teise, teise tööstusesse?

Siin küsib, siin on võtmesõna just see, et mis on ümbertöötleja eesmärk olnud, millisesse tööstusesse ta tagasi panna, ehk siis kui me, me saame puhtust tõsta, kui me lisame puhastusetappe sinna lõppu, mis aga protsessi omakorda teeb märksa kallimaks. Ehk ideaal ta, idee tasemel loomulikult oleks ideaalne, kui ümbertöötlus söödaks materjalid tagasi uute akute tootmisesse, aga tuleb meeles pidada, et liitiumioon akute aku tootmis on kõige nõudlikum tööstusharu üldse mat, lähtematerjalid puhtuse osas. Ehk siis seal tuleb väga-väga kriitiline olla, me räägime materjalidest, mis peavad olema üheksakümmend üheksa koma viis kaheksa protsenti puhtad. Ehk siis teine variant on ka anda tagasi vähem nõudlevale, näiteks terasetööstusesse, neid materjale, kus see puhtus ei ole nii kriitiline.

Aga mõtlen jällegi, et, et, et noh, kuulaja, kes igapäevaselt ei tegele keemiaga ja, ja, ja materjaliteadusega, et, et me saaksime jälle sellest suurusjärkudest aru, et sa ütlesid, et ükskõik kolmkümmend kilogrammi jääb seda liitiumi üle igast sellest akust, on ju. Ja me teame, et noh, et, et elektriautode hulk kindlasti kasvab ja mingil hetkel noh, ütleme siin kümne aasta jooksul hakkab akusid kõvasti üle jääma, eks. Me teame, et neid akusid tõenäoliselt ei saa nagu tagasi uuesti uuteks akudeks ei töödelda, et aga mis terasetööstus sellega siis ikkagi teeb, et, et kuidas ma ütlen, et kas see nii-öelda saaste, me nimetame seda saasteks, noh, selles mõttes, et surnud aku on saaster, on ju, et, et kas sellest saastest see, et me nagu ikkagi ta ümber töödame, ta kokkuvõttes on niivõrd palju. Noh, jällegi kasulik, et me ei teeks jällegist Euroopa liiduliku noh, noh, mängime rohelist, me oleme õudselt rohelised, on ju, ja siis Hiina ja USA-lased nagu pika vilega üle ütlevad, et nagu meil on suva, on ju, et noh, et, et ei võiks rohelised olla. Ja kokkuvõttes tapame kogu oma majanduse jälle ära, et noh, noh, pole mingit, mingit konkurentsivõimekust, sellepärast et meie peame noh, seda noh, nii-öelda kasutama seda kallist toormat või kallist sisendit, eks, et. Et räägi korra sellest, mis sellest liitumist ikka sealt terasetööstuses saab või miks ta nii, nii, kas sinna saab seda ka odavamalt teha?

Selles mõttes, et terasedus me ei räägigi ainult liitiumist, ütleme, et selle koha pealt on, on enne õigused, miks rohkem on juttu olnud alati liitiumist, kui me räägime liitiumi joone akudest, sest liitiumi joone akudes võivad esiteks olla erinevad keemilised koostised sees, aga see ühine nimetus ongi see liitium. Ehk siis vahet ei ole, kas meil on seal koobalti rikas, nikli rikas või üldse raua rikas keemia, aga liitium on alati sees. Ja, ja ütleme, terasetööstus tegelikult ei ole ainuke, mis liitiumit kasutab, kõige lihtsam on tõesti liitiumit kasutatakse ka tsementitööstuses. Ehk, ehk siis ta ongi seal, neid rakendusi on tohutult palju, aga nüüd on alati küsimus, et kuhu ta on kõige sobilikum, sobilikum ja kus on mõistlik teda kasutada. Ja selle loomulikult määrab ka ära nüüd selle ümbertöötlemise käigus saadud sekundaarse toorme lõplik hind.

Aga ma ütlengi, et jälgime seesama, et seda Euroopa Liidu, noh, suure hurraaga teatati, et arst see kaks tuhat kolmkümmend viis sisemist, sise, sisepõlemismootori autosid Euroopadesse olnud oota ei tohi. Noh, nüüd on Saksa autotööstuse lobi, nagu arvata oli, on ikka, on piisavalt tuleb välja, et, et jalga on ikkagi hakatud väristama ja ei ole siin midagi, et, et tuleb välja, et me ikkagi toodame neid bensiini- ja diisliautosid edasi. Et kuidas ikkagi selle pöördega on, et, et kas see, kui te praegu nagu vaatate ja majanduslikult arvutate kõiki neid puhastusprotsesse ja nii edasi, on ju, et üks asi on see, et Euroopa liit nõuab. Aga noh, ütleme elu on näidanud, et needsama noh, ESG oli ka, me olime eelmine aasta, üleeelne aasta, me rääkisime seda noh, oma saate täis siin, onju. Noh, nüüd tuleb välja, et kui ikkagi asi läheb päris majanduseks, siis noh, sorry, puukallistajad vasakule ja, ja, ja kõik ülejäänud paremale, onju, et noh, et, et, et me ei saa nagu tappa majandust ära sellepärast, et me tahame olla nagu väikse jupina kogu maailmast nagu hästi rohelised, eks ju, et see ei tööta lihtsalt. Et kas teie ka, et, et noh, ütleme noh, ma võiks ette öelda, et, et kui jälle nagu baseerub ainult sellele põhimõttele, et Euroopa Liit nõuab, siis on tõenäoliselt see start absurd juba. Eks, et kas seal on nagu, kas, kas seal on ka majanduslik mõttekus, on ikkagi selgelt sees selles protsessis, see on minu see nii-öelda nagu võib-olla selline nagu kiuslik küsimus siin praegu.

Jah, eks selles mõttes sellepärast, et jälle ongi tulnud, me ei ole järjekordne akude ümber töötleja. Me oleme näinud siin neid akude ümber töötleja online pankrotiga siin Põhjamaades. Me, ütleme, meie tehniline tiim on siis arendanud, nagu Kerli rääkis, just seda grafiidi jäägi väärindamise tehnoloogiat eelkõige, et see on meie üks esimene toode. Millega me turule tuleme, selle, kui me seda nüüd vaatame või natukene lahkame, siis nagu ka Kerli mainis, igas akus on ligikaudu niisugune kakskümmend kuni kolmkümmend protsenti grafiiti. See grafiit kui selline akude ümbertöötlemisel lõpetab jäägina, ehk siis seda, seda ei kasutata, seda ei väärindata, ei taas töödelda millekski, tal on ka selliseid, ütleme. Jääkaineid sees, noh, erinevatest metallidest või mis iganes siis akudes on. Ja sellepärast tal ei ole nii-öelda kõrge puhtus ja seda ei saa uuesti grafiidiks liiga majanduslikult mõistlikult toota. Aga meie oleme leidnud siis sellise lahenduse, kus me oleme ka ära tõestanud ühe suure akude ümbertöötajaga, siin Põhjamaades, et me suudame selle grafiidijäägi võtta ja luua sellest siis sellise grafeenilaadse materjali. Samamoodi, mida, mida kell enne siis mainis ka, selline kahedimensionaalne materjal, millel on väga, ütleme. Võimsad omadused erinevates aplikatsioonides ja, ja selle konkreetse grafeenilaadse materjali hind täna turul varieerub loomulikult olenevalt puhtusest, aga ta jääb kuskile sinna viiskümmend kuni ütleme sada eurot ühe grammi kohta. Et, et see on nagu see selline. Meie unikaalne väärtuspakkumine, millega me turule tuleme ja näeme, et, et kui me tahame olla akude ümbertöötlejad, siis me peame võtma sellest akust maksimaalselt välja kõik ja mis me siis Eestis arendatud tehnoloogiaga suudame teha, väärindada seda akude ümbertöötlemist nii palju kui võimalik ja siin graafenilaadse materjali tootmisel me näemegi seda suurt majanduslikku võimalust.

Viiskümmend kuni sada eurot gramm, palju ühest auto, autoakust seda kätte saab?

No sa ütlesid, seal on grafiiti oli seal kaheksakümmend kuni sada kakskümmend kilogrammi, kui ta ütles siin kakskümmend kuni kolmkümmend protsenti. Aga

kas sa saad sada protsenti sellest kätte, ei saa, eks ole, või saad või?

No see muundamine kindlasti ei ole sada protsenti, aga ütleme, see muundamise protsent on päris, päris viisakas endiselt.

No see olegi, et no meil on viisakas, viisakas on keemikutele, kas kaheksa protsenti on viisakas või kaheksakümmend protsenti on viisakas, et meie raadiokuulajad peame andma ikkagi mingi ballparki, et noh, et on ta üle viiekümne protsendi, on viisakas või alla viiekümne, kui te täpselt. Ta

jääb veidi, veidi alla viiekümne.

Okei, no näed, nüüd me teame, mis viisakas on, mul oli muidu peas oli viisakas, minu viisakas on kaheksakümmend protsenti on viisakas, ma ei tea, mis teil viisakas on.

Ja mõnel võib-olla oleks olnud

kolm. Sorry, Henrik, vastus on nüüd, et ühest akust saab neli kilo. Nii, ja kui üks, üks gramm maksab viiskümmend kuni sada eurot, siis on kasu.

Oota, aga kas, kui ma nüüd peast arvutan, kas see hakkab, palju see aku enda hind on, kas see summa hakkab konkureerima aku enda hinnaga juba või? Eetris arvutamine on, ma ei soovita kellelgi seda teha, siis läheb tähelepanu mujale, aga arvutame koos. Sa, sa

jätsid tegemata selle, et palju selle grafiini ümbertöötlemise hind on, et kasum on seal hoopis teine number, aga ühesõnaga jah, et, et põhimõtteliselt. Noh, tekib mingi küsimus, on ju, et miks sa siis seda maagist ei võta, et mis see ümber töötada, on ju, et võiks maagist võtta kohe seda, kus on nii eha hinnaga, tuleb seda. Grafiini.

Ütleme puhtalt maagist grafeenilaadse või grafeeni tootmiseks. Ta on üpriski majanduslikult, majanduslikult üpriski kulukas ja energiakasutuselt samamoodi ja siis ka ütleme erinevate kahjulike kemikaalide või ainete kasutamisel. Me, me võime noh, ütleme sellise punase niidina võtta ühe sellise standardse elektriauto aku. Kuskil niisugune poole tonnina, millest, kui taaskasutada või võtta kasutusse siis kõik need metallid, liitiumnikkel, mangaan, cobalt. Ja need siis justkui mingisuguse mõistliku efektiivsusega väärindada uuesti autoakude tööstusesse. Siis selle hind, ühe aku nii-öelda järelturu hind, justkui võiks olla siin kuskil niisugune kaheksa tuhande, üheksa tuhande euro kandis. Kui panna nüüd see siis ütleme, grafiidi jäägi väärindamise hind sinna otsa, et mis meie jälle Technologiesi väärtus võiks olla. Siis noh, ütleme, me lisame sinna enam-vähem niimoodi, et selle aku väärtus võiks olla kuskil kaheksasada tuhat eurot. Aga seda jällegi ei saa üks-ühele võtta, et kõikidele akude keemiad on erinevad. Ja, ja kõikides akudes on erinev hulk siis liitium, nikrit, koobalt, mangaani, ka grafiiti.

No see kõlab, mis niimoodi, et hiinlased peaksid selle juba nagu hobilt tuuri panema selle tehnoloogia, et ja kuna kokkuvõttes tõenäoliselt on keemia, siis jälle tekib küsimus, on ju, et on nii-öelda majanduslik võidujooksik, kes saab oma tehasega esimesena püsti põhimõtteliselt. Või on siin teil ka, mis ka mingi noh, a la et nagu Coca-Colaga, et mul on mingi salaretsept, mida nagu hiinlased ei suuda välja mõelda?

Protsess ise, mis on nii-öelda grafiidisk, grafeeni taolise materjali tootmine, ei ole tegelikult materjali teadvuses midagi uudset. Et seal on erinevaid retsepte, Hiinas ka toodetakse, aga antud protsess on piisavalt keerukas ja kallis, et keegi ei suuda seda praegu mõistliku hinnaga toota, nii et tööstuse jaoks tuleks vastu võtta. Ehk siis ütleme, praegu tavatööstus kasutabki sedasama kaevandatavat kõrgkvaliteetset grafiiti, mida kasutab auku, auku, autotööstus, ehk siis nad omavahel konkureerivad sellele. Ehk siis selle valdkonna võlu võikski olla selles, et kui selle grafeenitaolise materjali hind on võimalik suures skaalal tootmisega alla tuua, on ta ka kättesaadav ja kasutatav kõikides nendes uutes rakendustes. Ehk siis teadus, uuringud antud, antud teemal on lisikaudu peaaegu kakskümmend aastat väga edukalt ja väga suures mahus tehtud.

Et küsimus on lihtsalt selle protsessi hinnas siis, mida tuleks lihvida?

Protsessi hinnas, mis on otseselt sõltub protsessi keerukusest ja retseptist, mida sa teed ja kuidas sa teed?

Ja siis on materjal ka.

Mul hakkab nüüd meenuma see Elcogeni saade, eks ole, kus on küsimus, et, et teil on nagu väga hea tehnoloogia, et aga te ehitate Tallinnasse tehast. Et kas, kuidas need asjad omavahel seotud on, et tehas on suur, kallis ja aeglane ja noh, tehnoloogiat üle maailma, eks ole, müüa võiks olla nagu kiirem ja odavam. Et kumba teed jälle peaks minema? Kas hakkate ehitama tehast või hakkate saatma PDF-e suure raha eest kuskile Ameerikasse ja Hiinasse?

Kuna me arendame erinevaid tehnoloogiaid, see Graphene'i laadse materjali tootmine on esimene meie toode. Me planeerime luua piloottootmise tehase Eestisse, kus me saame siis ära tõestada selle, et me suudame ka suuremal skaalal. Seda teha, täna me oleme labori tasemel valideeritud ja, ja ütleme, proof of concept on ka tehtud tööstusega. Aga sellise piloottasemel tootmise, ütleme kümnetes, sadades kilodes, selle me planeerime Eestisse teha ning siis sealt. Sealt edasi hetkel on meil plaan ikkagi seda ise toota. Muud tehnoloogiad, mis me arendame, näiteks siin liitiumi efektiivne kättesaamine, seda me näeme, et meil on võimalik litsenseerida olemasolevatesse taaskäitluskeskustesse näiteks.

Aga miks ise toota, mis selle taga on, miks te ühte asja tahate ise toota ja teisi siis tahate nii-öelda partneritega teha?

No ütleme, kui me keskendume tervele sellele liitiumi joonakute ümbertöötlemisele, siis seal peab olema mingisugune unikaalne väärtuspakkumine, millega turule üldse ei jõuda. Me näeme, et selle. Kuna grafeenilaadsel tootel on väga kasvav turg, siin ütleme paarisajast miljonist eelmisel aastal kuni siis seitsme kaheksa miljardini. Vähemalt üheksa aasta jooksul peaks see turg kasvama. Siis me näeme seda suurt majanduslikku võimekust, kus meie suudaksime kõige suuremat mõju teha. Ja siis ütleme selle asemel, et, et luua naturaalsest grafiidist grafeeni, mis on väga keskkonnale. Nii-öelda halva mõjuga, et me saame tuua selle teise see toorme, mis on meie sisend materjaliks ja luua siis seda grafeenilastat materjali, mis on mõeldud just edasi arenenud aplikatsioonidesse, kas see on siis kaitsevaldkonnas. Kas see on ehitusvaldkonnas komposiitmaterjalides, elektroonikas ja nii edasi, et see, see on puhtalt ütleme majanduslik kalkulatsioon.

See tehas on huvitav asi, räägi sellest natuke või võib-olla Kerli, et kas ta, mida ta eeldab, kas seal on mingi suur keskkonnamõju, kas ta tossab, kas ta nõuab suures koguses elektrienergiat või mis või on see selline torud mulisevad kuskil ja aeg-ajalt üks teadlane jalutab korra päevas läbi ja vaatab, et kuidas läheb.

Eks see täpsem, täpsem selgub, ütleme nüüd meie prototüübi ehitamise käigus, mille käigus siis lõplik nii-öelda see retsept saab paika pandud. Hetkel on jah, ta on kindlasti kemikaali rikas protsess, aga, aga ta ei vaja märkimisväärselt suurtes kogustes nii-öelda kuumtöötlemist ega, ega ka tooda nii-öelda heitmeid.

Suhteliselt puhas asi.

Jah, kui, kui me, kui nüüd jätta kõrvale need kemikaalid ja kuidas omakorda sealt neid taaskasutada ja uues, uuesti protsessi suunata, et sellisel juhul on, on see päris, päris puhas, puhas protsess. Aga võib-olla tagasi tulles enne selle tehase juurde, on see, et võib-olla on oluline siin rõhutada, et, et miks ühte litsenseerida ja teist teha ise, need mahud on tohutult erinevad. Et kui me räägime liitiumioon akude ümbertöötlemist selle tasemega, et me saame sealt metallid kätte, siis siin me räägime ikkagi juba vajadusest Euroopa peale saadades tuhandes tonnides. Ja ütleme, et kui see tehnoloogiline, tehnoloogiline areng on edasi, siis päris, päris tõde on see, et ega osa grafiiti tuleb ka tagasi ümber töötada grafiidiks ja uuesti akudesse tööd, sööta ja kasutada. Ehk siis mingi osa jääb sellesse, kõige sobiv on fraktsioon, mis läheb väärindamisse, mida me saame siis muunda grafeinitaoliseks materjaliks.

Okei, aga mõtlengi, et te alustate prototüüpe, et rääkige korra see protsess nagu läbi, et, et kus maal ja kuidas see nii-öelda ka ajaliselt see tulevik võiks välja näha ja, ja kas siin on ka need, olemas need hetked või riskid, kus te ütlete, et ai kurat, ikka ei, tuleb välja, et ikka ei, see. Valem ei tule kokku ja, ja tõmbame joone ja, ja, ja lähme rahulikult edasi, mõtleme mingi uue, muu asja välja.

Eks see on alati see küsimus, et süvotehnoloogia skaleeritamisega need omad riskid. Kus me tänasel päeval oleme, nii nagu Erki ütles, meil on ära valideeritud oma protsess Põhjamaade ühe suurima liitiumiunakute ümbertöötlejaga, kes saatis omas nii-öelda tööstusliku protsessi jäägid meile, mis me suutsime edukalt väärindada. Grafeini taoliseks materjaliks ja antud projektil saime me just nii-öelda ettevõtluse innovatsiooni sihtasutuselt rakendusuuringute programmi toetuse peale.

Kumba, väikse grupi või suure grupi?

Suure, suure grupi. Kuulajale

siis, et see on vähemalt miljon eurot ju.

Meie projekt kokku, kuna see on avalik info, oli poolteist miljonit, on kogu projekt, projekt kokku ja, ja see on veidi üle kaheaastane projekt. Kus me siis praegu, kus me oleme alustanud tehnoloogia valmisoleku tasemel, mis on siis seal, seal ütleme, me oleme kolme ja nelja vahel. Mis ongi täpselt see, et laboriskaalal testitud, valideeritud ja me hakkame prototüüp liini ehitama, et me saame. Oma, oma nii-öelda materjalikogused suurendatud. Antud projekti eesmärk on see, et me lähme viiskümmend korda suurema tootmise peale, ehk me jõuaks sinna, kus me siis ütleme kilogramm skaalal saaksime kogus juba toota.

Selles mõttes on üks hea nagu tegema kuulajatele reklaami, et inimesed väga ei tea, et on olemas niisugused nagu grupid, rakenduste uuringute programmid, väiksed grupid ja suured grupid, et kui sul on idee ettevõttes, mille riski sa tegelikult tunnetad, et üksi ei jõua kanda, aga millel on väga suur ekspordiväärtus. Et see Eesti riigil on tegelikult raha eraldatud selleks, et selliseid initsiatiive toetada, et sa pead küll tegema läbi suure konkurentsi ja, ja, ja võistluse ja selles mõttes see, et jälle tehnoloogia on sinna jõudnud, see on juba väga suur märk, sellepärast et hindad, eks ei ole mitte ametnikud, vaid ikkagi päriselt teadlased. Et mis on nagu väga hea, et, et selles mõttes kiitus. Aga ma küsin siinkohal kohe edasi, et, et kuidas see väljund on, ehk siis see, kus nagu noh, täna kas te peate nagu sellesama nagu müügi ja, ja sellega edasitegelemise peale ka mõtlema. Või see tänane suur partner juba ise hoolitseb selle eest, et okei, et nüüd, kui see keemia meil töötab, et siis sellest grafeenist, mismoodi nii edasi saab, et see enam ei ole nagu teie probleem, et see on juba nagu selle probleem, kes. Kes päriselt selle siis nii-öelda, ma ei tea, ise ära turustab?

Meil on pigem just fookus see täna just, et, et leida neid kliente ka juures, me saaksime siis testida. Meil on ka jällegi Põhjamaadest ühe väga suure ettevõttega koostöö selles suhtes käimas. Testmaterjal on saadetud ning ootamegi siis tagasisidet siin kuskil septembri keskel, et siis saame ka suuremate uudistega välja tulla. Aga täna meie fookus peamiselt ongi nende klientide ja kliendise kvantide leidmisega, nüüd me võiks, me proovime ära valideerida, kus kohas siis meie toode võiks maksimaalset kasu luua ja, ja kelle juures olla siis kõige nii-öelda lihtsamini kasutatav. Ja kõige noh, loomulikult kõige potentsiaalikam ja kõige suurema mõjuga selles valdkonnas.

Kerli, ma tahaks sinu käest küsida, meil on siin just kas eelmises, üle-eelmises saates oli, oli külast teadlane ja me puudutasime seda teemat, et laborist nii-öelda ärisse minek ja. Ja mis need valikud teadlase jaoks on, eks, et mis hetkel sa selle otsuse teed ja, ja millised need realiteedid on, et kas teised vaatavad, et noh, nii-öelda müüsid maha ennast või, või andsid teaduses alla või et noh, mis sellega kaasa tuleb või ei tule, eks? Miks see, kuidas sinu jaoks see otsus kuidagi käis või sündis, et, et sa oled seda tehnoloogiat nüüd uurinud ja teised teadlased ka on aastaid arendanud. Et kuidas ta ja miks ta praegu nagu äri, ärisse üldse välja jõudis?

See on, see on hea küsimus ja ma arvan, et see on veidi selline küsimus, mida, mida vahepeal mõtleb iga teadlane, kes, kes on pikemat aega teadvuses olnud, et noh, minu taust on praeguseks, ma olen üle viieteist aasta olnud akadeemias. Ja see on väga vajalik, ütleme, fundamentaalne uurimustöö on väga vajalik, aga kui, kui kõik, ütleme, asjad lähevad nii, nagu üks teadlane loodab, siis võiks fundamentaalsest teadustööst kasvada ka midagi paremat välja, millel võiks päriselt ka olla päris mõjuv ja ka kommertsiaalne väärtus. Ja, ja see, see on see, kuhu me nüüd oleme jõudnud, et, et antu, antud valdkonna Jakuta ümbertöötlemise teemal siis meie teadusrühmal on nüüd olnud kuus aastat nii-öelda teadustöö kogemust, mitmeid, mitmeid grante Eesti teadusagentuurilt. Ehk siis see on tegelikult, et kui enne oli küsimus, kas seal on Eesti teadlased välja töötanud, siis võibki uhkelt öelda, et on välja töötanud Eesti teadlased ja koos Eesti, Eesti riigi nii-öelda teadusrahastuse pealt. Et, et sealt tuleb. Aga jah, see on see küsimus, et, et kui on see, et kas müüsid ennast maha, siis see on sellisel juhul, kui sa oma selle müüdki maha, aga teatud võlu ja pässa juurde seda, et ise ehitad selle üle, sa ise viid selle tööstusesse. Ja, ja annad sinna oma panuse. Et ütleme, et jälle väga tugev, tugev taust ja, ja väärtus ongi meie tehnilises tiimis, kus me ütleme nii, et hetkel on üks, üks, üks meie tehnilise tiimi liige on kohe kaitsmas oma doktorit, teine on järgmine astma, sest meie tehnilises tiimis on hetkel juba neli inimest doktorikraadidega.

Kui palju sa ise kujutad ette selliseid, ma ei tea, poolfilmilikke olukordi, et, et jah, ta satub ärisse, eks ole, ja siis hakkab korrussell hoopis teistmoodi pöörlema ja sul tekivad mingid väärtuskonfliktid ja tuleb erkija ütleb, et ah, müüsin maha neile selle värgi jumala hea, on ju, et, et noh, ta päris seda ei tee, mis ma lubasin, aga et noh, äkki mõtlete homseks midagi välja või, või et äkki, äkki pühime selle vaiba alla, selle fakti, et. Et see asi ei ole päris see, aga näe, ma ikkagi tõin raha ära või et kui palju sa nagu kujutad et

Eks see väga palju sõltub ikkagi sellest tiimist, kellega sa töötad ja inimeste enda väärsushinnangut, kes sul tiimis on. Ja ma arvan, et siin, siin nii-öelda nii nagu ERKE-ga on ja keda me siia juurde oleme oma esimesi uusi töötajaid võtmas, siis see on, see on kindlasti tunne, tunnetuse asi, et meie visioonid on samad. Sest üks asi on jah, praeguse meie ettevõtluse majanduslik kasu, aga meie, meie kogu meie plaanid kannavad ka väga tugevat nii-öelda visiooni mõju ja kuhu me tahame jõuda ja kuhu panustada ja mis eesmärkidel. Ja ütleme, kui see on tiimil ühine, ühine, siis, siis see aitab lahendada päris mitmeid probleeme.

No siin on ikkagi suured kogused mängus, saad tuhanded tonnid ja nii edasi, on ju, et see kõlab väga selline nii-öelda noh, käsikullas, istmikmullas tüüpi noh, projekt, eks, et. Kui te ise vaatate seda selle peale ja ütleme niimoodi, et mingisugune start-upi saade, et, et kui sa oled õhtul vannis, et, et mis asi sind nagu ärevaks ajab või mis asi ajab töö seal ülesse, et kui sa mõtled kogu selle asja peale. Kus on ikkagi selle kogu selle protsessi ja see, kus sa täna oled. Nii-öelda nagu ütleme, niisugune nagu sa peaks nagu ühe koha peale panema sellise teraviku, et kui sellest kohast saaks üle, siis oleks kõik juba nagu noh, siis on nagu noh, maailm on valla on ju, et, et mis on see üks koht, kust kohast see, sellist, sellist tüüpi äri ja ettevõtmine peab üle saama?

Need grafeenilaadsete materjalide turg kui selline, ütleme grafeen jõudis kommertsiaal, kommertsiaalselt turule niisugune kahe tuhandendate alguses. Kaks tuhat neli avastati see materjal, kaks tuhat kümme saadi sellest Nobeli preemia. Ja, ja see turg ise on alles loomisel. Ja siis ütleme, kui me räägimegi grafeenist või grafeenilaadsetest materjalidest, me võime rääkida justkui tehnoloogia revolutsioonist ka. Et kuidas see grafeen siis mõjutab olemasolevaid tehnoloogiaid, me räägime siin igasugustest painduvatest elektroonikatest, elektritjuhtivatest, betoonist, plastikust, tekstiilist. Ja nii edasi, kõik need aplikatsioonid on niivõrd laialdased, aga samas, miks seda materjali polegi veel nagu ütleme tööstusskaalal kasutusele võetud, on just selle hind. Ja see hind just see on, mis me, läbi meie tehnoloogia me saame tuua selle hinna maksimaalselt alla, mis see konkreetselt lõpuks siis on, eks see selgub. Aga me saame selle tuua alla, et see oleks tööstuslikult kasutuselevõetav. Ehk siis see nii-öelda väike teravik. Mille, mille najal me nagu siin mängime, ongi tööstuse vastuvõtt sellele konkreetsele materjalile, õnneks küll me oleme saanud väga palju tagasisidet, et pigem on meie sihtkliendid testinud juba grafeeni või grafeenilaadse materjali enda lõpptoodetes. Et selles mõttes on nagu eeltöö tehtud, aga miks see pole kasutusele võetud, on puhtalt see hind.

Räägi korra rahast veel, et te saate praegu grupi, noh, sellisest asjalast nagu grupist üldse nagu EAS-i toetust on väga palju võitu, ma ei tea, Skeleton minevikus, Milrem, noh, meil on mitmeid Eesti näiteid, kus on edukad ettevõtted ühest ehitatud või maha müüdud tänu sellele, et nad on saanud õigel ajal nagu, nagu tuge. Et kus maal praegu te olete selle erarahastusega? Et, et üksus on see, et noh, et, et okei, Rupis saab juurde, aga no Rupi kata sul sada protsenti kulusid, on ju, tähendab osaliselt, eks. Ja, ja kokkuvõttes noh, teie ambitsioonid ja mahud on nii suured, et, et võiks ju öelda, et noh, et, et siin. Ma ei tea, või kes iganes võiksid tal ukse taga olla nagu nagu hunnikus oma rahaga, et kuulge, et, et see on mega business, et tahaks siin olla, et, et kuidas teil investoritega on?

Investoritega meil on väga hästi. Aitäh küsimast. Täna hetkel me neid juurde ei, ei otsi. Nüüd meil ongi selline, ütleme aasta-poolteist runway'd, millega me siis peamegi ära tõestama selle, et me oleme eskaleeritavad selle, konkreetselt siis selle Grapheni laadse materjali tootmisel. Meil on kolm riskikapitali fondi ja üks neist on siis Eestis tuntud rohetehnoloogia fond 2C Ventures. Teine on siis ütleme Soomest pärit ühe suure keemiatööstuse family office'i, Venture arm, Gilto Ventures. Ja, ja siis kolmas on Euroopa suurim ja ka maailmas väga kõrgel tasemel mõjufond Norsken Foundation või Norsken Evolve siis täpsemalt. Et seal me oleme kah hetkel nii-öelda kiirendi programmis, kus me kelliga kahekesi siis. Togimegi teineteist, et balansseerida seal teaduse ja, ja ärimaailma piiridel, et mis on võimalik ja, ja mis ei ole ja, ja mida peab tegelikult siis müüma. Et me oleme väga õnnelikud, meil on sellised väga tugevad riskikapitali fondid, kes toetavad meid juba algusest peale plusse, et meil on siis see EIS-i konkurentsitihe rakenduse uuringute programmi grant. Ja, ja siis ka mõned, mõned paar väikest tingelinnast, et ka, kes siis meisse uskused kohe alguses.

Kui öeldakse, et need DeepTechi projektid on väga pikaajalised ja noh, te ka, eks ole, teete siin nüüd aasta, poolteist, kaks oma, oma rakendusuuringuid, eks ole, eskaleerite, ehitate tehast, noh, siis on mõni aasta juba läinud, eks. Kümme-viisteist aastat. Sellist tavalist, jah, et tavalist nagu, ma ei tea, seitsme-kaheksa aastast väljumist siit ei paista või kui pikaks te ise hindate seda, kui kaua läheb aega, et, et, et sellest nagu päriselt suur äri ehitada?

Riskikapitali maailmas. On tunda, et see hakkab muutuma natukene kapitalimaailmaks. Et see, see risk on hakanud ju ära katuma, noh, sellest on varem kirjutatud ja räägitud ka päris palju. Loomulikult, eriti kui me räägime, ütleme süvatehnoloogia ettevõtetest, see risk on suurem. Selles mõttes just, et riskikapitali fondid, kelle eluiga ongi seal kuskil niisugune kümme aastat. Nad ei pruugi näha süvatehnoloogia ettevõtetes sellist exit'i võimalust, ütleme viie, seitsme ja kaheksa aasta jooksul. Nagu neil siis standardiks on. Meie puhul. Me näeme kindlasti, et me suudame skaleerida oma tootmise, ütleme piloot tootmiseni, piloot tootmise tasemeni siis enam-vähem niisugune, ütleme nelja-viie aastaga. Ja, ja mis väärtus meil siis on, vaadates erinevaid tekkijaid sellel turul. Noh, ma võin olla pigem kindel, et esimestele investoritele me suudame selle ajaga siis näidata pigem märkimisväärset tulemust ja nad võivad olla meiega väga rahul. Loomulikult me räägime riskikapitali maailmast, et siin kõik on võimalik. Aga, aga pigem usume sellesse ja et me muidu ma arvan, et need riskikapitali fondid, kes meil täna on cap table'is, et ega nemad ei oleks ka meisse investeeringu teinud, kui nad ei oleks seda potentsiaali teinud või läbi arvutanud, siis, siis seda võimalikku return'i.

Aga et sealt edasi peaks keegi teine, siis on, võiks üle võtta selle ja järgmised seitse aastat

olla? Jah, oleneb, kuidas me siis ettevõtte suuname ja, ja mis me siis suudame ära tõestada ja, ja, ja millist potentsiaali me ise näeme. Aga loomulikult, noh, me oleme ikkagi start-up, FreeC-d round on meil tehtud, C-d round on siis tulemas mõne aja pärast. Ütleme noh, aasta-poolteist, eks ole, kuskile sinnakanti nagu ikka. Ja eks me ju kaasame ka valdkondlike riskikapideli fonde, kes tihtipeale, kui me räägime süvatehnoloogiast või ka rohetehnoloogiast või tööstustehnoloogiast, siis nad on juba oma investeeringuid ees ja sisse arvutanud selle, et kui, kui kaua nad saavad siis seda investeeringut hoida. Tihtipeale need fondid võivad olla ka pikema eluajaga, mitte standard kümme, aga siis ütleme kaksteist või isegi, isegi rohkem, siis ikkagi kakskümmend.

Selge, meie saateaeg on läbi. Kerli Liivand, Erki Ani, aitäh teile ja jälle Technologies on, on ilmselt siis nimi, mis tasub meelde jätta ja oodame teid siin uuesti näha, kui, kui need pudrumäed hakkavad Eestisse tulema. Viiskümmend eurot gramm. See on uhke vaadata, aga aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala aja pärast.