Ette mõte Roonemaa ja Kotka idupoodkast.
Tere tulemast Ette Mõtte podcasti kuulama, Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa on saatejuhid, tere, Taavi. No tšau. Ma leppisin meie eelmise saate, tähendab selle saate külalise kokku eelmisel nädalal, kui ei olnud veel no minu jaoks ega ilmselt ka avalikkuse jaoks ette näha, kuhu asjad lähevad. Mul on hea meel, et meie külaline on pärast kõiki sündmusi siiski meil liini otsas ja annab intervjuu ja selleks külaliseks on praegu veel praegune Eesti Tervisekassa juht Rain Laane. Tere, Rain. Tervist. Ma ei mäleta, mis päev me suhtlesime, see võis olla mingi teisipäev näiteks või, et kas sa siis juba teadsid, et sa tegelikult astud tagasi ametist?
No teisipäeval võib-olla, kui me suhtlesime, siis see otsus ei olnud veel raudkindel, aga ma arvan, et teisipäeva õhtuks oli see otsus tehtud küll, jah.
Oota, Sint ei saa ju vallandada, sa, sa pead ise ära minema või? Sul on mingi eristaatus, on seal.
No mitte ainult tervisekassa, vaid üldiselt avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel, kellel on oma seadus, siis sõltub, kuidas on seaduses kirjas. Meie seaduses on kirjas see, et, et nõukogu saab mu tagasi kutsuda siis, kui ma põhimõtteliselt ei ole võimeline oma ülesandeid täitma ja muul ajal ma saan valida ise selle, et ma astun tagasi, õigemini võtan personaalse vastutuse ja esitan tagasiastumispalve.
Vot, aga, aga see, et sa teed boonuste asemel suvepäevad ja, ja Saku Lätte teenuse asemel võtad endale mullitegevad segistid, on ju. See võrreldes teie vastutuse ja töö ulatusega ei ole ju päris sellises mastaabis. Ütleme siis nii-öelda apsakad, mille pärast peaks sa nagu nii-öelda, et saaks öelda, et sa ei saa oma tööga hakkama, et sa põhimõtteliselt läheksid ikkagi nagu vabatahtlikult, ma saan aru. Ei,
ma lähengi. Et selles mõttes me viimases nõukogus selle arutuse, arutuse juurde ei jõudnud, et kas ma peaksin midagi tegema, et me andsime aru, mis me tegime. Ja siis kuna ühiskondlikke ootusi me oleme ilmselgelt petnud, siis ma ütlesin nõukogule, et see on see koht, kus ma võtan vastutuse kogu organisatsiooni eest ja esitan tagasiastumispalve.
Nojaa, aga sa ei ole poliitik, selles mõttes nagu, sorry, ma olin võib-olla öelnud siin, on ju, aga nagu ütleme, et noh, sa ei pea nagu võtma selles mõttes vastutust, ma veelkord ütlen, et noh, et, et. Suvepäevad, kõik, kes on suure organisatsioone juhtinud, teavad, et noh, et, et mingid päevad sul olemas, peavad olema, kus sa nagu organisatsiooni kokku tood, eks, et. On nad siis suvepäevad, kevadpäevad või talvepäevad, vahepeal, mis nimi on, aga et noh, nii-öelda inimeste koos. Hoidmise, koostoimetamise peale peab iga organisatsioon raha kulutama, on ju, et, et see kõlaks nagu kõik nagu õigesti, kui see vastutus oleks nagu noh, ikkagi sisuline, et, et sa ikkagi sisuliselt jätsid midagi tegemata, et sa oleks võinud jonnida, ma tahan öelda.
Mul see võimalus oli, aga ausalt öeldes siis see diskussioon, mis meil on nüüd nädal aega käinud, käiks järgnevad kolm kuud ja seda ei ole kellelegi vaja.
Ja mulle kuidagi tundub sellest sinu otsusest, ma ei tea, selline enda, enda kõhutunne, et mulle paistis sealt läbi nagu mingit solvumist või mingit sellist, et ah, minge te siis ka või ajage ise oma asja, kui tahate, et, et mina ei viisse enam teiega jaurata. Seda nagu sinu poolt, et see viis kuidagi selle otsuseni, et kas sa kinnitad või lükkad ümber, et sul lihtsalt? Ei, seda ma küll kinnitada ei saa, selles mõttes, et üldiselt.
Kõik sellised asjad, mis on seotud sõnadega nagu solvumine või kellegi, kellegi peale pahane olemine või kellegi süüdistamine, see ei mängi mingit rolli. Selles mõttes, et on teatud olukorrad, mis kõrvalt vaadates võib-olla tunduvad, ah, küll ta üle läheb, et no. See on see koht, kus see, ma arvan, et see oli see koht, kus oli vastutuse võtmise koht selle jaoks, et me saaks selle teema maha laualt.
Okei, aga mõtlengi, et lõpetame nüüd selle vahva sissejuhatuse vahepala. Meil on ikka ette mõttesaade, me vaatame ette, vaatame tulevikku ja mõtestame tulevikku läbi mineviku. Ehk siis mind ikkagi huvitab see, et läheme korraks tagasi nagu selle juurde, et meil on ikkagi toas üks suur elevant, millest keegi rääkida ei taha, palju lihtsam on rääkida suvepäevadest ja segististest, et. Et elevant on meil see, et meil on tervisekassa miinuses ja meil kulub raha rohkem, kui meil tuleb raha peale. Ja ei ole mingit olemas mingit pilti, mis näiteks, et see tulubaas nüüd hüppeliselt kuidagi võiks suureneda. Meil on mingid reservid, aga need reservid, kui ma õigesti mäletan, saavad kaks tuhat kakskümmend kaheksa aastal läbi, eks. Kas Rain, korra võid teha kuulaja, hästi lühikese ülevaate, et, et mis kursil hetkel nii-öelda Eesti tervishoiu rahastamine oli või on? Ja, ja, ja mismoodi see kurss peaks üldse muutuma või mis see plaan on, et kuidas üldse selle asjaga toime tulla?
Ja no kui, kui keegi ütleb, et täna tervishoid on suures kriisis, siis täpsem väljendus on see, et täna veel ei ole, aga homme juba on. Ehk siis me siiamaani oleme majandanud vähemalt viimased siis kaheksa aastat oleme majandanud niimoodi, et me oleme olnud plussis, vabandust, seitse. Kaheksas läheb ja see aasta on siis esimene, kus meie kulud ületavad tulusid. Meil on planeeritult, et me lõpetame selle aasta või võime lõpetada miinus saja kuuekümne seitsme miljoniga. Ma arvan, et reaalses elus me teeme üks niisugune kolmkümmend, kolmkümmend pluss miljonit parema tulemuse, noh, võib jälle diskuteerida, miks ja kuidas ja miks nii vähe. Aga tulemus tuleb parem ja siis järgnevatel aastatel on ka hetkel seis selline, et kui nüüd ei tehta väga tõhusaid, kas siis efektiivistamisi või kärpeid või mõlemaid. Siis, et järgnevad aastad on miinuses, meil on viissada miljonit reservi. Noh, ja siis, kui sul niisugune sada viiskümmend, kakssada miljonit aastas paned reservist raha juurde, siis kahe, kolme, nelja aastaga saab see reserv otsa. Et see on hästi lihtsate sõnadega, see asja olemas.
Ja aga see ongi väga hea, me teeme selle asjal hästi lihtsalt selgeks, et ja põhimõtteliselt miinus tekib sellest, et lihtsalt noh, viimaste aastate elukariduse tõus, inflatsioon on palgad, sisendinnad, ravimid, kõiki asju on kergitanud. Et kui me lihtsalt nii-öelda hoiame sama süsteem, mis meil siiamaani on olnud ilma seda väga kardinaalselt muutmata või tervishoiu siis nii-öelda rahastusmudelit muutmata või siis teenuse kvaliteedise järgi andmata. Meil ei ole varianti, et, et me sellest minusast lahti saaksime.
Lihtsalt vaatame kahte arvu, aastal kaks tuhat oli Eestis kuuskümmend viis pluss inimesi, oli umbes üheksakümmend tuhat inimest vähem kui täna. Ja, ja põhimõtteliselt süsteem on ju sama, mis tähendab seda, et maksumaksjaid, need, kes maksu maksavad, jääb järjest vähemaks. Need, kes teenuseid tarbivad, see hulk inimesi kasvab, õnneks nad elavad ka kauem, mis tähendab, et nad tarbivad teenuseid rohkem. Hinnad on tõepoolest läinud üles, ega siis käibemaksu tõusu ja, ja muid maksutõuse ju, ju keegi ei kompenseeri, et see tuleb lihtsalt kuskilt sisse võtta. Ja sealt see fundamentaalne probleem tekib, pluss ei saa mainimata jätta, et tervishoiutöötajate palk on tõusnud kiiremini kui keskmine palk, mille pealt maksu arvata, arvustatakse. Ja siis on hästi loogiline, et sul ühel hetkel jääb raha puudu, sa teed kogu aeg efektiivsemaks, teed digilahendusi, teed paremat kontrolli, kasutad teisharu, aga sellest kõigest jääb lõpuks ikka natuke väheks.
Kui sa nüüd praegu peaksid panema näpu peale mingitele kiirematele võitudele, ma ei tea, ma panen jälle puusalt, et mis mul endal on silme jäänud, kas oma laste tervishoiuteenuse kasutamise või enda tervishoiuteenuse kasutamise pealt on see, et meil tänane süsteem tegelikult. Ikkagi noh, iga maja, iga haigla noh, toimetab nii-öelda nagu omaette äriühing, küll ei ole päris äriühingud, aga noh, seda laadi, eks ju, on ju, et ja mis tähendab seda, et noh, et, et kui on ikkagi võimalik nagu jälle mingeid uuringuid või, või, või lisateenust peale panna, et noh, siis ma teen selle ära, et siis on noh, ma saan sellelt ka ikkagi mingi marginaali, on ju, et mul on kaval seda teha, on ju, et. Kas, kas sul täna on nagu mingi teema või mingi valdkond, kus sa ütled, et vot noh, siit peaks, siit peaks küll nüüd tegema suure nagu efektiivsusvõidu või see on ikkagi pigem see, et me peame hakkama tegema strukturaalset muutust, ehk siis me peame hakkama, ma ei tea, noh, raviteenust läheb osaliselt isa juurde maksma või midagi sellist?
Kõik see mõte, et lõpetame topeltuuringud ära, see on kõik väga teretulnud. Aga noh, selle läbiviimine ei käi nii lihtsalt, sellepärast et senikaua kuni me arveldame FIFO service ehk tükipõhiselt, siis alati leitakse põhjus, miks see uuring on vajalik teha. Et see, kuhu me tahame üle minna, on tulemuspõhine rahastamine, ehk selles mõttes loeme pärast kokku tervisetulemi ja vastavalt sellele rahastame, ehk siis kas maksame terviseteenuse osutajatele raha juurde või küsime raha tagasi. Meil on mõned projektid olnud ja me oleme mõlemad ka teinud. Me oleme maksnud nii-öelda preemiat juurde selle eest, et inimese tervise tulema on parem. Selle üle kõik rõõmustavad, inimesed rõõmustavad, doktorid rõõmustavad. Aga meil just hiljuti oli ka selline juhtum, kus me panime eesmärgid endoproteesisse, sest neid eesmärke ei täidetud ja siis me küsisime ka suurtelt haiglaselt päris palju raha tagasi. No vot, see pilt on hoopis teistsugune, see emotsioon ja kõik muu ja siis tuleb hästi palju diskussiooni, kuidas on valed eesmärgid ja kuidas aidatakse ainult kergemaid patsiente, sest need saavad ju terveks, selle eest saab raha ja nii edasi. Et see kõik on nagu niisugune mõttemaailma muutuse taga kinni.
Kui lehest lugeda Eesti tervishoiusüsteemi korralduse kohta, et siis on ikkagi väga palju neid arvamusi, et, et seal on meeletult ebaefektiivsust ja noh, kui ainult seda asja normaalselt terve mõistuse seisukohalt juhtida, et noh, seal on ülipalju ressursse ja me raiskame raha vasakule ja paremale. Ja noh, inimesed, kes on puutunud kokku tervishoiusüsteemiga, aga suudavad igasugu näiteid tuua sellest, eks ole. Kuidas arst kutsub sind tagasi põhimõtteliselt selleks, et teatada, et kõik on hästi. Kas sina sõidad kakssada kilomeetrit ja, ja arstiaeg on kinni ja nii edasi, nii edasi, on ju. Kas, kas sina näed seda, kas sa ütled, et seal on selles riiklikus süsteemis võimalik mitmekordne ja võib-olla kulude kokkuhoid efektiivistamine või see asi on täna nagu viimase peal juba?
Ei no kindlasti on neid juhtumeid, kus saab asju paremini teha, aga selle väitega, et nüüd tervishoiusüsteemist saab kakssada miljonit teha nipsust efektiivsemaks, selle väitega ma kindlasti ei nõustu.
Aga ma ühe küsimuse küsin ikkagi veel selle kohta, et mis on ka silma jäänud, et meediast, et väidetavalt meie ravimiturike ja ravimihulgimüügiturike on ära jaotatud, noh, ühesõnaga meil on kaks peamist maaletoojat, üks võtab ühed, teine teised ja noh, põhimõtteliselt kujundavad hinda, onju. Ja tundub, et noh, selle vastu ei saa kõik vabandused, väike turg ja nii edasi, onju. Siis ma mõtlen, ma tean, et see on väga võib-olla nagu hapu analoog, aga, aga ma toon selle ikkagi lauda. Rootsis on alkoholi müük riigistatud teatavasti, ehk siis alkoholi ei võinud ainult riik müüa. Mis tähendab seda, et on spetsiaalsed poed, mille sortimendi eest ja sisseostuhindade eest ja kõige sellest hoolitseb riik, on ju nii? Minu küsimus on, et, et, et miks ikkagi on vaja nagu mingeid ravimihulgimüügifirmasid sinna vahele, kus tervisekassa tegelikult võiks ju noh, ollagi nii-öelda teada, et see on nagu valus koht ja meil on väike turg ja nii edasi, et ta. Käitubki nii-öelda üliefektiivselt ja tegeleb ravimite sisseostuga ainult ise.
Vot siin on nüüd, see on hea, et sa seda küsisid. Nüüd ma küsin niukse retoorilise küsimuse vastu, et kas meile ei meeldi see, kuidas meie apteegisüsteem toimib, kas meile ei meeldi see, et meil on digiretsept, et sa lähed, sa saad, kõik süsteemid toimivad ja kõik süsteemid toimuvad hästi? Sul reeglina on need ravimid saadaval või sulle muretsetakse need ravimid suhteliselt kiiresti, et me oleme selle, selle väga hea teenusega hästi ära harjunud, me arvame, et see on, see on toimiv, me kirume selle üle, et noh, hind võiks veidi odavam olla. Kui inimene käib apteegis, siis tervisekassa maksab veel päris palju sellest kinni ka. Ja, ja siis öeldakse, et aga siit saaks palju raha kokku hoida. Ja, ja nüüd me, me ei mõista seda, et selle taga on tegelikult väga hea logistika, väga hea teenus, väga head inimesed. Ja ma ütlen, et kui me tooksime need inimesed nüüd homme riiki ja suhtuksime nendesse inimestesse täpselt niimoodi, nagu viimasel nädalal on, on meedia kirjutanud. Siis ma arvan, et selle teenuse kvaliteet ei ole kindlasti see, mis ta täna on ja siis meil teeksiks teistsugune probleem.
Selles mõttes Rootsis ikkagi alkoholimüük toimib, on ju, et nad saavad oma napsugette küll, eks, et ja väga hea logistikaga ja mis veel on muide pluss, on see, et Rootsi riik ise kujundab, noh, põhimõtteliselt sa saad ka valida, mida sa jood, on ju, et noh, et igat solki ei lase, on ju, üldse poodi sissegi, et. Et seal on nüüd omad plussid ja miinused, küsimus on vist on selles, et, et su jutt kõik kehtiks, kui me võiksime öelda, et see marginaal tõesti on mõistlik, mida need hulgimüüjad ja, ja, ja teised sinna vahele panevad. Versus see, mis nad ise teeks, just seal, mu argument on see, et kuna see on nagunii niivõrd, noh, ühesõnaga, mahud on suured, väike turg, aga samas nagu nii-öelda, noh, mis ma ütlen. Et noh, et valus on sellega, et, et ma, et ma üldse küsin seda, et kas sa arvad ja usud, et on, Mariann, tänase vahel mõistlikud, et see ei ole see koht, kust optimeerima minna.
No ega marginaaliga on ju see, et pole õiget ja valet vastust, et ravimiäris on marginaalseadusega paika pandud ja seda marginaali ka võetakse ja siis natuke mängitakse turundusrahandega ja see marginaal kliendi vaatest on liiga suur ja, ja siis hulgimüüja ja tootja vaatest on silga väike, et. Omal ajal meil käis ka küsimus, et kas hasartmängumaks peaks olema suurem või väiksem ja et kui sa tõstad, et siis kõik kasiinod lähevad siit minema. Kui sa langetad, siis tuleb nüüd liiga palju juurde ja sul on mingisugune stabiilsus, on nagu välja kujunenud. Ja siis kõik, kes lähevad seda, seda asja nüüd nagu väga jõuliselt ründama, siis selle tulemusel alati ei pruugi nagu seda kasu sündida.
Okei, me oleme aru saanud, et kärpimise efektiivistamisega mingid variandid on olemas, aga kindlasti ei ole see nii piisav, et seda kahesaja millist auku, mis meil praegu on, et seda ära täita. On seal nii-öelda lühike kokkuvõte? Õige?
On ja, ja siis väga paljud inimesed on veendunud, et see, seda on võimalik teha, aga noh, siiamaani ei ole nagu ei Eesti riigis ega ka minu teada üheski teises riigis seda sellisel kujul nagu saavutatud. Ja noh, võrreldes soomlastega on meie probleemid väikesed, et soomlastel on ikkagi kaks miljardit see auk, mis meil on kakssada miljonit, Soome on ainult viis korda suurem, nii et neil on kaks korda suurem mure kui meil.
Okei, nii, aga mis siis nagu variandid on, on ju, et üks variant on lihtsalt selle auguga leppida ja põhimõtteliselt seda nii-öelda. Kirjutame iga aasta eelarvesse sisse, et kakssada miljoni ongi auk ja, ja noh, lähme edasi, on ju, et noh, meie kaheksateist miljardilise või. Peatselt juba kahekümne miljardilise riigieelarve juures nagu noh, jah, üks protsent, üks protsent, on ju. Et see on üks variant, aga mis siin nii-öelda nagu muud momendid on, et noh, et ma pean ausalt ütlema, et kui ise vaatad, nagu täna tahad arsti juurde saada, siis mina kasutan väga palju erameditsiin selles mõttes, et just, et saada kohe löögile, on ju, et, et täna on probleem, homme tahaks juba midagi teha, et siis. Siis lihtsalt lähed ja maksad kellegi, et hambaraviningu nii on juba sada protsenti omavalitsuse peale, on ju, et hoolimata kõigest muudest juttudest, keegi vist saab mingit toetust, aga. Ise pole näinud, ettevõtted kasutavad, me ise kasutame väga palju ka töötajate motiveerimiseks ikkagi kindlustusteenust, mis annab vähemalt mingigi kompensatsiooni mingite juhtude, ma ei tea, silmakontrollid ja nii edasi, on ju, eks, et, et mis see alternatiiv siis ikkagi on, et, et, et seda kakssada milli lappida täna?
No kõigepealt olgem ausad, et see nii-öelda samamoodi tehes nagu tänase summa aasta-aastalt suureneb, et järgmine aasta ta on natukene alla kahesaja miljoni, siis on üle ja siis on juba kisub sinna kolmesaja poole, see on see, kui me mitte midagi ei tee. Mis see
kasuprotsent on umbes kümme viisteist protsenti aastas?
Jah, kuskil niimoodi, et põhimõtteliselt see viissada miljonit ikkagi kolme aastaga saab otsa, aga. Teha tuleb kõike neid variante, mida pakutud on. Peale ühe variandi, mida ma isiklikult ei soovita ja see on seesama tervisekonto tegemine ja siis inimene kogub raha ja siis kogub terve elu. Ja siis ta tarbib selle seal elu lõpupoole nädala või kahega ära ja siis ikka jääb puudu, et seda on nagu USA ja Singapur ja mõned teised riigid proovinud. Aga kõik ülejäänud ideed, mis on, mis on laual olnud, et kõige lihtsam on seesama inimese enda teha, on kui palju ta oma tervist hoiab. See on nagu esimene asi. Selle kohta on öeldud, et ma tean küll, et, et ma ei peaks seda jäätist sealt kapist sööma, aga noh, ikka sööd selle jäätise ära. Et see on see näide, et kõik teavad, aga nad lihtsalt ei tee või nii on raske käituda, see on selle, selle teema esimene osa. Oota, aga lähme korra
siia sisse, lähme korra siia sisse, nii-öelda paksumaks on ju, et seda on ka nagu arutatud mujal maailmas, et kui palju see üldse on võimalik, kui meil täna on solidaarne süsteem, ehk siis vahet pole, kui palju sa makse maksad või mismoodi sa tervisega käitud. Sinu eest hoolitsetakse. Samas ma saan aru, et umbes paari protsendi ühiskonna liikmete peale kogu, kulub viiskümmend protsenti kogu meie meditsiinirahastusest, eks on ju, et, et mis see siis nagu alternatiiv on, et kui sa ikkagi oled suitsumees, siis oma kopsuvähi ravi maksad ise kinni või, või mida see paksumaks nagu on, kas keegi üldse on? Päriselus suutnud midagi sellist saavutada, et tekitada seda motivatsiooni inimestele, et nad siis viisiksid rohkem trenni teha või selle jäätse söömata jätta?
Ma sellesse maksu väga ise isiklikult ei usu ja on ta sinu poolt nimetatud maks või näiteks seesama tubakaaktsiis, alkoholiaktsiis, et. Et iga inimesed, kes soovivad tarbida seda, nad leiavad viisi, kuidas nad seda teevad, kas siis lähevad ostavad Lätist, kas vilivad ise või siis maksavad selle aktsiisi kinni. Et see mõjutus peaks käima ikkagi kuidagi teistmoodi, see käib läbi teadlikkuse kasvu, see hakkab koolist pihta ja. See lõpuks peaks toimima niimoodi, et inimesed saavad aru sellest, noh, kõike ei saa kunagi, aga ütleme, suurem osa või nagu rohkem inimesi saab aru sellest, et oma tervist tasub hoida. Aga ärme jääme siia sellesse. Mõttes
saada, et ma ikkagi nagu otsin seda, kas on olemas mingi radikaalne näide, on ju, et noh, sa rääkisid noh, seesama teadlikkus, on ju, noh, Jaapanit, Jaapanis on, kujundatakse laste toitumis, toitumisharjumused välja juba väga varakult ja väga põhjalikult, eks, mis teeb nad nii-öelda toitumise mõttes korda, aga nad on noh, niisuguses mõttes, ma ütlen, et. Aga, aga sa tahad
et kas me kuskil on olemas nagu mingi edukas näide, et see on päriselt nagu töötanud, lihtsalt ma saaks punkti panna sellele punktile.
No ma toon selle sama sinu poolt toodud Rootsi näite, et, et hästi lihtne asi ja ma ei ütle, et see nüüd nagu on terve maailma päästnud või terve Rootsimaa päästnud, aga näide ikkagi, et. Et Rootsis, lasteaias ja ka koolis on taldrik jaotatud nagu kolmeks. Noh, taldrikul on nagu kolm ala. Ja meil on üks suur ümmargune TalTech ja need kolm ala on selle jaoks, et siis vastavalt toidupüramiidil ühele, ühele osale paned liha või kala ja teisele paned, paned köögiviljad ja, ja kolmandale midagi süsivihikutest, eks ju. Ja see aitab nagu tasakaalu hoida, sest kui sa täna lähed kooli sööklasse, siis millegipärast lapsed söövad kas makaroni või söövad saia või söövad selliseid asju selle asemel, et seda tasakaalustada. Ja siis me imestame, et miks Eesti lapsed on enam rasvunud kui, kui Skandinaavia lapsed.
Ühesõnaga paksumaks ei ole lahendus, nii, mis sul veel variandid olid?
Lahendus ei ole, aga, aga teadlikkuse tõus on esimene. Siis, siis järgmine asi on, on see, et kuidas ära lahendada see, et õige patsient, õige murega, õigel ajal ja õige spetsialisti juures. See on selline õige, õige, see on nagu õigeaegsuse küsimus. See õigeaegsuse küsimus on see, et vaata, Taavi, et sina ütlesid, et kui sul mingi mure on, siis sa helistad, lähed arsti juurde ja maksad ja saad järgmine päev. Ja, ja siis tuled ruttu tööjõuturule tagasi ja jätkad nagu maksude maksmist. See on ikka üks kontseptsioon. Aga nüüd, kui me vaatame sedasama rahakasutust. Et viis protsenti inimestest meil tarbib ära viiskümmend protsenti meie ravirahast, siis tegelikult probleemid hakkavad siis, kui see ei ole mitte ambulatoorne vastuvõtt, mis maksab paarkümmend eurot, vaid see on tõsisem mure, kus sa oled näiteks nädal aega intensiivis või oled kaks või kolm nädalat haiglas. Ja, ja kui me selle ühisest ravirahast kinni maksame, siis, siis see on palju kulukam ja seal on see välditav hospitaliseerimine. Ehk siis on rida kroonilisi haigusi, mille kontrolli all hoidmisega me saame haiglakulusid väiksemaks. Või siis haiglas on teised inimesed, need, kes suudavad oma kroonilisi haigusi kontrolli all hoida, need ei satu haiglasse, nad suhtlevad siis oma perearstiga või esmatasandiga ja seal, sealt saab nagu kõvasti raha kokku hoida, just nimelt. Nüüd on küsimus, kuidas me sinna jõuame, selle jaoks on vaja tugevat esmatasandit ehk perearste, perearstikeskuseid, me oleme täna olukorras, kus kolmsada perearsti võib öelda homme, et ma lähen pensionile. Ja siis, kui me oleme hakanud rääkima sellest, et perearsti nii palju juurde ei tule, teeme sellise perearstiprogrammi neile. Mille abil on võimalik, et üks arst tuhande kuuesaja liikmelise nimistu asemel suudab hallata koos meeskonnaga kolme tuhande liikmelist patsientide võrku või, või inimesi, sest nad ei ole patsiendid kõik. Siis see on jälle üks võimalik lahendus, kuhu tasub investeerida mõned miljonid. Jooksva kuluga ka ja, ja see kokkuhoid tuleb just nimelt sellest, et haigla kulu ei ole nii suur ja haigla kulu meil on üks koma kaks miljardit.
Okei, aga ma ütlen, ma korra hüppanud seda perearstide juurde, et, et perearstid on mõnes mõttes nagu ma saan aru, see probleem on nagu matemaatikaõpetajatega, et kui matemaatikaõpetaja, kõik, kes on pensioniealised, läheksid pensionile, siis oleks meil tõsine kriis, poleks piisavalt matemaatikaõpetajaid. Samas perearstid minule tunduvad, noh, vaata, no ütleme hambaarstidel on kõige seksikam töö, nemad saavad kogu nagu raha ilusti kätte ja elavad väga hästi, eks, et perearstid nagu, nagu umbes ka nagu ettevõte ikkagi või ettevõtjad, et, et miks see kinni jääb, et miks perearst meil ikkagi puudu on, et see tundus selles mõttes nagu. Noh, arstideamet on muidugi väga raskeamet, aga, aga just see, et ta on nagu ikkagi, ta on nagu meditsiin ja äri nagu koos ikkagi, et, et sealt on päris võimalik nagu tundub vähemalt ehitada nagu korralik business endale või ma saan millestki valesti aru, miks see perearstide asi nii-öelda seksikas ei ole?
Aga Taavi, see on ju täpselt samamoodi ja, ja ma saan ka aru, miks sa sellest aru ei saa, sellepärast et, et ärivaistu ja ärigeeniga inimesi on teatud protsenti ühiskonnas.
Ja, ja ega siis see äri ajamine ei ole maailma kõige lihtsam tegevus. Ja ega keegi perearsti ei õpeta ühtegi nagu ärilist asja ülikoolis, seal ühtegi ainet ei ole, kus räägitakse deebetist, kreeditist, kreeditist, bilansist. Äriregistrist, kus räägitakse töö seadusandlusest, sest on tööandja oma liikmetele, sellest keegi ei räägi. Ainult nagu sellised võimekamad on need, kes julgevad võtta nimistöö ja julgevad seda teha. Ja sellepärast me olemegi pakkunud, et tervisekeskuses võiks. Selle jaoks olla ju juhtivpartnerid, kes need asjad ära teevad. Kui sa oled advokaat, siis osad on juhtivpartnerid, kes neid asju korraldavad ja teisi siis aitavad nendes asjades ja mõni lihtsalt teeb ainult advokaadi tööd.
Me oleme nüüd pool saadet proovinud lahendada Eesti tervishoiusüsteemi pikaaegseid muresid ja ilmselt nad neist siia ka maha jäävad. Aga ma tahaks natukene pöörata seda saate teemat ja rääkida juhtimisest, sest meil on siin enne ka käinud erasektorist tulnud avaliku sektori juhte. Rääkimas sellest, kuidas nad ikka sinna läksid ja kuidas end vastu võeti ja mis nad seal tegid ja. Ja ma arvan, et sinu käest oleks nagu paslik küsida, sina oled olnud ju erasektoris juht ja, ja nüüd pikka aega avaliku sektori juht. Kas see, kas need töökohad kuidagi erinevad või noh, kui hakatakse sulle järglast valima, tehakse jälle konkurssi, kampaania, et hei, juht terasektorist, tule riiki tööle. Et millega see inimene kuidagi arvestama peaks või mismoodi ta peaks oma, oma mõtlemist ja suhtumist muutma?
Noh, Taavi oskab ka siin öelda nagu sekka, aga, aga ma arvan, et Taavi sulle öeldi täpselt samamoodi alguses, kui sa riiki läksid, et kõige suurem vahe on see, et erasektoris kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Aga riigis on lubatud ainult need asjad, mis on lubatud ja kõik ülejäänud on keelatud. Ja, ja siis noh, mina ilmselt ei saanud kogu oma pea kaheksa aasta jooksul sellest postulaadist arvu ja seda on mulle väga selgelt ka viimasel nädalal kommunikeeritud. Ja see on see põhjus, miks ma ei sobi avalikku sektorisse, sellepärast et kui sa midagi kuskilt kokku hoiad, midagi teed, siis seda raha sa oma äranägemise järgi tagasi investeerida ei tohi. See on tõenäoliselt see kõige suurem väljakutse, et kui sa teed, teed mingisuguse asja ära ja sul on, sul on väga tublid inimesed. Siis, siis kuidas sa neid motiveerid, kuidas sa neid hoiad niimoodi, et sulle kallale ei tulda.
Ja ei, sellest ma võin noogutada, et kui sa näed kohta, et näete, et kui me nüüd teeme siin sellise teise asja, et siis me nagu riigina ja rahvane teenime veel rohkem ja veel paremini ja siis saad aru, et see kedagi ei huvita. Et see kõlab jällegi nagu, et huvitav, et kelle jaoks see riik üldse on ikkagi. Nii, aga ma ei taha nuriseda siin koha peal.
No põhiliselt sa nagu kirjeldad süsteemi, kus millegi ärategemine või üldse nagu hästi juhtimine ja efektiivset juhtimine ei ole, ei ole nagu kellegi huvides või? Et see ei ole nagu kuidagi kasustatud, preemiastatud?
Henrik, sa, see on väga, see on kogu Eesti ühiskonna huvides on, et sa juhid kõike väga efektiivselt. Ei, aga juhi
mõttes, et see ei ole nagu sinu kui juhi huvides, pärast tuleb ainult jama.
No selle kohta, selle kohta nüüd kui, kui lugeda, lugeda Facebookis, mis on kirjutatud, siis seal on ju hästi öeldud, et. Et kõige lihtsam on istu vaikselt, hoia jala tämbris ja, ja siis kasuta kogu eelarve ära, on ju. Väikeste summadega ja siis, siis on kõik väga hästi, noh, ma sellega kuidagi ei nõustu. Ja, ja ilmselt see ongi nagu minu kõige suurem probleem, et, et ma ei tea, tervisekassas ei ole ühtegi inimest, kes istuks ja tiksuks niisama, tõepoolest ei ole.
Mäletate seda päris mitme aasta tagust juhtumit, kui USA need suured autotootjad mingisuguse majanduskriisi tulemusel noh, hakkasid kokku kukkuma, eks ole, samamoodi noh, tegelikult eraettevõtted, aga suur avalik huvi, palju töökohti, rahvusliku uhkus ja nii edasi. Ja siis nende juhid sõitsid Washingtoni vist presidendiga kohtuma, et arutada seda riigipoolset väljapäästmist. Ja siis oli suur jamast, et igaüks lendas oma eralennukiga sinna kohale ja noh, tuli suur skandaal, eks ole, et mehed teda on näpud põhjas. Aga näete, et lendate sinna eralennukiga ja siis järgmisele kohtumisele, et demonstratiivselt sõitsid igaüks oma firma autoga. No sadu ja sadu kilomeetreid või miile. Kui sa oleksid, Rain, teinud selliseid asju, no ütleme nii, täna on probleem selles, see asutus, mida sa juhtisid, on kahjumis. Mitte sinu süü läbi, nagu me kuulsime, aga põhimõtteliselt on tegemist kahjumis oleva asutusega. Kui sa oleksid erase Hästi suurt ettevõtet, mis teeks paarsada miljonit aastas kahjumit ja oleksid teinud need suvepäevad ja Taavi räägib mitte skraanidest, ma ei tea, see on mul vahele jäänud. Kas sa, kas sa arvad, et see, see reaktsioon oleks olnud kuidagi teistsugune või et kas sa, kas sa ikkagi tagantjärgi mõtleks, et äkki ma ei oleks pidanud neid ka tegema siis, kui ma oleks juhtinud mingit eraettevõtet, mis on kahjumis ja ilmselt uju halb?
Ei, no esiteks on nagu see, et tervisekassa täna ei ole kahjumis. Tänases seisus, siis seesama üritus oli eelmise aasta tulemuste eest nii-öelda mõeldud, on ju. Eelmine aasta me ütlesime, et me teeme miinust, aga me lõpuks jõudsime ikkagi plussi. Jõudsime täpselt sinna plussi nagu, nagu meil oli kokku lepitud, ehkki tingimused olid väga rasked, on ju. Ja, ja siis ma arvan, et eraettevõttes oleks selle väga ilusti läbi rääkinud, et kuule, vaata, me tegime seda, seda, seda. Me otsustasime, et me täiendavat boonust selle eest inimestel ei maksa, et me teeme ühise ürituse. Ja, ja siis me võime vaielda selle üle, et kus ja millal ja millise ürituse.
Aga see avalikkuse tähelepanu, ma mõtlen, et kui suur nagu see komponent, see on, peab olema erinev ju tõenäoliselt erasektori ja avaliku sektori sellisele juhile, et, et kui palju sa pead arvestama sellega, et mis mõne ajalehe esikaanel nagu hommikul on või, või ka näiteks noh, üldse avalikkuse või, või poliitikute soovi sulle, sinuga muidugi üldse suhestuda või sulle head või halba teha?
Ei, muidugi peab arvestama selles mõttes, et siin, siin on seesama asi, et jälle kõige kindlam on mitte midagi teha ja, ja ma arvan, et kogu selle lool on, on pluss on see, et õnneks nüüd räägitakse väga selgelt tervishoiu rahastamise probleemidest, loodame, et seal see saab lahenduse ja, ja selles mõttes oli see asi seda väärt. Aga ma kujutan ette, et tegelikult on nii mõneski, mõneski majas riigis kuskil plaksutatakse, ma ei tea, kas nad mullijooki avavad selle teate peal, et ma tagasi astun. Sellepärast, et ega ma mingi mugav partner ei olnud. Selles, selles sektoris, sest et teatud asju me ikkagi nii ei teinud nagu taheti ja, ja, ja siis me olime suhteliselt nõudlikud ikkagi, et asjad saaks korralikult ära tehtud. Ma loodan, et see osa jätkub. Aga teine pool on, on siis selline, et mul on väga kahju avaliku sektori inimestes, kes nüüd alles jäävad, sellepärast et. Noh, ikkagi suvel ma arvan, et kui mitte kõik, siis suur enamus tegi midagi, aga nüüd ei julge enam keegi midagi teha. Ja siis on mul kahju Eestimaa nendest asutustest, kelle, kelle nimes on spaa, sellepärast et nüüd lemmikhobi on ajakirjanikel võtta see. Võtta see suur andmebaas ja sisestada sinna Tähertspaa ja siis sa saad teada, kes kuskil spaas on käinud, siis sa saad neile päringud esitada ja siis meil tulevad sellised lood nagu, nagu tänases Delfis ja Postimehes on.
Ma muidugi nii palju ütlen ära, et ma isegi eraettevõtjana olen seda proovinud, et kulude kokkuhoiu mõttes, et noh, nii-öelda töötame äärelinnas, ärme omame üldse nagu mingit kontoripinda ja nii edasi, on ju. See ei tööta, eriti kui sul on suur organisatsioon, et ütlen kohe, et ära. Et pind peab olema, peab olema ligipääsetav, jah, omaette vaidlus on see, et peab olema selles arteris seal, on ju, aga, aga see, et sa noh, siin toodi ka näidet, et noh, ma ei tea, Rootsi tervisekassa on, on kuskil noh, isegi mitte äärelinnas või noh, meie mõistus Sauel, on ju. Ja siis inimesed käivad sauel tööle, on ju, ja, ja, ja see pind on omatult ka Rootsi pensionäride poolt, et noh, see on minu meelest nagu näide nagu noh, teistpidi demagoogiast, on ju, et, et sa ei saa niimoodi endale sellist talenti, kes, kes noh, noh, ütleme nii-öelda. Teab oma väärtust ja teab seda, et ka tal on alternatiivid, eks, et ta ei pea töötama selles kohas, et ta võib valida enda jaoks ka nagu. Nagu noh, komplektid, mis tema jaoks on mugavam ja parem, ehk siis selliseid asju ei tasu nagu alahinnata. Aga minu jaoks jah küsimus on nagu pigem see, et kas Tervisekassa nüüd, kes saab uue juhi ja noh, sinna tuleb ju korralik konkurss, sellepärast et ikkagi on hea palk ja meil on palju nagu juhte olemas, et, et, et, et tegelikult sellest on mul kahju, et Rain, sina, kes sa tulid IT-sektorist, et sinu puhul polnud isegi kahtlust. Et sa võiksid olla kuidagi nagu seotud, kas mõne haigla, haigla juhtimise, ravimimaaletooja, apteegiketiga ja nii edasi, et, et selles mõttes on, ma tõesti loodan, et, et ministri hooner paneb siis nüüd uue tervisekassajuhi paika, et, et see saab tõesti olema samasuguste eetiliste taustapõhimõtetega. Aga Rain, sa IT-d jagad ja jagad hästi, ma korra küsin seda, et kui palju andmete liikumine või andmete mitteliikumine ja andmekaitse täna takistab seda kogu masinavärki efektiivsemaks tegemast?
Meil on nüüd arengukava väljatöötamisel ja seal arengukavas on kolm punkti, esimene on need perearstid, kellest me rääkisime, et tugev esmatasand oleks, teine on see rahastusmudeli muutus ja kolmas teema on, on laiapindsed, õiged ja kasutatavad andmed. Et see on tegelikult väga suur teema ja täna on need, et need andmed on killustatud. On palju andmeid, mis on üksikute tervishoiuteenuste osutajate juures, mida nad sinna TIS-i ehk tervishoi infosüsteemi üles ei lae erinevatel põhjustel. Ja, ja siis ka see on üks põhjus, miks võib-olla tehakse topeltuuringuid, sest sa ei näe seda tehtud uuringut, sest keegi pole sulle seda lihtsalt üles laadinud. Ja, ja siis meil on vaja teha, meil on niisugune projekt, mille nimi on STiil. Nagu raud inglise keeles või teras. Ja selle projekti eesmärk on see, et me suudaksime need andmed ühendada niimoodi, et on seaduslikult võimalik teha ristipäringuid. Noh, ta on näiteks erinevad andmebaasid, kus on sul seesama tervise infosüsteem, kus on epikriis, et näiteks, et Taavi Kotka, et sa käisid vaktsineerimas ja sulle manustati seda vaktsiini. Siis on raviarvete baas, kus on siis kirjas, et see teenuseosutaja tahab Tervisekassa käest saada selle süsti tegemise eest raha, mis on täiesti põhjendatud. Ja, ja siis on veel mõned andmebaasid, seesama, et ravimid, et kas sa oled selle ravimi välja ostnud ja nii edasi ja kui need nagu kokku panna, siis saab palju parema tulemuse. Täna nii rahade kontrolli mõttes kui, kui selles mõttes, et mis teenuseid on tehtud, sa saad kasutada, minu lemmiksõna on adum ehk siis tehisarv, sa saad kasutada seda, et paremaid soovitusi anda, sa saad nii-öelda andmed on, on võtmesõna. Nüüd on küsimus, kui kiiresti me selle projekti tehtud saame? Et meie esimene tagasilöök vast ikkagi saame edasi, et me tegime ühe riigionke, mis loomulikult vaidlustati ja siis supsti, sul on plaan, aga sa istud kuus kuud kinni lihtsalt vaidlustes.
Aga kõlab nagu uskumatult, et tundub, et ju see, et sundida ettevõtteid andmete süsteemi panema, neid jagama, olles, kui sa ise oled peamine rahastaja, et noh, aga kui sa ei pane, siis ma ei andnud sulle raha, et niimoodi on tehtud väga palju reforme Eestis, näiteks nagu, ma ei tea, e-kool ja, ja võib-olla meil on mõned siin näited, et. Et miks seda nii raske olnud siiamaani teha olnud, et miks me ikkagi oleme aastal kaks tuhat kakskümmend viis ja me räägime sellest, et kolm triviaalset keskse registrit omavahel ei suuda nagu suhelda?
Me oleme ühe korra suutnud teha seda sellisena, nagu sa ütled, et kui sa seda ei tee, siis me ei rahasta sind, selle asja nimi oli digireistratuur, see käivitus augustis kaks tuhat kaheksateist. Ja selle me suutsime ära teha niimoodi, et meil on teenuseosutajatega on niisugune tore asi nagu ravi rahastamise leping, see on nagu äriettevõtete vahel olev leping, kus on hästi detailselt kõik kirjas. Ja siis raviasutused tahtsid, ma mäletan, tahtsid enda kasuks mingeid punkte teha. Ja me olime nõus nende punktidega, ütlesime, et aga te kirjutate alla lepingule, kus te võtate kohustuse, et kui te digiregistratuuriga ei liitu, siis meil pole kohustust teid rahastada. See oli pikk, pikk diskussioon, ega siis nende lepingute tegemine oli ühepoolne. Nad lõpuks kirjutasid alla ja siis ma mäletan seda päeva veel, Marika Prisk veel helistas mulle ja oli hästi tige, sellepärast et üks haigla tervitused sellele haigla juhile ei läinud tähtajaks üle ja siis, siis me saime rakendada seda, et mingi kolme päeva eest me ei maksnud talle umbes. Aga see on ekstramaalne juhtum, et üldiselt tervishoiusektoris siiamaani pole asjad niimoodi käinud, et keegi käsib, poob ja laseb. Ja ma arvan, selle viimaste aastate üks väärtusi ongi selline, et tervishoiuteenuse osutajad on partnerid, mitte ja partnerid sõna otseses mõttes mitte niimoodi, et meie ütleme, kuidas peab tegema, meie lepime kokku, kuidas me teeme, kuidas on kõige mõistlikum ja nendele tuleb anda ka oma mänguruum. Aga andmete koha pealt ma ei usu piitsa meetodisse, ma väga ei usu, ma usun seda, et präänikumeetod töötab alati paremini ja tuleb partneritega suhelda, et mis neil vaja, mis neid takistab, miks nad seda ei tee ja siis see takistus ära kõrvaldada. Ja siis edasi on nendel motivatsioon neid andmeid sinna esitada, mitte sundus ja, ja käsk.
No ma arvan ilusasti, lihtsalt aasta on kaks tuhat kakskümmend viis, on ju, arvestades meie riigi digisuutlikkus, siis tundub mulle, et see on küll koht, kus nüüd keegi on jätnud midagi aastaid tegemata, noh.
No Taavi, näiteks vaata, me läksime pilve, meie, meie Tervisekassa kõik andmed on ju avalikus pilves. Me läksime pilve, ma arvan, neli ja pool aastat, võib-olla saime isegi viis kokku. Ja enamus sellest kulus erinevate analüüside vaidlemisele, diskuteerimisele andmekaitse inspektsiooniga. Meil olid hetki, kus meil oli kõik oli korras, sellepärast et Euroopa ja USA olid just lepingu alla kirjutanud ja öeldi, et kõik on väga hästi, siis nad läksid seal kuskilt tülli. Ja siis me jagelesime, et noh, tänasest päevast nüüd jälle ei tohi neid asju sinna panna ja siis nad leppisid Euroopa USA jälle ära ja siis jälle tohtis ja noh, seal on natuke nagu niisugust maiku on ka nagu juures.
Hea küll, meie saate aega hakkab läbi saama. Sa kogu selle jama käigus vist, kui ma õigesti aru saan, Rain, sa olid puhkusel.
Et see on vana eas, et ei tohi puhkusele minna, siis kohe midagi juhtub. Aga kas, kui ma nüüd küsin, et mis sa edasi teed, et kas sa siis vastad mulle sellele traditsioonilise, et, et võtan aja maha, puhkan, vaatan ja pole veel isegi jõudnud mõelda?
Kusjuures viimane osa on õige, et pole jõudnud mõelda. Tõsi, ma nägin silmanurgast, mul on mõned huvitavad emailid on postkastid olnud. Aga ma ei ole nendeni veel, nendeni veel jõudnud, sest nagu ma ütlesin, siis puhkuse sisustamine läks sellega, et kaksteist tundi päevas viis päeva järjest telefoniga rääkida. Aga tegelikus elus meil on väga pingeliselt kolm nädalat nüüd ees, meil on järgmisel nädalal on korraline nõukogu. Kus me siis esitame selle vaate, et mis võiks olla tervise aju rahastuse numbrid järgneval neljal aastal. Kuidas nende numbrite piiride sisse jääda, mida on selle jaoks vaja teha, milliseid investeeringuid on vaja teha. Noh, ja seal see väljakutse on see, et kui täna investeerida, siis see tulemus ei tule nagu kahe või nelja aastaga, ei tule nagu suur kokkuhoid, vaid see kokkuhoid kipub tulema natukene hiljem. Ja siis on küsimus, et mida ja millal teha ja millise poliitilise ja sotsiaalse närviga neid asju teha.
Aga see vist ei ole enam sinu mure, et sa neid otseselt ellu viima ei
hakka. Aga, aga selles mõttes minu huvi on, et me oleme, me oleme tiimina seda tööd päris pikalt teinud ja samamoodi on meil arengukava, mis ootab siis novembris kinnitamist, et minu huvi on küll, et see asi seisma jääks, et see kinnitatud saaks.
Kas sa kujutad ette, et sa tahaksid juhtida mõnda suurt avalikku sektori asutust veel oma, oma töise aja jooksul?
Ma ei välista seda selles mõttes, et tõenäoliselt mitte nüüd esimesest septembrist kaks tuhat kakskümmend viis, aga, aga. Elus ei ole mõtet välistada, sellepärast et elu käib mööda spiraali ja siis ühel hetkel võib juhtuda, et mingit kogemust on vaja kellelgi.
Siis ma arvan, et ühes või teises ametis me sinuga kohtume veel ja, ja võib-olla saame sind siia saatesse küllagi kutsuda. Muide, siin oleks hea, Taavi vaatab mulle otsa. Taavi, kas sa välistad, et sinust võiks saada kunagi veel MKM-i asekantsler või üldse mõne ministeeriumi? Ma selles
mõttes esialgus välistan jah, et, et see on väga suur effort, mis ikkagi tuleb panna sellesse töösse sisse. Et see sõltub natuke jah väljakutse sisust ka, et tänases, tänane vastuse oleks kindlal ei. Mul lihtsalt on ettevõtja nii palju teha.
Taavi, kui, kui sul kunagi oled, oled seal maal, kus, kus pikalt hoitud, tervelt elatud aastad võib-olla vajavad natuke turgutamist, siis ma usun, et on jälle tore riiki panustada. Võib-olla ka varem.
See on pensionipõlves. Okei, okei,
aitab lubast, et aitäh sulle, Rain, selle sisendi eest.
Aitäh teile ja hoiame tervist.
Ja, ja aitäh kõigile kuulajatele, mina ja Taavi oleme tagasi nädala pärast ja siis uus külaline, uued teemad.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]