Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka räägivad igal kolmapäeval sellest, kuidas Eesti tuhat korda suuremaks teha. Ettemõte.
Tere kõigile ettemõtte saate kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa tegelevad käesoleval nädalal järjekordse Eesti idufirmaga, mis väärib tegelemist. Ja täna on meil üks selline saade, mille kohta kolleegist, kolleegid Delfist on öelnud, et tehke neid rohkem, et inimestele meeldib kuulata ja noh. No me siis teeme, see on üks selline saade, kus me vaatame otse ühele idufirmale, mis ei tulnud välja ja, ja katsume rääkida, miks ei tulnud välja ja mida sellest kellelgi õppida on. Ja see idufirma nimi on Quota ja selle endine, ma ei tea, peab ütlema siis endine juht, endine kaasasutaja Rain Vääna on meie tänane külaline, tere, Rain. Tere, tere. Tere, Taavi. Ma ei tea, miks inimestele ikkagi need sellised fail story'd nagu meeldivad.
Kusjuures ikka neid faile ju juhtub tihti rohkem kui õnnestumisi, et ma just lugesin Armin Kaomehe kohta intervjuud või temaga intervjuu. Ja siis teda ka tutvustati mingis koolis kui edukat ettevõtjat. Siis ta pulli pärast kirjutas ülesse paberi peale kõik, mis tal on hästi läinud ja kõik, mis tal on pekki läinud. Ja siis tal oli minu arust kakskümmend üheksa oli hästi, kakskümmend üheksa protsenti olid hästi läinud ja, ja siis seitsekümmend üks protsenti olid pekki läinud. Ehk siis lihtsalt nagu noh, see, mis hästi on meile tulnud, see tuli nii palju, noh, on nii-öelda kasumlikum olnud, on ju, aga, aga kokkuvõttes, et, et see ettevõtteks olemine, et see ei ole niimoodi, et nagu. Ühelt torditükilt hüppan jälle järgmisele torditükile, et see on täiesti normaalne, et, et lähebki pekk ja läheb vaata, et rohkem pekki kui, kui välja tuleb. Et noh, see ongi ettevõtmine.
Jah, ega ma ei arvanudki küsides, et me, et me moodustame praegu mingisuguse selline häbistamise ringi Raini ümber. Muidugi teeme. Teeme või? Eestlased
Vot jah, seda, see tunnistamine on raskem. Ma tean hästi kiire kuupäevalise kokkuvõtte kvootast ja siis anname Rainile sõna. Kaks tuhat kakskümmend üks asutati, kaks tuhat kakskümmend kaks kaasas poolteist miljonit seemneraha. Et luua globaalne standard materjalide taaskasutusest tekkiva CO2 kokkuhoiu valideerimiseks ja sellega kauplemiseks. Raha panid Change Ventures, Wise guys, ja, ja veel teisedki. Kaks tuhat kakskümmend kolm läks kõik hästi, Slushil võideti ühe, ühe innovatsiooniprogrammi Balti piirkonna peauhind. Oli kohe soolas koostöö erinevate, võimalik koostöö erinevate pankadega, kes seda programmi seal toetasid. Foorusega näiteks tehti koostööd. Kaks tuhat kakskümmend neli lõpp tuli uudis, et ettevõtte läks saneerimisele. Saneerida jõuti napilt kuu aega, kui ma dokumente õigesti lugesin ja kaks tuhat kakskümmend viis jaanuaris esitas siis kvoota ise kohtule pankroti avalduse. Ja ma arvan, et kaks tuhat kakskümmend viis veebruar kirjutasin ma Rainile, teeme saate ja siis Rain ütles kogu aeg, et tõmbame veel otsi kokku. Seedin ise läbi, analüüsin ise ja siis nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et me saame sellest rääkida. Oled sa nüüd siis lõpetanud, Rain, selle nii-öelda kvootaga või on see, oled sa rahu teinud sellega?
Rahu ilmselt päris kunagi ei saagi, aga lihtsalt, et ära leppinud olukorraga, et nüüd on nii ja, ja noh, protsess ju käib veel natukene edasi, et. Bankotiprotsess veel käib ja noh, kas see läheb mõned kuud või, või pisut kauem, ei tea, aga et noh, selles ma olen osaline, nii et, et mul kogu aeg on väike meeltuletus olemas oma ajaloost.
Mina küsiks kohe selle küsimuse ära, et sealsamas Arminile viidates, et tal on väga palju nendest nendest äridest on nii-öelda alles või noh, nii-öelda tiksub või nagu noh, kuidagi noh, ei ole seda joont tõmmatud, et nüüd on, ei tulnud päris see, mis tahtsime, aga noh, kinni ka ei pane, onju. Et sina tegid selle ikkagi väga konkreetselt ära, et, et, et miks sa ei teinud seda varianti, et no aga noh, ma ei tea, et jätkan kas või ühe mehe firmana või ütleme niimoodi, et põlve otsas. Sudin edasi, on ju, et noh, mida väga paljud ettevõtjad teevad, eks, et. Et nad ei tapa ära seda last, on ju, et las ta siis seal olla, on ju, et, et sul oli väga konkreetne see otsus, miks nii?
Noh, see otsus on natuke pikemaajalisem kui lihtsalt detsember eelmisel aastal, et taustal on see, et ma peaaegu neli aastat elasin siis startup elu, kus sissetulekud on paratamatult väiksemad ja mis ongi loogiline tegelikult, et kui sa tahad midagi väga suurt ja maailmamuutvat teha, siis sa peadki sellesse pigem minema. Sügavuti sisse, mitte ootama sealt kiirelt tulu tagasi, on ju, et tulud olid väiksed ja viimased pool aastat. Need tulud jäid veel väiksemaks, ehk siis ma ei suutnud endale enam palka maksta, koondasin kõik töötajad, jätkasin veel noh, sisuliselt viimased pool aastat natuke vähem, jätkasin üksi. Ja, ja siis, kuna kõik. Vabad säästud olid otsas, sisuliselt võitsin sõprade käest laenu ja nii edasi, siis oli noh, et kas jätkan siis veel, võtan veel laenu või siis lõpuks ütlen ikkagi, et, et seekord ei õnnestunud ja siis otsustasin, et. Isiklikult tervise huvides, aga ka finants huvides, on ju, ja, ja lähedastega rääkides, siis parem siis leppida sellega, et ma ei saanud seekord hakkama.
Ma ei tea, mul on tagantjärgi neid uudiseid lugedes ja võib-olla ise sellele otsa vaadates kuidagi selline tunne, et. Et kui, et kui Otto oli nagu firma, mis pidi tulema välja nagu noh. Sina, eks ole, ja su kaasasutaja oli Argo Rannamets, mõlemad endised Ragen-Sells'i tippjuhid, eks ole. Ei ole mingisugused noh, sellised teismelised hurraa-optimistid, inimesed teavad, mis nad teevad, neil on kontaktid, neil on kogemused, eks ole. Tunnevad valdkonda, eks ole, saite rahastuse, noh, et, et kõik, kõik need telliski või need, või need paneelid selle tee peal, eks ole, või kogu see asfalt oli nagu väga silede jões. Et, et kui me nüüd tagantpoolt Ettepeale tuleme, et aga miks siis ei tulnud välja, et kas on olemas mingi üks koht, kus sa vaatad tagasi, mõtled, aga vot see oli see päev, see kell, ma tegin selle otsuse ja vot see oli nii vale, et kõik läks kraavi.
Ma ütlen ühe suure, noh, mis ma enda jaoks olen selgeks olnud, ma siin kirjutan neid õppetunde veel järjest ülesse ja võib-olla mingil hetkel on kellelgi lugeda ka, aga võib-olla lihtsalt kirjutan sahtliselt, on südarahul. Üks nendest on kindlasti see, et toote arendamine koos kliendiga. Ehk siis oligi meie suurim viga, üks nendest oli kindlasti see, et me arvasime, et meil on, nagu sa just lugesid, head kontaktid, juhtimiskogemus olemas. Me saame raha, on ju, ja siis me teeme selle toote valmis, me läheme klientide juurde ja nad hakkavad seda armastama. Ja nad, osad kliendid hakkasid, teised ei hakanud, teiste jaoks oli see selline üllatus, siis paljud hakkasid isegi vastu ajama, et seda pole üldse vaja ja noh, nii edasi, siis jõuame sinna tagasi, et oota, aga kus see valu oli ja nii edasi, nii et, et kõik. Oli olemas, aga üks väike asi, mille me ära unustasime, et kui sa oled tippjuht, siis sa tihtipeale kahjuks ei räägi kliendiga otse ja vot see on start-up ja minu arust nagu esimene tase on see, et kui sa midagi ehitad, siis alati koos kliendiga, nagu Taavi on ise öelnud, et. Et sa pead esimesed sada miljonit ise founder'ina müüma, ennem kui sa müügimeeskonna võtad või midagi, me tegime risti vastupidi seal, et me kõigepealt hakkasime mingit monstrumit arendama ja siis läksime klientide juures, juurde alles sellega.
No vaat seal on nii ja naa, on ju, et Steve Jobs on seda ka öelnud, et, et kui oleks küsinud klientide käest, millist telefoni vaja on, siis poleks kunagi sellist telefoni ei ole olnud, ehitanud nagu, nagu iPhone lõpuks välja tuli, eks ju, on ju. Aga tuletame kuulajale meelde sinu selle äriolemuse ka, et nad saavad paremini aru siis, millest me nagu räägime, et iseenesest oli sul ju väga lahe idee.
Ja, ja see äriidee on endiselt lahe ja ma usun, et kunagi, kui mina seda ära ei tee, siis keegi teeb selle kindlasti ära, sellepärast et kui me võtame seda valdkonda, materjalide taaskasutus, on ju, mis moodustab suure osa. Süsiniku tekke, suure osa meie ressurssidest, probleemidest tegelikult, mis meil ees seisavad. Et see ei kao ära kuskile, et see ei ole nüüd kadunud, et kvot oleks kinni. Ja mida me siis tahtsime teha, me tahtsime sellele materjali taaskasutusele anda mingisuguse. Palju suurema rahalise väärtuse, kui seal täna on, täna on lihtsalt valida esmane tooraine, teisene tooraine, noh, valin see, mis parasjagu hinna poolest parem on, aga kui me selle süsiniku mõõtme sinna juurde paneme, ehk siis materjalid taaskasutus. Hoiab kokku süsiniku ja kui me selle nii-öelda nähtamatu süsiniku kokkuhoiu suudame kaubeldavaks teha, commodity's muuta, üldkaubeldavaks kaubaks. Siis järsku on ju kõigil huvi materjali taaskasutada, nii et see mõte seal taustal oli see, et teha materjalide taaskasutamine. Finantsiliselt mõttekaks ja, ja üleüldse nagu kõigile arusaadavaks.
Kas sa räägid ehitusmaterjalidest, et kui keegi hakkab ehitama kontorihoonet või mis materjalidest?
Väga hea täpsustus, ma räägin kõikidest materjalidest meie, näiteks, et meie esimesed kliendid kvotas, neid oli kokku nelikümmend seitse muuseas, suurte rahvusvahelist plasti ja paberi tootjat. Nemad tootsid alates mänguasjadest kuni siis suurte paberirullideni välja, on ju, kõik seal vahepeal ka kilekottidest ja ma ei tea, mida kõike veel. Nii et igasugune materjal, mida saab tööstuslikult toota.
Okei, ja see mõte oli jah, siis selles, et, et kui ma täna teen taaskasvatatud materjalist mänguasja või kilekoti või, või paberirulli. Et siis see on puhtalt selline Exceli no rahaline arvutus, et palju sisend maksab, palju ma sellest saan, aga et sa selle süsinikukrediidiga nii-öelda sa oleksid saanud raha süsteemi juurde natukene.
Just, et sisuliselt, kui sa oleks. Nagu väga paljud meie kliendid ka tegid, on ju, suurendanud iga aasta materjali taaskasutust, ehk siis võtnud rohkem. Seda prügi endale tootmisse ja esmast toorainet vähendanud selle arvelt, siis näiteks plastitööstuses keskmiselt üks tonn rohkem jäätmeid sisse. Hoiab kokku ühe tonni CO2. Ja see CO2 tegelikult noh, täna, täna endiselt me näeme, et need turud on olemas, on ju. Me ei häkinud seda veel läbi, me ei suutnud seda massiliselt müüa, seda CO2 kokkuhoidu. Aga alus oli olemas, huvi oli olemas.
Aga seda krediiti sa oleksid nii-öelda siis müünud CO2 tekitajatele, ma ei tea, a la noh, stampnäide on lennufirmad näiteks, või et keegi oleks ostnud seda?
Noh, meie lennufirmad ei olnud meie võtmekliendid, et meie parimad kliendid olid näiteks autorendi ettevõtted, et meil oli kaks suurt autorendi ettevõtet, kes meie käest juba ostsid. Aga veel kord, nii liiga väikestes kogustes, selleks, et sellest juba tekiks nagu täiendav raha või suudaks ettevõte ise ennast rahastada läbi selle. Nii et kõik, kes on huvitatud süsiniku kokkuhoiust, aga kui me nüüd maailmas vaatame ja jälle jõuame tagasi sinna, et mida start-up'i tegemine, tegemine tähendab, et. See valu, noh, et Steve Jobs ütles, et telefoni on vaja, on ju, tal oli kindel, et see valu on olemas, mina olin ka kindel. Aga näed, minu puhul, minu ennustus ei läinud täide, praegu ei ole järelikult see valu nii suur, kui oli iPhone'i turultulekul.
No meil vist praegu selles vallas on Eestis ainult üks start-up, kes on suutnud ka nii-öelda teise ringi teha, see on Arboonics. Mis meil veel on?
Aa, jaa, jaa, muidugi, aga noh, põhimõtteliselt, et me mängime nagu sama asja peale, et, et ma müün neid süsinikuühikuid ja selle raha jagan siis nendele metsameestele või põllumeestele, kes siis, kes siis jätavad, kas metsa maha raiumata või istutavad metsa juurde, eks, et. Et see on nagu, aga, aga sa kokkuvõttes ikkagi usud, et see valdkond, hoolimata sellest, et Trump näiteks praegu tahab seda mutta taas USA-s ja nii edasi, et, et ta ikkagi noh, et me, et ta on tulnud, et jääda.
Ma olen selles väga kindel, kui me võtame Arboonicsi näite, siis Arboonics on ju, läheme natuke kaugemale süsinikukrediidist, siis mida nad teevad, nad istutavad uut metsa Euroopas, on ju. Väga vähesed ettevõtted teevad seda, enamus pakuvad seda kuskil kolmandates riikides, siis ainuüksi see on juba ju pluss. Ja kui sa siis ei taha süsinikukrediiti osta, no äkki sa siis oma heategevusprogrammist eraldad kümme protsenti uue metsa istutamisse, mis on niikuinii hea. No ja siis võtad need krediidid või võta, see on juba teine küsimus, nii et, et seda valdkonda, kindlasti seda keskkonnavaldkonna on vaja edasi arendada, aga lihtsalt minu mõte selle juures oli see, et see võiks olla ettevõtjatele palju seksikam. Läbi, läbi selle kasumi, on ju, ma tuletan veel meelde, et plastitootjate puhul oli see see, et kui me suudame neile selle krediidi tekitada ja ka selle maha müüa, siis me rääkisime kuni kümnest protsendist materjali ostuhinnast, mis nad tagasi saavad, läbi selle turu.
No siis on materjali, siis on hind läheb kümme protsenti paremaks. Just.
Aga sa olid sellega natuke nagu turuplats, eks ole, või noh, et sa pidid müüma seda teenust ja ideed nagu kahele poolele, et üks oli siis see tootja, teine oli siis see, kes selle pulli kinni tahab maksta, ehk et oma süsinikku neutraliseerida. Kas need mõlemad pooled olid kuidagi võrdselt olemas või kuidas, kuidas või oli ühega raskem kui teisega?
Ühega oli raskem kui teisega ja ilmselt seal on nagu teine viga, mille võib öelda, et me tegime, et me. Eeldasime, et kui me ühe poole marketplace'ist platvormist saame hästi tööle, see on siis see, kus see süsiniku kokkuhoid tekib. Ja need on rahvusvahelised suured tootjad, meil olid seal ju selle peaaegu viiekümne kliendi hulgas olid kümne miljonilise käibega ettevõtted ja olid pooleteist miljardi käibega ettevõtted, on ju. Mõtlesime, et noh, brändid tulevad peale, küll siis ka neid krediite saab müüa ja vot see krediidi müümise pool, ma, ma olen täitsa kindel, ma alustasin liiga hilja sellega, ehk siis, ehk siis oleks sellega aasta varem alustanud, mis siis, et ainult kaks või kolm tootjat on pundis. Ilmselt oleks jäänud pool aastat rohkem runway'd sellega tegelemiseks. Nii et me lõpetasime sellel hetkel, kui meil oli ühel pool nelikümmend seitse klienti, kellel süsiniku kokkuhoidu tekkis ja teisel pool oli siis kolm klienti, kes natukene midagi maksid. Aga miks,
aga samas noh, see probleem on ülemaailmne, on ju, noh, ma ostsin just lennukipileteid, alati lennukipileti juures võimalik osta ka see indulgents, et maksa natuke rohkem ja siis on sinu see kütus on puhas lennukis, on ju, et. Et ja nagu noh, Henrik ütles ka, et, et see on ikkagi noh, lennufirmad ja nii edasi, et see vajadus on ikkagi ju noh, ülemaailmne, et. Et kas see on siis praegu üle külastunud, see turg, et noh, kuidas ma ütlen, et. See on nagu Indias, britid maksid kunagi kobrade eest, et noh, kobrasid oli palju, siis britid panid tasu, et tood mulle, kobra, saad raha, on ju. Ja siis järsku ühel hetkel briti ta avastas, et ups, et need India vennad on hakanud kobrasid kasvatama selleks, et raha saada, on ju, et. Et siin sama lugu, et kuna süsiniku noh, nii-öelda haibi peale oli nagu vaja kõvasti turgu teha, siis igast nagu šarlotane üle maailma koos, on ju. Kes väitsid, et nad kuskil Brasiilias mingit metsa hoiavad kokku või ehitavad või, või teevad paremaks, eks, et. Et kas siin ka juhtus, see on kusama asi, et, et see turg on tegelikult noh, see on ka, et seda, neid süsinikuühikuid on rohkem turul praegu saada kui vaja on.
Ma usun, et pigem on küsimus selles, et noh, jah, nõudluspakkumine on ju, et küsimus on, palju sellest on kvaliteetset. Süsiniku kokkuhoidumist täna turul saada on, aga ma pigem pakun selle lahenduse, et praegu enamus suurettevõtteid. On ootel, täpselt nagu sa ütlesid, et mis nüüd USA-st saama hakkab, kas keskkonnateema on üldse oluline või läheme kiiresti tarbime selle planeedi lõpuni ära ja vahet pole, mis järgmine aasta saab, on ju. Jube põnev, kõigil on põnev, ma usun, aga ma endiselt olen selles suhtes veendunud, et see teema tuleb tagasi, et varem või hiljem me peame oma probleemidega tegelema. Ja üks nendest on, võtame, paneme kõrvale korra CO2 tekke, et inimesed kahtlust, kahtlust, kahtlustavad, et äkki seda pole olemas või see on inim, inimtekkeline mõttemall hoopis on ju, et äri teha sellega. Aga ressursi tõhusus, noh, et see, et kas me oma materjale, oma rämpsu peame taas kasutama, mitte noh, see on ju loogiline, et nagu kui sa ei tee seda, sul saab materjal otsa lõpuks. Ja teie, seal ei ole teist planeeti või noh, ma.
Aga sa nägid ikkagi erinevaid maailma piirkondi, et täna kõige suurem CO2 tekitaja on Hiina jätkuvalt, eks, et kas sa näed ka nende mõttemallis mingeid muudatusi või pigem on ikkagi see, et meie rahva rikkus on esmajärjekorras ja võib-olla viiekümne aasta pärast hakkame mõtlema maailma peale ja planeedi peale?
Aga see on ju täiesti loogiline, et kui me tagasi tuleme sellise eeskujuliku riigi nagu Rootsi juurde, siis ma olen ise näinud oma silmaga kuuekümnendast videosid, kuidas seal jäätmeid käidelda, et väga palju sellest lõpetas looduses. Aga siis võeti väga selge otsus vastu, enam mitte, on ju, aga noh, selleks läks kaks põlvkonda, et olla maailmas liider, siis nagu taaskasutuse ja selle valdkonnas, on ju. Aga ennem seda täitsa võrreldavad numbrid, on ju.
No mina pean tunnistama, et kui Taavi seda lennufirma näidet tõi, ma olen, just ostsin pileteid ja vaatasin, kaks päeva tagasi, just vaatasin sedasama kasti ja mõtlesin, ma ei ole kunagi sinna linnukist teinud. Ja see summa ei ole otseselt nagu suur.
Kaheksakümne kümme eurot just läheb juurde.
Jah, midagi sellist, on ju, ja aga minu jaoks on see kuidagi ülisegane, et mis siis saab, kui ma sinna selle Linuxi teen, okei, mult võetakse kaheksa kuni kümme eurot, on ju. Aga mis edasi saab, kas see on mingisugune? Butafooria või selline Potjomkini küla, eks ole, või kas kuskile tekib mingi puu või noh, see kõik tundub nii udune ja siis mul on pigem, eks ole, tarbijale tunne, et, et ma, et mul lihtsalt võetakse raha ära.
Ja, ja see oli üks osa, millega me väga põhjalikult tegelesime, et sisuliselt kui sa edaspidi oleks maksnud läbi kvoota kaheksa euri mõnele plastitootjale, siis me oleks sulle täpselt näidanud, mis tüüpi plasti, millise tootja juurde läks ja mis sellest toodeti pärast. Ehk siis sa oleks saanud nagu sisuliselt lendud üle, näed, vot sinna läks minu raha. Et sa oleks saanud selleni välja kaardi pealt ise valida, millise tootja juurde isegi raha läheb, nii et. Ja, ja see kõik on kohalik, on ju.
Aga kas nendel CO2 tekitajatel on täna ka seaduslik kohustus selliste kvotatüüpi ettevõtetega noh, teha või oma, oma seda CO2-te neutraliseerida või see on puhas selline hea tahte asi?
See on enamuse jaoks, see on hea tahte märk, et paljude jaoks on see kliendi nõue ehk siis nagu klient just nagu ootab, et natukene süsinikuheitmetega tegeletakse. Paberitöötaja, töötlejate jaoks ta tihti on. See osa, mis puudutab kütuse kasutamist, on ju, see, see CO2, mis nad tekitavad, see on ka reguleeritud turg. See on see HETS turg, on ju, Euroopas ja seal nad peavad seadusest tulenevalt seda tegema, aga me räägime kahest erinevast turust, et meie olime siis seal vabatahtlikul turul. Mis täna on veel reguleerimata ja nemad siis oma seda korstna CO2, siis hüvitasid reguleeritud süsteemi kaudu.
Ma mõtlen, et kas üks järeldusi võib olla ka see, et nii kaua, kuni see raha kulutamise puhul on vabatahtlik ja puhas selline heatahteavaldus, et noh, nii kaua ongi väga raske mingit päris äri selle peale ehitada.
Ja, ja noh, tegelikult on ju iga toote või teenusega nii, niimoodi, et, et kui, kui ei ole suurt valu, siis ega väga ei, väga ei osta ka.
Ehk siis sa võid öelda, et kui me räägime start-up'idel alati, et kas sa oled painkiller või sa oled vitamiin, et kas sa oled valuvaigisti või, või vitamiin, siis üks kvota nii-öelda pankroti põhjusus võiski olla ikkagi see, et hetkel see teema on maailmas ikkagi veel nii-öelda vitamiin, et ta ei ole painkiller.
Jaa, et noh, jälle tagasi tulles selle juurde, et mis see esimene meie suur apsakas oli, et võib-olla liiga klientidega, klientidest olime kaugel natukene. Kolmas nüüd on see, et. Kas me suutsime ühe lausega kirjeldada, mis me, mis valu see on, mida me leevendame, siis tegelikult ju kvota puhul see on väga keeruline seda teha ühe lausega, et vähendame CO2 teket. Aga kelle valu see on, on ju, noh nagu sinna me ei jõudnud hästi.
Ja aga vot siin ongi see, mis on võib-olla nende Arboonicsite ja, ja, ja teiste e-agronoomide fenomen, et nad ju ei müü mitte seda, et vähendame CO2 teheket, vaid vähendame seda, et ühe hektari kohta saad rohkem raha. Jah, et, et see motivatsioon tuleb ikkagi, et noh, põhimõtteliselt registreerin oma kasvava metsa ära ja pappiud kui jookseb, onju, et, et see ongi nii-öelda see. See, see nii-öelda motivatsioon ja ongi noh, päris lihtne on see toode sellisel juhul mõtled, onju, et mul midagi põllumehen tegema ei pea ja. Aga seal nagu oma sinu selles tootmisettevõttes nemad pidid ikkagi vist natuke oma käitmist muutma.
Nii ja naa, sõltub tootmisettevõttest, on ju, ja vaata, nüüd me jõuame jälle sinna marketplace'i koha peale, et ühelt poolt siis jah, see valu oli väga selge, et ma tahaksin. CO2 vähendada ja seeläbi raha teenida näiteks, on ju, väga hea, väga hea valu on ju. Ja aga teiselt poolt siis, et need ettevõtted, kes peaks ära ostma selle CO2 kokkuhoiu, noh, mis nende valu oli, et seadusest tulenevalt seda nõuet ei olnud, valu oli siis turunduslik või, või nagu silma paista, on ju, eristuda. Ja, ja järelikult see valu ei olnud piisavalt suur ja ma usun, et kõik teised, kes täna turul on, kas nad teevad farminduse põhist CO2 kokkuhoidu või mets või midagi muud. Neil on sama küsimus kogu aeg, et kes nende süsinikukrediidi pärast ära ostab. Ja, ja kas seal on turuplatsis või ei ole, nõudlust pakkub.
Taavi, tahtsid sa veel küsida siia midagi või? Vahetame teemat.
Ma tahtsin minna sinna ikkagi nüüd jah, selle, selle poole peale, et mida üks selline nii-öelda lõpp ühe founder'iga teeb, et. Sul neid kaasteelisi tegelikult ikkagi noh, ütleme nii, et noh, sul on. Kui sa hakkad sellist asja ehitama, siis ega no su kaasmängijad ei ole ju rumalad, on ju, ega nad ka samamoodi peas arutavad ja vaatavad oma eludele peale ja vaatavad võimalikke. Riske, hindavad seda ja nii edasi, et, et. Kirjelda seda, kuidas ikkagi on niimoodi, et ütleme. Et noh, osadel tiimiliikmetel kaob usk ikka päris ruttu juba ära, on ju, et noh, ei tule see müük nii lihtsasti ja, ja ole see noh, ärimudel nii selge ja. Et räägi natuke seda nii-öelda selle asutaja või founder'i nagu mõtte mallist, et kuidas sa nagu tuled toime ikkagi sellega, nende muutustega.
Et meie pidasime peaaegu neli aastat vastu. Esimesel aastal on kohanemise aasta, noh, me alustasime sellest ka, et ma olin tippjuht ennem ja, ja siis sa tuled väiksesse start-up'i, siis natukene need halvad harjumused on küljes, on ju, et, et sa ikkagi arvad, et natukene on see tehtagu mentaliteet, et võtan mõned inimesed ja küll nad siis aitavad. Olgu see siis müük või tootearendus või, või midagi sellist. Ja kvoota puhul ma pean tõesti ütlema, et meil õnnestus värbamine tohutult hästi. Aga start-up'i puhul me värbasime liiga vara, värbasime, värbasime inimesed nagu founder'itest ettepoole, me ei olnud veel isegi aru saanud, mis see täpne toode on ja nii edasi. Juba meil olid tööl väga targevad tootejuhid ja nii edasi ja siis tuli noh, aeg-ajalt otsida neile tööd, on ju, et, et kuidas. Kuidas paremaks teha asja, nii et teine aasta siis oli selline, kus oli tõehetk on ju, kus hakkas runway. Ja lühemaks jääma ja, ja, ja siis saad aru, et kõik asjad tegelikult tuleb detailideni ise ära teha, ise selgeks saada, ise kliendi juures olla. Siis tekib ka lahkelid founder'ite vahel on ju, et kes peaks kui palju tegema, on ju, et, et noh, ei ole arvestanud sellega, et tööpäevad on neliteist tundi pikad. Sest noh, raha kõik tuli nagu nii lihtsalt alguses tundus, on ju, tegelikult midagi lihtsat seal ju ei ole, on ju, see ikkagi. Pidid palju vaeva nägema selleks, et raha tõsta, on ju, et endale kindlaks jääda, visioon, missioon. Ja, ja kolmas aasta siis on selline, kus, kus need värvatud inimesed loomulikult, et kui runway on juba väga lühikene. Siis sul jääb founder mentaliteet, kus founder on nõus ka siis enam, kui ta palka ei saa jääma. Aga teised kahjuks pereinimesed ja nii edasi, nad ei saa endale seda lubada isegi tegelikult. Ja, ja loomulikult siis on, õnneks me saame täna kõik omavahel hästi läbi, aga meie ju jääme viimased palgad võlgu töötajatele. Ei ole hea tunne selle asjaga tegeleda, aga teistpidi mõnigi on täna ühendust võtnud ja, ja ühega neist no kusjuures teine uut start-up'i. Et on, on noh. Tagantjärgi aru saanud, sellel hetkel oli hästi ebamugav, aga tagantjärgi on aru saanud, miks ma pidin ettevõtjana nii käituma, on ju, et, et ma pidin valima, endale ei maksnud üldse palka, neile maksin midagi ja siis lõpuks pidin koondama.
Aga ma ütlen, kui sa praegu vaatad, et varem tegema selle otsuse juba, et sul on ju käskvuleplaan iseenesest olemas, on ju, sa oled tippjuht olnud, sa oskad rahaga manageerida, et sa tead seda, et, et mul palgaraha saab, ma ei tea, oktoobris otsa, et noh, et, et äkki ei peaks nagu detsembrini venitama. Tahatejärgi muidu tark olla muidugi mul siin praegu.
Ja, see on kõige parem tarkus, aga, aga noh, nüüd uut start-up'i tehes, siis loomulikult see kõik on kuklas meeles, aga ma vean kihlalt mõne vea, ma teen uuesti. Ära, on ju, lihtsalt on teisel kujul, natuke sa ei pane tähele teda kohe. See, mis puutub raha, rahaplaani, loomulikult oli täpselt teada, mis kell raha otsa saab, oli ka teada, mis jutud on investoritega pooleli, mis veel tegema peaks, selleks mitu tundi veel panustama, selleks, et see investorite raha tuleks, oli investorite puhul ootamatuid ei-ütlemisi ja nii edasi, on ju. Omavahelisi arusaamatusi, nii et, et tegelikult see risk sai võetud puhtalt selle peale, et mul oli lõpuni välja tunne, et me napilt pääseme. Aga
miks ei pääsenud, kas ikkagi, kas juhtus midagi nii-öelda ootamatut ju süsteemi välist või sa ikkagi võid tagantjärgi öelda, et noh, et numbrid ei tulnudki kokku ja on täitsa loogiline, et investorid, ei uued ega vanad, ei tahtnudki sinna panna?
Täiesti loogiline, et investorid ei tahtnud sinna panna, sest selleks hetkeks me ei olnud nii seksikad, et me oleks nendele olnud nagu noh, järjekorda tekitavad, on ju, et me ikkagi investorite juures käisime käsipikal. Me ei olnud selline toode või teenus, mille kohta öeldi, öeldi nagu alguses, kui me turule tulime, et kuulge, siin on midagi, et pange nüüd kõik seljad kokku, on ju. Pärast me olime ikkagi selline, et noh, riskid on suured ja käive on veel väike ja kuigi meil käibe koha pealt, ma arvan, et me tegime. Paremat tulemust kui paljud meie konkurendid ümberringi. Aga, aga sellest ei piisanud, nii et, et see kogu see valdkond, see, mis ka väljaspoolt tuleb, ilmselt ka see, et noh. Järelikult mina founder'ina ei suutnud oma visiooni piisavalt selgelt müüa, et nagu Taavi ütles, et Steve Jobs ütles, et telefoni on vaja. Siis kvootat hetkel vaja ei olnud investoritele. Mina oleks edasi teinud, ma ütlen ausalt, et mul nagu jäi kripeldama.
Ma lihtsalt ütlen vahele, et Steve oma esimesest business'ist lasi ka lahti, eks, et.
Apple, Apple'ist sa mõtled? Ja,
ja muide, need on kihvtid, need mulle õudselt meeldivad alati need kõvad investorid, kes ütlevad, et noh, oleks ostnud kaheksakümne kolmandal aastal kümne tuhande eurost või dollari eest Apple'i aktsiat, on ju. Noh, siis ma võin sulle öelda, et aastast kaks tuhat kolm oleks sinu kümnest tuhandest alles olnud kaheksa tuhat. Kahekümne aastaga ja siis järgmise kahekümne aastaga oleks andnud sellest üheksa miljonit. Aga, et noh, ole, ole, ole kõva mees. Oli
alles, oi alles sa tahaksid nagu onju.
Jah, et nelikümmend aastat olid alles nagu aktsiat, et siis sa oled üheksa ja poole miljoni omanik onju. Aga surgime natuke veel, et kuna sa tundud, et sa oled nõus sellest nagu rääkima, et ma ikkagi noh. Ütleme nii, et ma mõnes mõttes tean su tundeid, sest ma ise olen neid, neid tundeid ajaloo jooksul korduvalt pidanud tundma, et. Et see on ikkagi see tunne, et noh, sa tead, et cash flow kannapikas on ju, et saab noh, ka teenuseäris on ju, et sul on, ma ei tea, makstakse projektide lõpus ja, ja noh, küsimus on, et kas raamatupidaja teeb õigel hetkel ülekande või tee, on ju. Et sa mingil hetkel ikkagi, räägi sellest nii-öelda founder'i nagu unest, et noh, et, et sa mingil hetkel ikkagi, et hakkad tajuma seda, et. Et noh, kas ma saan midagi veel teha või, või, või, või noh, ärka töö seal ülesse, noh, Eesti start-up's kindlalt on lugusid, kus inimesed istuvad vannis alasti ja vett ei ole, on ju, ja värisevad, on ju, et. Mõeldes hirmuga oma, oma, oma, oma ettevõtte tuleviku peale, eks, et. Kas sul oli ka midagi sellist, kus sa ikkagi vaatasid, ei no see asi läheb täitsa nagu noh, nii-öelda tervise mõttes või, või, või, või mentaalse poole pealt käest ära?
Mul oli, ja loomulikult on, oli hetki, kus noh, kahtlused olid suured, aga mind aitas nihukene. Ma ei, ma ei teagi, mis see öelda, kuldne kolmik või, või kuidas talle nimeks panna, on ju. Söömine, magamine ja füüsiline aktiivsus, sest ma tegin tõesti nagu noh, pikad päevad ja siis ma lihtsalt lubasin endale, et vaatamata kõigile, mis juhtub ümberringi. Ükskõik kui kehv on enesetunne, siis ma teen trenni korralikult ja trenn ei ole siis midagi sellist, et ma Ironmaniks valmistan, vaid et ma kolm korda nädalas pean midagi füüsilist tegema. Ja see oli minu puhul siis see, et ma noh, suvel, suvi, suvi, kevad, sügis käisin rattaga tööl ja, ja muul ajal siis üritasin jõusaalis natukene käia, aga kolm korda nädalas ma pidin seda tegema. Söömise koha pealt ma ei jätnud kunagi ühtegi lõunat vahele, ei jätnud kunagi ühtegi õhtu ega hommikusööki vahele. Lihtsalt aamen, pidin seda tegema, vahest noh, söögi see üldse ei olnud, ajad endale seda sisse, saad aru, et oled nagu mingi metsloom, ajad endale proteiini näost sisse lihtsalt, aga saad aru, et see on vajalik ellujäämiseks on ju. Ja, ja magamine on siis lihtsalt nii, et noh, teed nii ka tööd, et lõpuks see on ja kui trenni sinna otsa teed, siis uni on nii suur, et lihtsalt magad oma enamust tunnid ikkagi ära. Ja siis hakkad hommikul jälle pihta. Nii et, et õnneks mul unega väga suuri probleeme ei olnud, vannis, ennast ei avastanud, aga tihtipeale istumas kontoris kell üks või kell kaks öösel ja aknast välja vaatamas, et mis nüüd järgmiseks saab, ikka avastasin. Et aga hommikuks jälle mingisugune plaan olemas sealt kuidagi edasi, äge punt oli peaaegu ju lõpuni välja, on ju. Müügitiim, kes, kes deliver'das veel viimastel kuudel, on ju. Nagu noh, me uskusime ikkagi tõesti lõpuni välja ja, ja vastutasuks, mis siis tuli, et kui klientidele lõpuks saatsime kirja välja, et me väga vabandame, et aga meil ei tulnud välja, siis. Me saime hästi palju positiivset tagasisidet sellest, et hea asjaga tegeleta ja, ja keegi ei süüdistanud meid selles, et me olime kuskilt nagu. Sa
natuke puudutasid seda oma paaris sellises lausekatkes, et see sinu selline tippjuhi minevik. Kui palju sellest nagu oli kasu või kui palju oli siin seda momenti, et see ka tegelikult isegi segas, et noh, võib-olla ootused kõrged, võib-olla just see, et vaatad vasakule. Et see peaks olema müügiosakond, aga sa oled sina ise on ju, vaatad paremale, see peaks olema turundusega, sa oled sina ise. Et, et kõik see kuidagi ja võib-olla üldse ka selline suhtumise või. Või mingisugune mentaalne nagu pool, et, et sa ajadki nullist enda asja, mitte sa ei tippjuhi mingit asja, mis on juba suur, et see on mingi täitsa teistmoodi ülesanne, kui palju sa pidid iseennast muutma selle protsessi käigus?
Väga palju, et ma siin chat GPT-ga üks päev vaidlesin, et mis see, mis see uue, mis see uue versioon, kaks Rain, et noh, erinevused on ju ja siis, et kirjeldasin ennast ja nii edasi ja siis ta ütleb, et, et see peaks nende nimeks võtma mitte selle Rain enam, vaid sa oled Ryan nüüd, on ju. Et see tähendab, et siis sa oled nüüd nagu legit start-upper, et sa oled kogu selle jama läbi elanud, sa küll ei õnnestunud, aga sa jäid ellu. Ja, ja põhiline eriline on tegelikult see, see humbleness, on ju, ehk see, see soov iga päev. Nagu mitte isekalt, vaid iga päev soov nagu kliendiga koos seda asja ehitada, on ju, et olla valmis tegema sada kliendikõnet nädalas, kui vaja on, on ju. Kõik, kõigil asjal ise kinni võtma, minema tänavale plakatiga, müüma seda nagu ettevõtet, on ju. Mul on muuseas üks hea lugu ja sellest, kui kvotaga käisime esimesel aastal, kui me raha olime tõstnud, käisime. Portugalis sellel, mis selle nimi oli nüüd, see suur?
Veebsameti oli, siis meil oli äge silt niuke kaasas, mis meil oli stendis väljas suurelt kvoota peal. Ja siis ma palusin, et see silt, kuna see kokku ei paindunud tõesti, siis see oligi niisugune suur silt ja siis ma palusin, et võtame selle meeskonna peale kaasa, toome Portugalist koju. Ja see oli ehtne meeskonnamäng, sellepärast et keegi seda, osad väga tahtsid seda tassida, teisi ei tahtnud üldse tassida, seal oli kvoota lihtsalt suurelt peale kirjutatud. Ja see on siiamaani mul olemas kodus ja see meenutab mulle täpselt seda, et mida üks juhtimine tähendab, väärtused, et vaatamata sellele, kui tobe see ülesanne tundub alguses. Aga kui see läheb nagu väärtustega hästi kokku, et see on ju meie nimi, see on meie esimene asi, millest võib tulla nagu suur pärast niukene nagu soe mälestus on ju, siis ma võtan selle kaasa, vahet ei ole, ma ei küsi k Ja siis see on nagu värbamisprotsessis täpselt sama asi, et, et sa saad kohe aru, kui inimene hakkab küsima sellise koha peal, miks ma seda silti kannan, siis ta ei ole sinu inimene. Nii et, et tagasi tulles selle tippjuhi koha peale, see tippjuhina väga palju lähtub näilikusest sellest, kuidas see näib, kas see, kas see ikkagi nagu kas ühiskond, kas kliendid ja nii edasi. Aga siis, kui sa start-upper oled, siis sa lõpuks hakkad aru saama, et see kõik on tühine sinnamaani, kuni su toode kas töötab või ei tööta. Ja siis kliendid kiidavad, kui ta töötab ja kui ta ei tööta, siis kliendid ei kiida, siis sa teed edasi seda asja, aga sa ei muretse sellepärast, mis sinust arvatakse, sa ei muretse sellepärast, mis sinust lehes kirjutatakse, keegi ei kirjuta nagunii.
Räägin korra selle investori vaate ka läbi, et noh, kokkuvõttes ju noh, sina panid sinna oma, oma aega ja oma isikliku noh, elu ja, ja ka, ka raha, eks ju, noh, nii-öelda saamata ainult tulu mingi muu positsiooni pealt näiteks, eks. Teised kaotasid päris raha, oma raha. Et kuidas sa investorite suhted nii-öelda manageerid või manageerisid?
See on hea küsimus ja ennekõike esimesest päevast peale oleme hästi läbipaistvad oma tegevustes olnud, et me ei ole raha tuuldele loopinud nagu selle mõttega, et, et noh teinud suuri ülevoolavaid oste või pidusid või midagi sellist. Kõike riskisime, mina riskisin oma isikliku varaga, oma isikliku ajaga, investorid, riskikapitalistid tulid punti ja arvasid, et meiega koos võiks midagi suurt õnnestuda. Peaaegu õnnestus, nemad kaotasid suure summa raha. Mina kaotasin ühe unistuse.
No see ei ole veel päris kadunud, see on, võib õige aeg tulla ja siis on soojenud uuesti ülesse, aga, aga oled sa sellega nõus, et start-up investorid iseenesest on arvestanud sellega, et nad kaotavad selle ära, et sellepärast ongi see nii-öelda niivõrd kõrge riskiastmega tootluse otsimise koht.
Nad on muidugi, nad on arvestanud sellega, aga teistpidi on ju see, et iga investeering, mis nad teevad, on, peab olema õnnestu, õnnestuv, sest see on just äkki see üks, mis toob selle fondi koguväärtuse tagasi, on ju, nagu investorid räägivad, mida nad otsivad, nii et, et. See ei ole üle mingit õigustust, et see investeering oli kaotus nende jaoks, siis see on kaotus nagu iga teine, et nagu see, et sa oled arvestanud sellega, sa teed seda kuidagi lihtsamaks.
Mis see reaktsioon oli, kui sa pidid investoritele teatama, et, et ei tule välja? Kas sa helistasid, ausalt öeldes, kas sa helistasid, kas sa kirjutasid, kas sa said kokku ja kas nad ütlesid, et okei, davai, Rain, mata maha, lähme edasi või nad ütlesid, et mis mõttes ei tule, et proovime nüüd veel ja, ja saatsid sulle konsultandi peale.
Ma pean, konsultanti ei saadetud, pean kiitma väga-väga kõiki investorid, kes meiega kaasas olid, eesotsas Change Ventures ja, ja startup Wise guys ja teised ka. Vestmann Energia, Lemonaad stand ja nii edasi, et nemad. Nad kõik olid kogu aeg selle protsessi juures, et nende jaoks ei tulnud see üllatusena, et see ei olnud niimoodi, et siis ma saatsin detsembris neile kirja ja siis nad küsisid, et kust see pauk nüüd tuli, on ju. Vaid, et nad olid infoga väga hästi kursis, meil oli igakuine infovahetus, nii mõnegagi neist olid meil pidevad telefonivestlused. Eriti Change Ventures ja mõne teisega veel. Ja ma olin suht avameelne nagu selles ka, mis nagu alati, et mis seisus me oleme, palju meil kliente on, palju meil raha alles on, no bullshit nagu selle koha peal. Ja see ilmselt tuli ka, kui seal üldse saab mingit tänu olla, siis vähemalt tuli tagasi viisakusena, et nad ei, ei võtnud kätte ja ei riield mind või ei loobnud poriga, vaid pigem nagu palusid otsad viisakalt kokku tõmmata ja, ja eluga edasi minna.
USA ettevõtlusõpikutes on üks lause. Ma võib-olla natuke tsiteerin valesti, aga sisu on umbes selline, et. Pay yourself first või noh, umbes nagu, et, et noh, kõigepealt maksa ennekõike nagu endale ja siis vaata, et kas sul on vaja kedagi juurde värvata ja appi võtta ja nii edasi, onju. Et kui sa nüüd tagasi mõtled selle peale. Oleks teinud ka raha kulutamist teistmoodi?
Ja muidugi, täpselt see, minu arust see lause, ma ei teadnud seda lauset, aga see kirjeldab väga hästi seda, et, et noh, esimese asjana sa peaksid ikkagi suutma endale mingisugust normaalset palka maksta ja selle eest siis maksimaalselt ära teha. Ja järgmine sats on. Mina näiteks ei osanud väga hästi kasutada osalist tööaega ja nii edasi, et kohe nagu tahtsin värvata täis ajaga ja nii edasi, värba osalise ajaga, värba kahekümne protsendiga, vaata, mis inimesega tegemist on, kas ta selle väikse ülesandega hakkama saab, sul ei ole kiiret kuskile. Suhtesse minema, nii-öelda töösuhtesse. Väga-väga nõus sellega, et palgad on kõrged palgad või siis liiga suured, liiga palju palgafondi on see, mis tihti tapab start-up'it.
Vot aga Taavi see, et, kas sa arvad, et noh, et kui ma nüüd või Rain, Rain teine teise idufirma või mina teen, eks ole, lähen tõstan raha ja siis põhimõtteliselt hakkan tegelema sellega, et noh, maksan endale sellist väga normaalset palka. Ja siis ütlen, et aga Kotka ütles, et, et, et kas sa arvad, et investoritel on nagu hea meel see üleval, nad hakkavad vaatama, et oot-oot, et millega sa tegeled seal?
Ei, no vaata, kokkuvõttes esiteks ei ole Kotka ütles, vaid ma ütlesin, et see on Ameerika juhtimisõpikud, on ju, aga, aga, aga selle asja loogika või mõte on ikkagi selles, et. Et sa tahad, et founder oleks sada protsenti teemas sees, et ta ei tegeleks kõrval mingi noh a la, et kuna ma endale ei maksa, siis ma käin, käin kõrvalt mingil teisel töökohal sellepärast, et noh, elama ju peab, on ju, et. Et, et ja seal on, noh, seal on see mõte ja teine asi on see, et, et noh, mis ka Raini puhul väga hästi ju tuleb välja, et kui sa ühelikene endale ise ei maksa. Noh, sa peadki tegema nagu neid kaalukaid otsuseid ja tõmbama, tõmbama joone, et noh, et ütleme nii, et kui ta oleks võtnud selle lähenemise on ju, oleks sa teinud ka oma kalkulatsioonid sellest lähtuvalt, on ju, siis võib-olla oleks noh, ongi. Teistsuguse ja teistsuguse struktuuriga on see ettevõte, eks, et. Et seda tasub natuke analüüsida, et see ei tähenda seda, et sa no ma ei tea, keerata, keerutad endale kahekümne tuhandese palga ja siis nagu noh, tarbid lihtsalt nagu investorite raha ära, sellele see mõte ei ole küsimus, on ju, et küsimus on ikkagi Et kuidas nagu pikendada seda kanu või võimalik kaugene niimoodi, et sa jõuad nagu tulemuseni?
Rain, su kaasasutaja on tänaseks, Argo Rannamets on tänaseks Senefit Greeni CFO ehk, ehk finantsjuht, noh, põhimõtteliselt läks palgalisele tippjuhi kohale tagasi. Sina enne poetasid, et, et sa, sa teed järgmist start-up'i. Kuidas niimoodi läks või kas sa ise ei mõelnud, et aitab mulle sellest pagana jamast, et lähen ka palga, lähen ka palgalisele tippjuhi kohale tagasi, et vähemalt normaalne, normaalne elu?
Kiusatus oli suur vahepeal. Aga siis tuletasin endale meelde, mis mulle meeldib, nagu paningi pros and cons on ju, et, et plussid ja miinused ja endale kirja ja siis tuli välja, et mulle tegelikult ikkagi väga meeldib ettevõtja olla. Ja see vabadus tegeleda asjadega, mis mulle endale meeldib. Nii et, ja ega ma ei näe praegu ühtegi tippjuhikohta, mis mind tohutult inspireeriks. Noh, minema palgatöötajaks kuskil tagasi. Ma toon ühe huvitava näite, muuseas. Helistas eTaliting firma, ütles, et meil on, see on Baltikumis väga tuntud ettevõte. Et meil on teile juhatuse esimehe koht pakkuda, aga üks nõue on see, et te peate olema viis päeva nädalas kontoris. Ja siis ma ütlesin, et oota, kuidas siis nagu, et, et noh, et ma elan nagu osaliselt Lätis, võib-olla vahepeal olen Leedus seal mingid äriasjad on ja nii edasi, siis ta ütles, et ei, ei, et ikkagi enamuse aja peaksid olema füüsiliselt kontoris olemas. Ja nüüd siis ma mõtlesingi, et kurat, et kui see on nagu tulevik, et siis ma pigem tahaks midagi sellist, kus ma saan iga päev olla erinevas riigis, mu asjad on tehtud. Ma saan ise valida, millal ma puhkusel lähen, kellega ma suhtlen ja nii edasi, on ju, ja, ja. Ma ei taha enam sinna tagasi.
Aga sa oled nagu ära rikutud natuke nüüd selle kogemusega või, et sa oled selline palkamatu un-hireable nagu tüüp, et, et noh, ei suudagi enam normaalsele tööle minna?
Tead ära iial, ütle iial, et kui keegi tuleks näiteks noh, mul on siin ühte start-up'i, ma toetan, Eventose nimelist, on ju. Nad on nii huvitavas arengufaasis, on ju, et nad, nad nüüd on suurtele turgudele minemas, on ju. Ja ma ei peaks seal isegi olema tegevjuht, ma võiksin seal olla mingite USA turu nagu avaaja näiteks, onju. Palun, pakkuge mulle see, onju, ma lähen nagu hea meelega, onju. Nii et, et ma ei ole nagu selle, kellegi teise jaoks ma võin töötada, aga mul võiks endal ka mingisugune huvi seal mängus olla, onju. Nii et ma ei ole päris ära rikutud, aga Argo puhul müts maha, ta väga täpselt teab, mis talle meeldib, äge tüüp nagu õiges kohas. Ma arvan, et Eesti Energial on kindlasti vedanud temaga, et, et sellise tüübi endale said, sest ta on megakohusetundlik, megapüsiv nagu noh, kõik, mis ta teeb finantsides, on lihtsalt super.
Kusjuures mulle jällegi viskab suu muigela see ettevõtja jutt, kes ütleb, et oh, et ise valimisel lähen puhkusele ja nii edasi, on ju. Ja, ja siis, kui sa kolmkümmend aastat oled teinud seda oma ettevõtet, siis muidugi valid ja lähed puhkusele, kui sa alustad oma ettevõtet, sa esimesed kümme aastat lähed mitte kuskile, istud neljateist tunniseid tööpäevi, nagu sa just rääkisid, Raimil siin. Aga vaata,
et näiteks täna hommikul ma sain kaks esimest tundi istuda nendest terassil ujukates ja teha arvutis tööd, on ju noh, võib-olla niukene vahet, ma ei pea kontorisse minema hommikul kui esimese asjana, nii et.
Lätis on, Lätis on nii soe või?
Kümme kraadi terrassil ka nad võib-olla juba seal. Vaata, kui
inimene on start-upper ja selle jama läbi teinud, siis ta võib ka kümme kraadiga ujukates terrassil istuda ja kõik tundub normaalne.
Täpselt, peale eelmist aastat tundub kõik kümal normaalne.
Aga Rain, sa oled meile siin nüüd nelikümmend minutit noh, rääkinud sinust, me küll ei ole samas ruumis, eks, me kohtume läbi interneti, aga noh. Mingis mõttes mulle tundub, et sinust voogab sellist budistlikku rahu nagu, et seal on heatahtlik naeratus kogu aeg, sa räägid rahul Aga, aga tuleme kaasa korraks sinu kaasasutaja juurde tagasi. Kas sa jäid, kas sa jäid selle protsessiga sõbrast ilma? Kas, kui palju selline asi pingeid paneb inimeste vahele, kes seda koos tegid ja noh, sa oled öelnud, mina istusin lõpuni, mina istusin kell üks kontoris, on ju. Kuidas see asi kujunes?
Tead, muidugi jäin heast inimesest ilma, selles mõttes, et me endiselt teretame ja kindlasti saame üksteist hea sõnaga toetada. Aga noh, sellist ilmselt nihukest koostööd ei tule enam tulevikus. Sest me oleme valinud, valinud erinevad teekonnad, on ju, aga tagasi tulles selle juurde, et. Et mida me siis valida saame või kuidas see, kuidas see teekond nii läks. Mul on lihtsalt soovitus kõigile, kes, kes kunagi start-up'e teevad, siis see founder'i jutt algusest tuleks ära rääkida esimesel päeval, mitte aasta hiljem. See on just see, et mis siis saab, kui hoone põleb, on ju, et kaua me suudame seal veel edasi istuda, nii et mütsid põlevad peas ja nii edasi, kes jääb, kes millise. Lüliti välja kustutab nii-öelda, kes viimasena toast välja läheb. Et meil jäi see nagu alguses pidamata ja me pidasime seda teisel aastal, siis.
Siis kui juba oli natukene kehvasti või?
Noh, ei olnud veel kehvasti, oli lihtsalt see, et meil oli väga erinev arusaam kuidas edasi. Ja jumal tänatud, et me oleme mõlemad täiskasvanud inimesed, mõlemad härjasmehed, me suutsime seda. Seda vestlust pidada, nii et noh, ta oli väga-väga raske ja ebamugav mõlema jaoks, aga lõpuks ikkagi niimoodi, et me noh. Jäime terveks ja saame üksteisele tere öelda rahulikult edasi, on ju. Aga, aga kui saaks neid vestlusi kuidagi teha nagu siis, kui veel midagi. Noh, isegi MVP-d ei ole või midagi, on lihtsalt idee kaks, kaks või kolm tüüpi istuvad laua taha maha, et nüüd uut start-up'i tehes, noh, me alustasime sellest kohe, on ju, et kuule, et kas meil üldse meeldib koos. Koos ka peale kella viite töötada, on ju, et ja mis me siis teeme, kui laupäeval on vaja ruttu välja tulla, on ju, ja nii edasi.
Aga võib-olla sa ei oska ka neid vestlusi pidada, kui sa ei ole varem kunagi elus noh, selles olukorras olnud, eks, et sa, sa ei tea võib-olla, mis need karid on, mida sa täna juba järgmise asjaga oskad vältida.
Aga õpikud kirjutavad nendest asjadest.
See on ju sama vestlus tegelikult nagu iga suhtega, et mis need ja paljud jätavad sellega pidamata on ju, et kui sa hakkad kellega koos olema, näiteks, et meie siin. Aeg-ajalt ka kodus räägime sellest, et mis, kuidas me kriisi, kriisisituatsioonis käitume, siis pärast analüüsime natukene, et miks sinu käitumine selline oli, miks. Tollane ja ikka on tülid vahepeal, on ju, et see on normaalne. Aga, aga lihtsalt, et meil on ka siin need founder'i vestlused vahepeal, sest me oleme ainult aasta koos olnud, et nüüd on noh, nüüd on the real thing, on ju.
Hüva, meie. Mul, meil ei ole vist rohkem küsimuseid.
jah. Mul on väga tänulik, Rain, et sa võtsid selle saate teha ja meil need sellised otste kokkutõmbamise lood on tihtipeale palju huvitavamad, kui et, ou, mul on äge startup tüüpi lootsist. Sest inimesed on asjad läbi mõelnud pärast ja, ja on, mida rääkida. Aitäh kõigile kuulajatele ja ma loodan, et kuidas ma nüüd peaks ütlema, ma loodan, et me saame neid failisaateid veel tulevikuski teha. Noh, tõenäosus on, et me teeme neid veel, ütleme. Aitäh kõigile kuulajatele ja kohtume nädala pärast.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]