Idufirma, mis pidi õnnestuma: miks kogenud asutajate ja heade rahastajatega Kwota läbi kukkus?

Vot jah, seda, see tunnistamine on raskem. Ma tean hästi kiire kuupäevalise kokkuvõtte kvootast ja siis anname Rainile sõna. Kaks tuhat kakskümmend üks asutati, kaks tuhat kakskümmend kaks kaasas poolteist miljonit seemneraha. Et luua globaalne standard materjalide taaskasutusest tekkiva CO2 kokkuhoiu valideerimiseks ja sellega kauplemiseks. Raha panid Change Ventures, Wise guys, ja, ja veel teisedki. Kaks tuhat kakskümmend kolm läks kõik hästi, Slushil võideti ühe, ühe innovatsiooniprogrammi Balti piirkonna peauhind. Oli kohe soolas koostöö erinevate, võimalik koostöö erinevate pankadega, kes seda programmi seal toetasid. Foorusega näiteks tehti koostööd. Kaks tuhat kakskümmend neli lõpp tuli uudis, et ettevõtte läks saneerimisele. Saneerida jõuti napilt kuu aega, kui ma dokumente õigesti lugesin ja kaks tuhat kakskümmend viis jaanuaris esitas siis kvoota ise kohtule pankroti avalduse. Ja ma arvan, et kaks tuhat kakskümmend viis veebruar kirjutasin ma Rainile, teeme saate ja siis Rain ütles kogu aeg, et tõmbame veel otsi kokku. Seedin ise läbi, analüüsin ise ja siis nüüd me oleme jõudnud nii kaugele, et me saame sellest rääkida. Oled sa nüüd siis lõpetanud, Rain, selle nii-öelda kvootaga või on see, oled sa rahu teinud sellega?

Kiusatus oli suur vahepeal. Aga siis tuletasin endale meelde, mis mulle meeldib, nagu paningi pros and cons on ju, et, et plussid ja miinused ja endale kirja ja siis tuli välja, et mulle tegelikult ikkagi väga meeldib ettevõtja olla. Ja see vabadus tegeleda asjadega, mis mulle endale meeldib. Nii et, ja ega ma ei näe praegu ühtegi tippjuhikohta, mis mind tohutult inspireeriks. Noh, minema palgatöötajaks kuskil tagasi. Ma toon ühe huvitava näite, muuseas. Helistas eTaliting firma, ütles, et meil on, see on Baltikumis väga tuntud ettevõte. Et meil on teile juhatuse esimehe koht pakkuda, aga üks nõue on see, et te peate olema viis päeva nädalas kontoris. Ja siis ma ütlesin, et oota, kuidas siis nagu, et, et noh, et ma elan nagu osaliselt Lätis, võib-olla vahepeal olen Leedus seal mingid äriasjad on ja nii edasi, siis ta ütles, et ei, ei, et ikkagi enamuse aja peaksid olema füüsiliselt kontoris olemas. Ja nüüd siis ma mõtlesingi, et kurat, et kui see on nagu tulevik, et siis ma pigem tahaks midagi sellist, kus ma saan iga päev olla erinevas riigis, mu asjad on tehtud. Ma saan ise valida, millal ma puhkusel lähen, kellega ma suhtlen ja nii edasi, on ju, ja, ja. Ma ei taha enam sinna tagasi.