Kaks ideed hariduse uuendamiseks: teeme inseneeriaõppe koolis kohustuslikuks ja käsime lastel koolitöid AI-ga teha

Tere, head kuulajad, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on ettemõtte saatega stuudios, sest on kolmapäev ja täna on selline mitmeski mõttes natukene teistmoodi saade. Esimene asi on see, et me oleme Taaviga kahekesi ja, ja põhjus on see, et meie tänane saade on justkui kahes osas. Esimene osa on see, kus mulje Taavil paluti esineda Eestis ühel haridusjuhtide konverentsil hiljuti. Ja rääkida neile sellest, et kas selline IT- ja inseneriõpe võiks olla lülitatud õppekavasse sisse ja millisel kujul ja kes seda teeb ja miks see hea on. Ja kas seda keegi tahab õppida ja kas see peaks olema kohustuslik. Ja siduda seda kuidagi tulevikuga, nii et esimese poole saatest me teeme seda ja me läheme teisest saatepoolest sujuvalt edasi jutuga, et mida ikkagi meie arvates peaks nüüd kogu selle tehisintellekti revolutsiooni ja, ja võib-olla mõne jaoks ka paanikaga Eesti koolides ja hariduses peale hakkama, kas seda tuleb? Emmata või sellest tuleb lahti saada, kas seda tuleb käsitleda ettevaatlikult või julgelt ja mis kasu meil selle kõigest on ja, ja milliseid kodutöid näiteks võiks õpilastele anda. Ja kas peaks käima sabas inimestel, õpilastel või ka töötajatel, et ega nad midagi ometi AI-ga ei tee. Sellest räägib meie tänase saate teine pool, nii et hakkame peale. Tere, Taavi. Tere. Me peaksime saalitäid, koolijuhte ja muid Eesti hariduses olulisi inimesi innustama, lülitama siis inseneeria ja IT-õpet õppekavadesse sisse. Et sealt tuleksid siis, ma saan aru, koolist välja inimesed, kes on valmis kohe istuma arvuti taha ja hakkama tootma postkulda.

Ma arvan, et

siin kohapeal nagu saab küsida, et alati, kui hakatakse rääkima haridusest või üldse ühiskonna ees seisvatest probleemidest, on ju. Et siis ei lähe kaua, kuni keegi minusugune või sinusugune või keegi ühiskonnas tõstab käe ja ütleb, et seda me peaksime ikkagi noortele kindlasti kooli kavasse lülitama. Ja ükskõik, kas see on religiooniõpe või see on mingisugune keeleõpe või see on meediapädevuse õpe, eks ole, infosorteerimise oskuse õpe, IT-inseneriaõpe, et me ei saa ju päris niimoodi võtta, et noh, näed, sulle meeldib IT. Et nüüd sa jalutad kuhugi kohale ja ütled, et see peab olema koolikavas, koolikava läheb lõhki.

Ei, nõus on, aga teistpidi jälle elu on näidanud, et, et see, millega sul lapsepõlves kogemust ei ole, seda sa täiskasvanute üldjuhul ei vali, et. Seda Juhan

ei tea.

Jah, et noh, minust näiteks ei saanud baleruuni, sellepärast, et ma ei käinud kunagi balletitrennis, eks, et. Võis olla ka

muid põhjuseid.

Võis olla ka muid põhjuseid muidugi, kerge ülekaal või midagi, kuigi ma noorena olin väga sale. Aga, aga kokkuvõttes me midagi peame ju kuidagi nüüd eluks ette valmistama ja teistpidi me peame ikkagi küsima, et mis Eesti majandust üldse saab? Ja selge on see, et odaval hankemaa me ei ole, lihttööd, noh. Noh, arvestades, et kui Venemaa jääb paare riigiks, siis päris loll peaks olema see investor, kes toob Eestisse tööstuse, paneb siia tööstuse püsti, nüüd toob siia tooraine, komplekteerib, komplekteerib siin kokku ja siis viib tagasi Euroopasse, noh, ühesõnaga see on. Ja maha pealt

palkab siit hästi palju inimesi, keda siin niikuinii ei ole. Mis

tähendab seda, et ainukene Eesti tulevikuplaan saab olla tark tööjõud. Tarik tööjõud, aga millest, noh, millest siis, ehk siis me teame, et näiteks keeleteadustes noh, AI hakkab järjest rohkem rolli mängima ja küsimus on ikkagi, põhimõtteliselt taandub sellele, et millised on need virtuaalsed maailmad ja virtuaalsed tooted. Mis tulemiku hakkavad mõjutama ja me teame seda, et ta roha rohkem hakkab mõjutama sellepärast, et kui me vaatame näiteks. Inimeste telefonis veedetud keskmist aega, siis iga aasta läheb see järjest suuremaks, et me järjest rohkem oleme erinevates seadmetes. Vahel pole millises seadmes, kas see võit on lõpuks Facebook või Meta või on see Apple või on see Huawei või on see hoopis TikTok, ühesõnaga. Aga kokkuvõttes on mingi tarkvara.

Ja keegi progeb seda. Keegi progeb

seda ja, ja mina usun seda, et me järjest rohkem on see virtuaalmaailmas hakkama olema. Ja kõik need virtuaalmaailmad vajavad tooteid ja teenuseid. Ehk siis, kui me võtame üldist laste konkurentsivõimet, siis inseneeriat on meil vaja tarkvara arendusest, inseneeriat on meil vaja masinaehituses. Ühesõnaga, inseneeriat on kõikjal vaja, mis tähendab seda, et kui me nagu paneme oma teraviku sinna. Siis see tegelikult on meie laste jaoks ikkagi teene, mitte nagu karistus. Aga me

võime selle teraviku, okei, no programmi on üks virtuaalne asi on ju, mida saab teha, kui sa jalutad London Citys ringi, siis saad aru, et finants on noh, teine, eks ole, selline asi. Või kui sa jalutad võib-olla LinkedInis ringi, siis saad aru, et uhh, et pool maailma, kes meist on ka poole nooremad, tegelevad mingisuguse dropshippimise ja sotsiaalmeedia ja noh, mingisuguse nii, nii-öelda pehmema poolega, eks ole, sellest ja kõik täitsa nagu virtuaalselt, on ju. Et see ei pea olema ju ainult nagu progemine ja inseneeriat, mis on tulevik, et, et ma olen selle virtuaalse osaga olen nõus, aga, et kuidas me jagame, see käib nüüd igaühe tuju või nagu sisetunde järgi, on ju, et, et kas me koolitame inimesi. Noh, samasti ma võiks öelda, et koolitame neid siis erinevaid kultuure tundma ja nad hakkavad tegema turundust jaapanlastele, on ju, ja, ja mingisuguseid virtuaalseid kummikuid. Sa oled

ikka tead, mismoodi eestlased on teinud turundust Jaapanis ja kui, kuidas see läbi kukkus. Aga

see on geneetilistele sellistele eripärad, et me ei

Eestlased proovisid kunagi müüa viina Jaapanis ja siis tegid hästi siukse eestlasliku kampaania, kus olid külm taust ja metsavaated ja absoluutselt ei müünud. Ja siis võtsid Jaapani turundusettevõtte, kes tegi siukse Jaapani reklaami, mis on põhimõtteliselt hirolühve täis, hästi lakooniline.

Midagi vilkub. Midagi vilkuda,

ühesõnaga hästi laba, niisugune nagu noh, mustvalge, mis teeks nagu ajalehe, ajalehe print.

Osta viina.

Okei,

ma aru saan nagu argumendid on see, et A, me peame tegema midagi virtuaalset, nõus. Ja B, et Eesti inimene lihtsalt ei sobi, et see progemise värk kuskil nahistada arvuti ees ja sügavalt mõelda ja öelda aga päeva jooksul kolm sõna, et see lihtsalt nagu sobib meile.

Mitte ainult seda, ma tahan öelda, et üldse noh, masinaid sobib meile ka on ju, kui sa vaatad tudengivormelit, eks me oleme sellega maailma tipus. Kui sa vaatad meie olümpiaadide tegijaid maailma tipus, eks, et selles mõttes meil ei ole midagi häbeneda, et hariduskokkuvõttes on ju hea ja küsimus ongi, et kas sul on andmeanalüüsi oskused, kas sul on seadmega suhtlemise ehk siis programmeerimise oskused, on ju. Ja kuidas sa oskad neid oskusi ära kasutada selleks, et ükskõik, mis erialuse lõpuks nagu, nagu valid, see ei pea olema progemine, kõigist ei saa progejaid, eks, aga, aga see kokkuvõttes annab sulle ikkagi nagu konkurentsieelise ja võimaluse globaalsel turul nagu võistelda. Ehk siis see on see, mida me kokkuvõttes tahame, sest me teame seda, et noh, arvestades, kui globaalne poliitik jääb, nagu ta on praegu, on ju, siis nagu tootmist kui sellist on Eestisse väga kajalist tuua.

Ja see on meil probleem, eks ole, kui me räägime ka militaartroonidest ja ükskõik mis asjadest, eks

ole. Sihuke hauamärk nagu Tallinn Tools.

Jah,

riided. Jah, täiesti tegemist on tehnoloogiaga. See, mismoodi käib uue moe planeerimine. Läbimüügi ennustamine, mis tüüpi kleit peaks olema, kui palju see tüüp või teine tüüp nagu võiks müüa. Kasutatakse ainult nagu AI mudeleid ja tootmine kui selline on kuskil outsource'itud kurat teab kuhu Eestist ära, on ju. Aga, aga noh, ütleme nii, et noh, võiks ju mõelda, et noh, et moe loomine ja, ja rõiva brändide tegemine edasi, et see on nagu midagi. Nii-öelda käekatsutavat, aga, aga ei ole, see on ka tehnoloogia täna, et meil on noh, ja seda teevad targad eesti naised, on ju, et. Et mina väga innustan seda, et me anname ikkagi lastele väga tugevad kriitilise mõtlemise oskused, tehnoloogiaga esitlemise oskused, inseneeria oskused. Ja, ja sealt on tulevik, see noh, iseenesest inseneeriga meil kokkuvõttes on väga kehvasti. Üks mõõdupuu, millega me saame mõõta seda, on rakett kuuskümmend üheksa. Kõik vaatate seda saadet, imetlete neid tarku lapsi, nad on ka targad. Aga viimasel kolmel aastal inseneeriaülesannetel pole noh ajal meet'i. On see hakkama, ehk siis vanasti nelikümmend viis minutit pidid ära tegema lahenduse, nüüd on kaks tundi. Me nüüdame vahepeal kaamerad välja, sellepärast pole midagi filmida, noh. Istuvad seal omal õnnetult oma laua taga ja siis pärast kümmet vihjet hakkab midagi tulema, on ju, et noh, et, et selles mõttes, et inseneeria ja probleemi lahendamise oskus tehnoloogia abil on läinud kehvemaks. Ja tänane haridussüsteem seda kindlasti ei toeta, võiks palju rohkem toetada. Jah, meil, ma ütlen liiga, meil on koole, kes tegelikult saavad, noh, kellel on see nii-öelda. Igapäevakoolijärvel sisse põimitud, eks neid koole on, noh, kas siin omas Viimsis, kui me praegu lindistame seda, eks on ju. Viimsi kool on väga edukas näide selle koha pealt, aga nüüd on veel. Et aga see peaks olema laus, see peaks olema valdav. Ja noh, ma saan aru, et haridusministeerium on ette ka kirjutanud mingid reeglid, aga vabandusi, miks seda teha ei saa, on, on rohkem kui, kui küll aga.

Vot kas sa, ma ei saa öelda, kas sa mäletad, nagu sa kindlasti ei mäleta, sest sa olid sel ajal nelja-viie-kuue aastane on ju nagu minagi. Aga kaheksakümnendate keskel Nõukogude Liidu kuulus akadeemik, akadeemik Andrei Eršov tuli välja siis üleliidulise sellise plaaniga või ta kirjutas sellise pikema pulla, mille pealkiri oli programmeerimine, teine kirjaoskus. Ja siis ta oli ette näinud kõigile Nõukogude Liidu kooliõpilastele, sama jutt, mis me siin räägime, erinevad tasemed, et, et kui hästi siis Nõukogude Liidu koolilõpetaja peab progede oskama, eks ole, ja ta oli ilusti ära kirjeldanud. Ja, ja siis tuli Moskvast alla igale poole kõikidesse liiduvabariikidesse, et nii, et, et progemine on teine kirjaoskus, aastaks ma ei tea, kaks tuhat või kaks tuhat kümme, iga Nõukogude Liidu lüpsi oskab ka programmeerida, on ju. Ja on väga selline visionärlik jutt, kui me praegu vaatame. Ja siis ta andis välja programmeerimisõpikud vene keeles ja need tõlgiti ka eesti keelde, kaks sellist õhukast raamatut on. Ja kaheksakümnendate keskel siis päris paljudes Eesti koolides hakati nende raamatute järgi progemist õpetama lastele. Nüüd on viktoriini küsimus, mis oli selles õppes erilist või sellist eripärast, kas sa tead? Kas sa oskad välja mõelda? Lapsed õpivad, raamatud anti välja, saadeti koolidesse.

Priprogema paberi peal.

Jah. Ilma kunagi arvutit nägemata ja mitte keegi ei saanud aru, mis asi see on. Õige vastu või? Ja, ja absoluutselt arvutid ei olnud, on ju. Aga kuna käsk tuli, et siis Eesti õpetajaskond jagunes kaheks, et osad hakkasid väga truult lastele paberi peal programmist õpetama, suutmata tegelikult selgitada, mis asi see on. Ja osad vaatasid, et see on mingi jama, ei viska seda raamatu ära, on ju. Et kuidas me täna peaksime sinu arvates? Seda, seda, millest me räägime, kuidas nagu normaalne oleks seda õppekavasse integreerida, kas me peame tegema mingisugused tundid? Kas me peame viima teised õppeained kuidagi hoopis, õpetame neid nagu teistmoodi läbi mingisuguse programmise inseneeria nagu prisma või mismoodi? No

mina olen seda asja nüüd siis pool akadeemiliselt katsetanud aastast kaks tuhat kaheksateist. Ehk siis me hakkasime lahendama seda ühte otsesest probleemist, mis oli see, et, et tüdrukud võiksid ka olla ikkagi rohkem tehnoloogiaõppest huvitatud. Täna nad ei ole. Noh, natuke numbrit paremaks läinud ka ülikoolide vastuvõtuses, aga, aga ütleme niimoodi, et meil on naisi jätkuvalt ainult noh, ütleme iga viies IT-sektoris on naine, eks, et võiks olla paremini. Ja kuidas seda huvi tekitab, noh, me oleme proovinud aru saada, et kust see huvi üldse kaob, et kui me võtame selle ülikoolist välja tuleva ja erilineva tütarlapse kui toote. Siis me oleme nii-öelda re-engineering või reverse engineering sellega, et noh, et a la, mis on ülikoolis valesti, miks ta ära kukub, mis on gümnaasiumis valesti, miks ta ära kukub, mis on põhikoolis valesti, mis ta ära kukub, kuni alla välja. Ja noh, ütleme niimoodi, et ega asi hakkabki pihta tegelikult juba kodust valedest stereotüüpidest on ju, sina mängid nukkudega, mina noh, poiss mängib robotitega, ma ise ei ole patuspuhas. Mina kinkisin oma tütrele esimese roboti, kui ta on üheksa, tema vend, kes on oma vana, sai kolmesel. Eks, et noh, poistega mängime ikka teisi mänge, on ju. Ja, ja tegelikult tuleb välja, et me kunagi ikka haridusministeeriumiga nagu arutasime seda challange'it, see oligi, et noh, toodi välja, et on kolm probleemi, miks me ei saa koolidesse panna tehnoloogiaõpet. Et üks põhjus on see, et õpetaja pole, teine on see, et see on kallis, noh, kroonid ju maksavad palju näiteks, on ju, ja maksavadki palju. Ja kolmas on see, et tüdrukud ju huvitav. Et kui sa vaatad klassikalist robootika ringi, sul on kümme poissi, kaks tüdrukut, vanematel on võrdne võimalus panna laps sinna tundi, järelikult tüdrukud ei huvita, kui tüdruk ei taha sinna minna. Noh, loogiline, noh, mõtteviis onju. Aga mis me tänaseks oleme Unicorniga tõestanud, on see, et tüdrukud ei taha minna sinna tundi, kus on poisid, sest nad on poistest kehvemad, alguses on. Ja sa ei taha minna ju tennisetrenni niimoodi, et sinu on esimest korda reket käes ja mina olen juba poolteist aastat mänginud. Aga kui kõik on algajad, siis võib ju togida külla, on ju. Ja tuleb välja, et see on päris oluline muutus ja teine, mis türkutele ei meeldi, on võistlemine. Et kui sa vastandad võistlemise saavutusega, et noh, halab, ma ei tea, lahenda ülesanne ära antud ajaraami sees. Siis see neile meeldib palju rohkem kui see, et noh, kes nüüd kõige kiirem oli, kes kõige parem oli. Noh, lihtsad asjad onju. Ja nad võtavad tohutu kiirusega järgi, ehk seda me oleme täitsa mõõtnud, et kuskil nagu paari aastaga nad on samal tasemel, kus poisid lähevad isegi mööda.

No ja programmeerimine oli ju naiste amet, eks ole, siin neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel, valdav oli, valdav osa. Ja see oli

lihtne põhjus, sellepärast enne arvuteid tulekut, keegi pidi ju arvutama, noh, haale, kui sul oli näiteks vaja teha sada kilomeetrit raudteed, noh, palju terast läheb, mitu liibrit on vaja, on ju, kui palju kruus on vaja ja keeg Ja selle tuim paberil töö põhimõtteliselt olin ju lolli kandlega või mis iganes aparaat sul oli selleks, olin. Ja seal kasutati hästi palju naisi ja isegi veel kuuendate keskpaigas kirjutasid üks arvutilooja. Kirjutas Timesis suure artikli, et, et tegelikult progemine on naiste amet, sellepärast et see vajab täpsust ja püsivust. Tuli välja, et kuuekümnendad muutusid HR-i ehk siis personalipoliitikapraktikad USA-s ehk siis hakati testid alusel võtma inimesi tööle. Ja see muutis inseneeria või ühesõnaga tarkvarainseneeria muutis meesteametiks.

Aga siis oli, aga kuidas, miks?

Mingid testid näitasid, ühesõnaga otsiti mingit teatavat tüüpi tulemust ja nendes tulemustes mehed performance'id paremini ja sellepärast nagu mehed said. Aga tuleme tagasi selle probleemi juurde, mis oli see, et ikkagi koolides see asi ära võtta, et. Ma arvan, et need, kes on täna Unicorni liikumisega kokku puutunud ja neid on palju, meil on Eestis ikka üle kolmesaja lokatsiooni ja, ja tänaseks ju üle viie tuhande tüdruku juba on, on osalenud või osaleb. Et me oleme ära tõestanud selle, et üks kola, noh, ühesõnaga alas, iga kool ei pea ostma endale droone. Et sa saad teha droonitunni niimoodi rahulikult, et üks päev on see kast minu koolis, teine päev on sinu koolis ja nii edasi. Sama asi on noh, erinevate tüüpide robotitega ja see on see, mis teeb selle aine nagu põnevaks, et sul on võimalik tehnoloogia aine teha ülipõnevaks, sellepärast et sa kokkuvõttes nad progevad ikkagi Scratch'is. Või noh, Pythonis nii-öelda, aga üks päev nad progevad kera robotid, teine päev nad progevad LEGO robotid, kolmandat päev nad progevad drooni ja nad ise ei saa aru, et sa tegid sama progemine. Aga noh, ülesanded on hästi põnevad lahendada, on ju, samamoodi füüsikat, tulud sinna sisse multimeediat, mängude tegemist, pooleteist tunniga annab teha täiesti rahulikult ühe mängu valmis. Noh, kui sa mõtled klassikalise sihuke, ma ütlen, tennise mäng oli see, kus sa nagu pong nii-öelda on ju, et selle teed pooleteist tunniga valmis. Ja, ja need tunnid on ette valmistatud ja mida see Unicorn liikumine veel ära tõestas, et noh, kokkuvõttes neid tänane tunde annavad ju klassijuhatajad, aineõpetajad, lapsevanemad. Et kui sul on piisavalt hea nii-öelda Youtube'i materjal ees, teed ära küll, kusjuures kuskil kolmandat kursuselt alates hakkavad lapsed juba olema nii, et õpetaja ära seletab, me vaatame ise selle video läbi ja, ja teeme ära selle tunni, et.

No vaata, aga siin on nagu raske selline küsimus, eks ole, et. Mis raske? Raske on see, et kui sinu mudel toimib, on ju, seal käivad inimesed, keda see no natukenegi huvitab, natukenegi. Nüüd me, me täna räägime siin nagu praegu sellest, et oo, et kas see peaks olema siis, ma ei tea, Eesti põhikooli tasemel näiteks noh, kõigile kohustuslik, on ju. Ja, ja siis mu küsimus on see, et aga miks me peaksime tekitama sellise noh. Jälle mingi kohustusliku üle kitse või üle hobuse hüppamise, mis nagu osad inimesed vaatavad jeeh, et ma saan üle hobuse hüpata, mul tuleb see hästi välja väga vahva, onju. Ja mõned inimesed saavad võib-olla sellest mingi terve elupikkuse trauma ja noh, mõtlevad, et nad on selles nagu kohutavad ja hobune on nõme, onju. Ja et nad ei hakka kunagi seda oskama ja noh, kõnnivad seda suurema kaarega nagu mööda, et kas sa arvad, et sellest on kasu, kui me seda nagu päriselt hakkame noh, sellises lipa-lapa olukorras nagu kohustuslikult.

Minu poeg, minu k Tallinna Reaalkoolis ja kõik on heegeldanud ja kudunud. Ja ma võin vanduda käsi südamel, et nad kõnnivad sealt nagu ülisuure kaarega mööda järgmised kolmkümmend aastat. Ei, aga heegeldamise

saab, heegeldamise, ma võin, minu tütar oli ka see jama, just, just tegime läbi, vaatasin Youtube'ist on ju, õppisin ise uuesti ära, sest ma ka, ma ei tea, esimest klassis tegin seda. No selle sai selgeks selline. Ütleme mitte selgeks, ütleme sai heegeldama no kuskil veerand tunniga.

See on suhteliselt

lihtne tehniline

liigutus.

See on ikkagi aastatepikkune commitment, see ei ole päris sama. Ja

aga noh, ütleme niimoodi, et noh, Viimsi kool tegi seda niimoodi, et ta võttis ühe kunstiõpetuse tunni, asendas selle tehnoloogiatunniga. Ja kui see oleks tavaklass, ehk siis noh, nii-öelda poisid tüdrukud segamini, siis ma usun, et on sul õigus, et tüdrukud pärast käivad kaarega mööda ja. Ma arvan, et osad

poisid käivad ka.

Võib-olla. Aga täna meie reaalne kogemus on see, et ikkagi kui muidu oli üks päev, mida alati oodati nädala jooksul, oli see päev, kui oli kekatund. Siis nüüd õpetajad ütlevad, et on kaks päeva nädalas, et üks päev on see, kus on kekatund ja teine päev, kus on tehnoloogiatund. Meil ju ka täna on üle tuhande kahesaja tüdruku on oote listis, kui sa tahad täna Unicorni rühma teha, sa saad kaks tuhat kakskümmend seitse aasta sügises. Noh, ühesõnaga saad oma rühma, ehk siis. Aga,

aga see just tõestab seda, mida mina tahan öelda, et, et huviliste huvi on, on niigi nii suur, et mida me võidame, kui me nagu noh, teeme selle asja kohustuslikuks, on ju, näiteks kui me teeme kohustuslikuks ja noh, sunnime nagu kõike seda tegema, milleks?

Aga see ongi selles mõttes ikkagi probleemi lahendamine ja inseneerioskused on ikka niivõrd olulised tänapäeval, et ta suurendab meie laste konkurentsivõimet, kui nad astuvad päris ellu. Ehk siis meil ei ole nagu kasu sellest, et me, noh, ma ei tohi niimoodi öelda siin, on ju, et eks mingi, mingi kogus on meil ikkagi nagu arste ja humanitaaria ka vaja, on ju, aga. Aga meie kohustus on ikkagi luua neile alused, et nad ise saavad teha tulevikus oma erialavalikuid selliselt, et nad saavad võimaldada normaalset elu, arvestades, et me oleme geopoliitiliselt jätkuvalt ka kahekümne aasta pärast üliraskes kohas ja me oleme ääremaa. Noh, mõte selle peale nagu, et kui täna raske on näiteks ikkagi kuskil Petseri kandis lapsel noh, läbi murda globaalselt, saab hakkama, on võimalik, aga raskem, raskem kindlasti kui Tallinna lapsel. Nii, tal on ikkagi väike eelis, on seal Tallinna lapsel, eks võrrelda sellega, et samam on eesti lapsel versus näiteks briti lapsel või saksa lapsel on ju, kes lisaks sellele, et me oleme ääremaa, peame tulema ka teisest keelest, teisest keeleruumist on ju ja nii edasi, et noh, et meil on neid miinuseid niigi nii palju, et noh, me peame lihtsalt tegema nagu algusest peale rohkem trenni, selleks, et olla.

Ma tahtsin küsida, et, et ühest küljest mul hakkab siit paistma, et me tegeleme Eesti üldhariduskooli nagu kutsekaks muutumisega, noh, et, et sina tuled, lülitad inseneeria, eks ole, keegi tuleb, lülitab veel mingi praktilise oskuse ja veel mingi praktilise ja võib-olla õpetame nad auto, autoga sõitma, sest Eesti on ajaring.

Kokandus näiteks, mis on väga lahe nagu, et laps oskad süüa, teha

mul.

Aga,

aga mu teine küsimus, et kas me, kas me oleme seda siiamaani kuidagi valesti õpetanud või? Ütleme, meid kuulavad mingid inimesed, võib-olla nad teevad koolis otsuseid, mõtlevad, et noh, nende mõte läheb automaatselt sinna, nii, võtame jälle mingi Pythoni promti lahti, raamat ette, õpetaja hakkab klassis rääkima, nii, hakkame nüüd trükkima, noh, et. Et äkki nad mõtlevad, et äkki me, äkki me mõtlemegi sellest õppest nagu valesti. Ja aga

tänase, tänapäeva inseneeriaülesanne on teistmoodi, ma toon sulle näiteid, mis mul tänapäeva inseneeriaülesanne on. Ülesanne on selline, et sul on kassi keskel kast ja see kast iseloomustab metsa. Ja nüüd on sul droon ja sa istud oma baarilisega kuskil klassi nurgas ja sinu ülesanne on, et drooni peale käib sadul, sadule peale käib pingpongipall. See pingpongipall on vaktsiin ja nüüd on vaja metsa viia rebasele vaktsiini. Ja nüüd sa pead progema selle drooni, tõusma õhku klassi nurgast, sõitma klassi, lendama klassi keskele, tegema niisuguse flipi, mille peale pall kukub kasti, tulema tagasi ja maanduma. Ja see on üks tund. Saada see droon lendama, saadeldud õigesti nagu kõigil kaugusele, maanduma enam-vähem samasse kohta, kus ta startis, täpselt samaks kunagi ei saagi, on ju, seal on hästi palju muutaid, noh, valgus ja kõik peegeldused ja nii edasi, on ju. Aga ühesõnaga, see on ja vot see nüüd on nagu äge tund ja see on progemine, kus sa näpuga pead ja noh, alguses pusid niisama, kui hakkama ei saa, siis noh, kokkuvõttes on alati olemas, starti spikker ka, on ju, et noh, et vaadata spikkeri, kui muud moodi ei tule, eks, aga, aga see ei vaja inseneeriharidust, et sihukest tundi Ja see on äge, sa mängid koos lastega, on ju, et noh, vaadake sedasama, mis värvi on, majandus tegi just selle kohta saadet, on näha, kuidas õpetaja koos lastega joodab leedelampi nii-öelda ühendusi, on ju, noh. Sa saad teha nagu jumala ägedaid asju, need tunnid ongi täna, täna pole ägedaks tehtud, et see ei ole enam nii nüri, kui no mina ütlen ausalt, näiteks gümnaasiumi progemine on täna nüri. Kas see on neil veel korrast ära Eestis näiteks, on vaja korda teha, et, et selles mõttes on sul õigus, aga need põhikooli inseneeriatunnid üli, üliägedad pluss. Sa saad kogu kola, noh, tellid endale sõna ots mõttes nagu sisse, et sa ei pea nagu ostma koolile, vaid, vaid sa oledki üks sellest nii-öelda ketist, kes kasutab siis sedasama kola, mida teine kool kasutab. Kuule, aga

vaatame teemat.

Näeme siis minu lemmikteema juurde, milleks on AI, on ju, et noh, et sama kirglikult, kui sina usud, et inseneeria on, on igale Eesti inimesele tulevik. No enam-vähem sama kirglikult usun mina, et mingil kujul AI on noh, teeb midagi, eks ole, meie eludega, et, et see on meile tulevik ja, ja ma ikka käin igal pool. Kutsutakse, küsitakse, noh, mis sa arvad ja kuidas ja mis, et kelle töö ta ära võtab ja, ja mis meie nüüd siis praegu peaksime inimestena tegema, on ju. Ja minu ainuke nagu tark mõte, mis ma olen suutnud öelda, on see, et. Et noh, kõige halvem asi, mis me saame teha, on see, et me ei tee mitte midagi. Et me lihtsalt istume ja ootame, on ju, ja noh, kümne aasta pärast, kui nüüd kõik on tasuliseks muutunud, need tooted ja teiste poolt välja arendatud, siis ostame midagi sisse, see tundub halb mõte. Täna teistpidi, mis me saame teha, on lihtsalt igaüks veitsid nagu sutsida, aren, noh, lähen proovin seda, lähen proovin toda, on ju, küsin, kuidas on letti teha või noh, mina küsisin üks päev, kuidas padelit mängida. Ma arvan, ka nagu hea algus. Aga see kooli küsimus on ju nagu huvitav, sest noh, õpetajatel ikkagi ja ka paljude lapsevanematel tusevad juuksed püsti. No kas ma kuskilt nägin, et sina olid ka väga. Nördinud või avaldasid seisukohta, et kui ikkagi laps teeb kodutööd AI-ga, et siis on nagu midagi. Ei olnud või? Ei,

vastupidi. Vastupidi, kindlasti. No minu jaoks on, me oleme sinuga seda muutust kaks korda läbi teinud. Meie vanused, mis me oleme siis nelikümmend viis kuus, on ju. Nii, oota, mis,

mis muutused klassifitseerime?

Jaa, et selles mõttes me oleme näinud kahte sellist olulist muutust, ma arvan, oma elus. Üks oli suur muutus see, kui tulid taskukolekulaatorid. Ehk siis ma mäletan, et ei ole, et eks siis ikkagi nõuka ajal teda ja neid ei olnud, kätte saada, mis tähendab seda, et ma arvan, et me ikkagi kuskil peagümnaasiumini välja lahendasime paberi peal. Täitsa võimalik, võib-olla

see oli nii õudne, et ma olen selle peast kustutanud. Aga

mis tähendas nagu seda, et need ülesanded, mis meile andsid, ei saanud olla erilised numbrimahukad, sellepärast, et muidu läheks tund väga aeglaseks ja üldse nagu võime ülesand läbi lahendada. Ma alati võrdlen seda nii-öelda, mina näiteks olen kõik maletrennis ja maletrennis on üks osa, on see, et antakse ülesanded. Perfokaartide peal vaatad seda nagu ülesannet ja nuputad selle, siis sa lähed ja pakud juhendajale oma seda. Lahendust nii-öelda. Lahendust on ju, ei vale on ju ja siis lähed tagasi jälle nuputad, kujuda ette, see on tohutult taeline versus see, et sa näiteks tänapäeval just.com'is lased nagu. Minuti jooksul nagu proovida tõesti läbi nagu ütleme, ma ei tea, kümmekond ülesannet on ju, ehk siis see, see võime observ, absorbeerida, läbi testida, noh, oluliselt kõrgem, on ju. Ehk siis see oli esimene mureng, mis me tegime sinuga läbi. Teist murengut, ma arvan, me koolis sinuga väga pole isegi jõudnud veel sellepärast, et alles siis arvutid tulid, noh, ma mõtlen, et mina läksin gümnaasiumisse üheksakümmend neli. Et noh, see oli jah, et, et siis üheksakümmend seitse lõpetasin, et me natuke näpuotsaselt nagu nägime internetti, aga ma mäletan, et Reffneris oli kõik lapsed pidid tegema kodulehekülje. Ehk siis aastal üheksakümmend neli, kui üheksakümmend Reffnerist ja tegid kodulehekülje. Maailmas oli kokku üldse nelikümmend tuhat kodulehekülge, onju. Mingi siga, suur protsent oli neid koduleheküljel eestlaste omasid, onju. Et aga me oleme, noh meil nagu jäi see internet nagu kasutamata versus nagu täna ütleme, võtame paar aastat tagasi ilma interneti laps on konkurentsist väljas, oleme nõus, on ju. Ehk siis me oleme nagu kahte murangut põhimõtteliselt näinud ja me teame seda, et sa pead sellega nii-öelda kaasa jooksma ja mis juhtunud on, ongi nagu see, et tänu sellele, et on tulnud internet. Näiteks, õpetaja sai hakata andma raskemaid ülesandeid, noh ala, referaadi koostamine muutus täitsa nagu igapäevaseks kodutööks, mis vanasti oli võimatu, ühe referaadi tegemine, mis asja, raamatukogus laseb mööda neid kuradi erinevaid. Ühe referaadi tegemine nagu noh, ühes aines ühe õppeaasta jooksul, vaata et maks. Nüüd on see, et noh, nädalas on vaja kolm tükki vorpida, on ju, kusjuures noh, nüüd veel chat GPT-ga tekib üldse küsimus, et noh, et kas seda tüüpi ülesanded mõtted anda, eks, kui mina tahan oma jutuga jõuda, on see, et iga kord tehnoloogia arenguga, mis juhtub, on see, et me saame anda lastele keerulisemaid ülesandeid.

No mitte ainult lastele, ma arvan, seesama kehtib kogu inimkonna kohta, eks ju, et noh, küsitakse, et kas me nüüd jääme kõik tööta, no ei ole, me ei ärka homme üles, nii et pool Tallinna südalinna valgekaraažid on töötu, ei ole Eks, ja, ja, ja igaüks peabki võtma enda elu eesmärgiks põhimõtteliselt teha homme keerulisemat tööd. Sest noh, muidu come on, et muidu arvutite päralitsevad.

Ma olen seda näidet armastanud tuua, et viitsite otsige internetist ülesse tuhande kaheksasaja kuuekümne viienda aasta MIT sisseastumiskatsete ülesanded. Ühesõnaga, kui sa otsid nagu historic MIT need eksamid, onju, sissemkatsed, siis see on tuhat kaheksasada kuuskümmend viis. MIT ehk siis maailma kõige tippinseneeria ülikooli sissemkatsed on tänane Eesti kaheksas klass. No kahe muutujaga võrrandid, no ühesõnaga suhteliselt nagu vaatad peale, mis nalja teete või? Ja mis näitab seda, et noh, see, mis tuhat kaheksasada kuuskümmend viis oli maailma tipp, on tänaseks kaheksast klass, on ju, et. Ja mina ka näiteks ikkagi ootan sellest AI-st näiteks seda, et selle asemel, et me palume kirjutada noh, ma järjekordselt mingit kokkuvõtet või referaati pisuännast, on ju. Ülesanne, kui on töö, on, et palun tehke oma stseen pisuännast esitage filmina. Ehk siis sa pead ikkagi selle masinaga suutma nagu nii palju vestelda, tooma ära välja mingi nüansi, mis on pisuainna puhul eriline, on ju. Ja suutma seda selgitada klassile, et mis sa just selle seeni valisid, on ju, mis just niimoodi üles ehitasid ja nii edasi. Ehk siis kokkuvõttes see, mida sa noh, nii-öelda õpetaja tahab, et sa saaksid nagu aru, et sa mõtestaksid seda oma tegevust, millega saad tegeleda, on ju. Ja suudad seda kas või masinale arusaadavust tõlkida, on ju, et noh, ühesõnaga näiteks filmi tegemine veel kaks aastat tagasi kodutö On võimatu, see on üliraske ülesanne, on ju, et aga noh, mitte enam homme. Ja, ja et see ongi see, mida mina tahan nagu AI puhul välja tuua, et, et tegelikult nagu õppimine ei muutu, lihtsalt nagu ülesanded, mida seda lahendada, mis meil on võimust lahendama, on keerulisem.

No paljudes, mina olen nagu humanitaartaustaga, sina oled siin matemaatik, matemaatiku taustaga.

Informaatika.

Informaatika, aga ühesõnaga, sa oskad matemaatikat tunduvalt rohkem kui mina, mul ei ole mingit kahtlust sellest. Sina saaksid sinna MIT-i sisse viiekümne kuuendal aastal, mina ei saaks tõenäoliselt, on ju.

Kaheksa ja kuuekümne viiendal. Okei, okei.

Aga, aga kuidas sa seda matemaatikasse rakendaksid, eks ju, ütleme nendel aladel, milles mina tugevam olen, ma kujutan ette, et noh, ka koolitööde tegemine, isegi võib-olla kodutööde andmine. Mul on ideid, kuidas seda teha niimoodi, et see ei muutuks mingiks nõmedaks copy paste'iks, et õpilane lihtsalt trenni ja õhtusöögi vahepeal noh, tõmbab AI-st midagi välja ja noh, saadab õpetajale ära, on ju. Et ma oma nii-öelda valdkondades kujutan seda ette, kuidas seda reaalainetes teha?

No jällegi samamoodi, et kui keerulisi ülesandeid me oleme võimelised lahendama, eks, on ju, et mis dimensioonides, ehk siis noh, näiteks tugevusarvutused, on ju, ma ei tea, silekonstruktsioonid. Et me saame hakata lahendama selliseid ülesandeid, modelleerima mingeid mudeleid, mida me muidu noh, ütleme niimoodi, et oleks olnud ülikooli teema, et noh, et, et. TalTechi kaks tuhat kakskümmend sisseastumist katseb, ma ei tea, mis sisseastumist, teine kursus on nüüd meil, ma ei tea, kaks tuhat kolmkümmend aasta kaheksanda klassi ja matemaatika oli kaks tuhat kakskümmend aasta TalTechi teine kursus, on ju. Et ma arvan, et see on ikkagi see, kuhu me liigume. Ja nii peakski olema, kusjuures fun fact, just lugesin, eestlased kunagi tegid ju, see oli fake news. Aga me lindistame selle saate esimesel aprillil, et me võime sellest rääkida, on ju. Et läks levima see, et tõlkes läks kaduma kuskil, et oli uudis, et osad Eesti algklaasikoolid õpetavad progemist. Ja see läks teadmisega, et, et nüüd on kohustuslik Eestis, et Eesti kohustuslikus korras õpetab kõigil progemist ja Obama või Ki-Korras selle ülesse umbes on ju, et noh, sellest tehti mingi tähiti noh, umbes, et noh, vau on nii peake. Hea moto, jah. Jaa, sest ma just hiljuti lugesin uudist, et Hiina tegi AI kohustusliku esimesest klassist.

Kas see ei olnud esimese aprilli? Ei, see ei olnud, see oli

natuke, paar päeva tagasi lugesin, aga noh, põhimõtteliselt nagu ja ka meie ei räägi niimoodi, me oleme kuskil toppama jäänud, et meil on ka, me räägime siin, Linnar Viik räägib, et noh, kümnes klass oli või üksteist klass, eks. Kuigi me oleme täna ka Unicorn'i raames, Unicorn Squad'i raames, me õpetame Eesti nüüd põhikoolides, õpetame siis nagu AI algõpet. Ehk siis see, mis see mudel teema nüüd see on, see on tark mudel, mis on rumalamõttel, kuidas olla allikakriitiline, eks, on ju. Kuidas oma mudeli kokku panna, on ju, ja, ja mis on eetiline, mis ei ole, on ju. Et seda algõpet me teeme koostöös Raspberry Pi-ga, neil on väidetatud, uut metoodik, tõik semestikud ära. Et täna on üle saareõpetaja juba koolitatud ja, ja Eesti koolides käib nii-öelda algõppe andmine. Aga noh, sõnas algõpe, noh, aga teistpidi jällegi ütleme niimoodi, et kui ma vaatan oma lapsi õppimas, kuidas nad kontrolltöö jaoks, kõigest kontrolltöö jaoks panevad oma mudeli kokku ja siis suhtlevad seesama mudeliga, et õppida koos selle mudeliga. Küsivad, et ole hea, koosta mulle ülesanne, palun selle materjali peale, et noh, muidu on alati see teema, et kust ma saan ülesanded, onju, et kas mul on olemas nagu üldse mingeid näiteid, onju, nii edasi, on Et lihtne, seda AI-l panna ja pärast jäi õpetada, selgitab ja parandab ja mina ütlen ausalt, et, et mul isane oli mingi roll kodus ka reaalainete õpetajana tänapäeval. Miks, et jah. Tihti on see, et kiirem on ikkagi chat käpteegist küsida, kui oodata isa koju, et isaga õhtul koos lahendada. No üks

loogiline asi, mille see tõenäoliselt nagu tekitab, eks ole, et see eestlaste poolt vist, no võib-olla see on ka müüt, aga noh, väidetavalt paljukardetud suuline suhtlus ja esinemine ja oma, ütleme. Seisukohtade ja, ja avastuste argumenteerimine grupi ees muutub olulisemaks, eks, sest ma võin, noh, kodus copy paste'da chat käpetest midagi, aga kui ma lähen seda järgmine päev kooli esitlema. Ma peaks ikkagi aru saama, enam-vähemgi aru saama, on ju, et mis asi see on, et noh, kui me nagu suurendame sellise töö mahtu koolis, siis noh, see võtab natukene nagu ära, eks ole, seda pinget, et, et ma lihtsalt küsisin ei-heilt ja sain mingi vastuse ja vahet pole.

Üks päris huvitav asi, mina olen TalTechi cum laude, on ju, ja ma sain kraadi niimoodi, et ma ei mitte kordagi need suud lahti.

No vot. Et noh,

kindlasti üks mõõde, millega sa saad nagu selles AI maailmas ikkagi testida, et kas inimene sai

nagu normaalselt aru, ongi

temaga vestelda. Lihtsalt küsida käest, on ju, jaa, aga teine asi, mida see tekitab, on ju, kindlasti on see, et keskmine tase läheb üles.

Keskmine

on see,

mis on nagu noh, normaalne, me eeldame, et mida inimene oskab, ühesõnaga mõte on selles, et kui mina ja Kaido Ole istuksime kõrbuti võrdselt, et sealt GPT-de taha praegu. Siis ma olen tuhat protsenti kindel, et Kaido Ole tõmbaks sealt välja normaalse kunsti või nagu mingi sõna, ütleme hea. Võib-olla temaliku, kindlasti väga hea kunstiteose ja mina tõmbaks välja mingi keskpärase jura, kui ma istuksin Vaiko Eplikuga mingi sarnase generaatori taha, siis Eplik tõmbaks sealt välja mingi nagu väga ägeda laulu. Ja mina tõmbaksin paremal juhul välja Eplikuliku laulu, et, et. Selles ei ole ju midagi halba, on ju, või kui me ütleme, et, et oo, et chat cap et tee, noh, täna teeb nagu koolitöö või ma ei tea, mis iganes tööraporti kuskil, no tee teeb sellisele C tasemele, on ju, no fine, aga. Omaette oskus on seal see A tase välja tõmmata ju, see on seal sees olemas ju.

Nõus, aga, aga ma tahan ühte asja öelda, et keskmise tasemel tõusu kohta on see, et kui sa praegu ilma chat GPT-ga peaksid Eplikuga tegema laulu võidu. Täpselt sama oleks, ole ka, on ju, et ehk siis, et ikkagi täna need seadmed võimaldavad ka keskpärasel inimesel mingis valdkonnas, millel muidu on väga kõrge nagu sisenemisbarjäär. No just. Teha vähemalt mingigi baast olemas ära, on ju, et ja saada see kogemus, saada see emotsioon, eks. Just,

aga ma räägingi, et, et seda noh, et, et see võibki nagu olla oskus omaette.

Ja aga ma ütlen. Minu meelest

võiks lastele hindeid panna selle järgi, tehke kõik sätkepetega, referaat, kõige parem saab A.

Aga saad aru, meil on täna isiklikult võimelised andma ka sellist ülesannet, näiteks meil oli siin tohutu suur energiadebatt, et noh, et ta oleks, meil on vaja meretuuliku või mitte, on ju. See on iseenesest üksteist, kaksteist klassi paras Matemaatikas, arvutage välja, et kui tulevad selliste parameetritega meretuulepargid, makstakse selliseid rohetoetusi ja keskmise majapidamise energiatarve on see, et kui palju kuuine elektriarve tõuseb. Saad aru, noh, jällegi, mis on nagu ülesanne, noh, sa ei peagi rohkem andma, sellepärast et data on kõik olemas, võta, võta oma chat GPT-d, kasuta, mis tahad.

Kasuta, mida tahad. Jah,

aga saad aru, me saame niisugust ülesannet anda, sellepärast et puudu jäävad parameetrid, noh, a la mis asi on, ma ei tea, mingi talvine nagu meie normaaljaotusenergia tarbimist ja nii edasi, noh. Seda pead minema otsima. Ei noh, sa ei pea, masin toob selle sulle esile, ehk siis nagu mina saan õpetajale eeldada. Et sa saad ju selle internetist kätte, on ju, et noh, et, et ühesõnaga, et noh, minu arust on just see äge, et, et me ei hakka lahendama enam nagu füüsikaülesandeid, et palun ära võta arvesse hõõrdumist, ära võta arvesse gravitatsiooni. Umbes noh, tänapäeva, noh, füüsikat õpetati meil koolis niimoodi, et noh, et, et põhimõtteliselt füüsika pole mitte mingit pistmist, et eemalda kõik võimalikud segajad ja siis tuleb mingi number kokku ja sa saad hakata päris ülesandeid lahendama. Seitsmenda

B-klassi kontrolltöö on see, et palun koosta arvutustega analüüsi Eesti roheelektritarbimise mudeldamiseks kahe tuhande

kolmekümne viienda aastani. Aga tegelikult me peaksime olema uhked, see on see, kuhu me peaksime püüdlema kogu selle haridussüsteemiga. Ja see ongi see, et noh, ütleme niimoodi, et see, et me hakkame täna nüüd nagu selle AI peale mõtlema kümnenda- ja teistkümnendas klassis on hilja. See vist on

esimeses etapis, on ju, aga noh. Mis asi on esimene

etapp ja teine etapp?

Mulle tundub, et, et me, meie silme ja ninade all käib selle AI-ga mingisugune hoopis teistmoodi vaikne revolutsioon, mida me ei näe. Ja see käib koolis, kus kõik õpilased lähevad koju ja noh, teevad sellega midagi, on ju. Ja ma arvan, et see käib ka töökohtadelt, kui sa lähed mingi ettevõtte juhi juurde ja küsid, et noh, mis teie AI-poliitika on, et kas te kasutate, on ju, siis ta noh, võib tõenäoliselt öelda, et ei, et me ei ole. Ei kasuta, on ju, meil ei ole midagi. Ja siis, kui sa lähed nagu päriselt töötajate juurde, siis selgub, et käib mühisev kasutamine, lihtsalt kellelegi ei räägita sellest. Et noh, on selline rohujuuretasandi või nagu sardiinialune meeletu kasutamine, see peab käima, sest see on nii lihtne ja see teeb nii paljude inimeste, koolilaste ja töötajate ja kelle iganes lapsevanemate elu nii palju lihtsamaks, on ju. Et, et ma arvan, et see tegevus niikuinii käib ja, ja, ja sealt võib tulla sellist nagu mõnusat rohujuuretasandi. Innovatsiooni, mida ei saagi ülevalt alla kehtestada, on ju, vaid, et need õpilased ja töötajad ise avastavad põhimõtteliselt iga päev veits chat'ides seal, et mis toimib, mis ei toimi. Ja, ja organisatsiooni ülesanne nüüd oleks tõenäoliselt noh, kehtestada mingi, mingi struktuur või mingi süsteem. Et sa tõmbad selle väikse, noh, MVP taseme nagu innovatsiooni nagu päriselt nagu tootmisesse või päriselt tooteks, et sulle tehakse tasuta arendustööd ja see kehtib koolis, õpilased teevad seda kogu aeg, on ju. Et, et ma arvan, et see kuidagi peaks selle mudeli nagu teistpidi tööle saama, et see jõuaks ülesse õpetajate ja lõpuks ma ei tea, kelleni.

Käisin just GAG-is lugemas loengut lastele ja esimeses reas oli mingi poiss. Ja siis kaks päeva hiljem ma nägin Eesti asutajate seltsi mingi lülituse sama poissi, siis tuli välja, et umbes, et a la wine kombinatorist tegutsev. Start-up kümnenda klassi õpilasfirma on ju, ka AI-ga tehtud umbes koduseadmete häälestamiseks ja juhtimiseks on ju. Jumala asjalik lahendus vaatasin sisse, on ju, et, et noh, see ongi tähtis, et meil kokkuvõttes. Me peame ka nende igasuguste selles mõttes nagu toetusmeetmete ja muude asjadega nagu siin järgi tulema, ehk siis, et need samad, et kui on head idee, et praegu on uus laine, et ikkagi need seenmed saaksid vajalikult rammu ja vett, et. Et kasvama hakata, sest noh, üks mure, mis tuhtub, on see, et noh, klassikalises ettevõtluses, kus muidu oli vaja sul turundusspetsialist, müügimeest ja ma ei tea kõike, on ju. Nüüd on ikkagi single founder teeb üksi ära nagu enamus asju koos AI-ga, eks, et. Ja see tähendab jälle seda, et, et väga palju ressurssi, kes on nagu olnud eilses päevas oma konkurentsioskustega, jääb ikkagi ajast maha. Ja me peame muidugi ka märgi tirima, eks.

Teine asi, mitte nad ei jää ajast maha, vaid me iga kord, kui ma kuulen mingit järjekordset arutelu, ükskõik millises kontekstis, et. Aga äkki see, et me peame kontrollima, ega see asi ei ole tehtud AI-ga või et noh, kuidas me saaksime võidelda selle vastu, et inimesed teevad seda AI-ga, ükskõik mis kontekstis, siis ma ikkagi, ma lähen sisemiselt väga närvi selle peale. Sest minu meelest ei ole mitte mingit pagana vahet, kas keegi teeb selle hane sulega või AI-ga või mille pärast tehku kosmoseraketiga või, või nagu loomajäätmetega, kui tahab, aeg pole. Et tulemus ju loeb, on ju, et lõpuks, et sa paned oma allkirja kuhugi alla ja ütled, et mina tegin, see on see, mis ma tahtsin

Aga ühesõnaga, mina panen täna südamele ikkagi Eesti avaliku sektori inimestele ka, eriti majandusministeeriumis, et meil on ja jääb, peab olema põhifookuseks eksport. Ehk siis kes iganes täna eksporti teeb, kuidas neid paremini võimestada, kuidas neile anda teadmust juurde, mismoodi ma ei tea, AI palju rohkem eksporti teha. Kui juba keegi on eksporti tegema hakanud, siis kõike seda peaks kasutama, toitma, toetama, tehke veel rohkem, sest see on see, mis meie majanduses edasi viib ja. Välja arvatud

juhul, kui eksport on tehtud AI-ga, siis on kahtlane. Me peame kontrolli ka, ega nad ei tee seda

AI-ga, sest see ei ole õige. Et ühesõnaga, eksport, eksport, eksport.

Ja haridus õppida, õppida, õppida. Meie selle nädala saade on läbi, aitäh kõigile kuulajatele ja mina ja Taavi oleme tagasi juba külalisega tegemisel nädalal, nii et kuulmiseni.