Mulle tundub, et, et me, meie silme ja ninade all käib selle AI-ga mingisugune hoopis teistmoodi vaikne revolutsioon, mida me ei näe. Ja see käib koolis, kus kõik õpilased lähevad koju ja noh, teevad sellega midagi, on ju. Ja ma arvan, et see käib ka töökohtadelt, kui sa lähed mingi ettevõtte juhi juurde ja küsid, et noh, mis teie AI-poliitika on, et kas te kasutate, on ju, siis ta noh, võib tõenäoliselt öelda, et ei, et me ei ole. Ei kasuta, on ju, meil ei ole midagi. Ja siis, kui sa lähed nagu päriselt töötajate juurde, siis selgub, et käib mühisev kasutamine, lihtsalt kellelegi ei räägita sellest. Et noh, on selline rohujuuretasandi või nagu sardiinialune meeletu kasutamine, see peab käima, sest see on nii lihtne ja see teeb nii paljude inimeste, koolilaste ja töötajate ja kelle iganes lapsevanemate elu nii palju lihtsamaks, on ju. Et, et ma arvan, et see tegevus niikuinii käib ja, ja, ja sealt võib tulla sellist nagu mõnusat rohujuuretasandi. Innovatsiooni, mida ei saagi ülevalt alla kehtestada, on ju, vaid, et need õpilased ja töötajad ise avastavad põhimõtteliselt iga päev veits chat'ides seal, et mis toimib, mis ei toimi. Ja, ja organisatsiooni ülesanne nüüd oleks tõenäoliselt noh, kehtestada mingi, mingi struktuur või mingi süsteem. Et sa tõmbad selle väikse, noh, MVP taseme nagu innovatsiooni nagu päriselt nagu tootmisesse või päriselt tooteks, et sulle tehakse tasuta arendustööd ja see kehtib koolis, õpilased teevad seda kogu aeg, on ju. Et, et ma arvan, et see kuidagi peaks selle mudeli nagu teistpidi tööle saama, et see jõuaks ülesse õpetajate ja lõpuks ma ei tea, kelleni.