Eesti kaitsetööstur: praegu toimuv on eelmäng robotitevaheliseks sõjaks

Tere kõigile kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on tagasi ettemõtte saatega ja ma arvan, et käesolevatel aegadel on, ei lähe kunagi sihtmärgist mööda, kui teha saade kaitse teemadel ja kaitse innovatsiooni teemadel. Alles see oli siin, kui Ragnar Sass kirjutas. Sotsiaalmeediasse pikema, väga sellise inspireeriva, sütitava postituse, kuidas kaitsetööstuse innovatsioon, droonid ja kõik muu võimaldab Ukrainal kauem ja paremini vastu pidada lahinguväljal, kui me praeguseid uudiseid lugedes võiksime arvata. Ja siinkohal peab ütlema, et see praeguseid uudiseid lugedes tähendab eelmist nädalat, sest nädalaga võivad siin asjad väga palju muutuda. Aga meie tänane külaline on sellise, ma vist peaks ütlema, paljulubava kaitsetööstusvaldkonna idufirma asutaja nagu DefSecInteli asutaja, Jaanus Tamm, tere, Jaanus. Tere. Sa oled pannud oma firmale nii keerulisi nime, ma pidin kolm korda harjutama ja siis paberilt maha lugema. Tere, Taavi. Sinu käpp on kaitsetööstuses sees, ma kirjutasin hiljuti ja järjekordselt, kuidas sa üritasid Riigile drooni pilootide projekti maha müüa, ei läinud. Vaatasin, tekkis väike sõnasõda isegi, et sa, sa ei saa aga valdkonnast ikka lahti lasta.

Me, me oleme siin kaitsevaldkonnast viimasel ajal palju rääkinud, eks, et eelmised kümme aastat, kui me saadet tegime, eriti noh, ei juhtunud ja nüüd on nii, et paar korda kuus. Räägi, Jaanus, milline see selline sinu vaade on Ukraina sõja toodud innovatsioonile, kas, kas sa kirjutad sellele alla, mida, mida räägitakse, et noh, droon on tegija number üks? On tehtud aasta, võib-olla aastakümnete pikkune selline kiire hüpe tehnoloogias edasi. Sõjapidamine ei ole kunagi enam see, mis ta oli vanasti, droonidega saab teha põhimõtteliselt kõike ja, ja, ja Eesti peaks oma plaanid nagu kohe ümber tegema, et kas sa, kas sa oled näinud ise seda tohutut drooni plahvatust?

See on päris hea küsimus, selles mõttes, et noh, kindlasti tootmismaht ja tootmisvõimekus on üks selline kriitiline komponent, kui me korra mõtleme Ukrainas toimuva peale, siis noh, neil oli olemas päris suur tööstus omal ajal, neil oli päris palju insenere ja, ja nad selle pealt tegelikult olid võimelised siis kõike seda noh. Uut innovatsiooni looma ja neid, neid suuri drooni noh, tehaseid või ütleme siis neid ehituskohti püsti panema. Ja, ja neil oli nagu väga akuutne vajadus ja sealt tekkis ka kogemus, et noh, Eestis meil seda täna ei ole. Ja nüüd, kui me seda Eestis hakkame looma, noh, siis, siis see võtab aega, aga samas Eestis peab arvestama sellega, et kui, kui peaks meil mingi kriisiolukord või sõjaolukord tekkima, et, et noh, siis meil on täpselt see, mis meil on. Et ega meil ei tule insenere juurde, meil ei tule lattu midagi juurde, meil ei tule kogemust juurde, et noh, mis tähendab seda, et me natuke ikkagi peaksime ostma lattu asju täna. Me selles mõttes noh, me peaksime, nagu Taavi ütles, me peaksime kõvasti treenima omaenda inimesi ja sellega noh, kui sa treenid, siis sa ju noh, teed katki neid. Siis sa ju treenidki, kuidas nendega sihtmärki tabada ja siis sa peadki tootma neid tuhandeid ja kui sa suudad neid juba täna toota tuhandeid, siis sealt skaleerida noh, näiteks kriisieelsel olukorral mingi kümne tuhandeni ei ole enam nii suur probleem. Aga kui sa täna toodad kümme, noh, siis sul on väga raske sealt kümne tuhande peale skaleerida.

Sa oled põhimõtteliselt õieti aru saanud, jah, et, et me praegu ehitame Eestisse uut tehast, aga see põhimõtteliselt noh, lihtsalt nagu vana uueks tegemine ja kogu tiimi koondamine, meid on täna juba üle saja Eestis. Ukrainas meid on üle kolme, ligi nelikümmend ja see meil, meil on tegelikult juba tiim hakanud nii-öelda kasvama, tekkima ka Saksamaale. Ja, ja meil on ka üks inimene UK-s, on ju, ja kui sa vaatad natuke, kuidas see kaitsevaldkond töötab, on ju, siis täpselt niimoodi tulebki teha, nagu sa kirjeldasid, et selleks, et sa saaksid nii-öelda oma tooteid turustada näiteks Poola või Saksamaale või Prantsusmaale, sa peadki tegema sinna kontori. Ja tehase ja siis põhimõtteliselt võtma Eestist loodud IP ja innovatsiooni ja lihtsalt siis ehitama seal siis nii-öelda skaleerima, tootma siis konkreetselt selle turu jaoks või siis näiteks sealtkaudu mingite lähiturgude jaoks. Ja seal on nagu kaks põhjust, üks põhjus on see, et kõik tahavad, et mingi raha jääks nende majandusse. Ja teine põhjus on see, et noh, Eestis ei ole nii palju inimesi. Et teha siin nii palju tehaseid ja me oleme sugust kehva koha peal ka geograafiliselt. Siit kuskile asju saata võtab päris kaua aega, noh, kui sa sinna Euroopasse saadad, on ju, et sul läheb vähemalt kaks päeva kaotsi, kui saadad mujale maailma, siis läheb kolm nädalat.

Aga sa seda ei näe, mis minu arvates on võib-olla kõige loogilisem lahendus, et, et ega kaitseväed ja riigid ei ole ju harjunud ostma sinult ja mingitest start-up'idelt asju, eks see on väga tüütu, noh, me oleme käinud neid põhjuseid läbi, ei jaksa toota ja on vähe, toode muutub kogu aeg ja. Neil on ikkagi vaja, et tuleb mingi Reiteon või Lockheed Martin või keegi, eks ole, noh, teeb seal kahekümne, kolmekümne, ma ei tea, veel pikema kümne aastase hoolduslepingu ja kõik on nagu vanasti. Et no täitsa lihtne loogiline lahendus oleks, et kõik need IP-d ja asjad müüakse innovatsioonina lihtsalt Lockheed Martinitele maha ja, ja noh, edasi jätkub elu nagu vanasti.