Mis juhtuks, kui riigiametniku preemia reformide eest oleks miljon eurot või uus maja?

Ma arvan, et konflikti ei olegi, aga ma tulen pikalt olen tundnud, et tahaks rääkida kogu selle tohutu kärpe ja, ja, ja avaliku sektori nii-öelda ebaefektiivsuse ja kogu selle trumpismi ja, ja ja kõigi selle valguses pisut avaliku sektori motivatsioonist. Ja tänased külalised ka me kutsusime selle järgi, et noh, Keidul on väga pikk avaliku sektori kogemus ja teistpidi Aivo siia juurde selle koha pealt, et hoolimata oma panganduse ja teiste suurettevõtete juhtimise taustal, Aivo on olnud ka vähemalt kaks aastat, olid sa

Oli Maanteeameti juht ja, ja pidi suhtima ja väga, väga minust ka edukalt, reformis ühte väga suurt riiklikku institutsiooni. Et vaataks korra sellele pilguga nagu peale, et noh, ei ole lihtne öelda, et noh, et kärbime ja tõmbame kokku ja nii edasi, aga teistpidi me vaatame, kui palju on väga vajalikke reforme Eestis tegemata või pooleli. Ja, või veel rohkem, noh, mis mind alati erutab, on see, et meil on väga andekaid ametnikke. Ja nad on väga võimekad ja nad on tegelikult võimelised tegema väga ägedaid asju. Aga kui mina olin avalikus sektoris, siis mul nagu mingi hetk saad nagu aru, et, et ametnikul ei ole motivatsiooni teha innovatsiooni, sest tal ei ole sellest mängust nagu midagi võita. Et kui ta teeb midagi väga hästi aru, siis ta saab dekoreeritud, mis siis tähendab eesti keeles medalit, noh, saab ordeni. Kui läheb halvasti, siis saab kinga. Aga et noh, sellist asja nagu sul on erasektoris, et noh, ma ei tea, me suurendame ettevõtte kasumlikkust ja maksame täna sellele rohkem boonuseid, et midagi sellist ju avalikus sektoris ei ole. Ja noh, milleks võtta risk, et äkki tule välja, äkki see on kinga ja noh, viib nagu olukorrani, kus noh, mingid teemad tiksuvad aastaid, kui mitte aastakümneid, noh, mingid näited on ju, meil on siin. Riigireformist räägitud pikalt, juba KOV-i reform võttis meil aastaid aega, eks. Meil on eraisiku maksud automatiseeritud, juriidilist isikumaad ei ole. ID-kaart on tehnoloogia siiamaani, mis noh, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli, et noh, mis saab lisata enda kapsaaeda ka mõned mingid kivid, eks, et. Et on, on, me oleme rääkinud mingitest asjadest noh, kümme pluss aastat, no ei tehta ära, on ju. Ja küsimus ongi nagu see, et olukorras, kus sa veel tõmmad seda moti veelgi maha, ütled, et noh, ma ei tea, kärbime valku, kärbime inimesi, kärbime meeskondi. Et kus peaks üldse tekkima see motivatsioon millegi uue ja ägeda või siis noh, kas või mingi kokkuhoiukoha leidmise nagu noh, nii-öelda parendamine. Et vaadaks sellele motivatsiooni korra otsa ja kuhu ma tegelikult üürin, on see, et meil ei tohiks olla avalikus sektoris hirm maksta hea töö eest ka väga häid boonuseid. Või noh, väljakutluses mõttes, et noh, kui ei tee midagi väga ägedat ära, kas ta võiks selle eest saada maja, noh, ma ei tea nagu Eerika Salumäe sai kunagi kuldmedali eest maja mäletate, on ju, üheksakümmend kaks aasta vist, on ju, et. Et me ei tohiks nagu olla, ei tohiks olla nagu häbi sellist mõtteid üldse mõelda, aga et enne kui me sinnamaani üldse jõuame, võtaks nagu kutsu, küsiks nagu saatekülaliste käest, et nende nägemus üldse sellest, et mismoodi nagu avaliku sektori motivatsioon toimib ja. Võib-olla Aivo alustaks nagu sinust, et sa tulid pangast riiki. Et mis su esimene emotsioon oli või, või mismoodi selles mõttes üldse erines selle Maanteeameti meeskonna motivatsioon sellest, millega sa olid harjunud panganduses?

Ma arvan, sa Henrik urgitsed õige teema kallal, et ma arvan täna siiski avalikus sektoris põhiline niisugune no. Ütleme, driver, et mis siis üldse inimesi käivitab, ongi siis need juhid, kes midagi tahavad muuta või teha ja see isiklik eeskuju, võib-olla see juhi. Visioon, et midagi, midagi teha teistmoodi, et ega tõesti neid, ma olen Taaviga ka väga nõus, et kõiki neid noh, nii-öelda motivaatoreid, mis sul on erasektoris, et suuremad boonused ja. Seda ei ole ja, ja, ja ma arvan, see tunnetus on ka õige, et. Ega raske on midagi teha avalikus sektoris, et asjad lähevad nässu ka ja kohe, kui nässu läheb, on ikkagi suur-suur jama ja, ja suur avalikkuse pahameel ja, ja keegi midagi eriti. Eriti tegema ei hakka, et noh, kindlasti see isiklik eeskuju. Noh, nagu töötab ja, ja see juhi visioon, et jõuan kohe selle riigikantselei juurde ka riigiseater juurde, et ega kui ma läksin ka kliimaministeeriumisse. Siis noh, peaaegu kaks aastat tagasi või poolteist aastat tagasi, et, et mis mind seal käivitas, oligi ikkagi see noh, nii-öelda uue ministeeriumi ülesehitamine, asjade teistmoodi tegemine, aga seal me ka lõime ikkagi täiesti teise töökultuuri, et kui ma läksin sinna. Siis, siis see töökultuur oli pigem selline noh, et oleme vaikselt siin rahulikult, ärme midagi tee, noh, et siis, siis ka keegi noh, otseselt ju ei, ei kritiseeri ja, ja asjad nagu rahulikult sujuvad ja toimivad. Ja, ja siis, kui. Siis, kui meil tekkis seal uus, uus juhtkond, uus struktuur ja, ja hakati asju tegema, siis inimesed tegelikult tulid sellega kaasa päris hästi. Et see, see tegelikult ei olnud niimoodi, et, et oli kuidagi vaja leida mingid uued inimesed või et needsamad inimesed tegelikult hakkasid tööd tegema teistmoodi just selle tõttu, et see. See juhi noh, nii-öelda visioon ja kogu juhtkonna visioon siis oli see, mis, mis inimesi nagu käivitas ja käima tõmbas ja. Ja noh, ega siis Riigikantseleis on samamoodi, et loomulikult mul on oma niisugune arusaam, visioon. Et mida riigi juhtimises ja valitsemises saab teha teisiti ja paremini, eks see mind käivitab ja seda ma proovin seal ellu viia ja ma loodan, et inimesed ka tulevad sellega kaasa.

Okei, aga ütleme nii, et riigi teenimine on auasi, noh, seda on alati ametnikele taotud ja, ja kuhugi ma olen see õige ka ja noh, Erki Rauske kunagi mind ju meelitas avaliku sektori just sellega, et. Sa olid olla suure panga juht, aga sa mitte kunagi ei suuda nii palju ühiskonda mõjutada, kui seda teeb üks keskmine riigiametnik, eks oma valdkonna lõikes on ju, ja noh, ütleme nii, et oli õigus ka. Ehk siis asekantsleritel näiteks on ikkagi väga suur võim oma valdkonnas asju esile kutsuda, muuta, nii edasi. Aga sellist energiat noh, seda ei aua, tegelikult ei jätku ikkagi kauaks ja noh, ütleme niimoodi, et mina olen olnud siiamaani tead seotud nagu e-residentsuse teemadega ja, ja seal on näha, et kui on mingid noh, ütleme reform ikkagi hõlmab. Mitut ministeeriumit, mitut ametit, eks ikkagi üsna raske on läbi suruda seda muutust sellepärast, et noh, kui sa oled. Ma ei tea, rahandusministeeriumi asekantsler, siis sa ikka ei lähe justiitsministeeriumile ja ei ütle, mis nad tegema peavad, on ju, neil on oma tempo, oma nagu maailm ja nii edasi, et. Et selline nagu nii-öelda sünkroon ujumine tööle saada, nii et see kavaneks enam-vähemalt nagu äge pealtvaatele välja ka, on ju, et, et see on ikkagi nagu olnud. Noh, ülimalt väljakutsuv ja ongi asjad nagu venivad, eks väga pikka aega, et ma ei tea, Aivo, kas sa nägid omal ajal või, või mismoodi sina tulid nagu toime sellega, et sul oli vaja ikkagi ka saada. Sa tegid ju näiteks ära väga ägedalt selle, et sa said inimesed büroodest välja, ma mõtlen kliendid said büroodest välja, inimesed läksid ise nendusse tegema ise auto ostu-müügitehinguid ja nii edasi, et sa pidid selleks seadusi muutma ja nii edasi, on ju, et kas oli ainult karismaga või sa suutsid kuidagi motiveerida mingil muul moel neid muutusi esile?

No aga teistpidi jällegi ütleme noh, sina olid, käisid väga palju selliseid saravaid erasektori juhte. No ikkagi avalik sektor ei suuda nagu maha tõmmata või maha joosta, et, et kuhu taha see Keit jääb ikkagi?

No ma arvan, seal on palju neid faktoreid ja, ja põhjusi, et noh, sa küsid seda on ju, et miks ei ole neid säravaid erasektori juhte avalikus sektoris rohkem, et ma kindlasti sellega tahaks ka riigisekretäri tööd teha, et neid oleks, aga ma arvan, see üldine foon ongi nagu üks teema, et kuidagi, kui ma kuidagi ise seda. Ise seda olen nende jaoks mõtestanud, et asjad hakkavad toimuma siis, kui sul on nagu mingi kriitiline mass kuidagi on olemas. Nendest juhtidest, et kellel toetada, kes mõtlevad sinuga samamoodi, on ju, ja Aivo ka siin tõi näiteid, on ju, et sellel ajal, kui Aivo oli seal transpordiamet, see oli ka teistes ametites olid niisugused ägedad juhid, on ju, tehti. Tehti asju, et, et ma arvan, üks põhjus on ka see, et kuidagi. Ikkagi mingi põlvkond on nagu ära läinud erinevatel põhjustel, ma ei tahaks siin nendesse põhjustesse väga minna, ma arvan, need on ka seotud poliitilise keskkonnaga, ütlen siis siiski, et ka poliitilise keskkonnaga ja sellega, et sul on vaja ka ütleme nii noh, ütleme nihukest üldist valitsemiskultuuri, kus ikkagi tahetakse asju teha, et mitte pigem. Pigem ei tegeleta seal omavahelise kaklemisega, et noh, paljud on lahkunud ja nüüd see kuvand on nagu on, nagu on, eks ju, et, et ma arvan, see kuvand on tegelikult üks. Aga teine on see avalikkuse surve ja noh, kolmas on ikkagi siis lõpuks ka see, see motivatsioonipakett, on ju, kuigi see võib-olla tundub imelik, inimestel mõtled noh, et avalikus sektoris ja tippjuhtidel on palgad kõrged. Et noh, siis, siis see ikkagi tegelikult, kui hakata päriselt noh, nii-öelda tegijate, inimestega rääkima, siis see nii ei ole, et see motivatsioonipakett ikkagi on ka siis üks, üks takistus lõpuks, miks, miks inimesed siis noh, otsustavad ikkagi mitte tulla avalikku sektorisse.

Okei, aga ma tahan jõuda selle saate tänase intriigini ikkagi, et miks ma palusin teid ka siia saatesse ja et ma kirjeldan selle intriigi korra nagu ära. Eesti ajaloos on olnud paar väga head perioodi, kus meil oli riigina eesmärk. A la, Euroopa Liitu saada, NATO-sse saada, Eurotsooni saada, need olid head eesmärgid, kus ministeeriumid ja, ja nii erarve kui avalik sektor koos, nii-öelda koos tegutsid mingi asja saavutamise nimel. Ja see andis väga häid tulemusi, see nii-öelda pani mingi ühe nii-öelda suuna paika ja, ja tehti ära noh, väga tähtsaid reformid, noh, eelarve tasakaalud ja nii edasi, on ju, seal oli. No väga selge plaan ja väga selge ühine toimetamine, ehk siis me rahvana suudame teha koos väga hästi. Mis tähendab seda, et meil nagu kõik eelised on nagu olemas, kui meil on väga selge eesmärk ja meil on olemas nagu arusaam ka sellest kasust või miks seda tegema peab üldse. Ehk siis see oskus on meil olemas. Soome riigil on väga head näited selle koha pealt, et neil on kokku lepitud mitte palju, umbes kaks-kolm sellist üldriiklikku eesmärki, noh, ma olen kümne aastaku plaanid, üks neist on kindlasti haridus, ma tean. Mille puhul on selline kokkulepe, et vahet pole, kes on valitsuses, neid kolme teemat me ei näpi, et noh, need teemad saavad mingi sihukese armuaja või ühesõnaga, et neid teemasid push'itakse sõltumata sellest edasi, kes on võimul. Ehk see on mingi ühiskondlik kokkulepe. Ja siit ma tahan jõuda nagu samamoodi, et, et me tegelikult eestlastena oskame olla nagu ülimalt pragmaatilised ja praktilised ja, ja ma, kuhu ma tüürin, on ikkagi seesama, et me teame, et meil on mingid asjad nagu valusad, noh, siin Henrik tõi sellesama koolide näite on ju, meie enda haridusminister on öelnud välja, et meil on kolmandiku võrra liiga palju gümnaasiume, et noh, et, et kui peaks olema selleks parem optimaalsem koolivõrk oleks, et kolmandik gümnaasiume peaks nagu kinni panema. Jah, see on laiem teema, me ei taha siin rääkida regionaalpoliitilisest tähtsustest nii edasi, onju, aga me teame seda, et see on nagu see on pikk protsess, see on valus protsess ja seda poliitiliselt keegi teha ei teha, sellepärast et see on üks, noh, on ka lihtsamad enesetapu viise. Samas, noh, ta on ebaefektiivsus, maksumaksjad, maksame kõik selle ebaefektiivse kinni, me ei saa õpetajate palku tõsta. Samas, kui me teeks gümnaasiumireformi ära, saaks teha selle õpetajate palgatõusu ja nii edasi, onju, et noh, kõik on ku Et kui nüüd oleks sõna ots mõttes nagu noh, see on see nii-öelda minu see start-up jutt, et noh, et, et kui me iga aasta kulutame millegi peale seitsekümmend miljonit. Et kas me siis ei oleks noh, ei oleks nagu majanduslikult on nagu mõttekas, oleks maksta nagu ühel aastal kümme miljonit kellelegi selle eest, et ta selle seitsmekümne millise kulu meil nagu nii-öelda ära likvideeriks. Et noh, see ei ole nagu noh, majanduslikult oleks see normaalne mõtteviis, ütleme ettevõte, kui on, ettevõttel on kahjumit tootev üksus, mis teeb seitsekümmend Noh, kui me saaksime kümne milliga selle nagu kulu nagu kaelast ära, on niisugust väga nagu mõistlik nagu otsus. Ehk siis ma ikkagi tahaks jõuda nagu selleni, et erasektorist mina olen õppinud seda, et jah, see peab olema hea visioon, head eesmärgid, missioon, kõik on õige, aga raha paneb rattad käima. Ja kui on õigesti pandud motivatsiooni punktid, siis see aitab protsesse kiirendada ja, ja, ja nii-öelda meeskonda nagu kompaktsemalt ühe eesmärgi nimel tööle. Kui me hakkaksime tegema seda, et meil on, defineerime ette ära nagu mingi riikliku eesmärgi ja ütleme, et näete, selle riikliku eesmärgi erategemine, kes selle meeskond, kes selle ära teeb, seda tehakse paljude ministeeriumite, erasektor, avalik sektor koos. Et need inimesed jagavad mingi nagu nii-öelda auhinnapoti või kasumipoti. Mis sellest halb oleks?

Praegu küll mitte jah. Et selle sinu idee nii-öelda siis noh, see on aasta kohta, on ju. Et, et mingis mõttes on sellel ju ka oma, oma loogika avaliku sektori kontekstis olemas, aga selle sinu tee, idee elluviimiseks siis jah. Tuleks seda seadust kohendada tegelikult. Kui see summa peaks olema suurem.

Henrik, kui sulle, kui kogenud ajakirjanikule ikkagi, kuidas see kõlab nagu, et riik hakkab, noh, ma võiks ju kohe küsida, et kuulge, et siin on ju väga suur ahvatlus, et mingis teatavas riigiasutuses ühel aastal tekitame probleemi ja järgmisel aastal hakkame seda päästma, on ju, et ja pane veel mingi boonusfondi ka, on ju, et noh, et, et siin annaks nagu sigatseda küll, on ju, et. Aga see mõte üldse, et noh, et, et vaata, üldine foon on ju see, et ega need avaliku sektori limukad, need ju ainult kurat raha võtavadki ainult on ju, et tööd ei tee, on ju, et. Et kuidas sa, kuidas sulle kui ajakirjanikule see nagu, nagu see filosoofia üldse kõlab?

Et selgemalt eesmärgistatud tulemustasud kindlasti töötaksid avalikus sektoris ja ette kokku lepitud ja, ja seal on, sellest on ikkagi palju näiteid, nüüd teine küsimus on, kuidas seda täpselt teha ja, ja organiseerida. Ma lihtsalt toon kaks näidet, et. Et noh, see viimane võib-olla, see on vähemalt minu mulje on, Taavi, see oli enne sinu aega avalikus sektoris, et ma, et ongi, meil on kaks perioodi olnud, et. Et see esimene niisugune avaliku, avalike teenuste digiteerimise või sihukese efektiivsuse otsimise laine tegelikult oli selles esimeses finantskriisis. Kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksa, kus, kus oli ju niisugune kärpepoliitika, et, et. Kärbi ära ja pool raha saad endale jätta, mitte siis nagu juhina, vaid, vaid sellele organisatsioonile. Ja, ja, ja see tegelikult tekitas läbi pigem nagu valu, on ju, mitte läbi lisaraha noh, ikkagi väga suure motivatsiooni teha asju efektiivsemalt ja. Ja see oli see esimene laine, kus, kus väga palju noh, nii-öelda hakati kasutama digilahendusi ja, ja, ja püsikulusid ja inimeste arvu. Vähendama ja, ja eks siis noh, tegelikult ka tõsteti nende inimeste palka, kes jäid. Noh, nii et see raha motivaatorina ka seal lõpuks ikkagi toimis, on ju, ja teine, teine pool oli siis juba see noh, nii-öelda eestvedamise aeg ja kui tõesti tulid, tulid. Seesama e-resigentsus, aga ka sinul oli see hoobuli olemas, on ju, läbi siis nende noh, nii-öelda Euroopa Liidu erinevate rahastamisvahendite, mida siis ministeeriumitele sai anda, on ju erinevateks IT, IT-arendusteks, et. Miks ma neid näiteid toon, et mingi motivaator nagu peab olema? Aga täna on vaata just see seis on nüüd selline, et kus ühtepidi eelarvetega on nagu kitsas. Ja noh, see tükk aega elati nagu selles rütmis seal noh, juba enne covidi aega ja covidi ajast, et iga uue asja jaoks sai eraldi raha. Siis oli nagu see motivatsioon, et noh, mõtleme midagi välja, proovime midagi käima panna, siis saame mingi uue asja teha. Et siis noh, see enam ei tööta, on ju, uut raha tegelikult nüüd enam ei tule ja nüüd on küsimus, et mis on nüüd siis noh, nii-öelda motivaator, mis neid uusi lahendusi ikkagi tooks ja, ja, ja, ja tegelikult siis. Noh, võimaldaks ikkagi tõesti selle efektiivsuse ja lihtsuse uute teenustega, innovatsiooniga edasi minna ja seal mingid niisugused sihistatumad. Noh, nagu tulemustasupotid täiesti nagu võivad, võivad tegelikult töötada, et kas nad on seal kuidagi asutustevahelised või asutuste sisesed, et see on teine küsimus ja kui suurtest teemadest me, kui suurtest teemadest me räägime. Aga noh, Henrik, see on ikkagi no elu, nagu elus on see ka avalikus sektoris, nii et, et see mingi lisatasu komponent ikkagi paneb inimesed rohkem pingutama, et loomulikult sul on mingi missioon alati, aga noh, nii-öelda kui sul on mingi konkreetne eesmärk, sa tead, et sa selle eest mingisuguse. Me ei pea minutitest rääkima siin kümnetest miljonitest, et need summad võivad olla palju-palju-palju väiksemad, et, et mis tegelikult inimesi, inimesi motiveerivad noh, asju tegema teistmoodi, lihtsamalt ja, ja paremini, vaata, see annab ka sulle selle suuna, et noh, mis suunas sa üldse tegutsed. See

Ma mõtlen, mina olen seda proovinud erinevates organisatsioonis teha ja mõnes kohas on ka välja tulnud ikkagi, et, et sa annad ettevõtte sees, ma räägin nüüd erasektorist, annad, annad tegutsemisvabaduse. Ja lepid kokku selles, et juhu kui välja tuleb, et siis on noh fifty-fifty või, või, või on isegi rohkem, eks, et, et sõltub sellest, mis see, mis selle ärisisu on, eks. Ja selles mõttes noh, inimene, ma arvan, alati ümber number üks motivatsioon on selle töö sisu. Ja, ja tegutsemisvabadus, et need on nagu peamised motivaatorid, aga selle juures veel teadmine, et oh, lisaks sellele, et mul on vabadus otsustada ja tegutseda, et ma saan ka väga hästi premeeritud ja see premeer, preemia suurus sõltub veel minu enda töö kvaliteedist. Et kui sa need mutrid saad nagu paika väga hästi, see masinavärk hakkab ise tööle. Et need inimesed leiavad nutikaid lahendusi, nad leiavad hoopis teistsuguseid teid, mida sa võib-olla ise oleks, poleks võinud ette kujutadagi, sest nad on spetsialistid, nad teavad seda valdkonda väga hästi ja, ja see, et sa annad neile nagu motivatsiooni ja vabaduse on, on, on viib sellele nagu tulemuseni, mis. Mis nagu kõik ahetama paneb ja sa ei maksa mitte midagi, kui tulemust ei ole. Ja ma arvan, et see on hästi oluline, et noh, täna jällegi, miks siin nagu noh, võib-olla läheb ka avaliku sektori vaadates, näeb nina virri, on see, et kurat, kolmeteistkümnendast palk nagu tundub, et ei tehtud väga, et ta ikka said kolmeteistkümnenda palga, onju, et noh, et, et see on nagu see nagu nii-öelda läbipaistmatus, onju, et ei ole nagu selget seos selle vahel, et. Näete, kolm aastat tagasi lepime kokku, leppisime kokku, et kui me saavutasime sellised numbrid Maksame, ehk siis nagu sellist palks midagi kobiseda.

Eks neid innovaatilisi hankeid proovitakse teha ka avalikus sektoris ja et anda ainult see tulemus nii-öelda ette. Ja, ja, ja siis noh, nii-öelda ärasektor siis pakub selle lahenduse, aga eks see on keeruline jah, et seal on avalik sektor on ikkagi nii reguleeritud, nii palju on sulle ette antud. Ja et ka seal noh, niisuguseid väga palju superäid tulemusi ole, et seal meil enda riigikantselei juures on ju niisugune innovaatiliste projektide fond, et kust erinevaid seal. Innovaatilisemaid asju toetatakse ja proovitakse teha ja see on tegelikult päris hästi töötanud, et seal see lisamotivaator on noh, just siis noh lisavahastus, mida siis. Riigikantselei niisugustele projektidele jagab, aga need on väiksed, need on väiksed sihistatud ikkagi pigem niisugused testimise ja katsetamise asjad. Mis võib-olla tulevikus siis jõuavad noh, nagu mingisugust suurem laiemasse kasutusse, aga, aga mitte nii-öelda väga laias kasutuses, seda Aivo jah, praegu ei tehta.