Oli Maanteeameti juht ja, ja pidi suhtima ja väga, väga minust ka edukalt, reformis ühte väga suurt riiklikku institutsiooni. Et vaataks korra sellele pilguga nagu peale, et noh, ei ole lihtne öelda, et noh, et kärbime ja tõmbame kokku ja nii edasi, aga teistpidi me vaatame, kui palju on väga vajalikke reforme Eestis tegemata või pooleli. Ja, või veel rohkem, noh, mis mind alati erutab, on see, et meil on väga andekaid ametnikke. Ja nad on väga võimekad ja nad on tegelikult võimelised tegema väga ägedaid asju. Aga kui mina olin avalikus sektoris, siis mul nagu mingi hetk saad nagu aru, et, et ametnikul ei ole motivatsiooni teha innovatsiooni, sest tal ei ole sellest mängust nagu midagi võita. Et kui ta teeb midagi väga hästi aru, siis ta saab dekoreeritud, mis siis tähendab eesti keeles medalit, noh, saab ordeni. Kui läheb halvasti, siis saab kinga. Aga et noh, sellist asja nagu sul on erasektoris, et noh, ma ei tea, me suurendame ettevõtte kasumlikkust ja maksame täna sellele rohkem boonuseid, et midagi sellist ju avalikus sektoris ei ole. Ja noh, milleks võtta risk, et äkki tule välja, äkki see on kinga ja noh, viib nagu olukorrani, kus noh, mingid teemad tiksuvad aastaid, kui mitte aastakümneid, noh, mingid näited on ju, meil on siin. Riigireformist räägitud pikalt, juba KOV-i reform võttis meil aastaid aega, eks. Meil on eraisiku maksud automatiseeritud, juriidilist isikumaad ei ole. ID-kaart on tehnoloogia siiamaani, mis noh, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli, et noh, mis saab lisata enda kapsaaeda ka mõned mingid kivid, eks, et. Et on, on, me oleme rääkinud mingitest asjadest noh, kümme pluss aastat, no ei tehta ära, on ju. Ja küsimus ongi nagu see, et olukorras, kus sa veel tõmmad seda moti veelgi maha, ütled, et noh, ma ei tea, kärbime valku, kärbime inimesi, kärbime meeskondi. Et kus peaks üldse tekkima see motivatsioon millegi uue ja ägeda või siis noh, kas või mingi kokkuhoiukoha leidmise nagu noh, nii-öelda parendamine. Et vaadaks sellele motivatsiooni korra otsa ja kuhu ma tegelikult üürin, on see, et meil ei tohiks olla avalikus sektoris hirm maksta hea töö eest ka väga häid boonuseid. Või noh, väljakutluses mõttes, et noh, kui ei tee midagi väga ägedat ära, kas ta võiks selle eest saada maja, noh, ma ei tea nagu Eerika Salumäe sai kunagi kuldmedali eest maja mäletate, on ju, üheksakümmend kaks aasta vist, on ju, et. Et me ei tohiks nagu olla, ei tohiks olla nagu häbi sellist mõtteid üldse mõelda, aga et enne kui me sinnamaani üldse jõuame, võtaks nagu kutsu, küsiks nagu saatekülaliste käest, et nende nägemus üldse sellest, et mismoodi nagu avaliku sektori motivatsioon toimib ja. Võib-olla Aivo alustaks nagu sinust, et sa tulid pangast riiki. Et mis su esimene emotsioon oli või, või mismoodi selles mõttes üldse erines selle Maanteeameti meeskonna motivatsioon sellest, millega sa olid harjunud panganduses?
Okei, aga ma tahan jõuda selle saate tänase intriigini ikkagi, et miks ma palusin teid ka siia saatesse ja et ma kirjeldan selle intriigi korra nagu ära. Eesti ajaloos on olnud paar väga head perioodi, kus meil oli riigina eesmärk. A la, Euroopa Liitu saada, NATO-sse saada, Eurotsooni saada, need olid head eesmärgid, kus ministeeriumid ja, ja nii erarve kui avalik sektor koos, nii-öelda koos tegutsid mingi asja saavutamise nimel. Ja see andis väga häid tulemusi, see nii-öelda pani mingi ühe nii-öelda suuna paika ja, ja tehti ära noh, väga tähtsaid reformid, noh, eelarve tasakaalud ja nii edasi, on ju, seal oli. No väga selge plaan ja väga selge ühine toimetamine, ehk siis me rahvana suudame teha koos väga hästi. Mis tähendab seda, et meil nagu kõik eelised on nagu olemas, kui meil on väga selge eesmärk ja meil on olemas nagu arusaam ka sellest kasust või miks seda tegema peab üldse. Ehk siis see oskus on meil olemas. Soome riigil on väga head näited selle koha pealt, et neil on kokku lepitud mitte palju, umbes kaks-kolm sellist üldriiklikku eesmärki, noh, ma olen kümne aastaku plaanid, üks neist on kindlasti haridus, ma tean. Mille puhul on selline kokkulepe, et vahet pole, kes on valitsuses, neid kolme teemat me ei näpi, et noh, need teemad saavad mingi sihukese armuaja või ühesõnaga, et neid teemasid push'itakse sõltumata sellest edasi, kes on võimul. Ehk see on mingi ühiskondlik kokkulepe. Ja siit ma tahan jõuda nagu samamoodi, et, et me tegelikult eestlastena oskame olla nagu ülimalt pragmaatilised ja praktilised ja, ja ma, kuhu ma tüürin, on ikkagi seesama, et me teame, et meil on mingid asjad nagu valusad, noh, siin Henrik tõi sellesama koolide näite on ju, meie enda haridusminister on öelnud välja, et meil on kolmandiku võrra liiga palju gümnaasiume, et noh, et, et kui peaks olema selleks parem optimaalsem koolivõrk oleks, et kolmandik gümnaasiume peaks nagu kinni panema. Jah, see on laiem teema, me ei taha siin rääkida regionaalpoliitilisest tähtsustest nii edasi, onju, aga me teame seda, et see on nagu see on pikk protsess, see on valus protsess ja seda poliitiliselt keegi teha ei teha, sellepärast et see on üks, noh, on ka lihtsamad enesetapu viise. Samas, noh, ta on ebaefektiivsus, maksumaksjad, maksame kõik selle ebaefektiivse kinni, me ei saa õpetajate palku tõsta. Samas, kui me teeks gümnaasiumireformi ära, saaks teha selle õpetajate palgatõusu ja nii edasi, onju, et noh, kõik on ku Et kui nüüd oleks sõna ots mõttes nagu noh, see on see nii-öelda minu see start-up jutt, et noh, et, et kui me iga aasta kulutame millegi peale seitsekümmend miljonit. Et kas me siis ei oleks noh, ei oleks nagu majanduslikult on nagu mõttekas, oleks maksta nagu ühel aastal kümme miljonit kellelegi selle eest, et ta selle seitsmekümne millise kulu meil nagu nii-öelda ära likvideeriks. Et noh, see ei ole nagu noh, majanduslikult oleks see normaalne mõtteviis, ütleme ettevõte, kui on, ettevõttel on kahjumit tootev üksus, mis teeb seitsekümmend Noh, kui me saaksime kümne milliga selle nagu kulu nagu kaelast ära, on niisugust väga nagu mõistlik nagu otsus. Ehk siis ma ikkagi tahaks jõuda nagu selleni, et erasektorist mina olen õppinud seda, et jah, see peab olema hea visioon, head eesmärgid, missioon, kõik on õige, aga raha paneb rattad käima. Ja kui on õigesti pandud motivatsiooni punktid, siis see aitab protsesse kiirendada ja, ja, ja nii-öelda meeskonda nagu kompaktsemalt ühe eesmärgi nimel tööle. Kui me hakkaksime tegema seda, et meil on, defineerime ette ära nagu mingi riikliku eesmärgi ja ütleme, et näete, selle riikliku eesmärgi erategemine, kes selle meeskond, kes selle ära teeb, seda tehakse paljude ministeeriumite, erasektor, avalik sektor koos. Et need inimesed jagavad mingi nagu nii-öelda auhinnapoti või kasumipoti. Mis sellest halb oleks?