Väikese Tartu ettevõtte kaamerad pildistavad kosmoses, kuid enamikest neist ei tohi avalikkusele rääkida

Absoluutselt, võtame kaamera tükkideks. Kaamera, kuidas me ise nii-öelda lahti defineerime, võib tükid võtta kui mehaanika, ehk siis see korpus, mille ümber, mille küljes kinni ta on. Mille sees on elektroonika siis, mis on teine osa. Ja siis optika on kolmas niisugune suur osa, ehk siis läätse süsteem, kõik see pool, mis seal on. Ja CrystalSpace'is me oleme alustanud nii-öelda null disainist, alustades trükkplaatidest sinna komponentide valikutest, sensorist kõigest muust. Kuni kogu lõpudisainini välja ka mehaanikadisain sinna, läätse süsteemid ja nii edasi. Ehk siis kõik selline pool on meil kokku pandud ja see on siis see, mis, mis me teeme, ehk siis alustades innovatsioonist, null disainist, komponentide valikust. Ka tarkvara on siis seal veel üks osapool, mis on nimetamata jäänud. Et kui tegelikult vaadata kogu kaamera arendus sihukest protsessi või tsüklit ja keerukust. Siis see riistvara pool, see füüsiline, mis lõpuks kätte võtad või kuu peale saadad. On oma keerukuselt kuskil kolmkümmend protsenti kogu keerukusest, et kogu ülejäänud pool on tarkvaras ja tarkvara, ehk siis circa seitsekümmend protsenti sealt on. Päris keerukas, seal on erinevaid standardeid, tuleb jälgida, kuidas radiatsiooniga toime tulla, ka seda saab tarkvara poole pealt mitigeerida, pit flip'e, hallata ja nii edasi. Et see, see on kogu see pool, ehk siis kui nüüd võib-olla samm edasi tootmise poole peale vaadata, kus, kus ja kuidas need asjad toimivad, siis meil on üle kolmeteistkümne aasta oleme tegutsenud, on väga tugev tarneahel. Välja töötatud selle aja jooksul ja siis näiteks trükkplaadid, kui on disain valmis, on vaja toota, selleks on eraldi siis teenusepakkujad. Mehaanika poole pealt näiteks oleme koostööd teinud, võib öelda, praadiusega Eestis, kes siis CNC-s mehaanika välja laseb, pärast seda saadame pinnakatte töötlusele. Nii Soomes, Šveitsis, nii edasi, et Euroopast see tarnahel kokku jookseb. Lõpuks jõuavad need tükid siis meile, kus me oleme oma tellimused disainidele, asjadele sisse pannud, meie lauale Tartusse. Siin me paneme kokku, puhasruumis oleme kasutanud ka näiteks Tartu Ülikooli Teravere observatooriumi puhasruume ja laboreid, mis on väga toredad olnud. Ja seal siis toimub koostöö, puhastamine ja ka kogu nii-öelda acceptance testing campaign ehk siis põhimõtteliselt me paneme. Vibratsioonipingi külge, raputame teda läbi vastavalt siis profiilidele, mis kanderaketil on, sest et see on üks keskkonna. Nii-öelda elementidest, mida peab arvesse võtma, ta saab tugevat vibratsiooni, ta saab šokke, kui toimuvad plahvatused, kui siis mootorid ennast tööle panevad kanderaketi peal. Ja kõik niisugused erinevad aspektid, lisaks termovakuumtsüklid, mis tuleb läbi teha ja radiatsiooni poole pealt oleme ka testimisi teinud, seal on analüüse teha ja nii edasi, et niisugune. Suurem kompleksne disaini teema ja hiljem ka valideerimine kogu süsteemil, mis siis on tarvis teha ja vastavalt ka, kus see siis toimub?

Taavi, mitte ainult meie kuu peal ei käi, tüübid, kellest me ei tea, ma olen kuulnud, et seal tagaküljel ka elavad mingid tüübid, kellest me ei tea, teevad selfisid siin, siin CrystalSpace kaameratega. Aga, Pätris, kuu peale, ütleme mitte kuu peale, vaid üldse kosmosesse on inimkond pürginud, ma arvan vist umbes seitsekümmend aastat. Me oleme lennanud sinna, on ju, viiekümnendatest saadik. Ja hiljem inimestega ja, ja see tundub nagu selline noh, mõnes mõttes nagu küps valdkond või et, et need suured riigid, kes, kes selle asjaga tegelevad. Et ju nad on ikkagi varem ka seal pilti teinud, eks ole, ja arvestad, noh, ma arvan, et need kaamerad on seal kogu aeg küljes olnud ja neil on olnud seitsekümmend aastat oma kaameraid arendada, et no vot, see on nüüd üks selliseid kohti meie saates, kus ma pean küsima, et. Kuidas see on võimalik, et mingid EstClubest tulnud mingid kutid järsku teevad mingisuguse asja, eks ole, mida Nõukogude Liit ja Ameerika ja Prantsusmaa ja Hiina ja Jaapan ja kõik, kes nad on, aga mingite tohutute kogemustega. Et nad ei ole siis nagu teinud ja see ei ole mingi pisikene seib või mutter, et te mõtlesite parema välja, vaid me räägime kaamerast, mis on noh, iseenesest nagu väga keeruline asi. Et, et kuidas see nagu, kuidas see võimalik on, et, et te olete niimoodi või kas seal on mingi konkreetne asi, mis te mõtlesite välja, et oh. Kuulge, teeks nii, on ju, ja sellest sündis innovatsioon või, või on see hoopiski hinnaküsimus, et ei olegi võib-olla paremad kui näiteks mingisugune, ma ei tea, Nikoni kaamera oleks. Aga te olete lihtsalt poole odavamad, sest te olete kolm Tartu kutti või mis, mis see nagu see teie saladus on?

Okei, eestlased on läbi ajaloo teinud väiksed kaameraid, kui mõelda ka meie innovatsiooni peale esimesel sajandil või esimese vabariigi ajal, vabandust. Aga sa ütlesid, et noh, et seitsmekümne aastase vanad tehnoloogiad ei sobi enam. Samas sa ütlesid, et te kaks tuhat kakskümmend üks tarnisite midagi, mis võib-olla jõuab kaks tuhat kakskümmend kaheksa kuule. Noh, ühesõnaga sarjaga noh, ma olen enam kui kindel, et noh, et, et kui sa vaatad täna oma kahe tuhande kahekümne esimese aasta mudelit, mis hetkel on tarnitud ja mis ootab kuulaminekut on ju. Sa tegelikult tahaksid selle ju kohe noh välja vahetada, et issand jumal küll, et see on ju noh täiesti ajast ja arust, et, et miks see tsükkel ikka nii pikk on? Mis ta ei ole päris tervishoidu, on ju, sa pead tegema inimkatseid ja nii edasi, on ju, et noh, et, et miks see tsükkel nii pikk