Me oleme tõesti pikaajaline sõna, käis siin läbi, on ju, siis me teeme täna sellist podcast'i nagu Ettemõte Delfis ja enne seda me tegime sellist podcast'i nagu Restart. Mis kunagi oli Kuku raadios ja siis ei olnud Kuku raadios see enam, vist ta oli lihtsalt internetis, aga me oleme neid teinud nüüd, põhimõtteliselt me oleme iga nädal rääkinud idufirmadest viisteist või rohkem aastat. Ma ei tea, kuidas sinu elus on, aga minu elus on see selliseid, ütleme projekti kestvuse mõttes. Ikkagi no ütleme, enam kui konkureerib minu abieluga, et ei ole väga palju asju neid elus, mida ma olen nii regulaarselt elus teinud nagu sama inimesega viisteist aastat.
Sa oled minuga rohkem koos elanud kui, kui oma naisega.
Ma olen sinuga kord nädalas kohtunud.
See on hästi naljaka, sest alates Covidist me ju enam ei kohtunud, muidu me tegime, iga nädal tegime, lindistasime, aga. Aga siis me hakkasime tegema nii, et sina olid Hispaanias ja mina Viimsis ja vastupidi ja, ja see ongi selles mõttes nagu naljakas elu, et sa elad nagu hea sõbra või tuttav, aga ka noh, nagu koos, niisugune tunne on, et, et kogu aeg iga nädal teeme ja nii edasi. Aga me vist nägime korra aastas, see oli Arvamusfestivalil, kus oli umbes samasugune avalik lindistus alati, et.
Jah, et jumal tänatud, et meid kutsutakse vaata, sest muidu me tegelikult ei kohtukski.
Jah, aga noh, see on tehnoloogia valu.
Meil on nelikümmend minutit aega antud, et rääkida siis midagi kasulikku ja huvitavat tehnoloogiast, eks, ja, ja noh, meie oleme vaadanud seda kogu aeg läbi start-up'ide prisma, et noh, tehnoloogia võrdub start-up meie jaoks või start-up võrdub tehnoloogia valdavalt. Nüüd, kui me täna peaks nagu arutama selle üle, et. Et selles startup'industes on nagu mitu arutelu koos, on ju. Üks arutelu, mis ma ei tea, kas siia saali on jõudnud või mitte, aga noh, valdkonna sees räägitakse, et jube mage olukord on, eks ole. Et Eesti startup'id, muinasjutt, kõik see, et ei tea, mis seisus see üldse on, lonkab ja ei tea, kas üldse elus on. Ja teine jutt on see, et. Kõigil on näpud püsti, et oh my god, ai, et noh, et, et see, see kõik, mis tuleb, et inimesed ei saa arugi ja me ise ka veel ei saa aru, aga et, et selline vasikavaimustus on, mida ma viimati nägin, ma arvan, üheksakümnendate alguses, kui käidi Moskvast bussiga salaja arvuteid toomas, on ju, et oleks noh, et saaks ka. Kumb siis, kumb siis on nagu sinu arvates, kas kõik on surnud ja midagi ei toimu või on mingi vasikavaimustuse aeg?
Aga ma arvan, et sellest paremini saabki aru niimoodi, et kui me läheme korraks ajas tagasi, et lähme ajas kakskümmend aastat tagasi, kakskümmend aastat tagasi on aasta kaks tuhat kuus. Ja sellel ajal kõige kuuremad startupid olid Rate.ee, Skype loomulikult, mis oli juba vist ühe korra maha müüdud selleks hetkeks. Aga ütleme niimoodi, et Eestis mingit start-up kultuuri ei olnud ja, ja ma mäletan Anvar Samost ja kes need teised on, kes riigi omakaitsega tegelevad, eks, et. Pidevalt neil oli hambus see, et miks me räägime start-up'pidest, et see pole ju mingi sektor. Noh, mis asi, sealt start-up'ist ei saa midagi tulla ka, on ju, et mõttetu koht, paned ainult raha, üksikud võidavad, on ju, kui üldse keegi. Et, et miks me räägime sellest üldse kui majandusharust? Ja nüüd kakskümmend aastat hiljem vaatame, et kui me üldse räägime Eesti rahvusevahelisest kasvust, suurusest on ju, siis tuuakse välja Wise, Bolt ja teised ettevõtted, et noh, ma ei tea, kui palju meil on nii-öelda vana maailmaettevõtteid, keda kakskümmend aastat tagasi ei olnud. Ja täna on noh, ma ei tea, üle miljardi väärtusega. Kaubamaja oli siis, on siiani, eks. Sveta Hansapank oli siis, on siiani, SEB oli siis, on siiani, eks, et, et kus siis on see nii-öelda noh, nii-öelda vana maailmamaa nii-öelda tohutu kasvuhüpe, eks, et. Et, et üks mõte, ma siin Nestori ja Koppeli virvenduses võib-olla räägin, et, et Eesti eestlased on ikkagi mega head kohanejad olnud, ehk siis, kui meil on ikkagi mingi ühine tahe. Siis me suudame midagi täiesti uut käivitada, noh, on see siis Euroopa Liiduga liitumine, Euro või NATO, eks. Ja start-up'iga tegelikult on samamoodi, et ikkagi mingi seltskond hakkas seda jätkuvalt, noh, võttiski, hakkaski seda ajama, järgigi just seda, et see kapital oleks kättesaadav. Teistpidi ta hakkas ajama seda, et tekiksid need võimalused oma toodetega üldse Euroopasse minna, maailma minna. Ja see tekitas nagu buumi, mis noh, me oleme vist siiamaani kõige rohkem unicorn per capita riik maailmas, eks. Et tekitas nagu liikumise, et me saime nagu tõesti noh, meil on uus täiesti uus majandusharu, kus on tuhanded inimesed on siis hõivatud, eks. Ja nüüd me oleme nüüd selles olukorras, kus ma just hiljuti lugesin tuntud investore, kes ka Äripäevast pidevalt sõna võtab. Te käest küsite, et noh, kas sa start-up investeeringuid ka teed onju ja vastus oli, et noh. Oi kui jumal selle eest, on ju, mitte mingil juhul, on ju. Ja ega noh, endalgi on väike natukene, ütleme noh, ma ei ütle, et vere maitses uus, aga noh, kõik ju ei ole välja tulnud, ei ole enda kõik välja tulnud, ei ole kõik investeeringud välja tulnud. Ja tekib ka selline tunne, et noh, et, et kas see laine hakkab nüüd tõesti siis nagu läbi saama, et me peamegi nagu uue laine nagu tekitama või ma ei tea, kuidas sulle tundub see, et. Et kas, kas sina paneksid täna start-upi raha?
No kuna ma olen vähemalt ühes fondis mingisugusest ajast, siis ma
et kanna üle, on ju, et ma täitsa reaalselt panen sinna nagu raha sisse. Ja, ja, ja ma tahtsin selle, sa lugesid miljard ettevõtteid üles, on ju, meil on üks selline nagu veiniklaasi arutelu ühiskonnas, kus ma olen mitu korda olen juurde sattunud, et arutatakse, et kas täna Eesti kõige jõukam inimene on jõukam kui Eesti SKP. Või ei ole, et noh, et me arutame täna sellistes kategooriates, on ju, ja see kõige jõukam inimene ei ole tulnud ei nafta- ega kivisoojatööstusest ega kaubandusest, vaid ikkagi idufirmandusest, on ju. Ja. Ma ei tea, ma ei tea, kas täna on neid Eesti start-upe, kuhu peaks raha panema, eks, sest ma näen, et, et näiteks Silicon Valley's. Ma kuulan neid podcast'e, ma loen neid artikleid, on ju, ma vaatan neid esinemisi. See, see on uskumatu, mis seal toimub, nende, nende inimeste maailm on pöördunud. No pöördunud pöördumatult, eks, et, et noh, kõik, mida ehitatakse, ehitatakse ainult agentidele ja agendid ehitavad agente ja juba ehitatakse nende mingeid valitsemissüsteeme ja juba katsetatakse, eks ole, mis ma sellega saan teha, mis ma sellega saan teha. Seal on inimesed, kes on väga põhimõtteliselt öelnud, et minu lapsed ei tohi, noh, tõmbasid kõik kinni, et minu lapsed TikTok'is ei käi, nutitelefoni umbes ei ole, eks ole, Robloxi mängida ei tohi. Aga agentidega tohivad, eks, viieaastane, kuueaastane või need on oma agendid, eks ole, et, et noh, seal meil on selline subkultuur seal Ameerikas, kes elab ja hingab kogu seda AI asja, noh, niimoodi, et õudne on vaadata kõrvalt. Ja ma ei ole kindel täna, kui palju ma seda Eestist sellisel kujul näen, eks. Ja ma ei ole ka kindel, kui palju ma saan näha, sellepärast et Eesti tugevus ei ole mõnes mõttes ju olnud mitte kunagi mingite tohutute investeeringumahukate alustehnoloogiate, on ju, ehitamine, noh. Aga me oleme vaata, me räägime enda kohta seda mees metsast, et noh, et me ootame, vaatame nagu kalevipoeg. Siis tuleb võib-olla mõni siil, ütleb serviti, serviti nüüd. Me lööme nagu täpselt, aga valusalt, siis kui me kõuame arendusele, et sinna me lööme. Et need nutikad asjad, mida ehitada nagu peale, millegi peale või, või ehitada omamoodi või ehitada sirgemalt, lõigata mingi jura maha, on ju, me oleme selles väga head. Ma ei tea, kas meil on täna need firmad jõudnud tekkida, sest võib-olla see vaimustus, millega ehitatakse seda aluskihti kuskil mujal maailmas, topitakse noh, triljonit tõenäoliselt sisse. Äkki see ei ole veel nii valmis, et meil, et nüüd see meie kord oleks saabunud?
Kusjuures investorite vaates tegelikult ma arvan, et, et väga paljud on ikkagi selles mõttes kõrvetada saanud, et noh, startup sektor ongi tegelikult hästi riskantne sektor, sinna ei tohiks üldse investeerida. Kui noh, kui sa raha paned, sa peaks kohe mõtlema, et see raha on läinud. Ja kui tuleb, siis on hästi läinud ja kui ei tule, noh, ongi kadunud. Et ongi kõrge, kõrge nagu sellise riskiastmega, aga mis on nagu huvitav, on see, et, et ikkagi selle laine harjal, kui me hakkasime, see sektor hakkas nagu arenema, siis oli suhteliselt lihtne vale. Eestlased mõtlesid välja midagi nutikat, mida maailmas veel ei olnud. Suutsid kaasata raha, suutsid sellesama toote panna ka mingil muul turul toimima ja siis müüsid ruttu maha, sellepärast et said aru, et noh, et, et lagi on ees ja et tegelikult ikkagi ameeriklased oskavad õigesti Ameerikas müüa ja, ja Kanada skandalased ja nii edasi, et. Võtame mingi
näite, mingi Pipedrive näiteks on ju, et väga-väga hästi nagu õigel hetkel tehtud exit ja nii edasi.
Ja siis tekkis mingid ambitsioone, et eestlased tundsid, et, et, et me suudame ise ka globaalsed ettevõtted ehitada, on ju, et me ei pea maha müüma, on ju, noh. Väga hea näide, Bolt ja Markus Villig ja ongi nii, tal ongi nagu väga ägedasti on teinud ja teeb veel ägedamalt edasi, et müts maha, on
ju. Wise on sama lugu ju.
Wise on see sama lugu, eks, aga, aga sealsamas nagu väga paljud teised ettevõtted, ka näiteks ma praegu vaatan näiteks kaitsevaldkonna ettevõtted, eks. Et sul on juhuslikult praegu hetkel on sul väga hästi, sellepärast et noh, ma ei saa niimoodi öelda, et väga hästi. Ukraina sõda iseenesest on väga halb, aga, aga ütleme, neid kaitsetööstusi on mõjutanud väga hästi ja rahad tulevad peale. Aga kas see toode ikkagi on ka konkurentsimeilne siis, kui, kui see sõda läbi on, eks. Ja, ja, ja, ja mis üldse noh, mis, mis emotsioon ja jõu tulevad sel hetkel hoopis Ukrainana kaitsetööstuse ettevõtted turu peale konkureerima. Ehk siis meil on väike niisugune tunne, et, et sektor on pisut aga ülbeks läinud. Et me tõesti usume, et me suudame ise ehitada nagu globaalsed ettevõtted ükskõik mis valdkonnas, ükskõik mis viisil. Et sellega võiks selle pead ikka korra nagu kokku tõmmata, et, et iseenesest ma arvan, et Eesti startup-sektoril on ikkagi peegel, peeglisse vaatamise hetk. Et kus kohas me selles küpsusastmes oleme?
No aga mis need kohad on, eks ole, noh, AI ilmselgelt, kui me otsime, et kus on siis noh, täna need asjad, mille ümber ehitatakse neid tuleviku unikorne ja kümme korda unikorne ja sada korda unikorne. AI, AI seotuna millega iganes, on ilmselgelt nagu see valdkond, on ju. Kas see on mingi eraldiseisev asi veel? Me, me oleme rääkinud siin DeepTechist, eks ole, et, et nanoosakused ja molekulaarmaterjalid ja noh, vaata kõik see, mis peab laboris küpsema, mis ei ole otseselt AI-ga seotud, see on kindlalt omaette valdkond, kuhu noh, mis ka tegutseb ja mis ka elab.
Noh, see praegu tundub üks kõige perspektiivikamaid, et just seesama nii-öelda DeepTechi pool ehk siis noh, samad akutooted ja, ja samad, samad militaarlahendused, et, et kui saavad ikkagi kokkuvõttes nagu riistvara panema tööle koos mingi tarkvaraga. Midagi päriselt oma kätega valmis heitama füüsilist, eks, et see tundub, et seal veel mingi eelis on. Aga puhas tarkvara teeb praegu väga hullu tralli, ehk siis mina ise olen tarkvarainsener, terve elu olnud. Ja kui ma vaatan, mismoodi see valdkond praegu muutub, siis see on ikkagi drastiline, et just selle koha pealt, et tarkvara tootmine on läinud üle kümne korra odavamaks, vähe veel. No ma ütlen, see oli nagu sihuke, nagu tagasihoidlik hinnang, eks, et noh, seal on erinevaid allikaid, on erinevaid tulemusi, aga noh, noh, mingi hea näide näiteks on see, et vanasti oli vaja kolhoosis kakssada inimest selleks, et, et kakssada hektarit korras hoida, eks. Noh, nüüd on niimoodi, et üks väike põllumajandusperekond hoiab oma perekonnaga noh, üle tuhande kahesaja hektari nagu elus ja, ja toimimas, eks, et masinatehnoloogiad on teinud ühe perekonna nii efektiivseks kui palju vanasti oleks vaja noh, tervet kulroositäit inimesi, eks. Nüüd kujutame ette, et selline buum tänu sellele tarkvara läheb odavamaks, tehnoloogiale odavamaks, võtame näiteks kaamerate piksli hind, et see pilt, mis kaamerast tuli ja mida me selle kaamera pildi järgi suutsime hinnata ja hinnastada. See oli rõvedalt kallis ja väheefektiivne veel ütleme viis aastat tagasi. Nüüd me ju suudame kaamera pildi pealt noh välja lugeda söödakogused, mida lehm ära sööb, sõna otseses mõttes laudas. Üks kaamera keset söötmisala. Ja arvutame, eks. Lehmadel on kaela ümber samasugused võrud nagu meil on need nutikellad. Taavi, kas
sa käisid minu kureeritud näitusel vabamus või? See, see mõeldi Eestis välja ja pandi tööle seitsme seitsmekümnendatel, kes olid lehmadel olid andurid ümber kaela, kõndasid mööda katse kolhoosi ringi.
Ma käisin eelmisel reedel Eesti põllumeeste aastakokkutulekul, kus oli kaheksakümmend protsenti käibest, istus saalis, eks ju, on ju. Ja see on nagu mega, mis innovatsiooni seal tehakse, seda tehakse kõike ainult tänu sellele, et tarkvara tootmine on nüüd kättesaadav. Noh, kui sa mõned vanasti olid niimoodi, et sul oli tarkvara tootmiseks, oli sul vaja analüütikud. Kolme programmeerijat, siis testijat ja kogu selle projekti kantseldamiseks veel ühte projektijuhti, noh kuus inimest. Tarkvara tootmises keskmine palk
inimest on ju, selle sektori keskmine palk on üle kolme tuhande, eks, mis tähendab seda, et kogukulu ettevõtja jaoks on korda kaks noh, umbes kuus tuhat inimene. Kuus korda kuus tuhat kuus on kolmkümmend kuus tuhat. Maksad lihtsalt selle eest, et see seltskond noh, aeglaselt tasakesi toksib seal, teeb seda softikest, onju. Ja siis sa imestad, et, et kuidas on võimalik, et riigihanked on kakskümmend kaheksa miljonit.
See tarkvara tuli ka suhteliselt kehva, kindlasti oli ta suhteliselt kole, sest disaineri jaoks raha ei olnud.
Just, just, just. Ja nüüd teeb sama töö ära poolteist inimest, et sul on vaja väga head valdkonnatundjat, see ei ole ära kadunud, ehk siis seda, seda analüütikat või see, kes selle nagu noh, selle paika paneb, mida siis täpselt vaja on, seda on ikka vaja. Aga ta masinad tehtud nii efektiivseks, et masina, masina abil, et noh, paned sinna pool väga head inseneri juurde ja ongi valmis. Ja nüüd on põhimõtteliselt selle hinnaga suudavad seda osta juba kõik valdkonnad ja seetõttu mina olengi nagu meeldivalt Televil ja sellest ma arvangi, et me oleme selles mõttes sarnase kasvuläve noh alguses, nagu me olime start-up'ide kakskümmend aastat tagasi.
Ühe käigus räägitakse meile ühte teist muinasjuttu veel, mida mina ei usu, enne kui ma oma silmaga näen, siiamaani ei ole näinud. Seda unistust, et massid õpivad programmeerima, on arvutite algusest peale noh püütud nagu kultiveerida. Mina, noh, sina nagu nii oskad, on ju, mina ja kõik need inimesed siin saalis ja teie lapsed ja emad ja vanaemad ja kõik noh, et see läheb nii lihtsaks, on ju, et. Tee ise, kõik inimesed programmeerivad ja mina ei usu seda, meil oli kaheksakümnendatel oli ju spetsiaalne Nõukogude Liidu poolt algatatud programm kõikjal Nõukogude Liidu üldhariduskoolides, mille eesmärk oli see, et iga nõukogude inimene aastaks kaks tuhat peab oskama progeda. Rumalad inimesed, nii-öelda need jaotad nagu sinikraad ja lihtsad kolhoositöölised, nemad pidid natuke oskama progeda ja need, kes juba keskkooli lõpetasid ja noh, ülikooli, ülikooli inimesed, need pidid nagu täielikult progeda olema, sest see oli tuleviku kirjaoskus, on ju, ja muid No ei juhtunud, eks, ja see sama laine käis meil läbi üheksakümnendatel, kõik õppisid basicut koolis, eks ole, ja midagi ja siis käis kahe tuhandendatel, nüüd käis kümmekond aastat tagasi, oli, oli jälle see mingi no code, low code liikumine, jälle tegelikult ei tulnud sellest midagi, eks. Mina ei usu, et, et AI-ga ka nüüd inimesed noh, massiliselt hakkavad progema, küll aga juhtub see, mis sa ütlesid, see läheb nii odavaks, in-house tarkvara, ma arvan, teeb suure tagasituleku, selle asemel, et osta seda mõne start-up'i või mõne, ma ei tea, Oracle'i võ Me, poolteist inimest või kaks ja pool inimest teevad selle ise valmis, meie mingi rätsepa lahendus ja me seda välja ei kuva, ta ei pea olema mitte midagi, on ju. See tuleb raudselt tagasi ja, ja igasugused väiksemad, ma ei tea, organisatsioonid, ettevõtted, seltskonnad, nende jaoks tarkvara ostmine noh, muutub vastavalt siis kümme või sada korda odavamaks ja noh, seesama jätkub, mida me näeme.
Ma täpsustan enda seda lauset, jah, et selles mõttes ma olen sinuga nõus, et see vaipkoodimine, muu haip on ju, et see on ikkagi haip, ehk siis see, et iga mees teeb endale tarkvara. Noh, see on umbes samamoodi, et iga mees on iseenda hambaarst, on ju, et vaata peeglisse. Ei,
see ei, see on, see on võimalik, see on see, et iga mees kujundab iseendale mingisuguse plakati või, aga noh, põhimõtteliselt.
Päris tarkvara, siis ikkagi on vaja päris insenere, selles mõttes ilma selleta ikkagi pääse, aga sul on vaja nüüd vähem.
mis on lõpetamata ja ongi see, et, et tänu sellele väga paljud ideed, mis muidu on olnud nagu vakal, ma vaatan kas või neid samu põllumehi, eks, kuidas põllumehed tegelikult neil on meedetus koguses informatsiooni. Neil on põllu pealandurid. Kui droon sõidab üle põllu, siis põhimõtteliselt on võimalik kõrre tasandil öelda ära selle kõrre toitaine sisaldus. Nii heaks on läinud asi. Ja nüüd, kes sa mõtled selle peale on ju, et noh, ta tõesti saab teha täppispritsimist niimoodi, et noh, sulle mõttes väetis läheb täpselt selle koha peale, kus seda tõesti nagu vaja on ja nii edasi, on ju. Et kui palju nagu uut potentsiaali nii-öelda ja, ja võimestamist sealt, selles valdkondades tuleb. Ja see tähendabki seda, et meil tekib uus laine täiesti uut tüüpi innovatsiooni, mis ühelt poolt meie need lemmikud, need pasteedi ettevõtted, eks noh, need SaaS-id. Tõenäoliselt viib alla vett, sellepärast Noh, ma lasen teha oma Pipedrive'i, sest noh, enamus inimesi, kes kasutavad, ma ei tea, näiteks müügiliitide või üldse nagu müügijuhtimist, noh, Pipedrive'is kasutabki ainult seda, et ta sikutab neid ühest veerust teise neid, neid liide vastavalt see, kuidas nagu kuidas, kuidas see äri areneb, eks. Aga sellise asja teeb noh, ei ainsal tõesti nagu noh, õhtuga valmis, kui sa tahad, ainult noh, niisuguse basic asja onju. Et ühesõnaga need SaaS-i ettevõtetele läheb halvasti, aga need ettevõtted, kes päris väärtust loovad. Nende kogemus koos uue tehnoloogiaga. Ma arvan, et sealt tuleb meie uus laine.
Jaa, ma olen nõus, ma just eile pidin kokku leppima nelja inimese vahel kohtumist, on ju, mäletad, kuidas see käis, see oli üks spetsiifiline tööriist, mida ma arvan, siin saalis ka kõik teavad, see nimi oli vist Doodle. Kus inimesed said kirja panna, ma olen siis vaba, siis vaba, ma tegin üle mitme aasta selle Doodle lahti, jesus christ, sa kujuta ette, mis sellest saand on, see oli nii keeruline, ma ei saanud mitte midagi aru. Tohutult olid kellasid vilesid juurde pandud ja siis ma tegin kõik need ilusti, trükisin sinna valmis, mina saan teisipäeval ja noh, teed selle esimese sisse Ütlesid, et sa nüüd edasi ei saa, et maksa raha, siis saad. Mina panin selle peale selle akna kinni, esimene mõte käis peast läbi, et noh, kas ma lähen otsin nüüd lavabli ja põhimõtteliselt teen selle valmis, sest see on mingi ülilihtne pisike jublakas, on ju. Või ma guugeldan, et äkki mõni on teinud ja no loomulikult neid on nagu sadade kaupa, on nagu internet on täis, eks. Pipedrive samasugune näide. Teed täna Pipedrive'i lahti versus, mis ta oli, mingi viis-kuus aastat tagasi, see oli lihtne arusaadav tööriist. Täna sul on vaja mingit eraldi juurutajat ja koolitajat, et sellest aru saada, enamus, enamus ettevõtteid ei vaja seda keerukust, on ju. Ja vot, ja ma arvan, et pigem isegi võib-olla mitte raha, vaid see noh. Implementeerimise ja kasutusele võtmise ja see pool on see, mis tõukab neid. Kuulge, meil ei ole vaja seda jura, meil on vaja ühte pisikest juppi, teeme ise, see on nii lihtne asi, on ju. Ja, aga mis selle käigus sünnib, me oleme viieteist aasta jooksul ju nii palju näinud, kust tulevad edukad start-upid. Üks täiesti tavaline koht on see, et hakkasime sisemist tööriista tegema, endal oli vaja sihukest asja. Stack, võtame, eks ole, maailmanäidete Slacki ja, ja ma ei tea, kas Pipedrive oli ka äkki umbes mingi samasugune asi, ma ei mäletagi. No neid on Eestis ka, eks ole. Et omal oli vaja, tuli jõle hästi välja, ups, pärast tuli välja, et on miljard ettevõte. Et me nüüd, mida rohkem me neid pisikesi jublakaid nagu teeme. Põllumajanduses, meditsiinis, hariduses, ma ei tea, juuksurisalongides, ürituskorralduses, seda noh, me suurendame tõenäosust vaata, et see pime kana leiab tera üles ja midagi tuleb väga hästi välja, et selles mõttes minu meelest on kohutavalt oluline, et kõik triiksid neid jublakaid endale kümnete kaupa kogu aeg valmis.
Aga noh, siit tekib ka nii-öelda siin eelkõnne tegid siin karu ja, ja pulli metafoori, ehk siis, et, et mis siis ikkagi saab üldse erinevates valdkondades, sellepärast et kui tõesti mingite. Ma ei tea, hanketingimuste kokkupanek või, või suvalise tekstiteguga tegemine võttis, võis võtta nädalaid aega, eks, et siis nüüd masina abiga, kui sul on tõesti hästi treenitud masin ja sa ise oled tõesti väga pädev oma valdkonna spetsialist. Noh, küsimus peaks olema tundides, maks võib-olla päev, eks, et, et mingid asjad saaksid tehtud. Ja sellega, selle tulemusena noh, juba ma olen tarkvaraarendusvaldkonnas, meil jääb väga palju inimesi üle. Ehk siis igaüks ei saa olla kui teie nõus, ehk siis meil on vaja tegelikult neid väga häid, kes maksavad väga palju, kelle keskmine palk kindlasti ei ole kolm tuhat, et pigem võib-olla seal seitse tuhat ja rohkem. Et meil on vaja neid ja meil on vaja valdkonnas spetsialiste, kes on siis nii-öelda oma valdkonnas nagu täielikult kurud. Aga ülejäänud, noh, disainerid, kvaliteedikontrollijad, meil on projektid, kus meil jookseb korraga üle kahe tuhande kahesaja testi, testi, kaks tuhat kakssada tükki. Noh, ja see on väike projekt, see ei ole üldse midagi suurt. Et mida me noh, vanasti tegi inimene käis läbi, vaatas, kas kõik väljad töötavad, nupud töötavad nii edasi, onju. Et nüüd noh, robotid, ükskõik mida me loome, robotid kohe automaatselt kontrollivad ja nii edasi, onju. Et, et mis nendest inimestest saab? Kogunud lähevad?
Aga me oleme, kas täna nagu vara ei ole muretseda nagu, see on selline teoreetiline muretsemine minu arust, et võib-olla näidatakse üks päev ajakirjanduses esimest inimest, kes nagu ilmselgelt AI pärast jäi töötuks. Ma ei ole veel. See artikkel
Ma ei ole sellist artiklit veel lihtsalt, ma ei ole näinud sellist artiklit. Ja teine variant on, kas sa oled proovinud näiteks?
Kas sa tead, kui palju oli Viimsi halduse juhatasime kohale kandidaate? Ei tea. Viiskümmend.
Kas sa tead, palju oli, on kandidaate siis, kui sa otsid omale elektriku või ehitajat või koristajat? No ma ei tea. See number on tehniliselt vist suurem kui miinus üks ja väiksem kui üks. Et see ikkagi noh. Tasakaalu küsimus, eks ole, meil on igasuguseid, igasuguseid funktsioone ja rolle ühiskonnas, mis on täitmata ja kõike pea istuma hommikust õhtuni arvuti taga tegema niimoodi ja ütlema, et nad ei ole tähtsad.
See on kunagi oli, sakslased küsisid meie käest, et kuulge, eestlased, teil on nii vinge e-riik, et kui palju avaliku sektori töötajaid te olete pidanud nagu nii-öelda olete kokku hoidnud sellepärast, et teil on nii vinge e-riik. Ja me lähme pilgu maha, ütlesime, et avalik sektor on kasvanud. Sest avaliku sektori töötajana äärmiselt leidlik, et kui ta Maksuametist kinga saab, siis ta läheb ja leiab endale uue koha kuskil siin sektoris.
Ma sellega kunagi, mul oli mingi esitlus, mingi esitlus, ma vaatasin, et inimesed, kes olid, ma arvan, et ma tegin seda umbes aastal kaks tuhat kakskümmend või kaks tuhat üheksateist, et inimesed, kes olid lõpetanud ülikooli nii-öelda mõned aastad enne ülikooli, Ja, ja vaatasin vist selliste vabade töökohtade ametinimetusi, et keda otsitakse, siis sel hetkel, kui need inimesed ülikooli lõpetasid, ei olnud vist umbes mingit pooli nendest ametikohtadest sellise nimetusega olemas, mida neil mõni aasta hiljem, sest nagu kuhu otsiti töötajaid, on ju. Ma arvan, me teeme samasuguse asja, ma olen päriselt ikkagi optimistlik, enne kui ma näen vastupidist, et me teeme samasuguse asja tõenäoliselt uuesti läbi. Tekivad mingid uued ametinimetused, tekivad mingid uued nagu vajadused ja rollid. Ja et, et me kasutame AI-d sellepärast, et noh, senise nagu viie päeva asemel töötada üks maailm, maailma ei huvita, et keegi tahab neli päeva kala püüda, sest konkurents on globaalne. Ja noh, tegelikult lõpuks võidavad need, kes teevad viis päeva tööd või isegi seitse, aga teevad seda kümme või sada või tuhat korda kiiremini, nagu läbi AI, eks. Ja see kõik nõuab noh, et see, mis iganes me teeme, mis iganes maailmas toimub, see selle AI tulemusena mitte ei lähe rahulikumaks ja me ei hakka rohkem kala püüdma. Vaid see läheb kiiremaks, intensiivsemaks ja, ja suuremaks ja sellised asjad alati nõuavad pigem inimese jõudu nagu rohkem. Nüüd eraldi ma tõesti nägin ajakirjanduses juba või kuskil ma nägin mingit uuringut, et, et USA-s teatud erialadel noorte palkamine olevat vähenenud. Selline kahekümne kuni kahekümne viie aastaste inimeste palkamine, mida siis nagu otsejoones seostati AI-ga, et noh, juuniorpositsioonid. Mina mõtlen siin teistmoodi, ma, ja ma mõtlen kahjuks läbi enda näite ja ma mõtlen seda, et mina käin ringi, loen, kuulen ja oma koosolekuid täis päevade korral mõtlen, et mul oleks vaja ennast selle AI värgiga rohkem kurssi viia. Aga ma kahtlustan, et kuskilt tuleb meie organisatsiooni varsti inimene, kes on kursis AI värgiga ja kes teeb nende tööriistadega minu töö nagu ühe tunniga ära, minu päevatöö ühe tunniga ära, on ju. Ja siis on mul probleem, mitte sellel noorel. Ma muretlen palju rohkem endasuguste pärast. Mis oli ka sama arvutite tulekuga, täpselt sama asi.
Aga räägin korra veel muretsemisest, sina nagu tajud ikkagi ajakirjanikuna selliseid, või endise ajakirjanikuna, vabandust, endise ajakirjanikuna, sihukesed nagu ühiskonna nagu toimimise ja muutumise. Hetki nagu paremini, et meil on alati olnud sellised ühised nimetajad, mille puhul me oleme nagu rahvas on koondunud, sama Euroopa Liidu näide või NATO näide või euro ja, ja täna me kurtsime, kurdame, et noh, et näed, soomlaste läheb halvasti, kui soomlastele palvasti läheb meiega halvasti ja. Ja soomlased ise kurdavad, et neil on nälg kadunud, et heaoluühiskond enam ei viitsi, on ju. Meil veel mingi nälg on, eriti veel arvestades meie agressiivset naabrit, et siis me noh, ikkagi kaevame kraave ja valmistume ja nii edasi, on ju, et, et kuidas sul nagu täna tunne on üldse, et kui me vaatame tulevikku. Kas eestlane on ikkagi juba mugavusrahvas või me võiks olla veel näljased?
Paneks kogu rahvale diagnoosi, siis nagu avalikult, publiku ees. Ma arvan, et me oleme, ma küll ei usu, et me saame olla mugavusravas, ma ei näe seda, on ju, et, et esiteks majanduslikult mulle tundub, et meil mingit suurt pidu ei käi, isegi restoranis me ei jaksa käia. Noh, mis mugavusest sa siin räägid, on ju. Teine asi, eks meie kurikuulus geopoliitiline olukord noh, sünnitab teatud selliseid pingeid, vaata, inimesed elavad ikkagi sellisest nagu. Noh, surumise seisundis nagu üks, ükskõik mis põhjustel ja, ja see pinge lõpuks, noh, ta pääseb lõpuks kuskilt välja vaata, et, et ta kas sünnitab mingisugust sellist nagu loobumist või ta sünnitab, et kurat, nii ei saa, nüüd peab midagi ette võtma. Ja, ja ta sünnitab mõlemat, on ju, et mingid inimesed pingeseisundis. Koguvad ennast ja, ja leiavad selle uue sihi, on ju, sest noh, mulle tundub, et kus me Eesti nagu ühiskonnana võib-olla oleme. Et, et mida tähendab minna edasi, millest, edasi millest või noh, et, et me põgenesime vaata üheksakümnendatel, põgenesime Nõukogude Liidust ja, ja kahe tuhandendatel põgenesime üheksakümnendatest, on ju. Siis minule tundub, et me peame täna põgenema aastast kaks tuhat üheksateist. Sellest mingisugusest noh, tervest sellest kümnendist, kui meil läks tegelikult suhteliselt hästi. Kõik need unicornid, millest me räägime, valdavalt said alguse või valmisid seal, on ju. Elu oli ilus, elu oli suhteliselt nagu rahulik ja täna noh, siis tuli Covid, siis tuli Ukraina ja täna me istume ja mulle tundub, et päris paljud inimesed endiselt mõtlevad, et see tuleb, noh, me ootame ära, on ju, et see tuleb nüüd ühel hetkel tagasi. Et see praegu, mis toimub, on ajutine ja kõik, kõik nagu segadused maailmas ja kõik asjad, millest me loeme, et ootame ja varsti tuleb uuesti kaks tuhat üheksateist või kaks tuhat viisteist ja siis jätkub normaalne elu. Ja mulle tundub pisitasa, võib-olla jõuab inimestele kohale, et see ei ole nii, et uus elu tuleb uuesti leiutada, uus elu on midagi muud. Ja võib-olla raskemates tingimustes, aga ta on siiski elu, sellepärast et kui me nüüd ütleme, et ta me nüüd ei tee üldse midagi. Mõtleme, me oleme, Ukraina sada saab kohe viis aastat, enne seda Et põhimõtteliselt meil on selline, ma ei tea, kuus-seitse aastat, kus me mingis mõttes nagu ei ole igaks juhuks eriti midagi teinud.
jälle üks uuring, et kus on maailmas kõige paremini, parem elada ja selle number üks oli Eesti. Ja Singapur oli number kaks ja nii edasi ja vaadad, et ohoo onju, et huvitav, et kas on eestlaste enda poolt välja antud mingi edetabel, eks ei olnud. Ja on mingid asjad, mida me siin Eestis olles ei hinda, et mul on klassivend, kes elab Kolumbias ja, ja ta ütles, et noh, et, et noh, sealsamas Medellini linnas, kus on. Kuulus Esko Barbariteks, et ja tema ütles, et noh, et, et, et see teadmine, et laps läheb ise noh, jalakooli või, või bussiga kooli, et, et.
Esimese klassi laps kusjuures.
Esimese klassi laps juba, et, et, et noh, et me eestlastena ei kujuta ette, et milline väärtus on, on mingil sellisel nähtusel, nähtusel, eks. Või Itaalne, kes tuleb siia ja kurdab, et või noh, ta ei saa enam kodulinnas olla, sellepärast et üle neljakümne kraadi on palavust on ju ja, ja, ja vähemalt siinsama hingata, on ju. Noh, teistpidi peaks talle muidugi ütlema, et noh, tule praegu, on ju, vaata väidlask, mis toimub, on ju, et kas sa siis ka tahad siin olla, on ju, et, et. Aga, aga kuhu ma jutuga nagu jõuda tahtsin, ongi nagu see, et, et mida me pikkasime ikkagi tegema selleks, et kus ma ütlen, et meil ei oleks seda nii-öelda kokkuleppimise tahet või, või, või, või nälga. No kas see sama näide, meil käib ilge vaidluse kemplemine energeetika ümber. Me oleme teinud saateid ka sellest, mida siia Eestisse ikkagi oleks vaja. Lõpuks kõik ütlevad ei tuumajaam, onju. Ja noh, tuumajaam tuleb kümne aasta pärast, eks, noh, mis on nii kaua teeme, on ju. Teistpidi vaatame, et kui haavatavam meile ja kogu meie noh, energeetikasektor, meil on kolm ülekandejaama Eesti peale, kui need saavad pauga ära, noh, polegi mingit elektrit. Et millisest riigi vastupoolu põhimest me räägime ka kõige parema tahtmise juures, kui ikkagi vett kaevust ei tule, kui solk ära ei lähe. Kui kütet ei ole, siis selline rahvas nagu alistub tegelikult nagu päevadega, mitte nagu kuude või aastatega, eks, et teistpidi selle vastu aitaks jälle sellest, kui me tekitaksime väiksed energiasaarekesed, kas või samas Viimsis, meil on viisteist küla, eks, et iga küla saab ise hakkama oma vee, kanalisatsiooni ja, ja soojaga, on ju, et isegi kui kõik majad ei ole soojad, noh vähemalt kogunema, ma ei tea, Viide majja või, või Kuute majja, eks. Aga me saame hakkama ise oma energia tootmisega. Ma olen nõus, aga.
Olles nüüd täna avaliku sektori töötaja, eks ole, juba tervelt mingisugune, ma ei tea, kaheksa kuud, üheksa kuud, midagi sellist. Siis minus nagu võimendub selline, võib-olla see on poliitiline eelistus, ma ei tea, kuidas keegi soovib öelda, aga see mõtteviis, mida ma ikkagi juba olen tükk aega, aga enne seda nagu tabanud. Et see meie ühiskondlik debatt või ma mõtlesin ajakirjandust näiteks ja mida inimesed tahavad ja mida nad ette heidavad, mida nad ootavad, see on kohutavalt riigikeskne. Mul on nagu selline tunne nagu, nagu, nagu me elaksime uuesti mingisuguses noh, plaanimajanduses, et noh, et kui riik ei tee, kui riik ei otsusta, kui riik ei ütle, et siis mitte midagi ei juhtu. Ja mõneti nagu sümptomaatiline näide, see oli tänases, veel siis Postimehes oli tegelikult väga hea materjal, AI koolitaja Armo Tuisk pani kokku mingid stsenaariumid, et nagu AI ja Eesti. Et mismoodi see AI värk siis Eestis võiks nagu areneda, tal oli kas kolm või neli stsenaariumit, kõik jumala hea stsenaariumid, on ju. Aga, aga see oli nagu täielikult keskendunud sellele, et, et noh Et riik, vaat riik peab, riigis on vähe inimesi, riik ei jõua seda teha, me peame valima ühe, riik, riik, riik, riik, riik. Ja siis mul, mul kangastus Markus Villig lihtsalt silma jätta ja mõtles, aga tema on ka olemas ju. Et äkki tal on ka mingi roll selles, et mismoodi see AI nagu Eesti ühiskonnas on või millist kasu me näiteks saame sellest või. Meil on noh, igasugused muud ettevõtjad, meil on haridusasutused, meil on teadlased, meil on kolmanda sektori organisatsioonid, eks ole. Et, et see tähelepanu ja see on õudsalt suunatud nagu sinna, nii valitsus, nii riigikogu president, mis teete, on teil mingi plaan või? Et meie siin lihtsalt istume ja ootame, et noh, et kui teil plaani ei ole, siis te olete jobud. Et see ei ole, mulle ei tundu see okei tegelikult, eriti selles valdkonnas nagu AI, kus ma ütleks, aga mis sinu plaan on, oled sa nagu download'inud selle AI endale ja midagi code'inud valmis või?
Ma arvan, et see ongi nagu ainuke, ainuõige mõtteviis, et niimoodi saabki ainult edasi minna.
Sest inimestel, kes ei ole avalikus sektoris töötanud, ma võin öelda, te ei kujuta ette, kui, kui vähe inimesi seal tegeleb nende asjadega ja kui palju tööd neil on. Et reaalselt, et ei ole mõtet kogu aeg laduda väljastpoolt, et noh, mis teete, davai, davai, davai rohkem, rohkem. Et minu meelest selle asja edasiviimine tulema nüüd kasvõi sedasama AI juurde või energeetika juurde, on ju. See on tegelikult lõpuks meie kõigi asi ja no me ei saa istuda ja kirjutada ainult artikleid, et noh, kuule valitsus, et kus on.
Üks asi, mida ma kadestan, kui ma vaatasin Luksemburgi, et mingi vahepeal ma sain natuke rohkem sinna riiki sisse kaeda. Luksemburg on niisugune riik, kus. Need on pisike punn suurte vahel ja samas olnud Euroopa Liidus ülivõimsad, noh isegi Juncker oli sealt ja nii edasi on ju, et, et kuidas saab olla, et niisugune väike punn on niivõrd rikas. Olles tegelikult ilma maavaradeta ja, ja ilma mingita tohutu kaubandusvõrgu ja sidemeteta ja nii edasi, et kuidas saab olla võimalik. Ja selles riigis on hästi küüned enda poole attitude, mitte halvas mõttes, aga nad saavadki aru sellest, et tegelikult riigid on omavahel globaalses konkurentsis ja peabki tegema noh. Võib-olla mõnikord peab tegema midagi innovaatilist, noh, nende, nende innovatsioon oli näiteks oli see, et nad tegid näo järgi maksustamist, kus oli palju raha ja sa otsustasid, et kuhu teha oma ettevõtte peakontor, siis läksid Luksemburgi juurde, ütlesid, et teate, me oleme mõelnud, et, et noh, võiks siia tuua, aga noh, teil on siin, näete, tulumaks on kakskümmend protsenti või kakskümmend neli protsenti, et üle palju, et. Ja Luksemburg ütles, et oi, aga palju nüüd raha on. Oi, nii palju miljardeid või? No aga mis oleks, kui palju tahaksite maksta? No ma ei tea, no näiteks neli. Oi, selle neli me võtame küll, eks, sest noh, neli protsenti miljardite pealt on, on, on ju väga magus, onju. Ja tulebki välja, et niisugune väike innovatsioon, teed niisugust dünaamilist maksustamist, et näo järgi noh, sulle viis, sulle kümme, sulle kuus, onju. Et noh, niimoodi saatke tegelikult ettevõtte enda juurde või noh, võtame sama Iirimaa näite, onju, kes on üliedukas Euroopa Liidu riik, onju, aga kuidas said üliedukaks? Läksid Ameerika ettevõtete juurde Facebooki ja teiste juurde, ütlesid, et teate, et kui te toote oma peakontorid Euroopa ja peakontorid meie juurde, siis on maksuvaba. Nii, need tõid oma peakontorid ära, siis tuli Euroopa Liit, ütles, et nii ei tohi teha. Mille peale iirlased läksid, meta ja teiste juurde ütlesid kurva näoga, et vabandust, et, et Euroopa Liit ei luba enam meil niimoodi teha, et me peame maksustama hakkama, aga noh, Euroopa Liidu reilite järgi peate makse maksma sinna riigi, kus te olete. Geniaalsed vennad on ju. Täiesti genealised vennad. Ehk siis, mida ma tahan öelda, ongi see, et, et, et me armastame nagu rehepappidest ja krattidest lugeda raamatust, eks, aga, aga tegelikult sihukest rahvuslikku nutikust oleks meile rohkem vaja, võtame samas start-upide näited. See Euroopa Liidu toel me tegime ju siin kaks tuhat üheksateist, kaheksateist, isegi varem, see Funds of Funds ehk siis fondide fond. Euroopa Liit, Eesti, Läti, Leedu valitsused panid raha, et start-up-sektor saaks areneda. Tehti konkurss, et kes seda raha noh, nii-öelda valitseda võib, fondi valitseda, valiti välja kuus fondi. Kõik kuus olid Eestist. Kogemata. Ei noh, mis asja, ega lätlastele, leedukatele tulebki raha ära võtta, on ju, et selles mõttes ongi nagu õige. Aga see on üks hea näide sellest, kuidas nagu sektor nii-öelda võttis nagu jällegi nagu ennast kokku ja noh, tegid õiged liigutused, õiged sammud, eks.
Mu point ongi see, et, et meil peaks olema rohkem sellist ahnust, sellist selles mõttes nagu heas mõttes riiklikku ahnust, et kui me tajume, et kuskil on meie riigil mingi eelis või kuskil on mingi puudujääk, mida me saaksime nagu rahvana, sektorina, mis iganes, suudaksime ära kasutada, siis me peaksime seda tegema.
Ja, ja, ja kuidas sündis Skype, eks ole, või nagu need mingid väga mitmed teised, Huaweis täpselt samamoodi, et läheb eestlane, vaatab, päriselt teete niimoodi seda või, aga miks te niimoodi teete, see on loll ju. Ja siis kõik ütlevad, ei noh, seda on alati niimoodi tehtud, et noh, ma ei tea, mis siis viga on. Ja siis, eks ole, me ütleme, aga teeme niimoodi. On ju palju parem, et, et noh, see on, võib-olla see on ka see ahnuse kirjeldus. No
see on mingi sama üks teema on ju, et mind on siin sarjatud, et Kotkas, et sa räägid siin mingite agentide identiteedist on ju, et, et kuidas me üldse nagu. No siit
on küll poolteist inimest sarjanud.
Majandame, onju, aga näiteks noh, praegu on, lamab maas terve Euroopa jaoks võimalus. Ma jäin teile ühe loo, kujutame ette, meil on üks prantsuslanna, prantslanna vanemat tüüpi tegeleb kudumisega ja tal neid kuob sokke ja väga hästi tuleb välja ja neid sokke on juba viirkondi viisi. Ja siis ta ütleb chatile, et kuule, et tee mulle palun e-pood, et mul on neid virnad, viisi neid sokke, et ma nagu hea meelega noh, müüks nad maha, on ju, et ja chat ütleb, et ei muidugi teen, näed, valmis, et tahad pankkonto ka. LHV vist juba on pannud ülesse selle, et kui sa ütled chat'ile, et tee Euroopasse pangkonto, siis saab valida ka LHV pangkonto vahel, on ju. Nii, lupsti, võtsin LHV pangakonto, nüüd chat ütleb, et kuule, aga see, et see eraisikuna müüd, et see ei ole nagu päris maksuefektiivne, et tegelikult nagu maksuefektiivne oleks teha nagu ettevõtte ka, eks, et kas ma teen sulle ettevõtte ja nüüd sa võtad tšehkile, tee palun mulle ettevõtte ja nüüd võtad enter. Aga kuhu ta teeb selle Euroopa Liidus, selle ettevõtte? Ja mõtle, kui nüüd chat'id, kõik maailma chat'id, sa ütled, ma tahan Euroopa ettevõtet, teeksid selle. Siin
üksi, siin üks võimalus on jah.
Noh, sest meil ju saab automaatselt teha ettevõtte, onju. Et noh, ühesõnaga. Ja vot need on need kohad, miks mina räägin, et kurat, et nagu tegeleme teemaga ja, ja, ja, ja laseme masinatele ehitada noh.
Kaks asja. Ekspordi maagiline jõud on selline asi, millele me vist ka ei oska niimoodi mõelda. Ma käisin iluti ühes asutuses, kus on käibel selline poolsisemine termin, läpakaga tüdruk. Ja, ja nagu mõtle, mõtlevad selle üle, et kuidas nagu läpakaga tüdrukut saaks nagu võimestada, eks. Ja no ütleme, näiteks see võib olla ETSi või mingisugune muu selline marketplace, ühesõnaga, läpakaga tüdruk teeb midagi ja müüb selle maailmale maha. Nüüd, kui selle läpakaga tüdrukuga käive on, ütleme näiteks kümme-viisteist tuhat eurot kuus, mis ei ole maailma mõttes või isegi Euroopa mõttes noh, see ei ole nüüd midagi super erilist. Et see on saavutatav, siis me oleme põhimõtteliselt läpakaga tüdrukust teinud nagu sellise Eesti, kahekordse Eesti palgaga eksportiva unit'i. Ja kui meil on neid sada või tuhat või viis tuhat või kümme tuhat, on ju, siis me oleme tõstnud terve hulga, et kui meil on viis tuhat, siis me oleme tõstnud sellise väikelinna jagu inimesi kahekordse Eesti palga peale, töötades kodust ja tehes seda, mis neile meeldib. Eesti
investeerib iga aasta kümme miljonit eurot e-residentsusesse, mis on umbes siis, need on umbes nelikümmend tuhat ja iga viies ettevõte on e-residente poolt tehtud praegu. Ja nad maksid eelmine aasta maks sada kakskümmend viis miljonit. Ehk siis meie kui maksumaksjad või Eesti kodanikud, olles siis selle projekti nii-öelda kasusaajad või aktsionärid. Noh, me saime vähemalt sada kakskümmend viis miljonit, onju, noh, LHV aktsionärid seda eelmine aasta vähem, onju. Ehk siis me tegime mitte millestki, noh, pakkudes lihtsalt oma keskkonda, me tegime ühe LHV Eestisse juurde. Ja see on alati seesama küsimus jälle, et miks me siia pidama jäime, et noh, et, et iga ärimees noh, armastaks küsida selle peale, et kuulge, et kui me kümne miljoni asemel investeeriks kakskümmend miljonit, et, et noh, kas siis äkki tuleks saja kahekümne viie asemel?
Mulle meeldivad kõige rohkem need uudised, et seda selle trendi jätkudes, kolm punkti on ju, et kui me hakkame siit praegu ma hakkan sõitma kesklinna koju tagasi, aga selle trendi jätkudes ma olen varsti Põhja-Soomes. Kui see trend ikkagi niimoodi edasi jätkub, on ju, aga ma istun praegu, praegu ma istun siin ja selle trendi jätkudes ma ei jõuagi täna koju ja kõik on väga paased. Lihtsalt siia lõppu, meil on pool minutit aega, ma üks päev aastasin midagi oma isikliku tehnoloogia tarbimise kohta, mis mind päris sügavalt šokeeris. Nimelt ma ei mäleta, kuna siis ma viimati guugeldasin. Nüüd tuleb välja, et ma olen täiesti sujuvalt iseendale aru andmata lõpetanud guugeldamise ja viinud selle üle. rääkimisele ja Google on olnud viimased, ma ei tea, viisteist, kakskümmend aastat internetitarbimise, interneti, interneti äri nurgakivi. See on nagu kõige olulisem asi, mida inimesed internetis tegid, oli guugeldamine ja nüüd on üks minusugune, kes täiesti märkamatult mingi viimase kuue kuu jooksul on tõmmanud selle oma elus nulli. Et mõtle, mida see siis tähendab, mida see noh, illustratsioon sellest, mis tuleb ja mis muutub, on mina arvan selles faktis nagu kirjas ja need inimesed on terve saal.
Minu meelest, kui sa siiamaani, kui sa guugeldad, siis sa kohe automaatselt ka niikuinii, et ta pakub sulle kohe vastuse ka. See
ka, aga ma isegi sellega räägin Arvast, täna ma avan oma isikliku chat käpet tee ja ütlen, et kuule, mul on niisugune mure. Ja mind absoluutselt ei huvita, mis seal Google'is toimub. Ehk mina arvan, et üks, üks hiiglane on täna langenud, nii et keegi ei saa arugi ja järgmised on, mitte Google ise, aga ma räägin sellest teenusest. Ja ülejäänud on tulemas ja me istume siin ja aasta aja pärast, kui meid uuesti kutsutakse, jõle põnev oleks näha.
No vot, pisut teistmoodi ettemõte siis täna.
Me avaldasime tagasi tulla lihtsalt. Selline saade, meie aeg on läbi vist, aitäh. Aitäh.
Ettemõte. Roonemaa ja Kotka idupoodkast. Henrik Roonemaa ja Taavi Kotka räägivad igal kolmapäeval sellest, kuidas Eesti tuhat korda suuremaks teha. Ettemõte.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]