Ettemõtte live: Eesti võib seista uue majandushüppe lävel, teeme selle nüüd ära

See on kunagi oli, sakslased küsisid meie käest, et kuulge, eestlased, teil on nii vinge e-riik, et kui palju avaliku sektori töötajaid te olete pidanud nagu nii-öelda olete kokku hoidnud sellepärast, et teil on nii vinge e-riik. Ja me lähme pilgu maha, ütlesime, et avalik sektor on kasvanud. Sest avaliku sektori töötajana äärmiselt leidlik, et kui ta Maksuametist kinga saab, siis ta läheb ja leiab endale uue koha kuskil siin sektoris.

Olles nüüd täna avaliku sektori töötaja, eks ole, juba tervelt mingisugune, ma ei tea, kaheksa kuud, üheksa kuud, midagi sellist. Siis minus nagu võimendub selline, võib-olla see on poliitiline eelistus, ma ei tea, kuidas keegi soovib öelda, aga see mõtteviis, mida ma ikkagi juba olen tükk aega, aga enne seda nagu tabanud. Et see meie ühiskondlik debatt või ma mõtlesin ajakirjandust näiteks ja mida inimesed tahavad ja mida nad ette heidavad, mida nad ootavad, see on kohutavalt riigikeskne. Mul on nagu selline tunne nagu, nagu, nagu me elaksime uuesti mingisuguses noh, plaanimajanduses, et noh, et kui riik ei tee, kui riik ei otsusta, kui riik ei ütle, et siis mitte midagi ei juhtu. Ja mõneti nagu sümptomaatiline näide, see oli tänases, veel siis Postimehes oli tegelikult väga hea materjal, AI koolitaja Armo Tuisk pani kokku mingid stsenaariumid, et nagu AI ja Eesti. Et mismoodi see AI värk siis Eestis võiks nagu areneda, tal oli kas kolm või neli stsenaariumit, kõik jumala hea stsenaariumid, on ju. Aga, aga see oli nagu täielikult keskendunud sellele, et, et noh Et riik, vaat riik peab, riigis on vähe inimesi, riik ei jõua seda teha, me peame valima ühe, riik, riik, riik, riik, riik. Ja siis mul, mul kangastus Markus Villig lihtsalt silma jätta ja mõtles, aga tema on ka olemas ju. Et äkki tal on ka mingi roll selles, et mismoodi see AI nagu Eesti ühiskonnas on või millist kasu me näiteks saame sellest või. Meil on noh, igasugused muud ettevõtjad, meil on haridusasutused, meil on teadlased, meil on kolmanda sektori organisatsioonid, eks ole. Et, et see tähelepanu ja see on õudsalt suunatud nagu sinna, nii valitsus, nii riigikogu president, mis teete, on teil mingi plaan või? Et meie siin lihtsalt istume ja ootame, et noh, et kui teil plaani ei ole, siis te olete jobud. Et see ei ole, mulle ei tundu see okei tegelikult, eriti selles valdkonnas nagu AI, kus ma ütleks, aga mis sinu plaan on, oled sa nagu download'inud selle AI endale ja midagi code'inud valmis või?

Sest inimestel, kes ei ole avalikus sektoris töötanud, ma võin öelda, te ei kujuta ette, kui, kui vähe inimesi seal tegeleb nende asjadega ja kui palju tööd neil on. Et reaalselt, et ei ole mõtet kogu aeg laduda väljastpoolt, et noh, mis teete, davai, davai, davai rohkem, rohkem. Et minu meelest selle asja edasiviimine tulema nüüd kasvõi sedasama AI juurde või energeetika juurde, on ju. See on tegelikult lõpuks meie kõigi asi ja no me ei saa istuda ja kirjutada ainult artikleid, et noh, kuule valitsus, et kus on.