@ ETTEMÕTE // 2024.11.27
delfi_ettemote_0157.mp3
KUUPÄEV
2024-11-27
PIKKUS
47m 17s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Saates arutletakse, miks teatud Eesti teenusteturud on vähese konkurentsiga ja kõrgete hindadega ning kuidas ühistulised mudelid, nagu Tuleva, suudavad turgu raputada. Külaline Tõnu Pekk selgitab, et tehnoloogia, läbipaistvus ja kogukonna kaasamine on võtmetegurid, mis võimaldavad pakkuda klientidele paremaid tingimusi ja murda väljakujunenud monopoolseid tavasid.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Eesti majanduses on aastaid olnud teemaks teatud valdkondades valitsevad kõrged hinnad ja vähene konkurents, näiteks interneti püsiühendus, aga ka pangandus, riided ja muu. Kas selle olukorra muutmine on üldse enam võimalik, küsime tänases Ettemõtte podcastis. Turgu valitsevatel ettevõtetel ei ole muidugi mingit soovi hindu alla tuua ja konkurentsi suurendada, aga miks sellises olukorras ei ole tekkinud uusi pakkujaid ning miks konkurents ei toimi? Mida saaksid teha Eesti ettevõtjad ja kuidas peaks konkurentsi soodustama riik? Tänase podcasti külaline on Tuleva asutaja ja fondijuht Tõnu Pekk, kes hakkas Tulevat tegema just seetõttu, et olemasolevate pensionifondide tasud olid väga kõrged ja tootlused väga madalad ning kõik turuosalised rääkisid nagu ühest suust, et nii peabki olema ja mitte midagi ei ole võimalik teha. Räägime saates sellest, miks ja kuidas oli Tuleval võimalik tsementeerunud turgu raputada ning olukorda tarbijatele palju soodsamaks teha ning kuidas võiks seda saavutada teistes valdkondades, kus Eesti turul on jääaeg. Saatejuhid on Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa.
Mina oskan kindlasti panna näpu peale. Ja need ongi kaks asja, üks on see, et on olemas piisavalt teadlikke inimesi, kes teadsid, palju asjad tegelikult maksavad. Ja ütleme niimoodi, et meil on siiamaani erinevates valdkondades noh, me lepime sellega, et me maksame näiteks, ma ei tea, spordialatsitele sada protsenti või kakssada protsenti juurde, sellepärast, et me ei tea, palju asjad tegelikult maksavad. Ja kuna poodnik ütleb meile, et nad maksavad nii palju, siis me oleme lihtsalt noh, lööme kulpi ja maksame ära, on ju, et me lihtsalt nagu ei leiagi mingit muud varianti, on ju. Et, et siin olid sina, Tõnu ja teised, kes, kes ütlesid, et sorry, et need asjad ei pea maksma nii palju, et ei ole vaja võtta kaks pool protsenti või kolm protsenti vahelt, on ju. Aga teine asi oli jah, seesama tehnoloogia, ehk siis noh, nagu telekomi näitas numbri liikuvus, on ju, et noh, et, et kui sul on asjad liiguvad väga ebamugavalt, sa pead tegema väga palju liigutuse selleks, et. Et oma laenu või oma pensionimakset või, või oma telefoninumbri teise brändi juurde viia, on ju, noh, nii-öelda kunstlikud barjäärid, on ju. Siis sellega saab suurbränd ennast kaitsta. Ja noh, pensionisüsteem tehti niimoodi, et noh, pensionimakset tõesti nagu hästi lihtne oli valida seda, et kas ta laekub nagu. Swedbank'a või SEB-sse või Tulevasse, on ju, noh, üks liigutus ja tehtud, on ju. Mistõttu näiteks Telekom meil oli ka, on. Taanis UK-s olid suured lained, kui tuli OpenTelekom nii-öelda ja noh, Telekomi võrgu väljaehitamine iseenesest on kallis, aga noh, võrku saab ju rentida ja kui sa tegelikult kitad endale virtuaaloperaatori, et noh, ma renditasin Elisa või Tele2-ga käest näiteks võrku, onju. Et maksad sihukest massitasu, siis saaks sinna peale ehitada küll. Ja Deani ja UK nägid seda, et need muutuvad need virtuaalaparaatorid väga ebamugavaks, nad võtavad seal kolm protsenti, viis protsenti turust, on ju. Maksavad oluliselt soodsamat hinda, on ju, ja rikuvad seda seda mängu. Mistõttu Eestis vaikimisi pärast seda, siin korra tehti üks katsetus, on ju, kakskümmend aastat tagasi, eks. Pärast seda minu meelest on vaikimisi kokkulepe telekond, mida vahel ei lase ühtegi virtuaaloperaatorit turule. Ja nüüd, kui riik ei sekku, kui sain otseses mõttes ei teki regulatsiooni või kohustust, et sa pead laskma, siis põhimõtteliselt ei saagi seda veel, seda näiteks valdkonda raputada. Sa