Endine Bolti tippjuht ehitab sõjaväele segamiskindlaid droone

Mõtte podcasti kuulajatele, Taavi Kotka, Henrik Roonemaa on tagasi stuudios, kuna on kolmapäev ja meil on järjekordne külaline ning me oma tänase külalise kohta saame öelda, et ta on, on juba siiamaani olnud huvitav elu. Ta on töötanud Šveitsi pangas, ta on asutanud start-upi. Ta on mitmeid aastaid töötanud Boltis masinõppe ja masinnägemise ja andmeteaduse alal. Ja nüüd ta on väga kuumas valdkonnas idufirma asutamisega tagasi. Ja idufirma tegeleb droonide ja, ja, ja nii palju, kui mina aru saan, siis sellega, et kuidas droonid võiksid näha, ilma et neile oleks midagi ette öeldud või kuidas nad ise mõelda ja navigeerida suudaks, mis kõlab päris õudsana, aga me saame täna saates teada, miks see hea on ja kas see on tõesti võimalik. Ja kuidas seda tehakse, meie tänane külaline on Siim Maivel, tere, Siim. Tere. Tere, Taavi.

kiirelt öeldes siis Lendur.ai tegeleb visuaalse navigeerimise lahenduste väljatöötamisega, mehitamata õhusõidukitele ehk droonidele. Mõte sai alguse selline üheksa kuud tagasi, kui ma olin Boltist tulnud ära, natukene aega maha võtnud. Ja mõelnud, et mida edasi teha. Ma teadsin, et mind väga huvitavad isejuhtivad sõidukid ja, ja robootika, selles valdkonnas ma tahtsin edasi liikuda. Aga kui eelmine aasta oli selline, ütleme, chat GPT aasta tehisintellekti valdkonnas, siis tegelikult, mis veel juhtus, mis võib-olla laiemale üldsusele nii teada ei ole. See oli esimene aasta, kui autonoomne rallidroon võitis maailma parimat droonirallisõitjat ja mitte natukene, vaid päris märkimisväärselt. Ja see oli enamjaolt siis teadustöö, mis oli tehtud Zürichi ülikoolis. Ütleme nii, sellise ralli probleemi lahendamiseks, sa saad teha väga spetsiifilise lahenduse, aga mis seal oli veel väga kihvt, oli see, et neil oli üks teine paber. Kus nad näitasid, et nad suudavad panna drooni lendama läbi metsa nelikümmend kilomeetrit tunnis. Ja kõik see arvutus toimus selle drooni enda peal. Ja siis mulle võib-olla klikkis ära see, et. Boltis olles ka, et kuna Boltil oli, on ju suur meeskond Ukrainas, minu tiimis oli mitu Ukraina inimest, selle. Selle tõttu ma olin niikuinii ennast kursis hoidnud, mis toimub nii-öelda droonide sõjas Ukrainas, mis üldse toimub kaitse sektoris. Ja kui, ma arvan, et paljudel inimestel oli selle Vene sõja algusest peale selline võib-olla natukene meeleheite tunne või sihuke. Et vaenlane on nii suur ja võimas, et, et ükskõik, mis ma teen, et see tundub suhteliselt mõttetu, et niikuinii noh, et, et niisugune jõuetuse tunne oli võib-olla peal. Siis ma arvan, et üheksa kuud tagasi oli esimest korda selline tunne, et, et aga äkki ma ikkagi saan panustada kuidagi, et meile juhtuks samasugused sündmused nagu juhtusid Ukrainas. Ja siis äkki mul on sellised oskused, millega me saame luua nagu eelise. Ja nagu arendada enda võimeid nii palju edasi, et, et, et ütleme, F-35 hävitajaid me endale kunagi ei osta, aga drooniarmee me võime endale küll luua, sest et see on täiesti jõukohane ka rahaliselt. Ja need oskused, kuidas luua masinnägemisi ja rakendusi, neid tootestada ja päriselt ehitada seda, mida vaja on, et seda on aastate jooksul ka kogenud. Kogunenud ja siis sealt see nii-öelda teekond alguse saigi. Ehk et me määratlema siis ennast nii, et me ehitame lahendusi droonidele, et need saaksid lennata ilma GPS-ita ja ilma raadiosideta, sest et põhiline viis, kuidas droonide vastu täna saadakse, on see, et neid segatakse.

erinevad igasugused sensoreid peale panna, ta võib ise oma õhust liikumise kiirust mõõta ja noh, iga. Igasugu asju saab mõõta, eks ole, et, et see, see ei ole ju mingi nii-öelda raketiteadus.