@ ETTEMÕTE // 2024.08.28
delfi_ettemote_0172.mp3
KUUPÄEV
2024-08-28
PIKKUS
43m 43s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Ragnar Sass analüüsib, kuidas Ukraina sõda on kiirendanud droonide ja muu sõjatehnika innovatsiooni pöörase kiirusega. Saates arutletakse Eesti kaitsetööstuse unikaalse võimaluse üle ja tõdetakse, et bürokraatlikud protsessid peavad muutuma kiiremaks, et vastata tänapäevastele lahinguvälja vajadustele.
KÜLALISED
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Kui Eesti HIMARSid kätte saab, ei pruugi nad enam relevantsed olla, ütleb Ragnar Sass podcastis "Ettemõte". Ukrainas areneb sõjatehnika lihtsalt nii pöörase kiirusega edasi. Ukraina sõda on pannud seal nii droonide kui muude elektrooniliste sõjapidamise viiside arengu käima peadpööritava kiirusega ning Eestil on viimane aeg nii sõjaliselt kui äriliselt sellega kaasa minna, ütles Ukraina abistamisega tihedalt seotud ettevõtja Ragnar Sass. Eestil on praegu tema sõnul unikaalne võimalus Ukraina drooniettevõtteid või nende kontoreid siia tuua ning kujundada Eestist kogu maailma kaitsetööstuse keskus. Samuti peaks meie kaitsevägi senisest palju kiiremini droonid oma tegevusse tooma, mitte praegusel kombel paigal istuma. Saatejuhid on Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa.
Kusjuures vesteldes ühe Ukraina militaristiga, doktor tausta ütlesid, et suur probleem on täna kuulipildu, kuulipilduritest, sellepärast et nii-öelda inimestest, kes on kuulipilduja taga. Sest mentaalselt mõjub see halvavalt, et kui sa päevade viisi pead kolmekümneid ja kolmekümneid inimesi lihtsalt maha laskma, et sul on nagu öörekel nagu mentaalselt lähed nagu. Nagu hulluks ära, on ju, et, et seda tööd ei taha teha, et kuna venelased saadavad nagu massi peale. Aga räägime sellest innovatsioonist selle koha pealt just, et noh, sa ütled siin, et sõdur tuleb, võtab, läheb rindele, on ju, noh, siit me jõuame selle minu probleemini, et mis mul juhtus, kui noh, samamoodi, kui sa kuulad inimesi, vaatad, mis toimub. Siis tekib nagu loogiline nagu järeldus, et kuulge, et vahet pole, millised droonid tulevikus on, mis kuju ja, ja suurusega, eks, aga neid käib neid lennutama, ehk siis, et sul on vaja oskusi, et sul on vaja rahvale arendada oskus. Et saab samamoodi, kui me oskame autot juhtida, et me oskame droone droonidega lennata, et see on niisugune nagu noh, tundub nagu niisugune. Noh, nagu see üks asi, mis saab teha praegu ära, ilma et me nagu midagi peaksime väga nagu investeerima või kulutama ja nii edasi, onju. Ja ma noh, jagasin seda ootust ja soovi Kaitseministeeriumiga, Kaitseväega ja vastus oli tegelikult noh, väga selge, et kuna me täpselt ikkagi ei tea, mismoodi droonid hakkavad tulevikus meil seal sõja juures lolli mängima, et siis me praegu sellega ei tegele, et noh, et, et me põhimõtteliselt ei, ei ole mõtet seda võimekust nagu välja töötada. Mis noh, muidugi kõlab nagu niisugune, et umbes, et jälle on kindralid, kes valmistuvad eelmiseks ajaks, onju, et mitte nagu selleks, mis nagu, nagu järgmisena tuleb, et. Et niisugune innovatsioon, et ühesõnaga meil on vaja mingit ikkagi, et sõjaväes ikkagi nii ei käi, et tuleb, sõdur võtab drooni, läheb sellega, teeb midagi, et meil on ikkagi, meil on mingi. Erinevad üksused toimivad koos, erinevad ahelad toimivad koos ja see vajab mingit doktriini ja ühesõnaga mingi, et noh, tohutu teadus peaks nagu enne käima ja siis ütled, et mis asja, et. Sõdur tuleb hommikul, võtab drooni, läheb sellega rindele, vaatab, mis toimub. Teeb paugu ära, annab tagasisidet, on ju, noh, põhimõtteliselt Jaotasandil, noh, mitte rühma, isegi, võib-olla isegi rühmatasandil on ju, et noh, et, et mitte see, et, et kuskil on mingid nagu ohvitserid, kes on siis välja majutanud mingid protsessid, mingid Linuxid, mingid reeglid, on ju. Et ühesõnaga, Ukraina mitte nagu ei innoveeri ainult, ma saan aru tehnikalt, vaid, vaid innoveerib ka ikkagi seda metoodikat üldse, mismoodi innovatsioon toimuda saab, sellistes tingimustes.