@ ETTEMÕTE // 2024.08.14
delfi_ettemote_0174.mp3
KUUPÄEV
2024-08-14
PIKKUS
77m 36s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Arvamusfestivalil salvestatud saates analüüsivad Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa Eesti idusektori ja majanduse praegust madalseisu. Arutletakse tehisintellekti haipi, kaitsetööstuse kitsaskohtade ning vajaduse üle teha ühiskonnas ebapopulaarseid, kuid majandust edasiviivaid reforme.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Baltimaade jõukaim piirkond on Vilniuse ümbrus, Eestis on majandus langenud rohkem kui kaks aastat järjest, ettevõtjatel on tuju maas ja valitsus tõstab hoogsalt makse. Kust tuleb Eesti majandusele see uus hingamine, mis meid jälle kadestamisväärselt kiireks ja nupukaks riigiks teeks? Tänane Ettemõte podcast on salvestus tänavuselt Arvamusfestivalit, kus saatejuhid Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa vestlesid Telia Digitarkuse alal traditsiooniliselt Eesti idufirmadest, majandusest ning ülemaailmse tehnoloogiavaldkonna seisust. Seekordse saate teemad: * Panet42 raskustega on jälle kerkinud küsimus, kas idufirmad on vaid miraaž. Mis seis valdkonnas on? * Miks on kaitsetööstuse arendamine hea, kuid keskmisest veelgi riskantsem mõte ja kuidas meie enda kaitseministeerium sellele kaikaid kodaratesse loobib * Kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus meid tõsiselt ähvardab Baltikumi kõige nõrgemaks lüliks muutumine? * Kes ja kuidas peaks tegema Eestis ära mõned valusad, kuid rahaliselt vajalikud reformid? * Kas tehisintellekt, virtuaalreaalsus, krüpto, CO2-kvootide äri ja mitmed muud paljulubavad tehnoloogiad on osutunud valestartideks? * Kuidas tuua tagasi olukord, kus mõned andekad inimesed garaažis suudaksid maailma muuta?
Nii, tere kõigile. Me alustame, kell on saanud kuus ja natukene peale, Taavi Kotka,
Henrik Roonemaa.
Taavi Kotka.
Bännid, Henrik Raunemaa. Henrik on täna ajakirjanik, kes on arutelu juht ja osaleb arutelus, nagu te näete, siis on. Pole tähtsam. Ega
ma olen, selles mõttes mul ongi kaks rolli, ma olen arutelu juht ja ma osalen. Jah. Ehk mind on kaks ja sind on üks. Aga meil on pealtvaatajaid palju ja pealtvaatajate hulgas hetk tagasi oli ka, keegi ta eelmisel aastal ei olnud valge ja karvane ja sinu oma.
Jaa, näed seal kivi peal, murdja.
See on kõige nunnum koer, keda ma olen täna näinud.
Ilmselgelt.
Kas, kas see oli sinu otsus või mõne lapse otsus, et tuleb võtta koer? Meil näiteks oli lapse otsus.
Ütleme niimoodi, et minu lapsed käisid mul neli aastat peale. Ja kui ikkagi olla ärekindel oma soovides, siis lõpuks isa murdub. Et ma murdusin.
Kas pojale või
tütrele? Alguses pojale aga tundub, et tütrele.
Meil oli samamoodi, et tütar tuli, üks päev ütles, et me võtame koera, kõik ütlesid ja, ja. Ja siis läks umbes aasta mööda ja siis meil oli koer. Et see käib niimoodi, oled
rahul? Mina ei saa väga kobiseda, sellepärast, et noh, pere ei saa alati neid vabandust, et ma pean tööl olema ja nii edasi, onju, et ilmselgelt ikkagi see täna see koormus on langenud abikaasale ja lastele, et jah.
Ja nad on rahul.
Ma ju seda rahul on, aga ütleme nii, et tuleb toimetada.
Okei, võtmeküsimus, kas koer võib magada voodis?
Ei.
Veel? Seal on kõik, kõik koeraomanikud, kellel on kauem olnud koer kui mul. Kõik küsisid mu käest, kas su koer käib diivanil? Ei. Kas ta võib magada voodis? Ei. Meie koer on diivanifaasi nagu saavutanud. Aga kõik ütlevad mulle, et voodifaas tuleb ka ja mina ütlen endiselt ei.
Kui sa panid tähele siis sellele, kui ma ütlesin ei, siis see haugatus tuli selle koera käest.
Olgu, meil on juhtunud midagi, mida me väga tihti kindlasti sellise põhjalikuse astmega ei tee, nagu me oleme teinud täna. Me oleme valmistanud ette. Ja siin on umbes kümme lauset ja võib-olla me jõuame nende kümne lausega kuhugi ja meiega on ka meie iga-aastane kuulus sinine mikrofon. Mida ma suurima heameelega viskan kõigile, kes tõstavad käe püsti, tahavad sõna sekka öelda, vaielda, täpsustada, parandada, iga aasta on ikkagi seda juhtunud, on ju. Jaa. Mul on siin esimesena kirjas, et me peaks rääkima, et mis siis aasta jooksul on toimunud ja, ja võib-olla idufirmade valdkonnas, aga see on selline kurb arutelu, et. Suhteliselt, ma arvan, nii rasket aastat Eesti idufirmadele ei olegi olnud, et me peame alustama siin sõnadega nagu downroundid ja võib-olla isegi saame sõna pettus mainida või vähemasti põhjendamatult liigne optimism. Aga oleneb, on ju, üks või viiega teiseni. Ja, ja perspektiivist võime rääkida, aga noh, tegelikult. Ütleme nii, et majanduse tasuta raha otsa lõppemine, nagu Peeter Koppel ütleks, on ikkagi inimestel, on mõistuse koju toonud, mulle tundub ja iga särava mõtte peale raha ei anta.
No ütleme nii, et kas on toonud, et hetked lähevad jälle intressid alla, on ju, et.
Mõistus läheb jälle.
Mõistus läheb jälle käest ära, eks, aga, aga jah, et ma arvan, et me mõne aasta tagasi siin rääkisime, et start-up'idel on raske. Siis me tollel hetkel, ma ütleks siis kaks tuhat kakskümmend kolm august veel ei tajunud, et kui raske see tegelikult see aasta oli, et ka Eestis oli näiteks fonde eelmisel aastal, kes ei teinud aasta jooksul mitte ühtegi investeeringut. Ja kujutage ette, et te olete nüüd raha taastav ettevõte või tahate raha kaasata ja, ja mitte keegi ei noh, ei tahagi raha anda või pole valmis raha andma, eks, et. Et sellel aastal iseenesest on juba pilt parem. Ehk siis kellelgi vähe ikkagi business'it on, kes suudab näidata, et tal on unikaalne tehnoloogia või, või veel parem, et sul on ikkagi maksvad kliendid. Et nende jaoks ikkagi täna juba mingid rahakotid on avanenud, et, et see, mis oli eelmisel aastal, oli ikkagi šokeeriv. Sa mainisin siin downround'e ja pettust. Start-up investeeringud on üririskantsed investeeringud, nad on kõige riskantsemad investeeringud üldse, sa põhimõtteliselt pead juba ette mõtlema sellega, et kui ma panen start-up'i raha. Siis ütleme, õige oleks mõelda, ma jään sellest ilma. Ja on olemas noh kümme, kakskümmend protsenti tõenäosust, et sa ei jää ilma, et sa pead midagi tagasi. Et seda on, et jah, ta võib olla üliedukas, üliõnnelik ja nii edasi ja, ja panid kõigil hetkel Transferwise'i või Bolti või Veriffi, kõik on maru vahva, on ju, et õige. Aga ma ütleks nii, et noh. Üks kümnest on väga hea sagedus, üks sajast on tõenäoline, mis tegelikult nagu statistiliselt nagu läheb nagu hästi start-up'ide koha pealt. Ehk siis see, mis Eestis on juhtunud siiamaani, et meil on nagu väga hästi olnud start-up'idega. Et see aeg nüüd hakkab alusalt kätte maksma, et me nägime siin Hollandi ettevõtet investeerimas Eesti ettevõttesse nelikümmend miljonit ja jääd, jäämas sellest kõigest ilma, eks. Me nägime download'e sellistes ettevõtetes, kus noh, sa vaatad, et noh, kurat, et business'it küll, onju, et robotid vuravad tänavate peale ja nii edasi, onju. Aga tegelikult tuleb välja, et kapital on otsas ja selleks, et jätkata, on vaja võtta nagu uut kapitali sisse. Aga uus kapital tuleb sisse ainult juhul, kui kõik, kes varasemalt investeerisid, mängitakse nii-öelda marginaalseks, onju. Ehk siis me näeme seda, kuidas inimesed kaotavad raha. Noh, värskem uudis on, Planet4-kaks on ju eelmisest nädalast, eks, et, et see on selles valdkonnas normaalne, et sa jääd sellest rahast ilma. Lihtsalt meil on olnud niisugune helesiline unistus siin Eestis, et meil ongi ainult Skype'id ja Transferwise'id ja Boltid, ehk siis meil ongi ainult hästi kogu aeg, ei ole. Ja ma veelkord ütlen, et kes teil soovitab investeerida kuhugi start-up'idesse, mõelge enne kolm korda või kümme korda, ehk siis, et need on kõige riskantsemaid investeeringud. Ja kahjuks praegu siis nii-öelda majandustulemustega me näeme, et need ka realiseeruvad, eks, et siiamaani muidu pole väga realiseerunud.
Ja ma just hakkasin mõtlema, et kas. Et kas see aeg on nagu läbi või, kas nii saab öelda või, et, et oligi mingisugune kümme aastat, kus raha ei maksnud midagi ja kõik said nagu. Noh, sa siis mujal ei teeninud lihtsalt, eks ole, et sa pidid panema nendesse säravatesse ettevõtetesse raha, kui sa üldse tahtsid midagi teenida, kas olid suur või väike, noh, et kõik panid. Ja, ja nüüd väga pikalt ju ikkagi, no mina ei usu, et need nüüd nii alla intressimära lähevad ja keegi tundub, et ei usu, et, et nagu miinusaeg nagu tagasi tuleks, on ju, et kas see noh. Oligi mingi vahepealne anomaalia siis või, et ja maailma mõttes ma ei usu seda, eks, sest noh, Intel tehti riskikapitaliga ja Microsoft ja Apple ja noh, kõik tehti, on ju. Ja küllap tehakse edasi. Aga, aga mida ma arvan, ma võin küsida, et kas see, see Eesti ime oligi lihtsalt selline ajutine kümneaastane ime, mida soodustas nagu see, see nagu nullintress, on ju. Ja edaspidi me peame hakkama välja töötama nagu reaalselt mingisuguseid globaalseid suuri ettevõtteid, millel on unikaalne tehnoloogia, mitte lihtsalt konverdima exceli.com'iks.
Ma ütleks niimoodi, et see nullintress Eesti startup investeeringuid väga palju ei mõjutanud. Sest Eesti startup investeeringud tulevad ikkagi jäämiselt venture capitalist ehk siis nagu fondidest, mis on kokku pandud nagu noh, a la Euroopa raha pluss erinevad perekondade, suurte perekondade, Põhjamaa perekondade rahad, Eesti investorite rahad ja nii edasi, et noh, sellest keegi laenu ei võtnud, et hakata venture capitali tegema, eks. Et, et ma arvan, see nullintress ei olnud teema, mis oli Eestis küll suur hurraa või haip, oli see, et kuna järjest juhtus palju häid asju. Noh, a la Wise oli väga hea asi, Skype oli väga hea asi, Bolt on väga hea asi, eks, et. Siis tekkis nagu tunne, et kõik, mida eestlased puudutavad, et see muutubki kullaks. Ja selle koha pealt on kindlasti kainus. Ja me käisime just hiljuti Eesti start-up'ide, nii-öelda kreem, kreemiga käisime Leedus. Kus siis kohtasid Leedu kõige paremad tegijad, Läti kõige paremad tegijad. No Lätist oli küll ainult üks, noh, seal väga palju kõvaja ei ole. Kas see
oli see terviseasi või?
Ei, see oli Pinterest. Aga
Lätist ju.
Jah, aga Pinterest oli, et ja siis olid eestlased. Ja täna ikkagi jätkuvalt, kui me siin tegime Viller Harakasega saadet, et private equity raha ehk siis sihukene nagu vana maailma raha. Liigub praegu Leedu suunas, siis venture capitali ehk siis nii-öelda innovatsiooni raha on jätkuvalt ikkagi eestlaste käes. Et siin nagu väga palju muutunud ei ole ja lihtsalt need fondihaldurid, fondijuhid on ka targemad, on konservatiivsemad. Ja noh, kindlasti see mõjutab ka, ütleme nii, et noh paljalt või pelgalt nagu Powerfondiga ikkagi raha enam ei saa. Aasta, kaks tagasi veel sai.
Ma ei tea, ma arvan, et võiks sellest Planetist natukene rääkida, kas ma mäletan õigesti summat suurusjärgus sada miljonit? Mida, mis sinna on sisse laenatud või? Ma ei tea, keegi parandage meid, minu meelest oli mingi selline.
Kokku on siin ennast rohkem läinud kui sadamini, aga me ei, ma ei tahaks sind tõtti, aga on.
Aga on ju raha, siis sa ütled, et ei saa.
Ei, selles mõttes nagu Planet on nagu selles mõttes natukene teine asi, et Planet müüs ju laenutoodet. Ehk siis nad müüsid seda, et annab meile tagatiseta laenu, me maksame sulle kaheksateist protsenti või viisteist. Ja ma ei tea,
ma annanud laenutooteks nimetada seda, või ta võidi optimistlikult. Ei no selles
mõttes, kui sa täna võtad, ostad Bigbanka või LHV või, või Inpanga võlakirja, sul on samamoodi, et Vaata ühed või minu, mis mulle nüüd kutsutakse on ju, et sul on viieks aastaks ja antakse protsent on kümme kuni kaksteist vist on selles suurusjärgus on ju, et kui läheb hästi, ettevõte püsib, siis on maksavad ilusti ära. Ma just endal LHV-ga just lõppes periood praegu. Et ja kui ei lähe hästi, siis oled ilmad, alati ei ole, on ju, et nagu juhtus selle Šveitsi pangaga eelmisel aastal. Nimi on ju meelest läinud küll, aga.
Jah, neil ei olnud raha.
Jah, jah, ei, selles mõttes, on järks ongi see, et, et seal on üks, see võlatoode ongi selline, et noh, et, et a la mingid omanikud saavad raha ikkagi tagasi. Aga just, et need ühe omaniku, need ei saa või, noh, et, et seal on nagu väikene nons.
Aga ei, ma mõtlen, kas me siis nagu saame kuidagi vaadata seda Eesti startup, mis nagu, mis see seis on, et uued ideed, noh. Kõik
head ideed, millel on olemas korralik arusaam, kuidas nad teevad raha. Kuidas nad ehitavad oma meeskonna, kõik need ideed jätkuvalt kuulatakse ära ja kui sa leiad selle õige match'i ja sul on tõesti ette näha ka, et kas see raha tulema hakkab, need saavad rahastused. Fondid on jätkuvalt rahast punnis, et raha on tegelikult rohkem kui ideid praegu.
Aga teistpidi, kas see exit'i turg on ka olemas või noh, me nagu ootame, et noh, lõpuks peaks, eks ole ju, see start-up kuhugi siis nagu kuskil lõpetama ja see raha peaks koju tagasi tulema. Et, et nagu üks suur osa probleemist oli see, et see kukkus täitsa ära. Et noh, sa istud oma ja ootame siia maailma, kuidas politbörsile läheks. Ja nad ütlevad kogu aeg, et noh, umbes tingimused ei ole praegu soodsad, et no lähme, lähme, lähme, küllap nad lähevad kunagi, on ju. Aga enne kui see, ma arvan, et Eesti vajaks hädasti praegu noh, mõnda väga mõnusat Kui sa vaatad täna Markusele
otsa ja lähed, lähed Markusega lõunale või ma ei tea, vaatad, mis ma ütlen, üldse räägib ja on. Siis see tõenäosus, et Bolt läheb järgmise kaheksateist kuu jooksul börsile, on märgatavalt suurem kui ütleme sama küsimus aasta tagasi. Et kui nad ütlesid aasta tagasi, et nad kaks tuhat kakskümmend viis lähevad börsile, siis noh, olles ise ka Bolti aktsionär, ma olen nagu noh, tore on, kui lähete. Täna ma täitsa usun, et Boltil läheb hästi, Bolt kasvab. On väga valus konkurent Uberil ja nii edasi, ehk siis ma arvan, et see tegelikult muudab päris palju, sellepärast et Bolti spill-over tuleb kindlasti suurem Eestis, kui oli Skype'i või Wise'i spill-over. Ehk siis ma arvan, valuation on kõrgem, esiteks, aga teine on see, et.
Sõna on rahvast ka rohkem.
Rahvast on rohkem ja see kapital on rohkem nagu Eestlaste käes. Et, et selles mõttes nagu mina väga ootan sellest, mis sealt tuleb. Ja pluss on see, et neid, kes võib-olla said nagu noh, teenise teema esimese raha, kas Skype'i või Wise'iga, said natuke kõrvetada, on ju. Siis nad seda, seda, mis sealt nüüd poldist tuleb, et siis nad kuskavad seda nagu targemini turu peale panna, et. Et kindlasti noh, see on, ma arvan, üks suuremaid ootusi, mis meil on täna.
Aga kas sa oskad välja tuua mingisuguseid valdkondi, et kus täna nagu paljulubavaid start-up'e tehakse, no meil on oma, meil on kirjas, me hakkame rääkima, eks ole, mingitest valdkondadest võib-olla nagu süvitsi. Noh, me näeme, et siin militaris midagi tehakse, eks ole, ja, ja võib-olla keegi teeb mingit deep-tech'i asja ja et kas need on muutunud, et kas. Mul on ka endal tunne, et see on kuidagi keeru, astme võrra võib-olla keerulisemaks läinud, kui ta siin viis-kuus
No me tegime ju, eestlased tegid ju Saasi. Kas teedi ettevõtteid? Ei no meil on
siin hea öelda, et lihtne on ju, et noh, teie ise. Aga, aga noh, siiski võrreldes mingite müjonitega kusagil, eks ole, mida sa pead kinni püüdma, on, on see lihtne?
See on üks huvitav väljakutse, et kindlasti, mis täna Euroopas muutub ja mis on lähiajal hype, on defense. Kõik, mis on kaitsega seotud. Kaitsetööstusesse, venture capital ei tahtnud minna, sellepärast et väga paljudel fondidel on nii-öelda baaspõhimõtted, et noh, on. A la, kui sa paned fondi kokku, võtad investorite käest raha sisse, on ju, sa ütled nagu mingid lubadused, et ma loodan, et ma kasvatan teie raha kolm korda, neli korda, viis korda. Aga ma muuhulgas luban seda, et teie raha, mitte kunagi ma ei investeeri näiteks mängutööstusesse või gambling'usse või Venemaale või sa paned mingid piirid. Ja üks, mis oli alati ka noh piiridest sees, oli see, et, et teie raha ei kasutata inimeste hävitamiseks või noh ütleme saala, militaarlahendustesse me raha ei pane. Et see oli väga palju, väga suur piiraja ja ütleme niimoodi, et noh, Milremitel ja teistel oli nagu ikka suhteliselt raske nagu venture cap'idele raha saada, sellepärast et noh. Fondi vanakir ütleb, et tead, sul on isegi noh, väga potentsiaalikas start-up, isegi ise paneks, on ju, aga näed, mul fondi reilid ei luba, ma ei tohi militaari panna, defense on out, nii. Et see on hakanud muutuma just sellepärast, mis toimub loomulikult Ukrainas, mis toimub ümbruses. Teine küsimus, mis selle kaastulepanu, on selles, et noh, ma ise näiteks olen ka ühte Eesti drooni ettevõttesse investeerinud ja investeerisin juba aastaid tagasi ja tundub väga potentsiaalikas. Aga nüüd, kui ma vaatan seda, kus me täna oleme Eestiga, siis mul on ikkagi see küsimus, et oota, stopp. Et Ukrainas drooniettevõtteid on sadu. Vaata pilte, nad teevad droone, nagu sa ütlesid, plastikmassest torudest kuni nagu kartongini, onju. No see on
otseses mõttes jah, see ei olegi nali, vaid nii ongi,
onju. Ma isegi tean, et tehakse ehitusvahust näiteks, et ehitusvahust, noh lastakse raam kokku, onju. Seda on
hästi suur selline noh, nagu me, meil on selline romantiseeritud ettekujtus, eks ole, IT-startup'ist, et tüübid garaažis usivad midagi, onju, endal habe ei kasva veel. Aga vot, et see, nagu see kõik mingil määral nagu toimubki seal, on ju, turg on olemas, ostjad on olemas, katsetada kohe saab.
Kõik,
kõik nagu kogu, kogu selline ökosüsteem.
Ja ma just mõtlen, et ma võtame. Halb
nimetada ökosüsteemiks.
Üks väga lahe trooni startup on Grattworks, on ju, nad teevad Eestis innovatsiooni. On selleks, et seda testida. Noh, samas Ukraina rindele, siis ta rindel tõstetakse ära, siis tuleb välja, et mingi sagedusmoodul töötab halvasti, et venelased suudavad selle maha suruda näiteks, onju ja nii edasi, onju. Nonii, tulin jälle tagasi kogu see infoahel, mis jõuab sealt rindelt tagasi nagu Eestisse ja uuesti sinna. See on nii ebaefektiivne, et tekib nagu tunne, et sorry, aga meil ei ole mitte mingit lootust. Et selles mõttes, kui sa täna investeerid seltsi valdkonda, mille nagu tulemust saaks kohe testida rindel, siis me oleme juba eos nende kaotaja positsioonil. Mistõttu näiteks noh, tahaks kiita siin Rainer Sassi, kes viib autosid Ukrainasse juba mitmendat aastat, on ju. Kes on loonud endale võrgustiku ja kogemuse sellega, et ta tõesti tunneb seda seltskonda, teab mismoodi neid vahendeid sealsamas turu peal kasutatakse. Ja noh, täna ka otsib raha ja tõstab raha selleks, et investeerida nendesse ettevõtetesse, et, et selles mõttes nagu tundub, et pigem kui me räägime difensist, peaks liikuma sinna. Sest siin on üks suur mure veel, et endale ootamatult ma sattusin sellel aastal olukorda, kus, noh kus sa mõtled nagu. Okei, meie ei ole sõdas, mida meie eestlastena saame täna teha Ukraina jaoks? A, anna raha, anneta. Ja tõesti noh, oleme teinud, oleme andnud. Anname veel, et nii peabki tegema. Aga mis me saame teha enda kaitsevõime parandamiseks, parandamiseks? Okei, see, et ma võimestan Ukrainat ja Ukraina nii-öelda teeb meie eest töö ära, see on üks asi, aga mida me teha saame? Mida saan teha mina kui tavakodanik? Ja noh mõtled välja, et issand jumal, et noh, et, et ma nagu reservis onju, et mingid oskused võiksid olla, onju, et noh, ma olen neljakümne viie aastane. Keskmine mees seal kaevikus on ka neljakümne viie aastane umbes, onju, et noh. Iseenesest selle automaadiga võiks ju ringi sibada veel, onju, aga ilmselgelt nagu omadest drooni juhtimise oskusi, et noh, et ma olen drooniga määratavalt efektiivsem ja võimsam kui, kui see, et ma olen seal püssiga, onju. Nii, okei, mina saan drooniga hakkama, aga ma kindlasti ei saa hakkama FBV drooniga, ehk siis selle drooniga, millega lendatakse prillid peas on ju, et mis on nüüd rallidroon on ju. Et see on, tahab erikoolitust, saada erioskusi, seda ma ei oska, okei, ma õpin selle ära. Ja siis oli see küsimus, et noh, et ma ise õpin, aga äkki tahab keegi veel õppida, on ju. Panin Facebooki küsitluse, et kes tahaks veel õppida. Kahekümne tunniga tuli üle viiesaja soovi. Et õpiks ka ära, et noh, et vähemalt mingi oskus olemas, on ju. Ja mis tundub jumalooogiline, sellepärast et noh, kui läheb, ütleme sõjaks, siis sõjal on, ajal on mingid võimekused. Kes oskab autot juhtida, asi püsti. Aa kuule, ole hea, meil on vaja nüüd näed seda masinat saada sinna või seda tolla, vahet pole, et noh, kas sa õppisid kunagi sõitma Moskvitšiga või, või Lexusega. Sõjatingimustes on vaja sõita, sõidad, on ju. Drooniga on sama lugu, vahet pole, kas ta on nagu nii suur või nii suur. Nupud tegelikult, juhtpult on sama, oskad ühega lennata, oskad teisega ka lennata. Ehk siis, kui me kõik õpetame selle oskuse, nõutame endale selgeks, mitte kõik, aga ta on mingi värav osa. Meil on vähemalt, me oleme valmis, et ühel hetkel, kui mingi jama peaks minema, vähemalt noh, ütleme nii, et tähendab samamoodi, juhiload on olemas, mul on drooniline oskus olemas, ma veel ei tea, mis tingimustel seda vaja läheb, aga ma oskan lennata, kui vaja on, onju. Noh, ma olen mõistlik jutt, läksin selle kaitseministeeriumisse, et kuulge, et, et ma ise suudan õpetada türkuid oma koolis, on ju, aga et kui laiemalt seda teha, et noh, et paneks projekti kokku, õpetame ära, on ju. Mis te arvate, mis aasta tuli? Me peame mõtlema selle üle. Et me ei ole veel otsustanud, kuidas ikkagi see droonivärk Eesti militaar nagu süsteemi sisse pannakse. Jees, ma ütlen, te nagu võta Twitter lahti ja vaata, mis ukrainlased teevad, on ju, et noh, et, et nagu ei saa minna mööda külge maha, see oskus, et inimestel on olemas oskus. Ei no jaa, aga ikka nii ei saa, et me peame ikkagi planeerima seda värki ja nii edasi. Jeesus Christ, on ju, nagu vennad leiutavad rindel. Kaevikus droone ise ehitavad, on ju, tead, ma võtate siis mingeid plaane välja, on ju, et noh, et, et ühesõnaga, et see asi läks vett vedama ja vot sinnasamasse kahte läheb ka meie kaitsetööstus. Ehk siis, Milrem ehitas aastaid neid maismaa roboteid, on ju, et. Ja ma olin Milremi nõukogus, mitu aastat ja, ja üli raske on nagu müüa toodet, et näed, hollandlastele ütel, et teate. Ise sõitma mööda maad, see isesõitvad robotid on tulevik. Et ostke, noh, paned kurat sinna kuulipilduja peale, ütled, et sinna suunas kõik, mis liigutab, saab tina, on ju. Noh, jumala äge. Holland küsib, et oma kaitsevägi ostis või? Ei ostnud. No mida sa müüd niimoodi onju, ehk siis nagu me ei ole nagu aru saanud, et, et ja ma arvan, et see ongi nagu üks võtmekoht, mida me nagu start-up'idega peame nägema, on see, et, et see. Ökosüsteem ei ole enam nii-öelda individuaalne, et sa võid nagu mingeid sõna otseses mõttes pasteedi ettevõtteid teha niimoodi, et noh, et. Noh, progen kodus valmis ja panen interneti ülesse, vaatan, kas meie klient tuleb või ei tule, onju. Et noh, et, et selles mõttes see konkurents on jäänud nii suureks, et kui me ise ei hakka tegelema sellega, et me anname nag Siis ta Ukraina ettevõttega ei ole absoluutselt mitte mingil juhul konkurentsivõimeline, pole võimalik. Ei saa.
Ja ma arvan, et võib-olla meil on väga palju neid military ettevõtteid, mis on ka võib-olla loomatu, aga mida luuakse ja mida tabab seesama probleem, me oleme teinud üle kümne aasta sinuga saadet iga nädal. Mina ütlen küll, nii palju, kui meil on käinud neid military tech'i ettevõtteid aastate jooksul. Nad on kõik, nad on kõik rääkinud täpselt sama juttu ja põhimõtteliselt on see kõige raskem valdkond, kus start-up'i teha. Kõik müügid on üliaeglased, sest kliente on sul põhimõtteliselt noh, enam-vähem ühte tüüpi, eks ole, on eri riikidest, aga noh, tegemist on armeega. Kõik on sellised, nagu sina kirjeldasid, et noh, pole, ma ei tea, pole mõelnud, ei tea, pole arengukavas sees, ei tea, mis kontseptsioon ette näeb. Noh, et, et sa müüd ja müüd ja müüd aastaid, sul tuleb enne jõud ja raha otsa ja elu ka otsa, on ju, võib-olla endal. Sa jääd vanaks ja sured ära ja nad ikka ei noh, pole seda uut jubinat sinna. Ei no ma
lugesin, lugesin hiljuti, siin oli, me oleme vist Delfis selle saatega on ju, et oli mingi Ekspressi artikkel, mis oli äge, et. Et olid nende soomukite tellimine, et Eesti pakkus, et teeme ise soomukeid, et noh, võtame soomlaste käest selle BASi litsentsi. Ise keevitame kokku, on ju kurat, kui raske see on, on ju, me teeme suuri laebu, on ju, et mis see soomukusi kokku keevitada on, on ju. Pluss kogu oskustega jääb siia. Et paneme erinevad kontserniettevõtted kokku sinna ja, ja, ja teeme sihukse oma soomuki, oskusteave, raha, kõik jääb siia. Ei kurat, peab ikka mõtlema, see litsents on ikka vist kallis ja nii edasi, mõtle, mõtle, mõtleme, nii. Nüüd tuleb välja, et kogu soomikute hange on, tuleb Türgist. Miks? Kiire on. Kurat. Kui mingi asi võtab aega kümme aastat. Sa täna ei tea otsust, vaid ei toome otsuse, siis see võtab kümme aastat pluss üks päev. Eks, ja vot see on nagu asi, millest nagu, nagu mõnes valdkonnas tahaks nagu natukene ka ikkagi vastu pead anda, on ju, et noh.
Ja aga neid valdkondi on palju, aga ma arvan, et selle, selle Minitari kokkuvõtteks, et ma saan nagu täitsa aru, et kõik on väga elevil, et kui vähemasti Kaja Kallase valitsus, ma, ma ei tea, lubas või, või, või kirjutas alla või mingisse seisu jõudis see kaitseinvesteeringute fondi loomine, on ju. Kui mingisse valdkonda majanduses raha nii-öelda tasuta sisse antakse, noh, siis tõenäoliselt seal valdkonnas midagi juhtub, on ju. Ja ma oleks ka rõõmus, kui ma selles valdkonnas tegeleks, aga, aga mulle tundub, et me võib-olla võtsime seda liiga lihtsa ja liiga kuidagi iseenesestmõistetavana. Et noh, paneme sisse, ma ei tea, sada miljonit, viissada miljonit, miljardi, et, et noh, seal kindlasti. Saadab seda edu, sest see valdkond maailmas on väga suure tähelepanu all. Ma ei ole selles üldse, ma arvan, et see on väga-väga raske valdkond, kus midagi saavutada, kõigil nendel põhjustel, mis sa rääkisid ja tõenäoliselt mõnel veel.
Jah, see ongi see ja, ja minu meelest nagu Markus Villig ja kes siin veel seda hästi, hästi on vedanud, on teinud nagu väga õige lobitöö. Ehk siis see fond, mis kokku pandi nüüd. Et see ei olnud ainult raha, et sellega koos kaasnes ka see lubadus, et Kaitsevägi minu meelest arendab välja enda sees mingi võimekuse, kes hakkab testima siis neid asju, mis sealt nagu välja peab üldse tulla ja no ma olen enam küll kindel, et noh, kaheksakümmend protsenti on sellest võib-olla kräppe tuleb nagu öelda, et ei, nii ei saa, et. Türklastel on kümme korda parem asi, on ju, et olemas. Aga võib-olla
puht nagu rahalisest seisukohast on jumala okei mõte osta neid soomulikke Türgist ja võtta see kaitse, ma ei tea, tööstuse investseeringute fond ja kütta see kõik kuhugi Ukrainasse. Ja sest seal tundub, et käib nagu see tegevus, noh, see on parem koht lihtsalt. Et iseenesest ju vahet pole, kas me keevitame neid ise või, või meie raha teenib kuskil mujal raha tulevikus, ma ei tea, loodame, et sõda saab läbi. Loodame, et need ettevõtted seal, noh, on täna palju paremas. Neil on edumaa, on ju, v Et kui me võtame sealt raha ja ostame Türgist soomukeid, no mis see vahet on? Aga
ma mõtlengi, et kui me räägime ikkagi oma innovatsioonist ka, siis tähtis on see, et me ikkagi teeme, et isegi kui see ei ole piisavalt hea või on fail, on ju. Noh, ühesõnaga mitte midagi tegemine on igal juhul tagasiminek. Et, et sellepärast see fond tuleb juba, et see on isegi juba hästi. Ma
saan aru, aga ma tahtsin lihtsalt jõuda nagu selle laiema pildini, vaata, et meil on noh, et tundub, et raha nagu Eestis on, eks ole, no üritasime Aafrikasse saata sada milli. Võib-olla läks täitsa kehvasti sellega, aga see mõte on ju õige, me ei pea igat jumala asja nagu Eestis tegema, me ei pea igat raketi ja soomukit ja. Ja mingisugust uut imejooki või mida iganes nagu uut arvutit Eestis tegema. Vaid, et me võime seda ju teha nagu sellesama raha kuskil välismaal.
Nii kaua kui. No kui,
kui kasumid tulevad tagasi koju, siis aga ma ei tee seda ikkagi ju endiselt piisavalt palju, mina arvan. Või meil on ikkagi noh, selline kodus istumise ja siin tegemise ja, ja siin üksteiselt nagu inseneride ülepalkamise mäng, noh, käib endiselt nagu edasi. Ja võib-olla ei peaks käima.
Ühesõnaga, kallis publik, see on nüüd see koht, kus me räägime sellest, et kõik on perses. Et ühesõnaga, ma ei tea, kes teist meie püsikuulajad on, aga me vaatasime see kolmapäeva koos, siis Ville Harakaga vaatasime sinna otsa, et. Et mis siis Eesti majandusega on või eraldades Leedu majandusega ja nentisime, et ikkagi pekis, noh. See, et me SKP per capita oleme Leedust ammu maas, seda me teame. Me teame muidugi selle juures seda, et leedukad olid vanad kavalpead. Ehk siis ma just räägin ka, onju, et SKP per capita on teatavasti matemaatiline tehe. SKP jagatud rahvaarvuga, mis matemaatikast midagi teab, on see, et noh, et, et kui sa ütled niimoodi, et noh, võtame mingi näite, sada jagatud kümnega on kümme. Et sa võid saada SKP per kapitalt suuremaks sellega, et sa teed sajast kakssada ja jagad kümnega, nüüd on kakskümmend, on ju. Aga võib teha ka niimoodi, et sada jagatud viiega on ka kakskümmend. Et majandus tegelikult ei suurenenud, aga kui osa inimesi saada Miirimaale. Rahvaarv väheneb nagu kolmandiku võrra, on ju, siis SKP per capita suurem. Ja see oli Leedu võimas tulek eelmisel kümnendil. Ja tükk aega see uinutas meid, sest me arvasime, et noh, ongi, et noh, ise ka, et nad on peaaegu kuuevarbalised on ju, seda, et nad on ikkagi.
Aga meie saatsime ka sada tuhat inimest vähemalt ära.
No Eesti rahvaarv ikkagi pärast üheksakümnendate seda kukkumist, me tulime ühe koma viie pealt ühe koma kahe peale, see rahvaarv on ikka stabiilselt sama. Leedukate tulid kolme poole pealt kahe koma seitsme peale on ju, et see on ikkagi rats kukkumine on ju, et noh, et, et seal, seal on korralikult on ju. Pluss, mis vahe oli see, et pärast kah tuhat neljateistkümnendalt Valgevenest tulid nupukad valgevenelased nii-öelda nende asemele, keda ukrainlased või leedukad ära saatsid, siis sinna, sinna lääne poole, on ju, et. Et selles mõttes nagu ja leedukad toimetavad praegu ära hästi väga agressiivselt ja noh, oligi üks fakt, on see, et see suur raha nii-öelda see investeerimisraha. Private equity raha on liikunud, selle osakaal on liikunud rohkem nagu Leetu. Mitte enam ei ole siinpoolne, kus meie oleme. Ja see tekitab tunde, et me olemegi nagu maha jäänud, majandus langeb, inflatsioon.
No ma arvan, et nagu, ma arvan, et keskmine inimene ikkagi nagu ei lähe hommikul välja ja ei hakka meid Leeduga võrdlema, seda teadmist ei ole. Aga ma arvan, ta võrdleb seda sellega, et noh, mis ajakirjanduses kirjutatakse, mis tuju on, kas toimub midagi ägedat ja uut, kas kuhugi, ma ei tea, ehitatakse midagi. Kuidas mu palk on, kui kallis on, ma ei tea, toidupoes käia. Palju pandi topsi eest maksma, palju tagasi saad ja kõik need asjad tekitavad, eks ole, sulle kokku nagu ming No mina oleks oodanud ikkagi kolmikvõitu, aga okei. No ühesõnaga, et, et läheb nagu halvasti. Ja ma muidugi
ühe asja peaks selle enda jaoks välja ütlema, et majanduse koondnumbrid. Haalab, kui palju meie ettevõtted suudavad käivet teha ja nii edasi, onju. Et majanduse koond, numbrid iseenesest kasvavad, et see on nagu positiivne, aga kui jah, mingeid võrdusi panna siin, vaata inflatsiooni ja nii edasi, siis läheb nagu halvasti. Ja siis me hakkasime vaidlema Henrikuga, et milles on probleem. Et kas võib-olla see probleem, et mida juba Ericsson Pärn tähendas eestlaste puhul, et me olemegi nagu laisad. Või noh, mugavad, et kui härrasmees ikkagi ehitas oma, oma majale põranda, siis eestlane ikkagi oli muldpõrandaga kahekümne sajandi alguseni välja, on ju, et noh, et mis sellest puid põrandast ikka sinna ehitada. Mitte
väga ammu veel rahvusvahelise statistika, vähemalt Euroopa statistikas, Eesti oli vist kas ikka väga tipus. Aga ka muldpõrandatega eluruumide osakaal kõigist eluruumidest Eestis, me olime väga korralikul tasemel. Ei
no ühesõnaga, aga milleks ehitada endale puidpõrand, kui sa muldpõrandaga onju, et noh, et ühesõnaga, et kas me oleme jõudnud nagu mingisse olukorda, et meil on selle kolmekümne aastaga see võitjate põlvkond? Noh, kus olid Jüri Mõis ja kõik teised, kes tegid siin Hansapanka ja kõik teise, et see võitjate põlvkond on võtnud sihukese investeerimisvaatenurga ja mis seal ikka punnitada, on ju, et raha juba on ka nagu, eks, on ju. Raha on piisavalt ka, et lastele jagub, on ju, noh, et a la, et noh, et ei ole seda nagu ahnust, et noh, et, et, et meil ei ole sellist ahnust, et noh. Sada milli oli, võtaks veel sada milli, on ju, et või võtaks veel sada milli, on ju, et noh, et kuskil on ju see piir, et noh, et kus on nagu piisav ja küllaldane, on ju, et. Et äkki me olemegi rahvusena selline, kes ühel hetkel ütleb, et. Paar korda aastas käin täis ja, ja ongi hea, on ju, et, et, et ühesõnaga, et, et kas me oleme nagu lihtsalt mingil, noh, ma ei tea, hetkedes pausis või vahefaasis. Kus me otsime nagu uut tulemist, põlvkonda vaheline üleminek, vanad astuvad eest ära, uued tulevad asemele, on ju. Või me olemegi nagu mugavustsoonis? Et ma ei tea, me ei pea seda vist praegu vastama siin, me peame, aga
muidugi peame. Ma arvan, et me muidugi kutsume inimesed kokku, küsime küsimusi, nemad ka ei vasta ju. Me peame ikkagi ise vastama. Mina arvan, me oleme kuskil vahes, ma, ma arvan, et täpselt nii ongi, nagu sa ütlesid, et me, et teatud osa. Et teatud osa nagu äridest ja, ja inimestest, kes teevad ettevõtteid Eestis, on seda kogu aeg ühtemoodi teinud, on ju, ja see üks mood on meid nagu super hästi edasi viinud. Või nad seda ühtemoodi on nagu palju, et no. On ka taburetide tegemine Soome ja Rootsi ettevõtetele ja, ja millegi sinna müümine ja, et meil see, see suund on ikkagi sinna Skandinaaviasse ju väga palju olnud, on ju, noh, väga ammu juba. Nad on meid aidanud, me oleme kultuuriliselt lähedal, paljud me räägime isegi keelt, eks ole, kogu aeg nagu toimetanud. Ja siis need vaesed, noh, lätlased ka ja leedukad, on ju, nemad on siis pidanud suhtlema nende õudsate poolakatega ja. Ja mingisuguseid rahvusvaheliste kontsernide ja mingeid igavaid kontoreid endale nagu tooma maale.
Mul olid Poola investorid kunagi, jumal okeid
tüüpi. No vot, näed jah, aga noh, et ma, mina küsin keskmise ettevõtja käest Eestis, et mitu Poola kontakti sul on, ei ole palju. Soomest, Rootsist ta läheb märkmiku lahti, annab sulle kohe numbreid, on ju. Ma ei usu, et ta kuskilt Poola, Saksa, ma ei tea, Kesk-Euroopa suunast midagi annaks ja ma olen täitsa kindel, et Läti ja Leedu annavad. Ja võib-olla veel noh, vanasti Venemaa, Villar tõi ka näiteid, on ju, Venemaa, Valgevene suunal, et mis täna on nagu raskendatud. Aga ma arvan, et mingid tüübid on teinud seda ühtemoodi äri Eestis täpselt selle tasemeni, kus me praegu, ütleme praegu me enam ei ole, aga me olime, ütleme siin enne covidit või kuskilt see nagu sai otsa. Ja nüüd nad peavad hakkama tegema tegelikult põhimõtteliselt teistm Tasemele ja, ja see on raske, see on nagu, mida vanemaks sa saad, noh, seda raskem on endale öelda, et ma pean nagu umbes kõik selle, mis ma olen teinud, ma pean selle uuesti leiutama. Ma pean mingid uued kontaktid leidma, uued inimesed, uued kultuurid, kõik on uus, on ju, uued juriidilised mingisugused noh, kõik keskkonnad ja kõik asjad. Et ma arvan, et see on raske. Ja, ja, ja seetõttu ma kardan, et selles olukorras või sellises nõutuses, kus me nagu praegu oleme, et noh, justkui nagu ega halvasti ka otseselt ju ei lähe, no me ei ole otseselt pankrotis, on ju. Aga, et seda järgmist hüpet. Maksin kohvi
eest viis euri. Et aga ma arvan, et siin läheb nüüd aega.
Enne kui see, see vahe nagu nüüd tagasi tehakse. Et leedukad ja lätlased on olnud sunnitud seda Euroopa suunda võib-olla ajama laiemalt kui meie. Ja nad täna võtavad sealt siis, ma arvan, nii-öelda dividende välja. Ja meil läheb aega, meil lihtsalt läheb aega, enne kui me uuesti jõuame sellele tahtmisele, et ärkad hommikul üles ja teeks nüüd midagi ägedat.
Ma tean, millal see moment tuleb.
Kaks tuhat kolmkümmend kolm.
Ei, see on hoopis teistmoodi defineeritud. See on see hetk, kui Läti läheb meist mööda.
Siis on ikkagi,
siis on ikkagi taevas langenud, võrgu langenud maa peale. Vot, siis
me hakkame sellest veel rohkem kirjutama, on ju, siis me tuleme sinuga, räägime, et näed, isegi Läti on nüüd nagu. Kui Läti
läheb mööda, siis hakkan isegi mina tööd tegema.
Ma ei usu, absoluutselt, siis see on protsess, me seedime seda, ma arvan, kümme aastat. Seedime seda ühiskonnana, et me. Et Lätl läks
mööda meist kümme aastat?
Ei, ei, see juhtub võib-olla, ma ei tea, kuna see, aga seda, kus me täna oleme.
Okei, okei, nii.
Ühesõnaga, järgmised kümme aastat, ma arvan, on meil suhteliselt. Ma olen pessimist ka, aga ma arvan, me ikkagi mõtleme siin oma eksistentsi üle sügavamalt ja see kestab kauem.
Siis ma tegin just nüüd otsuse, et ma hakkan.
Sa tahad lätlastest mööda
jõuma? Ei, ma tahan säilitada meie edumaad.
Ainuisikuliselt, lätlaste. Kõik peame
valmastama. Nii, võtame järgmise teema.
Me ei olegi, me arame, me peame seda edasi minema. Sellepärast, et see, ma, ma arvan, me ikkagi peame nagu esitama siis küsimuse, et kui palju halvemini on nõus eestlane elama. Selleks, et sellest tänasest olukorrast välja tulla. Seda oli siin üks põnev uuring, millest sa tahtsid rääkida ja kus. Et mis on nagu need eestlaste väärtused täna? Kui ma vaatan ajakirjandust, siis nende inimeste, nende ajakirjanike hulgas. Mitte väga harva kirjutavad, et näe, igavene siga teenis kasumit, raisk. Et see minu jaoks on murettekitav, et seda on suhteliselt nagu palju ja see sentiment ei ole hea. Ja sinna kõrvale neid, neid lugusid, kus kirjutatakse, et, et korraga, et A, me peame tohutult kärpima ja B, kõik need valdkonnad peavad kõvasti raha juurde saama. Või muidu, et seda on nagu väga-väga palju ja ma, ma arvan, et me oleme mingisuguses olukorras, kus me ei ole nõus kärpima mitte kusagilt. Välja arvatud, kui me leiame mõne ettevõtja võib-olla kuskilt või kelle, meile tundub, et on liiga palju raha. Aga me oleme mingi vastandlik eesmärkidega nagu kohas, kus me tegelikult peaksime noh, investeerima või tegema mingeid valusaid otsuseid täna. Selleks, et me ei langeks Lätist tahapoole või oleksime kuskil heas kohas. Aga ma arvan, me ei ole valmis selleks ühiskonnana.
Küsimus ongi see, et meil on päris huvitavalt, ma tuleks selle uuringu juurde tagasi, mis seal siin vihjasid, aga, aga lihtsalt, et nagu saada aru sellest ülesande püstitusest on ju, et. Me tegime palju reforme ära omal ajal sellepärast, et meil oli mingi eesmärk. No toome mingi näide. Riigieelarve peal olema tasakaalus, sellepärast me tahtsime saada eurot. Me ei saa eurot, kui meil ei ole seda noh, alla kaks protsenti seda, seda piir ja nii edasi, on ju, et noh, ühesõnaga, et, et meil olid mingid poliitikud, mingid kokkuhooneid, reeglid, mingid käitumisreeglid tulenesid sellepärast, et me muidu ei saa sellest latist üle ja sellepärast me peame tegema nii või naa. Noh ala, kaotame ära surmanuhtluse, muidu ei saa Euroopa liitu. See oli Euroopa Liidu üks baustingimusi, surmanuht, siis peate lahti saama, siis saate, okei, no tšik, enam pole, nii, valmis, on ju. Nii, rahandus tasakaalus, okei, olemas, on ju. Ja niimoodi läksime, kusjuures Leedu, Läti näiteks ei saanud alguses hakkama nende Euroopa Liidu ja NATO nõuetega. Aga kuna Eesti oli noh, kõik ära teinud, siis on neile ka saanud ei öelda. Eurotsooniga ei olnud niimoodi ja sellepärast oligi see, et Eesti läks eurotsooni enne, kui, kui nemad tulid, eks on ju, sest me saime neid slaidest üle, sest meil olid väga sellised eesmär Nüüd meil seda enam ei ole, keegi ei ütle meile, et kuulge, tehke nüüd nii või naa, on ju, et, et siis on noh, hea või halb, on ju, okei, mingi krediidireiting on kuskil mingi A pluss, A pluss on ju noh. Kokkuvõttes see vist väga kedagi huvitas, noh, ütleme niimoodi, et kui me räägime täna riigieelarve tasakaalust. No meil on kaks valdkonda, meil on sotsiaal ja tervishoid, mis tegelikult need on kõige rohkem ja ütleme ausalt, noh, ütleme. Kui me tahame seda ikkagi seda jätkusuutlikult tasakaalu, siis tuleks teha seesama küsimuse, läbi arutada, mida Henrik just vihjas. Et a la, kes on nõus surema? Et noh, praegu tervishoiu on hoida neil nii heaks, et me suudame hoida ikkagi inimeste elus veel viimased kuud päris pikalt. Et kui teeks samade reilite alusel, mis oli, või samade põhimõtetega, mis olid paari aastat tagasi, et noh, kui on minek, siis on ikka noh. Minek, et me mingi hetk tõmbame nagu juhtme välja, et enam ei maksa, onju. Et kas me oleme valmis selliseks otsuseks, otsuseks või ei ole, eks. No tõenäoliselt ei ole, onju. Täpselt sama näide on, ütleme, ärme nii drastilist näidet too, toome siin lihtsama näite. Eestis on üle saja viiekümne gümnaasiumi. Eesti haridussüsteemi jaoks oleks vaja sada gümnaasiumit. Kolmandik oleks vaja ära kärpida, käsi püsti, kes on vabatahtlikult valmis võtma selle ülesande minna ja kärpida gümnaasiumi. Meil läks mingi Läänemaa kooli sulgemisega, läks suhteliselt hapuks siin juba on ju, et noh, et meil on viiskümmend vaja ära võtta. Samas see viiskümmend teeb meie riigile iga aasta kümneid miljonid ebaefektiivsed, no ma ei saa öelda kahjumit, aga ütleme niimoodi, et, et ilma seleta oleks parem. Täpselt samasugune reform tuleks teha nagu tehti KOV-idega, et meil oli ilge hunnik KOV. Öeldi, et kui me panete kokkule pilgiks jamaks, noh pandi kokku ära, tuli välja, et veel ainult väga palju jamaks. Eks, aga mingi sääs toimus, onju, et samamoodi saaks nagu nagu koolidega. Ja loomulikult ükski poliitik ega ametnik sellist asja ei tee, sellepärast sa pead ikka olema püsti loll, et sa hakkad nagu poliitikuna koole sulgema, sellepärast et sorry, aga noh, kes siis minu poolt hääletab, et noh. Sa tahad olla poliitik, sa pead olema nagu Urmas Paet. Sa ei tee mitte midagi muud kui ainult pressiteateid pühapäeviti, eks. Et pühapäeval uudiseid ei ole, siis kõik kirjutavad minust tõenäoliselt, ma olen tubli. Aga muidu ma ei tea, ühtegi otsust sellepärast, et kui sa midagi ei otsusta, siis ei saa keegi öelda, et sa midagi valesti tegid. Ta on siiamaani üks populaarsemad poliitikud, vaata track record'it, mitte midagi. Noh, ma ei ole mingi Juhan Partsi fänn, onju, või, või Krista Michali fänn, onju, aga on track record'is midagi on, onju, et noh, et, et okei, Partsil on mingi Auvära jaam, mis ei ole vist väga hea asi, aga, aga see selleks. No ühesõnaga, ja ametnik ei ole sama, ega ametnik ka ei taha kinga saada, onju, ametnik ei ole nõuskaasalist reformi tegema, sellepärast et kui ma noh. Panen väga häälekalt neid koole kinni, rahvas karjub poliitiku peale, poliitikul on vaja süüdlast, kes on süüdi? Ametnik, noh ja lendab on ju, võtame Marika Priske väga hea näide on ju, et kingad punkstid. Et ja nüüd on küsimus, et kuidas me ikkagi nüüd, ühesõnaga, me saame nagu majanduslikult eestlastena aru, et parem koolisüsteem säästaks meile kümneid miljoneid või sada miljoneid aastas. Aga me ei ole valmis seda tegema, sellepärast et mitte keegi ei ole nõus reformi tegema, samas oleks nagu rahvana ikkagi vajalik, on ju. Ja ei tööta, ei toimi. Et noh, sul peabki olema mingi entusiast, nagu Arto Aas ministrina vist oli, ma õigesti mäletaks Marek Helm oli toona vist rahandusministeeriumi ametnik, kes tegid, tegeles selle KOV-i reformiga, on ju. Et meil oleks samamoodi nüüd nagu nende, neid inimesi, kes oleksid valmis seda ära tegema. Aga sa tead, et su karjäär on läbi. Ja mina ei saa aru, et miks me ei saa näiteks sellistes keeruliste reformide puhul, mida võib-olla aastas üks või kaks üldse meie riigi peale, mis aastas, see kokkuvõttes sa teed seda reformi mingi neli-viis aastat onju. Et miks me ei saa teha niimoodi, et, et kui mingi reformi tulemusena näiteks säästame sada milli. Et me anname viis milli ära neile, kes seda tegid. Jah, te ei saa enam riigisektoris tööta, sest te olete põlu all ja te olete vastikud, saate meedias peksta ja nii edasi. Aga ma annan teile viis milli selle eest, et sada milli jäi üle. Noh, ettevõttes on see normaalne, mingi vend tuleb sisse, ütleb, tead, boss, mul on mega hea toode. Teeme sihukese toote, et see hakkab meil sada milli tooma. Ja teed ära ja tõigi sisse. Noh, siis maksad hea meelega, viis miili sellele vennale on ju, okei, Nokia maksab tuhat eurot.
Rahvalased ei maksa midagi.
Jah, aga noh, eest teistmoodi veidi on ju, see tegelikult on avalik. Nokia innovatsiooni osakonnas, kui sa tegid kunagi Nokias, tegid mingi leiutise, millest oli mingi ilge, ma ei tea, usimängu näiteks on ju, siis said innovatsiooni boonuts, said tuhat eurot. Nokia pani miljardeid tonni, aga noh, sa said tonni. Aga ikka parem kui Eestis. Et ühesõnaga, et me peaksime, mu jutu point on, on see. Väga
huvitav pood, ma kohe huvi kuulan, kus sa nüüd jõuad.
Ei, ei, mu point on see, et me ei tohiks, et me kunagi selleks, et saavutada mingid eesmärgid, kunagi me olime nagu valmis. Jürgen Ligi suutis kahekümne nelja tunniga tõsta käibemaksu, mäletate kunagi kaheksateist protsenti, mäletate jah? Jah, tõstis kahekümne peale, kahekümne tunniga. Kui muidu seadust ei saa teha nagu aastaga, on ju, siis kahekümne tunniga sai pups tõstetud ära, maks on ju, mingit küsimust ei olnud. Miks, sest meil oli kaks tuhat kaheksa, kaks tuhat üheksakümmend napikas, et me ei tule selle eurotsooni noh tingimusega, muidu me ei tule välja, me peame ära tegema selle. Ja see oli vähemalt, see õigustas kõike. Ehk siis, et noh, et, et mis ma tahan öelda, on see, et, et, et me peaksime tagasi saama kuidagi endale selle mõtteviisi. Iga pool seda rakendada ei saa, aga ütleme, oletame, et meil on mingi kaks, kolm sellist nagu riiklikult väga suurt asja, mis meil on pekkis, noh, meil on täna tervisekassa pekkis. Noh, pikas perspektiivis on sellega hapu. Meil on kooldega pekkis, noh, kahjumid on ju, et võiks olla parem, et on mingid reformid, mille puhul me seda defineerime ära, et teate. Kui saate kolme aastaga tehtud, siis teie boonusfond on sihuke, saate viie aastaga on sihuke, noh, väiksem kindlasti, onju. Mida kaugemale läheb, seda väiksemaks läheb, onju, et.
Kas ma saan nagu õigesti aru, et see idee oleks maksta kolm kuni viis milli mõnele inimesele?
Ei, ei, see ei ole mõni, see on tegelikult kokkuvõttes tähendab mingi paarikümmend.
Okei, paarikümnele inimesele, kes teevad midagi, mida rahvas ja poliitikud mingil juhul ei taha, et teha.
Aga need paarkümmend
inimest siis nagu saavad need juhtnöörid, mida, et mis need ebapopulaarsed otsused on, saavad sinu käest.
Ei, ei, ei. Kust nad tulevad? Haridusministeerium on täna ära defineerinud selle, et Eesti haridussüsteem vajab üheksakümmend kuus gümnaasiumit. Meil on sada viiskümmend kuus gümnaasiumit. Nii, see on ära defineeritud, see on valmis, paigas, nii. Kuidas see kuuskümmend kinni läheb?
Okei, aga
siis.
Aga me peaks siis ka defineerima, et inimene ei tohi ja ma ei tea, mida saada ravimeid rohkem kui kolm kuud järjest.
No lähme teistpidi. Sinu ravikindlustus on sõltuvuses näiteks sinu elustiili käitumisest. Ole paks, maksad rohkem. Ei noh, ma tõin praegu, see, need on nagu pastakas välja imetud nagu, nagu näitada, onju, aga, aga saate pointist aru. Meil on probleem, täna me ütleme, et me selle probleemiga ei tegele, me lükkame selle probleemi edasi. Lükkame selle probleemi kuskile, noh, eks järgmised poliitikud tegelevad. Noh, a la gümnaasiumivõrk ei vasta meie vajadustele, aga keegi ei tegele. Lükkame edasi, iga aasta maksame, meie maksame, kes see maksab sinna? Venemaa maksab, ei maksa, meie maksame. Nii, maksa, maksa, maksa, maksa, maksa, maksa, noh, ja see ei muutu. Ehk siis on nagu noh, ütleme, et ettevõttes on halb, ettevõttes läheb pankrotti, vahetakse juid välja, tehakse mingi muutus, on ju, ja noh, läheb. Ise võib juhtuda, et see muutus toob, toob veel halvema situatsiooni korraks vähemalt, on ju, aga vähemalt tuleb mingi muutus. Meil ei ole praegu muutust, meil on letargia.
Kunagi küsiti mu käest, et, et kas seal kogu sellel e-riigindusel on noh, midagi halba ka selle juures on, et meil nagu vägevad digiteenused on ja me arend Ma ei olnud eriti kunagi mõelnud, aga üks, üks, üks suhteliselt kindel asi, mille peale ma tulin, on see, et kui sa ei ela Tallinnas või Viimsis või kuskil, on ju. Nad elavad kuskil suhteliselt kaugel tõmbekeskusest äkki isegi. Kui sa lähed, Paide on tõmbekeskus, ma olen täitsa kindel, kuskil ministeerium on ära defineerinud.
Mis siin tõmbab? Tuult.
Meie sinuga oleme tõmmanud siia sada inimest kokku. Kui sa lähed hommikul välja, onju, siis sul on iga päev natukene vähem Eesti riiki sinu ümber, eks. Et no midagi pannakse kinni, midagi pannakse kinni, pangaautomaat kolib ära, kool pannakse kinni, politsei kolib ära, see kolib ära, mingisugune asutus digiteeritakse, kolib ära.
Räägid see või?
Ja seda, ma lihtsalt ütlen, et see on valijaskonna, meil on ikkagi demokraatia, inimene läheb valima. Ta, ta ei hääleta elu sees selle poolt, et pange jah, rohkem kinni, seda tellimust ei ole. Arenenud maailma lahendus sellele on võtulaenu SKP vastu või no protsendina SKP-st on ju, ja see suureneb. Meil on sinna minna küll, ma garanteerin sulle, et kui me ei lähe, kui sina ei saa Eesti riigi ainuvalitsejaks oma ideedega, on ju, võib-olla mõni paar sinu sõpra ka. Et, et siis me, siis me ei lähe sinna, sest et sellele lihtsalt ei ole tellimust. Ja, ja me läheme täiesti kindlasti seda, laename rohkem, tõstame rohkem makse nagu rada. Sest see tundub hetkel nagu ainuvõimalik viis üldse midagi teha. Ja lõpuks me hakkame tõstma makse ka astmeliselt ja mitte nii, et kes on maks, maksab rohkem, vaid kellel on raha, see maksab rohkem, sest kõik teised seda teevad. Ja see, see on täiesti selge rada, kus me, millele me oleme asunud. Sellepärast, et mitte kedagi ei saa kolm tundi, kolm kuud varem ära tappa, kui ravim on olemas, mis siis, et see ravim on väga kallis ja see ongi inimlikult raske küsimus. Mina ka ei ütle, et me peaksime seda tegema,
on ju. Sest me nagu kõikidel lastel ikka ei anna selle ravimit ja nii edasi, on ju, aga meie kui ettemõttesaate, meil on, meie nagu püsimus ongi see, mida me siis peame otsima, me peame otsima nagu alternatiivseid viise. Ja selles mõttes ma olen sinuga nõus, et, et kui me räägime seda, et kõiki otsuseid tehakse nii nagu ma siin kirjeldasin, et näed, et maksame kõik reformid kinni, nii edasi, teeme boonusfondid, värgid-särgid. Niimoodi ei saa riiki juhtida, sest seal tekib väga lihtsalt see ahvatus, et ma keerangi mingi käki kokku, et siis noh, mõni aasta hiljem hakkan lappima või noh, hakkan parandama seda asja, on ju, et noh, et. Et nagu meil siin oli siin RMK puhul, on ju, et, et oli vaja nagu luurajat selleks, et saaks RMK korda, on ju, et aga Aga et, et ühesõnaga, ma tahan öelda, et mingid reformid, mingid üksikud asjad, mis on nagu väga kallid ja nagu ma ütlen, kus on väga konkreetselt aru saada, et kui me saaksime nüüd selle muudatuse tehtud, siis nagu päriselt läheb paremaks. Et vaata nende kohtade peale, ma ütlen, et võib-olla aastas on neid noh, üks, kolme aasta peale kaks. Et kui me nagu need kohad saaksime nagu muutusesse, siis see oleks nagu märjata suurem nagu tulu riigile kui näiteks, ma ei tea, automaks. Ja kui sa hakkad mõtlema nüüd automaks või noh, ütleme minu jaoks täiesti kohutav idee praegu on see kaheprotsendiline ettevõtete tulumaks, onju. See raha, mis me sealt saame versus see, et maksame mingitele viis miljonit, pange see kuradi koolireform, tehke ära ja me saame selle noh, asja kokku neli aastat pärast, onju. Et me ei, me ei nagu isegi aruta selliste asjade üle. Me võtame seda, et ei, ei, no meil on vaja tasakaalu saada, et noh, kaks protsenti on ju noh, mis on kakssada kahte protsenti vaja, me võtame laenu. Ma
arvan, me võiksime rääkida nüüd tehnoloogiast ka, sest see on siin kirjas. Seal ei ole ka nagu asjad selles mõttes hästi, et, et kui me vaatame laiemat maailma globaalset sellist tehnoloogilist pilti, et noh, et mis siis ägedat nagu tehnoloogia valdkonnast toimub. Võib-olla läheme natuke sinna startup'ide juurde tagasi, military tech on siin kirjas. No meil on olnud nagu terve hulk selliseid täna nagu vale startidena tunduva Ma mäletan, sa istusid siin eelmine aasta ja ütlesid, et, et noh, kohe-kohe on ju kõik inimesed on kogu aeg veer nende kiivritega, sellepärast et noh, see maailm on nii palju ägedam. Ja noh, absoluutselt, et milleks päris maailm üldse? No täna mulle tundub, et seda võiks nagu lahterdada valestardiks. Ma
olen jätkuvalt veendunud.
Oled, oled, jah. Krüpto, teine nagu valestart, on ju. AI, võiks kõik need täna nagu tänase seisuga lahterdada nagu kind of vale startideks. Kuskil nagu loodetud, et, et me saame tagasi minna sinna romantilisse aega, kus noh, need Ukraina drooni ehitajad nagu mõnes mõttes praegu on. Et tulevad nagu kolm andekat venda garaaži kokku, on ju, neil on toruteipi ja plastmassi ja nad teevad mingisuguse maailmamuutva asja, on ju, mida, mida seal ju päriselt nagu tehaksegi. Ja mida tehti üheksakümnendatel, isegi kahe tuhandendatel tehti ja tegime meie Eestis ka, on ju. Ja nimetasime selle Skype'iks. Et me saame nagu sinna tagasi, et kõik need tehnoloogiad on justkui nagu andnud seda lubadust, et noh. Davai, et jälle need vanad head ajad, on ju, leiutame, et nüüd on väiksel inimesel uuesti seda võimu. Ja see kõik on ikkagi lõppenud seal, et need maailma, ma ei tea, viis, kuus, seitse, kaheksa või kuni kümme suurt tehnoloogiaettevõtet on saanud rikkamaks. Ja teistel ei ole nagu midagi jagunud, noh, kogu AI revolutsiooni nagu täna ainuke seis on see, et Nvidia aktsia on väga palju tõusnud.
Ja ainuüksi
tänavu aasta on Apple, Google, Microsoft ja ma ei tea, kes seal veel on, Amazon umbes, on pannud sada miljardit dollarit AI ehitamisse. Nad ei pannud
seda, nad ikkagi ostsid kokku, onju. Nad ostsid kokku jah, jah,
ütleme, inseneride tööaeg läheb veel peale.
Ja aga selles mõttes nagu ikkagi turg sai, et nad ostsid kokku.
Aga, aga no
ütleme, ega
see mitte mingit nagu sellist tänaseks vähemalt ei ole, ma olen pikas protsess, ma usun, et selle, täna meil ei ole sellist olukorda, kus, kus ükski nendest asjadest, mida ma nimetasin. Oleks sünnitanud mingisuguse põhimõtteliselt uue, kui väga ägeda, nagu tõeliselt tootva, noh, sellise tehnoloogilise nagu liikumise.
Okei, aga käime korraks läbi needsamad, mis sa siin ütlesid, et. Ma võtaks korra, võtame ette, võtame AI ette näiteks, AI on nagu hea. See on
kõige lihtsam,
selles mõttes ta võib-olla see on kõige lihtsam, aga nagu võib-olla te kõik teate, mis on Gartneri hype cycle onju. Et asjad lähevad ülesse, tohutu hype onju, siis tuleb välja, et aa, polegi nii äge onju, siis läheb alla ja läheb alla isegi allapoole, kui enne null kohas oli üldse onju. Ja siis toimub mingi kainenemine ja nii edasi onju, ja AI kindlasti on seal praegu selles kohas, kus on ilmselt hype. Et mina ikkagi võrdleks täna seda, et ma arvan No nagu internet oli aastal üheksakümmend üheksa. Et üksikud saavad juba aru, et sellest võib mingi tulu tulla, et sealt saab, oh e-kaubandus onju, ma räägin praegu internetist üheksakümmend üheksa onju. E-kaubandus onju, mingi kindlasti meedia hakkab liikuma sinnapoole, ühesõnaga juba noh, nähakse mingid seosed interneti tulekule, onju. AI-ga on sama asi, onju, et noh, et, et mingid juba katsetused, et noh, et a la noh, kui muidu tegid nii-öelda, tegid inimese näoga, tegid videod, siis said sinna mingi eesli näoga peale panna, nüüd saab AI-le öelda, et tee mind eesli näoga, Tööstust, aga noh, seal ei ole mingit, noh mingit nii-öelda sellist retsi elu muutvat muutust nagu ma ei tea, internetiga on kahekümne aastaga tulnud, aga tuleb, ühesõnaga, et see, see tiksub on ju. Et ei aiga, on selge, et asi läheb, krüpto. Ühesõnaga, ma vist räägin sama jutt, kui ma räägin eemiast, et mina olen jätkuvalt krüpto usku. Ja miks ma olen krüpto uskunud, on hetkel seesama teema, millest me rääkisime eelmine aasta, et usalduse probleem ei ole maailmas ära lahendatud. Ehk siis see, mida me oleme harjunud siin tegema, et lähed arvuti taha, annad digialdkirja, autendid ennast siin Smart-ID-ga, ID-kaardiga. Mobiiliaidiga, mis iganes, on ju. Et see usaldus, kuidas ma panen erinevaid infosüsteeme, erinevaid infoühikuid kokku, et see probleem pole jätkuvalt maailmas ära kadunud. Ja sellel ei ole muud lahendust, noh, ala, see on kaks lahendust. Teha nii nagu Eesti on teinud või no ütleme üldse, nagu eraettevõttes on teinud. Või teha niimoodi, nagu on krüpto tehtud, ehk siis meil on nagu nii-öelda distributed ledger, eks. Et kuna seal ei ole nagu mingeid alternatiive tekkinud, siis krüptol jätkuvalt on oma võimalus. Omaette pilt on see, mis saab USA dollarist üldse on ju, et. Ja, ja Bitcoinist on ju, aga, aga kindlasti noh, see õhi, millega me rääkisime võib-olla siinsamas laval kahe, kaks-kolm aastat tagasi. Bitcoinist ja krüptost, et siin on kindlasti toimunud kainenemini ja ma arvan, et krüpto on suhteliselt oma hype cycle'i. Põhjas, et ta nüüd, kas siit tuleb, hakkab välja tulema, midagi hakkab siit tekkima on ju. Ma
arvan, mina arvan ikka, et see AI ei ole üldse seal kurvi tipus, kus saab praegu rääkida, et ta on ikkagi, oleme võib-olla kelle jaoks, aga, aga tegelikult. Ta on ju üle, ta on kindlasti üle, ta on, ta on nagu suhteliselt kiiresti tõenäoliselt teele alla, sest kui need rahad ära kulutatakse, inimesed, noh. Logivad korra chat GPT-sse, on ju, ja saavad aru, et nad võivad mingisuguse kesktasemele emaili seal saada, mitte midagi muud mõistlikku ei tule. Ja kui sa annad talle vähegi sisulisema töö, siis sa seda absoluutselt usaldada ei saa, ma arvan, et sellisel kujul, nagu teda meile täna nagu näidatakse ja, ja aga müüakse. Sellisel kujul sealt on väga raske midagi nagu maailmamuutvat ja tootvat välja tõmmata. On ju, siin on üks, üks must hobunemine, nimi on Apple, sest see tuleb põhiliselt kõikidesse iPhone'idesse, sulgudes võib-olla ka Euroopa Liidus. Võib-olla mitte, seal on neil suured võitlused, on ju. Et aga noh, põhimõtteliselt me oleme olukorras, kus loetud kuude jooksul peaks tulema kõikidesse iPhone'idesse noh, selline AI assistendi teenus, on ju, mis teeb kokkuvõtteid su emailidest ja, ja noh, põhimõtteliselt on nagu väga nagu sisuline asi, on ju. Ja, ja ma arvan, et see on kõige julgem liigutus, mis üldse AI suuna tehnoloogiamaailmas on tehtud, sest mitte ükski teine firma seda sellisel kujul ei ole teinud, on ju. Ja noh, nii nagu esiplaanile sättinud. Ja, ja kui Apple'il see, kui Apple selle ära teeb, siis ma arvan, me võime siia järgmine aasta tulla ja öelda, et noh, tegelikult on nagu väga äge küll. Ja kui, kui nad ei tee, mis on ka väga tõenäoline. No siis on nagu probleemid suuremad, aga see kõik ei vähenda seda, et mina tõesti oleks oodanud, et, et noh, tehakse kolm, neli, viis, võib-olla praegu palju neid nagu neid keelemudeleid on, et sinna peale. Kõik, kes maailmas üldse on, nagu vanasti ehitati veebilehti, no olid koledad ja vastikud ja, aga, aga õhin oli ja kõik tegid midagi, onju ja mingi tohutu liikumine oli, et, et vot nende peale saaks hakata ju tegema igasugu imeasju. Et, et seda, noh, me ikkagi näeme, et see asi on Microsofti, Google ja Apple'i käes, mis on tegelikult väga, minule väga suur pettumus.
Ja samas muidugi mina üht-teist tajun, onju, et mis on juba muutunud. Ma arvan, et see on sealt kärsitu. Meil oli vist teine vestlust, ütleks ega, et võtame chat GPT, onju. Sorry, ütleme niimoodi, et eelmise õppeaasta, üle-eelmisel õppeaastal isa oli veel õppetöös vaja. Noh, a la füüsika ülesanne, matemaatika ülesanne oli vaja ära seletada, kuidas värgid-kärgid käivad. Sellel aastal oma pojaga küll me õppisime füüsikat juba niimoodi, et me pildistasime eestikeelset füüsika ülesannet. Ja absoluutselt korrektse, ilmselgelt parema arvutuskäiguga, Aigar Vaigus, kuidas kunagi teha. Andi chat GPT, mitte küll eestikeelse, aga inglisekeelse lahenduskäigu. Kes ei ole proovinud oma lastega, ma soovitan, et. Te kukute pikali, ühesõnaga ma sain kohe aru, et mind pole peremees vaja enam, onju, et, et vanasti vähemalt oli mul see roll, et ma õpetasin füüsikat, onju, et no nüüd läbi. Aga see on uus, seda ei olnud, onju. Aga ma tahan veelkord öelda, et ma toetan seda meelde, et kas keegi mäletab, mis oli kõige suurem haip kakskümmend aastat tagasi? Mis oli sel hetkel nagu Microsofti, Google'i Apple'i number üks fookuspunkt aastal kaks tuhat neli, kaks tuhat viis.
Ma ei pilt täna olnud
sealt. Pilt on õige vastus. Ja ma vaatan täna nagu noh, me oleme, üks meie ettevõte on Relaiance.io ehk siis India suurima telekomi tütarettevõte, eks. Mis on Relaiance.io suurim fookus siiamaani? Pilv. Ehk siis kakskümmend aastat on läinud selleks, et me saame pilve nagu töösse, noh, et, et noh ütleme nii, et siin juba räägitakse, et issand jumal, nagu hype läbi, pole pettumus onju, kurat, oota kakskümmend aastat.
No vot. Kakskümmend aastat, me võime igast asju oodata, selles mõttes keegi just tõi näite, et esimene mikroloniali leiutati neljakümnendate teises pooles. Ja seitsmekümnendate alguses oli mikroloniali ühel protsendil USA majapidamistest, kodumajapidamistest. Ja üheksakümnendatel, noh, sai see nagu alles valdav, ma olen nõus, aga ega me ei ole siin selleks, et nagu öelda, mis võib kahekümne aasta pärast juhtuda või mitte juhtuda. Et me oleme lihtsalt ära hellitatud selle poolest, et, et need igasugused veebi ja muud revolutsioonid juhtusid nii kiiresti. Ja me ju mäletame mõlemat seda nagu õhinat, millega inimesed sööstsid sinna peale. Et kõigil oli ju, mingil hetkel oli ikkagi kõigil aru saada, et noh, ma pean selle kohe saama või ma suren, sest see muudab minu elu no põhimõtteliselt nagu paremaks Ja, ja no käis ikkagi selline krabamine nagu mingi elektroonikapoja avamisel. Sa
oled ikka reaalkooli füüsik üles, sa pead laenama. Ei.
Aga ainult sellepärast, et sa suudad istuda siin ja öelda, et see oli korrektne lahendus käigus. Jah, et endiselt kehtib ju AI puhul see, et sa ei saa küsida ta käest mitte midagi, millele sa juba vastust ei tea.
Õpiku, õpiku tagumisel küljel on vastused, mida vaadata nagu. Aga
mida me siis õppinud oleme sellest arutasime? Ma vaatasin jälgisin eile, keegi oli postitanud screenshot'i, kus ta vestles, ma ei tea, mis iganes AI-ga ja küsimus oli väga lihtne. Mitu R-i, R tähte on sõnast strawberry? Ja AI väitis, et seal on kaks. Ja siis järgnes väga pikk mõttevahetus sel teemal, et kuidas on kaks. Siis ta lõpuks küsis eraldi, et nii, et ütle mulle, mitu R-i on sõnast straw? Ja jäi ütles üks. Mitu R-i on sõnast peri? Ja jäi ütles kaks. Siis ta küsis, et palju on kaks pluss üks? Ja jäi ütles, et see on kolm. Ja siis ta küsis, nii, aga kui mul on, siin on üks R ja siin on kaks R-is, mitu kokku on? Ja teie ütles kaks, selle, aga sellepärast, et jah, sõnades straw ja berri eraldi võttes on tõesti üks pluss kaks. Aga, väitis mootor, kui sa need kokku paned straw berriks, siis on kaks. Jah, ja kui, ja kui arutelud käivad sellisel tasandil, onju, siis mulle ikkagi tundub, me oleme väga kaugel sellest, et see asi panna tootlusse töösse, mis ilmselt annab väga hea võimaluse. Peaks olema siin võib-olla mõni vend kurjus, kes seda väga täpselt oskab hinnata, aga ma arvan, et siin on tõenäoliselt innovatsiooni võimalused selles, et kuidas neid kontrollimehhanisme sinna peale nagu seada, on ju, et, et mida. Et noh, kust, kas me saame ta valetamise nagu kinni mingil hetkel, mingi muu tehnoloogiaga?
Ja vendadest korrustustest rääkides, siis tegelikult Pactumit peab kiitma, et Pactumil läheb jätkuvalt hästi, nad nüüd lõusisid ikka raundi alles hiljuti, on ju, et kui neil läheb jätkuvalt hästi, siis tegelikult ikkagi väga oluline AI teadmine jätkuvalt. Käib ja areneb Eestis, et mõttes nagu müts maha. Aga ma olen sinuga nõus, et ma olen seda võrdlust toonud, et niikaua kuni minu meiliklient, millega minie meele kirjutan ja mul on päeva jooksul vaja kirjutada noh, inglise keeles eesti keeles, onju. Ei suuda automaatselt aru saada, et kumba spelleri ta mulle peale paneb, onju, et kumbas keeles ma kirjutan, onju, et. Niikaua kui seda ei suuda tarkvara automaatselt teha, et siis nii kaua nagu see AI ikka veel ei tööta.
Miks on huvitav, et ma ei tea, kas. Kas sul on sellist kogemust, aga vaata ei, ei, igasuguseid neid vahvaid mänguasju on olemas, eks ole, mingi asi teeb sulle pildi ja mingi asi võib sulle teha mingi luuletuse või on ka neid muusika tegemise. Et, mis on huvitav, on see, et, et inimestele ei meeldi need. Minu kogemus on see, et kui ma olen, ma ei tea, genereerinud mingisuguse omaarust nagu mingi laheda noh, pildi või mingi illustratsiooni mingile hetkevestlusele või ka näiteks Sunoga saab väga lahedaid laule teha. Eestikeelsete noh, sõnadega laulab eesti keeles sulle sellest, selles stiilis ja sellest, mis sa tahad. Minu meelest on see täielik maagia, aju plahvatab, ma võiks kohe raadioeetrisse panna kärbes. Et, et inimesed vaatavad seda ja ütlevad, aa okei. Ja lihtsalt jalutavad edasi, minu jaoks on see mingi tohutu ime ja sihukest asja saab praegu teha ja see tegelikult inimestele ei meeldi. Ja ma ei saa aru täpselt, miks. Et kas see tundub liiga nagu lihtne, et noh, kirjutad mingisuguse pronkti, antakse sulle vastu mingi asi, mis on äge. Aga see ei meeldi inimestele.
Ma ikkagi mõtleks pigem seda, et AI on nagu pindsed. Kui sa annad nagu pintsli ja värvi täiesti andetule kunstnikule, siis see tulemus ei ole ikka mingit tulemust, onju.
Minu, aga sa oled, et see minu prompt oli andetu?
Ei, ei, ma ütlen, et sina selle promptiga oled andetud, eks. Et, et selle asemel, et nagu ikkagi kui sa annaksid kunstnikule, kes seda prompti valdab õigesti, onju. Et võib-olla sealt tuleb ikkagi midagi paremat ja ägedamat välja, et ma tõesti usun, et nagu. Et selleks, et kunsti teha, peab ikkagi olema midagi muud kui ainult tööd.
Aga vot, siis me oleme järgmise probleemi ees, sellepärast et Microsoft Wordi, me oleme andnud kätte väga paljudele inimestele, kellest valdav osa on täiesti andetu selles, mida nad sinna
kirjutavad.
Aga tegemist on tohutult olulise tööriistaga, mis tõstab inimeste produktiivsust ja genereerib miljardeid dollareid, on ju. Et kui sa nüüd lahterdad AI sinna, et me võime ainult Nublule selle kätte anda. Ja siis, siis meil on nagu teine teistpidi probleem. Ei noh,
küsimus on milleks, on ju, selles mõttes, et oota, kes pärast artiklit Delfisse ei pea olema geenius, on ju. Aga selleks, et kirjutada nagu Hemingway stiilis raamat, on ju, peab ikka geenius olema, on ju, mõlemad kasutavad Wordi, on ju, noh, et ühesõnaga.
Nii, ja mõlema jaoks ongi Word nagu väga oluline töörist, on ju, Hemingway jaoks enam mitte, aga
okei. Mis ma ütlesin, et sina oled lihtsalt selle AI ja Promptiga nagu see keskmine ajakirjanik versus nagu Hemingway, noh.
Jah, aga siis me küsime, et kust me saame selle nagu suure tootlikkuse ja võidu ja maailma muutumise, seda lihtsalt kedagi ei huvita.
Mõlemat on kokkuvõttes vaja on ju, et, et jah.
Vot. Aga,
meil läheb kiireks, teeme küsimusi ka, ei tea.
Aga meil on publik. Üks, üks. AI-st rääkides, kuidas me võiksime Leedust AI abil ette saada? Et ma ei tea, datat Eestil on vist compute'i pole ajusid, ma ei tea, Pactum on.
Computer meil on kõvasti, kusjuures Eestil on compute'iga väljapoole Eestit, me ei pea olema ainult oma compute'is kinni. Aga vot küsimus oli see, et kui saab AI abil Leedust ette, see on hullult meeldib. Ehk siis. Kas te, kas te olete vaadanud, kuidas AI mängib malet? Ei ole vaadanud, et soovitan, kas ma ei ole malest midagi teab, vaadake, kuidas AI mängib malet ja ma võin ju ette ära öelda, et kui te hakkate vaatama seda, kuidas AI mängib malet, siis ta mängib valesti. Ta mängib täiesti mittestandardselt niimoodi, absoluut vastu igasugustele maleteooriatele ja nii edasi. Ta mängib, mängib kohutavat malet, aga kurat võidab kogu aeg. Ja, ja, ja põhimõtteliselt nagu me saaksime Leedust ette samamoodi, et kui AI ütleb, et, et teed tuleks teha niimoodi, et ma ei tea. Tõsta maksud nii, nii, nii, nii, nii, teha need reformid naa, naa, naa, naa, onju. Et kui nii teed, et siis võidad. Ja me peame lihtsalt nagu pimesi järgima, jama on seal see, et AI läheb veitsa aega, et seda mudelit tundma õppida. Et võib juhtuda, me paneme ühes suunas minema ja siis tuleb see koht, kus tuleb AI öelda, et oi, see oli vale ajalahenduskäik. Noh ala, tõstame varamaksud kuhugi siia, naa, noh. Et aga jällegi noh, ütleme see kõik algab sellest pihta, et me peame üldse olla nagu, võib-olla on valmisolek küsida, et me oleme sellest siin rääkinud varem ka, et. Eestil on unikaalsed teadmised ja üldse unikaalne andmekoosseis, et meil on sõna otses mõttes omavahel võimalik kombineerida terviseandmeid, palgaandmeid, majandustulemusi. Ühesõnaga me saaksime, meil andmekogud on ühendatavad, ühendatavad, mida mujal riikides ei ole. Me saaksime teha, meie probleem on see, et meil ei ole piisavalt targust, neid inimesi. Kes täna töötavad Pactumis ja nii edasi, onju, kes suudaksid esitada piisavalt õige, noh, nii-öelda häid küsimusi. Ehk siis näiteks küsimus ei ole selles, et me peame küsima küsimuse, et kuidas su auto Leedust ette, eks. Küsimus on ikkagi selles, et me peame küsima seda, et a la kuidas me saaksime näiteks konkreetselt sellest valdkonnast, ma ei tea, näiteks metsanduses suurundada. Tulubaasi või efektiivsust või nii edasi, okei, see on võib-olla laban näide jälle veel. Küsimus peab olema veel täpsem, eks on ju, kokkuvõttes, eks, et, et meil oleks v Aga no ütleme niimoodi, et tänase keskpärasuse juures ma ei näe, kus need tarik küsimused võiksid tulla.
Siin on ikka võts tabanud selline keskealise Eesti mehe selline, teeme süsteemi korraga korda haigus.
Ei. Me oleme seda varem,
varem ka kuulnud, et tõstame makse, langetame seda, on ju pumm, kõik juhtub, et ma arvan ikka tuleb.
Midagi peaks nagu proovima, sa ise, hispaanlane, mina ei ole mingi sots, aga, aga ütleme nii, et näiteks see, mismoodi hispaanlased on teinud varamaksu, see mulle isegi meeldib.
Ma arvan, et küsimusele, ei tea, ma ei maksa seda.
Hispaanias on niimoodi, et kui sul on maja väärtus vist rohkem kui kolmsada tuhat või pool miljonit, kinnisvaraväärtus on nagu mingist latist üle, siis maksab varamaksu. Et kui sa oled nagu piisavalt rikas, et sihukest kinnisvara omada, on ju, maksab maksu, kui sa ei suuda seda maksu maksada, ma müü ära, eks. Ja sa võid valetada nagu oma vara väärtus nagu alla, aga kui alla valetad ja siis hiljem ära müüd, siis on ikkagi maksu, kes võtab. Väitsingi kolmsada tuhat, kolm milli või, no väga hea, siis on ju kahe, kahe koma seitsme milli pealt, võtame plaksti, võtame tuluke praegu, onju, et noh. Ühesõnaga jumal nutikalt välja mõeldud asi, onju, et ja ma ei taha ka öelda, et me peame kohe seda Eestis juurutama. Kaha on vaja juurde, nii. Ei, mitte, mitte, mitte autojuhid. Autojuhid, automaks, ummikumaks, bensuaktsiis, kõik asjad on autojuhid. Ühesõnaga kõik muu on tabu. Et ma ei saa üldse aru, nagu kinnisvaramaksust ei räägi mitte
keegi. Eestis on võimalik äri teha, Eesti nii väike, et äri on võimalik umbes ainult niimoodi teha, kui sa müüd midagi kõigile. Ja selle automaksuga on täpselt samamoodi, me hakkame kehtestama siin ükshaaval mingisuguseid makse inimeste, kellel on kallis maja või isegi mitu, siis me väga kaugele ei jõua, tuleb kehtestada maks, mis, mis käib vastu pealt kõigile ja auto on
kõigil. Maks paneb meil letaki kõigile sinna.
No või vot selle teeme siis peale. Aga vastuseks, minu, minu vastuse küsimus oleks see, et kui me tõesti arvame, et AI-st võiks tulla mingi põhimõtteline produktiivsuse kasu või kasv, on ju. Või meie mingite oskuste kasv, siis minu meelest ainuke lahendus on kõik inimesed, kes vähegi suudavad nagu kõndida ja maailmast aru saavad. Vanusest siit kuni siiani, lihtsalt kättpidi sinna juurde viia ja öelda, et tee sellega midagi. Ja alguses nad teevad midagi naljakat ja võib-olla teevad mingi rumalat ja siis nad teevad mingi kasutut, on ju. Ja mingi hulk inimesi. Noh, teeb midagi kasulikku sellega, ükskõik mis see on, me ei tea seda, meil ei ole võimalik seda riiklikult ette kirjutada, et nüüd istute kõik ja noh, teete heiaiga füüsikat, äkki ei taha. Aga, aga kui me, noh, see on
nagu. Oligi see, et kui kõik valdkonnad hakkasid, hakkaksid kasutama omaenda töö efektiivistamiseks või, või käive suurendamiseks.
Põhimõtteliselt lähme küll, me lõpuks, kui see ei osutu mõistlik. Ma isegi, ma
ei suuda seda ajatada välja, läheks mööda, ma ei tea ikkagi tunnistada, miks see maha oleks jäänud, aga noh. Võib-olla natuke järgi jõudnud.
Okei, meil on seitse minutit, kas see on,
küsimusi on veel?
Vastasime nii pikalt sellele järgi.
Nii, sul on mingi keskkond kuule, sul ei ole. Oota, oota, mul on telefon, jaa.
See on ka mingi Eesti asi. Nii, arvamus, oota. Eks tänapäeva noored on kasvanud mugavastes tingimustes, kirjutab inimene, ja ei ole valmis palju töötama. Work-life balance'iga kaugele ei jõua. Õige.
Mul siin tütreke pidi rohima natuke aias nagu tund aega ja näpud villis juba nagu. Jah, niuksega ei ole kuhugi.
Aga no vot, nüüd me oleme kahjuks libisemas ikkagi väga ohtlikult sinna, noorus on hukas ja kõik on lollid nagu tüüpi ja asja.
No aga mida sa keskealised mehed tahad nagu?
Aga tahaks midagi muud, ikka mina näiteks muide ikkagi vaatan suure hämmastusega ja tegelikult imetlusega. Kuidas see ongi päriselt kõik juhtunud, mida ma arvasin ja olen ka varem rääkinud. Et see põlvkond, kas kasvab rahvusvahelises keskkonnas niimoodi, et suhtlus erinevate riikide kultuuridega on tehniliselt võimaldatud ja. Ja et nagu kogu maailm on nende mänguväljak, et noh, et siis näed, lõpuks ongi sellised. Ja ma olen täna nagu kahekümne midagi aastased ja nooremadki teevad asju, mida mina üldse ei oska teha. Sellepärast, et ma ei ole sellega üles kasvanud, minu meelest see on imelik kõik.
Tea, mis me ära mõtlesime? Noh. Tulemustest rääkima? Jah. Et ma, tulin meelde, meil jutt läks ju vahepeal jälle lappama. Me tegime see aasta ju koostöös siin LHV, Tele2, Teli ja Telk, aga Tele2. LHV, Tele2, Bolti ja Tallinna Kaubamu grupiga tegime ühe küsitluse. Ehk siis küsitluse mõte oli, et kui sul oleks sada tuhat. Et mis valdkonda sa Eestisse paneksid või mida sa toetaksid, noh, et, et see on väike number, väike summa, aga mis nagu eestlastel korda läheb, et kuhu paneksid? Ja meil oli kõigil vaikimiseerlus, et selleks on metsa, rohkem metsa. Et eestlane on metsakaavas, et oleks ikka puid, mida kallistada, et noh, et paneme rohkem metsa. Vastas ligi üksteist tuhat inimest, mis on noh, ütleme nii-öelda circa, peaaegu et protsent kogu ühiskonnast, mis on ütleme nii, et noh. Emor on ju, et sul ei ole sihukesed numbrid on ju, et noh, et, et ülisuur osa inimestest võttis vaevaks, aitäh teile, kes siin siin olite ja vastasite. Ja vastas ära. Ja me ei ole ametlikult tegelikult neid tulemusi avaldanud, need tulevad välja tähendab seda järgmine või ülejärgmine nädal. Mis te arvate, mis võitis? Kinnisvara jah? Ei, küsimus oli see, et sa annetad sada tuhat, mitte sa ise oma rahainvesteerid, on ju, eestlane muidugi ostab kinnisvara kohe, on ju, et. Või paneb Planetaryling kahte, on ju, aga et, et kuhu, annetuse mõttes, kuhu sa uur peaks panema? Kaitse oli ka üks, mis, mida me arvasime, et pole mõtet küsitlust teha, et niikuinii on, noh, et kui mets on üks, siis number kaks on kaitse. No saja tuhandega kaitse suurt midagi ei tee, on ju, et. Ja võitis teema, mida vastas nelikümmend protsenti, ma kordan, nelikümmend protsenti. Nüüd
aru saate, Taavi on suures šokis. Ma olen, ma olen üritanud sulle poolteist tundi rääkida, see lihtsalt ei võta mind kuulda. Millele on ühiskonnas täna tellimus? Kas on kokkuhoiule, jalaga tagumiku andmisele, rohkem töö tegemisele, rohkem raha teenimisi? On, kas on, sa oled rääkinud meile siin jaurasid mingi tund aega, ma olen üksinda sel teemal. Ei ole, seda ei ole seda tellimust, ütle välja, mis võitis.
Vaimne tervis. Ehk siis võitis vaimne tervis ja, ja ma juba ette, tuttavalt ütlen ära, et me teeme ühe väikse küsitluse veel, et, et ettevõtted annetavad seda raha vaimsele tervisele. Aga te saate korra veel anda nagu väikse juhise. Kas ikka päriselt? Olete te kindel? Olete ikka kindel? Et jah. Ei, saate korra veel hääletada seda, et kas projekt A, B või C, et seal on nagu valik tehtud, et saada veel täpsemaks seda, et kui te ütlesite eelmise kütsuse, et Vainu, tervis. Et siis on, siin on kolm võimalikku valikut, mida jõuab nagu selle rahaga veel lähiaastate, aasta jooksul ära teha. Et kas tahaksid teha A-d, B-d või C-d ja seal läheb enamus hääletusega siis nagu see, kes rirohkem saab.
Ma ei ole ikkagi aru saanud, miks see nii suur üllatus oli sinu jaoks, minu jaoks ei olnud see absoluutselt üllatus
Ma oleksin nõus sellega, et võib-olla see, et ta ainult tervis on, et see ei olegi üllatus, aga ma olen üllatunud see, et see on nelikümmend protsenti. Ehk siis, et see oli põhimõtteliselt nagu noh, peaaegu et iga teine ütles, et, et pange vaimsesse tervisesse, sest noh. Keskealine mees on ju tüüpiline alfa, töötab ennast surnuks ja tal ei ole peale alkoholi mingeid muid vaimseid tervise probleeme, onju, et noh, et, et või kui on siis noh, ütleme nii-öelda alkohol ravib, noh, seesama nali, et, et laste kasvatamine on läinud väga kalliks. Et, et mul on neli last, aastas kulub kolmkümmend tuhat ja see on ainult alkohol, onju, et, et, et.
No vot, ma ka kuulan huvikuks, sa jõuad sellega. Aga, aga mida see sinu arvates näitab? See, ma olen, ma arvan, me jõuame sinna tagasi, see näitab, et meil on väga suur hulk inimesi, kes tulevad läbi, ma ei tea, lapsepõlvest, koolisüsteemist. Töösüsteemist, mingisugusest sotsiaalsest süsteemist, mis on mõjunud meile ilmselt väga halvasti. Ja me tahame nende inimeste käest nagu saada põhimõtteliselt nii-öelda paremat ühiskonna liikmeks olemist, kui nad nagu täna on, et te peate tegema veel rohkem. Sa pead teenima veel rohkem raha, sa pead olema andekas, loov, ilus. Ja müüma midagi poolakatele või ameeriklastele, et meie rikkust tõsta ja sul peab olema vähemalt neli last ja noh, kohe tuleb sõda, aga noh, sa pead nagu Eesti ka ära kaitsma. Et need on nagu ootused, mida me nagu iga päev oma ühiskonna liikmetele nagu esitame. Ja sa tahad veel öelda, ja nüüd by the way, et see kool, kus sa tegelikult ei taha käia, see asub nüüd veel nagu viiskümmend kilomeetrit kaugemal, et sest, et noh, niimoodi on kasumlik, onju. Ja, ja siis nagu teistpidi. Ja kvaliteetsem. Just nimelt, et, et siis me istume siin ja imestame, et uu, et teil on mingi probleem vaimse tervisega, et kust see tuli? Sa peale ei saa üllatunud ju olla.
Saab, saab. Okei, okei, ma selles mõttes ma ei ole ekspert selles vallas ja ma tõesti ausalt ütlen, et see oli minu jaoks üllatus. Aga noh, rahvas on rääkinud ja, ja rahvas saab, mis rahvas tahab, nii et vähemalt selles projektis. Nii et tehakse ära.
Ja kas ma saan aru, et nagu projekt A on õrnalt seotud vaimse tervisega, projekt B ei ole üldse. Ja projekt, projekt see on uus hääletus.
Ei ole, ei ole. Tuleb ikkagi päriselt. Poolest näeb, mis tuleb, et.
Okei, nii, kakskümmend viis, mul nüüd enam-vähem lõpetama.
Kas on meil küsimusi kellelt? Ei ole, aga jah. Nii, aga armastan, Tobi.
Teeme Eesti rikkamaks.
Ja, suur aitäh teile, et te jätkuvalt käite meid kuulamas, et. Voolan, et saite mingi uue mõtte või nipu siit ja ikkagi mina soovitan ikkagi mõelda, et mingeid reforme võiksime teha radikaalsemalt ja mõelda ikkagi nagu teistmoodi, et mõelda nagu. Nii nagu me mõtlesime siis, kui meil oli vaja saada Euroopa Liitu või kui oli vaja teha kahe reform, et siis olid kõik ideed teretulnud.
Mul on üldse lahendus, võib-olla me võiks üldse kaheteist aasta asemel koolis käia kuus, aga teha seda paremates koolides. See muide
on isegi läbi käinud, et vähendada kaheteistkümnendat üheteistkümnendat, üheteistkümne peale, mille peale muidugi ülikoolid ütlevad, et lollakad, onju. Isegi nad ei oska matemaatikat, meil läheb üks aasta selle peale matemaatikaõpetaja selgeks, onju. Et ma pigem küsiks seda, et jah, okei, me oleme sealt käsitlenud juba, et kas keeleõpe, kas keeleõpe sellised moelangud on, et kas ta üldse on mõttekas ja nii edasi?
Muide
see, kes, keda, tahtsite küsida, et kuidas läheb Türukute koolil väga hästi? Aitäh, et meil on süsteemis üle nelja tuhande tüdruku ja tõenäoliselt läheb Türukute kool see aasta Soome. Ehk siis, kui siin on eestlasi, kes elavad ja töötavad Soomes ja mõtlevad, et võiks oma kogukonnas ka Türukute kooli käima panna, Soomes siis. Et siis andke ennast märku, et, et me anname need kontaktid edasi, et ja siis ka jätkame ikkagi seda, seda tööd, et, et tuleb.
Ja,
ja tüdrukute koolil on nüüd need, kellel on kuueteist, seitsmeteist aastased tüdrukud, et need saavad panna tüdrukud ka siis nii-öelda. Unicorn Squad Pros, kus on siis kahe aasta jooksul nelja eriala elukutsed. Näidatakse väga lähedalt, noh, a la AI abil programmeerimine. Elektroonika ja droonid, audiovisuaal, et, et sa näed nagu seda kui eriala, et sa võiks anda seda nagu kindlust või teadmust, et äkki see on midagi, mida võiks nagu elus õppida. Et kui te tahate oma trükutele anda rohkem enesekindlust selles valdkonnas, siis käige meie kodulehekülje peal ja, ja, ja võtke osa. Okei, nii palju reklaamijutt oli ka jah. Okei. Mul ei ole. Ja jätkuvalt Eestis on tasuta, nii et selles mõttes midagi maksma ei pea, et, et jah, Soomes küll mitte. Me ei hakka ju ometi soomlaste haridust kinni maksma.
Võib-olla see oleks ka mingi idee, mida teha, aga kuulge, aitäh, aitab. Head õhtut.