@ ETTEMÕTE // 2024.08.14
KUUPÄEV
2024-08-14
PIKKUS
77m 36s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Arvamusfestivalil salvestatud saates analüüsivad Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa Eesti idusektori ja majanduse praegust madalseisu. Arutletakse tehisintellekti haipi, kaitsetööstuse kitsaskohtade ning vajaduse üle teha ühiskonnas ebapopulaarseid, kuid majandust edasiviivaid reforme.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Baltimaade jõukaim piirkond on Vilniuse ümbrus, Eestis on majandus langenud rohkem kui kaks aastat järjest, ettevõtjatel on tuju maas ja valitsus tõstab hoogsalt makse. Kust tuleb Eesti majandusele see uus hingamine, mis meid jälle kadestamisväärselt kiireks ja nupukaks riigiks teeks? Tänane Ettemõte podcast on salvestus tänavuselt Arvamusfestivalit, kus saatejuhid Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa vestlesid Telia Digitarkuse alal traditsiooniliselt Eesti idufirmadest, majandusest ning ülemaailmse tehnoloogiavaldkonna seisust. Seekordse saate teemad: * Panet42 raskustega on jälle kerkinud küsimus, kas idufirmad on vaid miraaž. Mis seis valdkonnas on? * Miks on kaitsetööstuse arendamine hea, kuid keskmisest veelgi riskantsem mõte ja kuidas meie enda kaitseministeerium sellele kaikaid kodaratesse loobib * Kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus meid tõsiselt ähvardab Baltikumi kõige nõrgemaks lüliks muutumine? * Kes ja kuidas peaks tegema Eestis ära mõned valusad, kuid rahaliselt vajalikud reformid? * Kas tehisintellekt, virtuaalreaalsus, krüpto, CO2-kvootide äri ja mitmed muud paljulubavad tehnoloogiad on osutunud valestartideks? * Kuidas tuua tagasi olukord, kus mõned andekad inimesed garaažis suudaksid maailma muuta?
Jah, aga Pinterest oli, et ja siis olid eestlased. Ja täna ikkagi jätkuvalt, kui me siin tegime Viller Harakasega saadet, et private equity raha ehk siis sihukene nagu vana maailma raha. Liigub praegu Leedu suunas, siis venture capitali ehk siis nii-öelda innovatsiooni raha on jätkuvalt ikkagi eestlaste käes. Et siin nagu väga palju muutunud ei ole ja lihtsalt need fondihaldurid, fondijuhid on ka targemad, on konservatiivsemad. Ja noh, kindlasti see mõjutab ka, ütleme nii, et noh paljalt või pelgalt nagu Powerfondiga ikkagi raha enam ei saa. Aasta, kaks tagasi veel sai.
Üks väga lahe trooni startup on Grattworks, on ju, nad teevad Eestis innovatsiooni. On selleks, et seda testida. Noh, samas Ukraina rindele, siis ta rindel tõstetakse ära, siis tuleb välja, et mingi sagedusmoodul töötab halvasti, et venelased suudavad selle maha suruda näiteks, onju ja nii edasi, onju. Nonii, tulin jälle tagasi kogu see infoahel, mis jõuab sealt rindelt tagasi nagu Eestisse ja uuesti sinna. See on nii ebaefektiivne, et tekib nagu tunne, et sorry, aga meil ei ole mitte mingit lootust. Et selles mõttes, kui sa täna investeerid seltsi valdkonda, mille nagu tulemust saaks kohe testida rindel, siis me oleme juba eos nende kaotaja positsioonil. Mistõttu näiteks noh, tahaks kiita siin Rainer Sassi, kes viib autosid Ukrainasse juba mitmendat aastat, on ju. Kes on loonud endale võrgustiku ja kogemuse sellega, et ta tõesti tunneb seda seltskonda, teab mismoodi neid vahendeid sealsamas turu peal kasutatakse. Ja noh, täna ka otsib raha ja tõstab raha selleks, et investeerida nendesse ettevõtetesse, et, et selles mõttes nagu tundub, et pigem kui me räägime difensist, peaks liikuma sinna. Sest siin on üks suur mure veel, et endale ootamatult ma sattusin sellel aastal olukorda, kus, noh kus sa mõtled nagu. Okei, meie ei ole sõdas, mida meie eestlastena saame täna teha Ukraina jaoks? A, anna raha, anneta. Ja tõesti noh, oleme teinud, oleme andnud. Anname veel, et nii peabki tegema. Aga mis me saame teha enda kaitsevõime parandamiseks, parandamiseks? Okei, see, et ma võimestan Ukrainat ja Ukraina nii-öelda teeb meie eest töö ära, see on üks asi, aga mida me teha saame? Mida saan teha mina kui tavakodanik? Ja noh mõtled välja, et issand jumal, et noh, et, et ma nagu reservis onju, et mingid oskused võiksid olla, onju, et noh, ma olen neljakümne viie aastane. Keskmine mees seal kaevikus on ka neljakümne viie aastane umbes, onju, et noh. Iseenesest selle automaadiga võiks ju ringi sibada veel, onju, aga ilmselgelt nagu omadest drooni juhtimise oskusi, et noh, et ma olen drooniga määratavalt efektiivsem ja võimsam kui, kui see, et ma olen seal püssiga, onju. Nii, okei, mina saan drooniga hakkama, aga ma kindlasti ei saa hakkama FBV drooniga, ehk siis selle drooniga, millega lendatakse prillid peas on ju, et mis on nüüd rallidroon on ju. Et see on, tahab erikoolitust, saada erioskusi, seda ma ei oska, okei, ma õpin selle ära. Ja siis oli see küsimus, et noh, et ma ise õpin, aga äkki tahab keegi veel õppida, on ju. Panin Facebooki küsitluse, et kes tahaks veel õppida. Kahekümne tunniga tuli üle viiesaja soovi. Et õpiks ka ära, et noh, et vähemalt mingi oskus olemas, on ju. Ja mis tundub jumalooogiline, sellepärast et noh, kui läheb, ütleme sõjaks, siis sõjal on, ajal on mingid võimekused. Kes oskab autot juhtida, asi püsti. Aa kuule, ole hea, meil on vaja nüüd näed seda masinat saada sinna või seda tolla, vahet pole, et noh, kas sa õppisid kunagi sõitma Moskvitšiga või, või Lexusega. Sõjatingimustes on vaja sõita, sõidad, on ju. Drooniga on sama lugu, vahet pole, kas ta on nagu nii suur või nii suur. Nupud tegelikult, juhtpult on sama, oskad ühega lennata, oskad teisega ka lennata. Ehk siis, kui me kõik õpetame selle oskuse, nõutame endale selgeks, mitte kõik, aga ta on mingi värav osa. Meil on vähemalt, me oleme valmis, et ühel hetkel, kui mingi jama peaks minema, vähemalt noh, ütleme nii, et tähendab samamoodi, juhiload on olemas, mul on drooniline oskus olemas, ma veel ei tea, mis tingimustel seda vaja läheb, aga ma oskan lennata, kui vaja on, onju. Noh, ma olen mõistlik jutt, läksin selle kaitseministeeriumisse, et kuulge, et, et ma ise suudan õpetada türkuid oma koolis, on ju, aga et kui laiemalt seda teha, et noh, et paneks projekti kokku, õpetame ära, on ju. Mis te arvate, mis aasta tuli? Me peame mõtlema selle üle. Et me ei ole veel otsustanud, kuidas ikkagi see droonivärk Eesti militaar nagu süsteemi sisse pannakse. Jees, ma ütlen, te nagu võta Twitter lahti ja vaata, mis ukrainlased teevad, on ju, et noh, et, et nagu ei saa minna mööda külge maha, see oskus, et inimestel on olemas oskus. Ei no jaa, aga ikka nii ei saa, et me peame ikkagi planeerima seda värki ja nii edasi. Jeesus Christ, on ju, nagu vennad leiutavad rindel. Kaevikus droone ise ehitavad, on ju, tead, ma võtate siis mingeid plaane välja, on ju, et noh, et, et ühesõnaga, et see asi läks vett vedama ja vot sinnasamasse kahte läheb ka meie kaitsetööstus. Ehk siis, Milrem ehitas aastaid neid maismaa roboteid, on ju, et. Ja ma olin Milremi nõukogus, mitu aastat ja, ja üli raske on nagu müüa toodet, et näed, hollandlastele ütel, et teate. Ise sõitma mööda maad, see isesõitvad robotid on tulevik. Et ostke, noh, paned kurat sinna kuulipilduja peale, ütled, et sinna suunas kõik, mis liigutab, saab tina, on ju. Noh, jumala äge. Holland küsib, et oma kaitsevägi ostis või? Ei ostnud. No mida sa müüd niimoodi onju, ehk siis nagu me ei ole nagu aru saanud, et, et ja ma arvan, et see ongi nagu üks võtmekoht, mida me nagu start-up'idega peame nägema, on see, et, et see. Ökosüsteem ei ole enam nii-öelda individuaalne, et sa võid nagu mingeid sõna otseses mõttes pasteedi ettevõtteid teha niimoodi, et noh, et. Noh, progen kodus valmis ja panen interneti ülesse, vaatan, kas meie klient tuleb või ei tule, onju. Et noh, et, et selles mõttes see konkurents on jäänud nii suureks, et kui me ise ei hakka tegelema sellega, et me anname nag Siis ta Ukraina ettevõttega ei ole absoluutselt mitte mingil juhul konkurentsivõimeline, pole võimalik. Ei saa.
ma mõtlengi, et kui me räägime ikkagi oma innovatsioonist ka, siis tähtis on see, et me ikkagi teeme, et isegi kui see ei ole piisavalt hea või on fail, on ju. Noh, ühesõnaga mitte midagi tegemine on igal juhul tagasiminek. Et, et sellepärast see fond tuleb juba, et see on isegi juba hästi. Ma
Jah, aga noh, eest teistmoodi veidi on ju, see tegelikult on avalik. Nokia innovatsiooni osakonnas, kui sa tegid kunagi Nokias, tegid mingi leiutise, millest oli mingi ilge, ma ei tea, usimängu näiteks on ju, siis said innovatsiooni boonuts, said tuhat eurot. Nokia pani miljardeid tonni, aga noh, sa said tonni. Aga ikka parem kui Eestis. Et ühesõnaga, et me peaksime, mu jutu point on, on see. Väga
mida me siis õppinud oleme sellest arutasime? Ma vaatasin jälgisin eile, keegi oli postitanud screenshot'i, kus ta vestles, ma ei tea, mis iganes AI-ga ja küsimus oli väga lihtne. Mitu R-i, R tähte on sõnast strawberry? Ja AI väitis, et seal on kaks. Ja siis järgnes väga pikk mõttevahetus sel teemal, et kuidas on kaks. Siis ta lõpuks küsis eraldi, et nii, et ütle mulle, mitu R-i on sõnast straw? Ja jäi ütles üks. Mitu R-i on sõnast peri? Ja jäi ütles kaks. Siis ta küsis, et palju on kaks pluss üks? Ja jäi ütles, et see on kolm. Ja siis ta küsis, nii, aga kui mul on, siin on üks R ja siin on kaks R-is, mitu kokku on? Ja teie ütles kaks, selle, aga sellepärast, et jah, sõnades straw ja berri eraldi võttes on tõesti üks pluss kaks. Aga, väitis mootor, kui sa need kokku paned straw berriks, siis on kaks. Jah, ja kui, ja kui arutelud käivad sellisel tasandil, onju, siis mulle ikkagi tundub, me oleme väga kaugel sellest, et see asi panna tootlusse töösse, mis ilmselt annab väga hea võimaluse. Peaks olema siin võib-olla mõni vend kurjus, kes seda väga täpselt oskab hinnata, aga ma arvan, et siin on tõenäoliselt innovatsiooni võimalused selles, et kuidas neid kontrollimehhanisme sinna peale nagu seada, on ju, et, et mida. Et noh, kust, kas me saame ta valetamise nagu kinni mingil hetkel, mingi muu tehnoloogiaga?