@ ETTEMÕTE // 2024.08.14
KUUPÄEV
2024-08-14
PIKKUS
77m 36s
SAADE
ETTEMÕTE
AI_KOKKUVÕTE
Arvamusfestivalil salvestatud saates analüüsivad Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa Eesti idusektori ja majanduse praegust madalseisu. Arutletakse tehisintellekti haipi, kaitsetööstuse kitsaskohtade ning vajaduse üle teha ühiskonnas ebapopulaarseid, kuid majandust edasiviivaid reforme.
TEEMAD
ORIGINAALKIRJELDUS
Baltimaade jõukaim piirkond on Vilniuse ümbrus, Eestis on majandus langenud rohkem kui kaks aastat järjest, ettevõtjatel on tuju maas ja valitsus tõstab hoogsalt makse. Kust tuleb Eesti majandusele see uus hingamine, mis meid jälle kadestamisväärselt kiireks ja nupukaks riigiks teeks? Tänane Ettemõte podcast on salvestus tänavuselt Arvamusfestivalit, kus saatejuhid Taavi Kotka ja Henrik Roonemaa vestlesid Telia Digitarkuse alal traditsiooniliselt Eesti idufirmadest, majandusest ning ülemaailmse tehnoloogiavaldkonna seisust. Seekordse saate teemad: * Panet42 raskustega on jälle kerkinud küsimus, kas idufirmad on vaid miraaž. Mis seis valdkonnas on? * Miks on kaitsetööstuse arendamine hea, kuid keskmisest veelgi riskantsem mõte ja kuidas meie enda kaitseministeerium sellele kaikaid kodaratesse loobib * Kuidas me oleme jõudnud olukorda, kus meid tõsiselt ähvardab Baltikumi kõige nõrgemaks lüliks muutumine? * Kes ja kuidas peaks tegema Eestis ära mõned valusad, kuid rahaliselt vajalikud reformid? * Kas tehisintellekt, virtuaalreaalsus, krüpto, CO2-kvootide äri ja mitmed muud paljulubavad tehnoloogiad on osutunud valestartideks? * Kuidas tuua tagasi olukord, kus mõned andekad inimesed garaažis suudaksid maailma muuta?
Küsimus ongi see, et meil on päris huvitavalt, ma tuleks selle uuringu juurde tagasi, mis seal siin vihjasid, aga, aga lihtsalt, et nagu saada aru sellest ülesande püstitusest on ju, et. Me tegime palju reforme ära omal ajal sellepärast, et meil oli mingi eesmärk. No toome mingi näide. Riigieelarve peal olema tasakaalus, sellepärast me tahtsime saada eurot. Me ei saa eurot, kui meil ei ole seda noh, alla kaks protsenti seda, seda piir ja nii edasi, on ju, et noh, ühesõnaga, et, et meil olid mingid poliitikud, mingid kokkuhooneid, reeglid, mingid käitumisreeglid tulenesid sellepärast, et me muidu ei saa sellest latist üle ja sellepärast me peame tegema nii või naa. Noh ala, kaotame ära surmanuhtluse, muidu ei saa Euroopa liitu. See oli Euroopa Liidu üks baustingimusi, surmanuht, siis peate lahti saama, siis saate, okei, no tšik, enam pole, nii, valmis, on ju. Nii, rahandus tasakaalus, okei, olemas, on ju. Ja niimoodi läksime, kusjuures Leedu, Läti näiteks ei saanud alguses hakkama nende Euroopa Liidu ja NATO nõuetega. Aga kuna Eesti oli noh, kõik ära teinud, siis on neile ka saanud ei öelda. Eurotsooniga ei olnud niimoodi ja sellepärast oligi see, et Eesti läks eurotsooni enne, kui, kui nemad tulid, eks on ju, sest me saime neid slaidest üle, sest meil olid väga sellised eesmär Nüüd meil seda enam ei ole, keegi ei ütle meile, et kuulge, tehke nüüd nii või naa, on ju, et, et siis on noh, hea või halb, on ju, okei, mingi krediidireiting on kuskil mingi A pluss, A pluss on ju noh. Kokkuvõttes see vist väga kedagi huvitas, noh, ütleme niimoodi, et kui me räägime täna riigieelarve tasakaalust. No meil on kaks valdkonda, meil on sotsiaal ja tervishoid, mis tegelikult need on kõige rohkem ja ütleme ausalt, noh, ütleme. Kui me tahame seda ikkagi seda jätkusuutlikult tasakaalu, siis tuleks teha seesama küsimuse, läbi arutada, mida Henrik just vihjas. Et a la, kes on nõus surema? Et noh, praegu tervishoiu on hoida neil nii heaks, et me suudame hoida ikkagi inimeste elus veel viimased kuud päris pikalt. Et kui teeks samade reilite alusel, mis oli, või samade põhimõtetega, mis olid paari aastat tagasi, et noh, kui on minek, siis on ikka noh. Minek, et me mingi hetk tõmbame nagu juhtme välja, et enam ei maksa, onju. Et kas me oleme valmis selliseks otsuseks, otsuseks või ei ole, eks. No tõenäoliselt ei ole, onju. Täpselt sama näide on, ütleme, ärme nii drastilist näidet too, toome siin lihtsama näite. Eestis on üle saja viiekümne gümnaasiumi. Eesti haridussüsteemi jaoks oleks vaja sada gümnaasiumit. Kolmandik oleks vaja ära kärpida, käsi püsti, kes on vabatahtlikult valmis võtma selle ülesande minna ja kärpida gümnaasiumi. Meil läks mingi Läänemaa kooli sulgemisega, läks suhteliselt hapuks siin juba on ju, et noh, et meil on viiskümmend vaja ära võtta. Samas see viiskümmend teeb meie riigile iga aasta kümneid miljonid ebaefektiivsed, no ma ei saa öelda kahjumit, aga ütleme niimoodi, et, et ilma seleta oleks parem. Täpselt samasugune reform tuleks teha nagu tehti KOV-idega, et meil oli ilge hunnik KOV. Öeldi, et kui me panete kokkule pilgiks jamaks, noh pandi kokku ära, tuli välja, et veel ainult väga palju jamaks. Eks, aga mingi sääs toimus, onju, et samamoodi saaks nagu nagu koolidega. Ja loomulikult ükski poliitik ega ametnik sellist asja ei tee, sellepärast sa pead ikka olema püsti loll, et sa hakkad nagu poliitikuna koole sulgema, sellepärast et sorry, aga noh, kes siis minu poolt hääletab, et noh. Sa tahad olla poliitik, sa pead olema nagu Urmas Paet. Sa ei tee mitte midagi muud kui ainult pressiteateid pühapäeviti, eks. Et pühapäeval uudiseid ei ole, siis kõik kirjutavad minust tõenäoliselt, ma olen tubli. Aga muidu ma ei tea, ühtegi otsust sellepärast, et kui sa midagi ei otsusta, siis ei saa keegi öelda, et sa midagi valesti tegid. Ta on siiamaani üks populaarsemad poliitikud, vaata track record'it, mitte midagi. Noh, ma ei ole mingi Juhan Partsi fänn, onju, või, või Krista Michali fänn, onju, aga on track record'is midagi on, onju, et noh, et, et okei, Partsil on mingi Auvära jaam, mis ei ole vist väga hea asi, aga, aga see selleks. No ühesõnaga, ja ametnik ei ole sama, ega ametnik ka ei taha kinga saada, onju, ametnik ei ole nõuskaasalist reformi tegema, sellepärast et kui ma noh. Panen väga häälekalt neid koole kinni, rahvas karjub poliitiku peale, poliitikul on vaja süüdlast, kes on süüdi? Ametnik, noh ja lendab on ju, võtame Marika Priske väga hea näide on ju, et kingad punkstid. Et ja nüüd on küsimus, et kuidas me ikkagi nüüd, ühesõnaga, me saame nagu majanduslikult eestlastena aru, et parem koolisüsteem säästaks meile kümneid miljoneid või sada miljoneid aastas. Aga me ei ole valmis seda tegema, sellepärast et mitte keegi ei ole nõus reformi tegema, samas oleks nagu rahvana ikkagi vajalik, on ju. Ja ei tööta, ei toimi. Et noh, sul peabki olema mingi entusiast, nagu Arto Aas ministrina vist oli, ma õigesti mäletaks Marek Helm oli toona vist rahandusministeeriumi ametnik, kes tegid, tegeles selle KOV-i reformiga, on ju. Et meil oleks samamoodi nüüd nagu nende, neid inimesi, kes oleksid valmis seda ära tegema. Aga sa tead, et su karjäär on läbi. Ja mina ei saa aru, et miks me ei saa näiteks sellistes keeruliste reformide puhul, mida võib-olla aastas üks või kaks üldse meie riigi peale, mis aastas, see kokkuvõttes sa teed seda reformi mingi neli-viis aastat onju. Et miks me ei saa teha niimoodi, et, et kui mingi reformi tulemusena näiteks säästame sada milli. Et me anname viis milli ära neile, kes seda tegid. Jah, te ei saa enam riigisektoris tööta, sest te olete põlu all ja te olete vastikud, saate meedias peksta ja nii edasi. Aga ma annan teile viis milli selle eest, et sada milli jäi üle. Noh, ettevõttes on see normaalne, mingi vend tuleb sisse, ütleb, tead, boss, mul on mega hea toode. Teeme sihukese toote, et see hakkab meil sada milli tooma. Ja teed ära ja tõigi sisse. Noh, siis maksad hea meelega, viis miili sellele vennale on ju, okei, Nokia maksab tuhat eurot.
Kunagi küsiti mu käest, et, et kas seal kogu sellel e-riigindusel on noh, midagi halba ka selle juures on, et meil nagu vägevad digiteenused on ja me arend Ma ei olnud eriti kunagi mõelnud, aga üks, üks, üks suhteliselt kindel asi, mille peale ma tulin, on see, et kui sa ei ela Tallinnas või Viimsis või kuskil, on ju. Nad elavad kuskil suhteliselt kaugel tõmbekeskusest äkki isegi. Kui sa lähed, Paide on tõmbekeskus, ma olen täitsa kindel, kuskil ministeerium on ära defineerinud.
Ja seda, ma lihtsalt ütlen, et see on valijaskonna, meil on ikkagi demokraatia, inimene läheb valima. Ta, ta ei hääleta elu sees selle poolt, et pange jah, rohkem kinni, seda tellimust ei ole. Arenenud maailma lahendus sellele on võtulaenu SKP vastu või no protsendina SKP-st on ju, ja see suureneb. Meil on sinna minna küll, ma garanteerin sulle, et kui me ei lähe, kui sina ei saa Eesti riigi ainuvalitsejaks oma ideedega, on ju, võib-olla mõni paar sinu sõpra ka. Et, et siis me, siis me ei lähe sinna, sest et sellele lihtsalt ei ole tellimust. Ja, ja me läheme täiesti kindlasti seda, laename rohkem, tõstame rohkem makse nagu rada. Sest see tundub hetkel nagu ainuvõimalik viis üldse midagi teha. Ja lõpuks me hakkame tõstma makse ka astmeliselt ja mitte nii, et kes on maks, maksab rohkem, vaid kellel on raha, see maksab rohkem, sest kõik teised seda teevad. Ja see, see on täiesti selge rada, kus me, millele me oleme asunud. Sellepärast, et mitte kedagi ei saa kolm tundi, kolm kuud varem ära tappa, kui ravim on olemas, mis siis, et see ravim on väga kallis ja see ongi inimlikult raske küsimus. Mina ka ei ütle, et me peaksime seda tegema,
on ju. Sest me nagu kõikidel lastel ikka ei anna selle ravimit ja nii edasi, on ju, aga meie kui ettemõttesaate, meil on, meie nagu püsimus ongi see, mida me siis peame otsima, me peame otsima nagu alternatiivseid viise. Ja selles mõttes ma olen sinuga nõus, et, et kui me räägime seda, et kõiki otsuseid tehakse nii nagu ma siin kirjeldasin, et näed, et maksame kõik reformid kinni, nii edasi, teeme boonusfondid, värgid-särgid. Niimoodi ei saa riiki juhtida, sest seal tekib väga lihtsalt see ahvatus, et ma keerangi mingi käki kokku, et siis noh, mõni aasta hiljem hakkan lappima või noh, hakkan parandama seda asja, on ju, et noh, et. Et nagu meil siin oli siin RMK puhul, on ju, et, et oli vaja nagu luurajat selleks, et saaks RMK korda, on ju, et aga Aga et, et ühesõnaga, ma tahan öelda, et mingid reformid, mingid üksikud asjad, mis on nagu väga kallid ja nagu ma ütlen, kus on väga konkreetselt aru saada, et kui me saaksime nüüd selle muudatuse tehtud, siis nagu päriselt läheb paremaks. Et vaata nende kohtade peale, ma ütlen, et võib-olla aastas on neid noh, üks, kolme aasta peale kaks. Et kui me nagu need kohad saaksime nagu muutusesse, siis see oleks nagu märjata suurem nagu tulu riigile kui näiteks, ma ei tea, automaks. Ja kui sa hakkad mõtlema nüüd automaks või noh, ütleme minu jaoks täiesti kohutav idee praegu on see kaheprotsendiline ettevõtete tulumaks, onju. See raha, mis me sealt saame versus see, et maksame mingitele viis miljonit, pange see kuradi koolireform, tehke ära ja me saame selle noh, asja kokku neli aastat pärast, onju. Et me ei, me ei nagu isegi aruta selliste asjade üle. Me võtame seda, et ei, ei, no meil on vaja tasakaalu saada, et noh, kaks protsenti on ju noh, mis on kakssada kahte protsenti vaja, me võtame laenu. Ma