VIljar Arakas: eestlastel on tuju maas, Baltikumi rikkaim piirkond on Vilnius

No eks ta, eks ta täpselt nii on, et ma seda tajun tegelikult sellisena, et minu arust me oleme täna sellises põlvkondade vahelises vaakumis. See vaakum tähendab seda, kus võitjate põlvkond ei ole veel lõpuni eest ära läinud ja siis see järgmine, see sats, kui seda niimoodi korvpalli terminis öelda, ei ole veel väljakule ise lõpuni tulnud. Muidugi, siin on väga palju erinevaid näiteid. IT-sektoris ei saa me kuidagi rääkida, et võitjate põlvkond seal üheksakümnendatel aastatel kulderastajad oleksid kuidagi nagu juhtpositsioonidel. Aga vanaema majanduse juures see nii on ja teine asi tõesti, siis avaliku sektori juures. No ma saan ennast nii-öelda üritades nende kingadesse panna nagu ka aru, et lihtsama riske mitte võtta, et hea otsus on see, mille saab edasi lükata, parim otsus on see, mida ei pea langetama, on ju, või noh, kui me vaatame kas või planeeringumenetlusi erinevates omavalitsust, nii edasi. Aga tegelikult see hakkab nagu riiklikust leadershipist peale, et kui ikkagi Stenbockist või siis Toompea lossist öeldakse, et meie nüüd teeme seda ja kannatatakse see nii-öelda avalikkuse surve sealt ära, siis tegelikult noh, nii see, nii see liikuma peab minema, et. Järgmine võimalus seda teha on siis, kui me jõuame mingisse tohutusse kriisi, kus ka kõik mõistavad nagu rahvuslikult, et enam nii edasi ei saa. Noh, niimoodi sealt on ju sündinud väga palju reforme kasvõi. Kas või kasutades mingit esimest pähe tulevat näidet nagu Saksamaa on ju, kes oli siin kümnendeid Euroopa haige mees, eks siis tänase neetud Gerhard Schröder, keda kõik nagu Putiniga kahjuks õigustatult seovad, tegelikult tegi väga palju vajalikke reforme ära, millele rajati järgnev Saksa edu, eks. Et, et no me ei peaks ennast laskma nii nurka värvida, et ja, ja sellepärast just see riiklik tugi uutel investeeringutel on üli-ülitähtis. Me kõik kohe räägime siin tselluloositehasest ja kõik seda, kuidas ta Tartus ära suretati. No oli nii, õpime sellest, lähme edasi. Teine asi on ka see, mis ka jälle looduskaitsjad kindlasti haaravad mitte kabuuri, aga elektritaseri järgi moodsalt. On see, et peaks ikkagi vaatama, mis meil seal maapõues veel on ja kuidas seda sealt ikkagi kätte saada. Noh, kas või seesama, see Norra õlifond, eks, et norrakad on ju sealt täna välja pumbanud kolm korda Rootsi SKT, mis nendel istub maailma suurimas rikkusfondis, mis on aktsiaturgudel, on ju, kus siis väljamaksjad riigieelarvesse võib teha ainult parlament ja ainult selles määras, mis ületab fondi reaaltootlust, eks, et, et. Et, et selles suhtes on palju ebamugavaid teemasid, aga, aga ma ei tea, kas see tegelikult on ikkagi väga ebamugavad, et, et noh, ega Taavi, sina tead väga hästi, sa ju vedasid sa e-residentsust, ega sul ka ei olnud ainult nii-öelda kätemerdi ja aplausi esimesest päevast peale, et nendega tuleb ju edasi niimoodi minna ja läbi suruda, lõpuks tõde selgub kümne aasta pärast, aga tõesti. Eesti edu ei ole see, et kuidas me saame riigieelarve kõrgemate maksudega. Tasakaalu, me peame sinna minema, meil on tegelikult oleme ikkagi Eurotsoonis, kui me vaatame Euroopa Liidus, me kogume makse SKT-sse umbes seitse protsenti SKT-st vähem kui keskmiselt, nii et sellest tegelikult ei ole midagi veel halvasti, eks, aga. Aga, aga noh, ma kasutan mõnikord ka Eftenis oma meeskonnale niisugust lauset, et kas või valesti, aga edasi, et noh, pigem meil on see, et me kardame vale sammu teha. Ja, ja noh, leedukad ongi tihti niimoodi, et noh, ütleme me lähme edasi, et noh, kui jah, paneme siin ühe või teise asja puusse, ehk siis korrigeerime ennast, et noh, me Taavi ju sinuga mängime golfi, eks me teame ise, kuidas. Mõnikord avalöök võib minna väga puusse, noh, siis teisega korrigeerime, eks, et, et ega noh, tegelikult see nii on, et kui sa, kui sa nagu golfis halba lööki teha ei taha, siis on ainult üks soovitus, lõpeta mängimine, eks, et, et noh, selles suhtes seda paralleeli kasutades me vist natuke Eestis oleme selle mängim

Ei, tähendab, ega no loomulikult, ega vaata, kui lihtne oleks ka ju pangandus kinni panna, öelda, et äkki kuritegelikud organisatsioonid kasutavad seda raha, raha liigutamiseks, et, et, et noh, see või noh, täpselt seesama see hea näide ka sinu e-residentsust, lihtne võtta mingi üks. Halb õun ja siis seda üldistada kogu süsteemil, et seda neid näiteid tehakse, aga tegelikult. Me peame siin nagu riske võtma, ma saan aru, et sellega kaasnevad teatud riskid, et kes siia riiki tuleb ja nii edasi, aga mina, meie sisejulgeolekuorgan Nii-öelda need terad sõkaldest eraldada ja lihtsalt kui ikkagi inimesel on juba kõrgharidus, mille ta on siin Eestis omandanud, siis ta on ikkagi ka selle kõrghariduse omandamise käigus selle ühiskonnaga tutvunud ja kui ta tahaks oma ettevõtte siia luua, siis see oleks nagu parim asi, mida me tegelikult. Saaksime teha, et tuua Eestisse juurde värsket noori inimesi, et me ei too siia juurde neid inimesi, kes tahaksid elada meie suurepärase sotsiaalsüsteemi arvelt, nagu seda on võib-olla Rootsis tehtud, on ju, et, et selles suhtes minust see oleks nagu kõige valutum viis. Jah, ma saan aru, mida rahvuskonservatiivid ja kõik see pool juba sellele ütleks, aga vaadates tänast valitsuskoalitsiooni. Siis minu arust see oleks asi, mida saaks selgelt ära teha ja see on kindlasti tuleviku majanduskasvu seeme, ma olen selles isiklikult täiesti veendunud, et jah, kui keegi paluks mõjuanalüüsi teha, siis noh, ühtegi analüüsi ei ole mõtet ennem tellida, kui sa lõpptulemust ei tea, on ju, see on ka üks avaliku sektori selline kuldreegel, on ju. Et, et aga, aga, aga seda võib olla vähe keeruline kokku panna, see sõltub väga palju eeldustest, eks, aga, aga kindlasti see oleks nagu asi, mida, mida mina. Mida, mida mina võtaks ette hoolimata kogu selle avaliku siis nii-öelda reaktsiooni kiuste.

Ülle, vaata, kui erasektoril läheb kehvasti, on ju, siis noh, siis erasektor ikkagi eraettevõte lõpuks midagi ei ole teha, peab selle kahjumi kuidagi sisse võtma. Koondab inimesi, langetab palku, maksab endale vähem dividendi, ma ei tea, kukub miinusesse, peab väljast investorit otsima, mida iganes, on ju, lõpuks võib ka pankrotti minna. Riigiga ja avaliku sektoriga niimoodi ei ole. Et minul, ma rääkisin siin mõned nädalad tagasi ühe inimesega, kes on, on ka natuke nende uute maksutõusude ja kogu selle asja tegemise juures. Ja tema oli väga optimistlik, et, et noh, tõstame ajutiselt, eks ole, riigikaitse sildi all neid käibemaksu ja tulumaksu veel kaks protsenti. Aga et noh, mõne aasta pärast, kui olukord on rahunenud, siis keerame tagasi. Et noh, siis, siis vähendab ja mina mõtlesin talle, et sa võid praegu istuda ja arvata, mida iganes, seda ei juhtu. Ei ole võimalik, et, et kui me anname, kui me anname nagu inimestele selle maksuraha kätte seal valitsusele või keskaparaadile, mis, mis, mis iganes. See ei ole võimalik, et sa seda tagasi saad, tema ütles, saab kindlasti, mina ütlesin, ei saa. Et sina oled ka avaliku sektoriga kokku puutunud, et kas me peaks tegema mingi süsteemi, et. Ma ei tea, näiteks, et KAPO-de ja igasuguste muude riigieelarveliste asutuste eelarve on fiksitud protsent laekunud käibemaksust, punkt. Ja muud varianti ei ole.

Ja täna on ilmselgelt see, et ettevõtluse meeletamine on motiveeritud ainult tõmbekeskustele, et väljapool seda mitte mingil juhul, sellepärast et sa ei saa ettevõttest mitte mingit tulu. Et okei, aga ikkagi ma tuleks selle saate lõpus sellesama nii-öelda home biased juurde, ehk siis. Jah, see ei ole ilus, võib-olla nagu rahvaheliselt, aga issand jumal, jällegi oma riik ja, ja mis teha, on ju, et mina kindlasti olen homebuyers, kui ma lähen poodi, vaatan kaupa, vaatan, kus toodetud on. Kõrval on toodetud, et on küll Eesti firma, aga toodetud Lätis, siis ma lähen ikkagi võtan selle toote, mis on toodetud ka Eestis, on ju, et kui on võimalik valida, eks, et okei, need on väiksed sammud ja nii edasi. Aga ma ei ole kuulnud ja võib-olla ma olen, ma ei usu, ma olen lugemata jätnud, et, et kui me vaatame nüüd Euroopas ringi, siis vägisi on tunne, et riikidel on huvid. Ja mõned riigid, kellel nagu ei ole neid huvisid või nad ei ole neid huvisid suutnud nagu ära defineerida ja välja hääldada, noh, Läti kindlasti, kes on väga vait alati, on ju. Ja ka Eesti, on ju, et noh, me oleme muidugi teine äärmus on Ungari, kellel on väga häälekad huvid, on ju, et võib-olla on motiveeritud, kurat teab kust, on ju, aga. Aga, aga see, et, et noh, et, et me oleksime nagu ka endale nii-öelda ära defineerinud, et noh, et, et meil on nagu mingi seisukoht, vaatenurk, meil on omad huvid, mida me kaitsta ja, ja mida me siis nii-öelda push'ime ka Euroopa liitlasandil, eks, et. Seda, see, see on kuidagi nagu ära jäänud. Et ma toon mingi analoogi näiteks, et noh, Luksemburgis ka avalik sektor on ilmselgelt oma riigiteenistusest, sellest vaatenurgast, et riik tuleb teha rikkamaks. Ja noh, mingi Eesti näide, et noh, meil oli oma kunagi riigipilv, meil oli vaja osta arvutusvõimsust väljapoole Eesti riiki. Luxemburg disainis, Luxemburgi riik disainis meile teenuse, võttis selle eest raha ja selle meie pealt tegi valmis toota ja pärast müüs seda üle maailma edasi ja seda tegi riik, mitte ei teinud nagu ettevõtte sellepärast, et see oli arusaadav, et noh, seal tuli anda riiklikke garantiisid ja nii edasi, et oli vaja luua nagu see sobiv seadusruum ja, ja igasugused täiendavad kaitsed, onju. Ja muudetigi seadust, ühesõnaga tehti seda kõike, mida oli vaja, et saaks rohkem eksportida, saaks rohkem raha sisse, sest ainult eksport teeb majandus suuremaks. Et kui palju sina tunnetad seda, et, et, et palju aitaks meid see, et me ikkagi nagu selgemalt defineeriksime ka ettevõtjate poolt ära selle, et mis võiksid olla need Eesti nii-öelda noh, kas ma ütlen siis,

mis on nagu meie huvid? Absoluutselt noh, tegelikult palju toodud näide, et see Euroopa Liidu asjade komisjon ka Riigikogus, mis on tegelikult miniparlament, et sealt mõnikord mul on tunne, liigub läbi Eesti elu jaoks palju olulisemaid otsuseid kui see, mis käib suurest saalist, eks, et, et loomulikult see kõik, mis toimub Brüsselist ja kuidas ta meid mõjutab, on nagu. Lihtsalt on ülibürokraatlik, ta on hästi kuiv, ta on hästi igav, on ju, aga ta omab väga suuri tulevikumõjusid, eks. Et selge, selge see, et minu arust ikkagi tegelikult ka miks halb trend, kus ei, ma ei taha süüdista ainult avaliku sektorit, vaat ka erasektorit, on see, et need mullid on nagu järjest üksteisest eemaldunud, on ju, et, et ma kuulan tihti kuskil uudistes, kuidas öeldakse, et siseministeerium teeb koostööd sotsiaalministeeriumiga, on ju, või noh, et ma ei tea. Piirivalve, politsei-piirivalveamet teeb koostööd sotsiaalkaitseametiga, eks, aga, aga seda, kuidas era ja avalik sektor noh, nad on pigem need kaevikud on läinud sügavamaks ja üksteist, nagu vaadatakse järjest kurjema pilguga, et tegelikult see on jällegi niisuguse poliitilise leadership'i küsimus, et. Nii-öelda egotsentrilistes ja kõrge saavutusvajadustega inimestel nii-öelda konsensust heitada on väga keeruline, ma olen ise fondi juht, ma tean, mida see tähendab, eks, aga, aga see on, aga see on ainuke viis seda, seda tegelikult teha. Et on tõesti mingisugused rahvuslikud. Huvid, sektorid, mida me peaksime Eelis arendama, no ja see lihtsalt nii on. Samas nagu jällegi ma ei saanud kunagi või ei ole ka aru saanud, et kui siin oli see nii-öelda see justkui Bolti lobitöö Eesti riigi poolt kuskil Brüsselis, seda vaadati mingi tohutu negatiivsuse alt, on ju, et või negatiivsuse mingi. Pilgugi minust on see ainuõige asi, mida riik peabki tegema oma rahvuslike tšempionite ees seisma, eks, et selles suhtes siin on palju ära teha, aga tegelikult see me ei saa öelda, et riik peaks defineerima, tegelikult. Erasektor võiks ka nagu selle riigi kirumisega võtta kaks kraadi nagu kliima soojenemist on ju, kaks, kaks kraadi nii-öelda väiksemaks ja, ja, ja siis see võiks hakata toimuma, eks. Ma ei arva, et sellega oleks nagu katastrofaalselt midagi halvasti, aga seal oleks veel väga palju ära teha. Mida me täna paraku ei, ei, ei tee.