Aga no toome siin ikkagi kõrvale mingi paralleeli, et mina tean IT-valdkonda, start-up'i maastikku natukene, eks. Ja IT-valdkonnaga ma mäletan väga hästi, noh, üle kahekümne aasta tagasi juba piilusime Leetu ja tegime Leetusse oma horokontori ja nii edasi. Ja needsamad parklaide, kes tõid sinna oma need nii-öelda arenduskeskused ja nii edasi, IT-sektoril iseenesest mõjusid halvasti. Sellepärast, et Leedu pani oma ajud kinni suurte ettevõtete noh, heaks töötamiseks, on ju. Ja need inimesed ei olnud vabad tegema oma ärised või oma start-up ja nii edasi. Ehk siis IT koha pealt toimus noh, Eestis ikkagi tohutu arenguhüppe võrreldes sellega, mis Leedus oli, on ju, sealt et siiamaani tegelikult peegeldub ka nende infosüsteemides ja. Ja, ja start-up kogukonnas, kuigi ka seal on esimesed unicorn'id juba ju tekkinud. Ehk siis selle koha pealt nagu võib-olla nagu see näide nagu nii ei ole. Aga, aga ma küsiksin siia juurde kohe sellest, aga, aga siin üks näitaja veel, üks on SKT, aga teine on inflatsioon. Ja Läti ja Leedu on selle suutnud ikkagi nagu, nagu maas hoida, et mis on sinu nagu nägemus sellest, et mis meil siin Eestis nüüd juhtus, et kas meil läksid kaupmehed kollektiivselt loeliks või noh, vaatasid, et eestlane on ikka nii laisk, on ju, et ega ta ei viitsi nüüd, kui, kui majonees vähe kallim on, et ega siis ma ei lähe Selveri asemel järje Maximasse, on ju, et ma lähen ikkagi Selverisse edasi, on ju. Ja kui noh, lollil tulebki ära ära võtta, on ju, et kruvime nii kaua hinda, kuni kuniks maksab. Noh, täpselt sama trend on olnud meil kinnisvaras, eks ju, on ju, et nii kaua kliente on, issand jumal, miks peaks vähem küsima, on ju, et. Et või mis on see ikkagi, et, et miks Lätis ja Leedus on olnud nagu mõistliku piires ja meil on ikkagi noh, jätkuvalt, hoolimata sellest, et majanduse kasvab, inflatsioon kasvab mühinal.
No eks ta, eks ta täpselt nii on, et ma seda tajun tegelikult sellisena, et minu arust me oleme täna sellises põlvkondade vahelises vaakumis. See vaakum tähendab seda, kus võitjate põlvkond ei ole veel lõpuni eest ära läinud ja siis see järgmine, see sats, kui seda niimoodi korvpalli terminis öelda, ei ole veel väljakule ise lõpuni tulnud. Muidugi, siin on väga palju erinevaid näiteid. IT-sektoris ei saa me kuidagi rääkida, et võitjate põlvkond seal üheksakümnendatel aastatel kulderastajad oleksid kuidagi nagu juhtpositsioonidel. Aga vanaema majanduse juures see nii on ja teine asi tõesti, siis avaliku sektori juures. No ma saan ennast nii-öelda üritades nende kingadesse panna nagu ka aru, et lihtsama riske mitte võtta, et hea otsus on see, mille saab edasi lükata, parim otsus on see, mida ei pea langetama, on ju, või noh, kui me vaatame kas või planeeringumenetlusi erinevates omavalitsust, nii edasi. Aga tegelikult see hakkab nagu riiklikust leadershipist peale, et kui ikkagi Stenbockist või siis Toompea lossist öeldakse, et meie nüüd teeme seda ja kannatatakse see nii-öelda avalikkuse surve sealt ära, siis tegelikult noh, nii see, nii see liikuma peab minema, et. Järgmine võimalus seda teha on siis, kui me jõuame mingisse tohutusse kriisi, kus ka kõik mõistavad nagu rahvuslikult, et enam nii edasi ei saa. Noh, niimoodi sealt on ju sündinud väga palju reforme kasvõi. Kas või kasutades mingit esimest pähe tulevat näidet nagu Saksamaa on ju, kes oli siin kümnendeid Euroopa haige mees, eks siis tänase neetud Gerhard Schröder, keda kõik nagu Putiniga kahjuks õigustatult seovad, tegelikult tegi väga palju vajalikke reforme ära, millele rajati järgnev Saksa edu, eks. Et, et no me ei peaks ennast laskma nii nurka värvida, et ja, ja sellepärast just see riiklik tugi uutel investeeringutel on üli-ülitähtis. Me kõik kohe räägime siin tselluloositehasest ja kõik seda, kuidas ta Tartus ära suretati. No oli nii, õpime sellest, lähme edasi. Teine asi on ka see, mis ka jälle looduskaitsjad kindlasti haaravad mitte kabuuri, aga elektritaseri järgi moodsalt. On see, et peaks ikkagi vaatama, mis meil seal maapõues veel on ja kuidas seda sealt ikkagi kätte saada. Noh, kas või seesama, see Norra õlifond, eks, et norrakad on ju sealt täna välja pumbanud kolm korda Rootsi SKT, mis nendel istub maailma suurimas rikkusfondis, mis on aktsiaturgudel, on ju, kus siis väljamaksjad riigieelarvesse võib teha ainult parlament ja ainult selles määras, mis ületab fondi reaaltootlust, eks, et, et. Et, et selles suhtes on palju ebamugavaid teemasid, aga, aga ma ei tea, kas see tegelikult on ikkagi väga ebamugavad, et, et noh, ega Taavi, sina tead väga hästi, sa ju vedasid sa e-residentsust, ega sul ka ei olnud ainult nii-öelda kätemerdi ja aplausi esimesest päevast peale, et nendega tuleb ju edasi niimoodi minna ja läbi suruda, lõpuks tõde selgub kümne aasta pärast, aga tõesti. Eesti edu ei ole see, et kuidas me saame riigieelarve kõrgemate maksudega. Tasakaalu, me peame sinna minema, meil on tegelikult oleme ikkagi Eurotsoonis, kui me vaatame Euroopa Liidus, me kogume makse SKT-sse umbes seitse protsenti SKT-st vähem kui keskmiselt, nii et sellest tegelikult ei ole midagi veel halvasti, eks, aga. Aga, aga noh, ma kasutan mõnikord ka Eftenis oma meeskonnale niisugust lauset, et kas või valesti, aga edasi, et noh, pigem meil on see, et me kardame vale sammu teha. Ja, ja noh, leedukad ongi tihti niimoodi, et noh, ütleme me lähme edasi, et noh, kui jah, paneme siin ühe või teise asja puusse, ehk siis korrigeerime ennast, et noh, me Taavi ju sinuga mängime golfi, eks me teame ise, kuidas. Mõnikord avalöök võib minna väga puusse, noh, siis teisega korrigeerime, eks, et, et ega noh, tegelikult see nii on, et kui sa, kui sa nagu golfis halba lööki teha ei taha, siis on ainult üks soovitus, lõpeta mängimine, eks, et, et noh, selles suhtes seda paralleeli kasutades me vist natuke Eestis oleme selle mängim
Nii see on ja vaata, ma ennast asetan ka tihti sellest mullist välja, et õnneks meil on erinevaid varasi üle Eesti, et ma käin mõnikord näiteks Viljandis, kus on väga ilus hukukeskus ja ma suhtlen seal kohalike inimestega, kes teevad metsa- ja põllumajandusäri ja mõnikord ikka lähevad endal ka silmad suures kui ägedaid ja kihvte asju tegelikult tehakse, millest me siin Tallinnas mitte midagi ei tea, on ju. Või ma käin ka iga kord, suvel on mul nagu nii-öelda bucket list'is, et üks Eesti laat tuleb läbi käia. Hauka laat ja nii edasi, et kust sa ikkagi näed, kuidas nagu tegelikult Eestis elatakse, üldse see noh, see tegelikult ongi vaja ennast siit korra nagu välja tõsta, et sellest maailmast. Ma arvan vist seda, et tegelikult IT-sektor ei ole saanud põhjendamatut tähelepanu, sealt me vajame rahvuslikke tšempione, on ju, ma mäletan ise, kui ma istusin Londonis taksos. Boltiga tellisin ja ütles, ma olen Eestist ja siis see afgaanist taksojuht pidi peaaegu mind kallistama tulema, ütlema, palun tervita kõiki eestlaseid ilma Boltita, mul ei oleks siin UK-s üldse mingisugust tulevikku, on ju, et, et noh, tegelikult. Selliseid lugusid vajame me kõike, seda on viimasel ajal pakkunud selgelt IT-sektor, Hansapank on ka üks minevikus ja Zet generatsioon peab seda mõistet guugeldama juba, on ju, et, et. Ma ei arva, et see nii, aga, aga tõesti, kui me nüüd vaatame ühte asja, mis minust makrost teeb mind veidi murelikuks, on see, et me teame, et teenuste eksport meil kasvab. Ja kaupade eksport väheneb ja mõni kuu on juba olnud niimoodi, et teenuste eksport on suurem kui kaupade eksport, eks, ja, ja teenustega lihtsalt seda, et seda eksporti luuakse kaheksakümmend protsenti Harjumaal, on ju, et, et. Et mis on meie vastus nagu muule Eestile, on ju, et, et sellepärast just see tööstuspoliitika. Et kui keegi tahab siia mõni välisinvestor oma tehase tuua, no teeme arvutuse, me saame esimesel neljal-viiel aastal nii palju maksutulu, maksame selle sinna sisse, jah. Võtame riski, et äkki see ei lähe päris nii, aga ma ütlen, parem parem sedasi teha, kui, kui kõigile nagu ei öelda vaadata, kuidas need kuhugi mujale kerkivad, sest noh, nii, nii see paraku see maailm toimib.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]