VIljar Arakas: eestlastel on tuju maas, Baltikumi rikkaim piirkond on Vilnius

Tead, nad said, ma arvan, päris palju nii-öelda vaimselt peksa, on ju. Et vaata, me ikkagi sõitsime üheksakümnendate alguses väga lihtsalt soomlaste-rootslaste tuules, on ju, olles nendele kultuuriliselt lähedal kõikidest või kolmest Balti riigist. Siis meile neid ikkagi neid vilju rippus väga madalalt, mida me võisime siit korjata, eks. Nemad on pidanud rohkem pingutama. Ja ma arvan, see nüüd hakanud nagu viljad kandma selles osas, et ma arvan, see murranguhetk oli finantskriis. Kuni finantskriisini oli selgelt Eesti Baltikumi juhtmajandus, kõik head ideed tulid siit, ma mäletan, kas lätlased-leedukad kogu aeg kadedad, onju, mis siin. Kes see seda ütleski tabavalt, et leedukate arvamus oli, et Eesti on lihtsalt CIA projekt, et teha leedukad kadedaks, onju. Et igasugu sellised vandenõuteooriad olid. Ja siis midagi juhtus või tähendab, siis hakkas juhtuma ja mis hakkas juhtuma, oli see, et leedukad hakkasid nagu jõuliselt maale tooma neid shared service center'eid on ju, mille peale meie kirsutasime nina, noh, mis kohati telefonikeskused ja no kõik selline tagatuba raamatu pidamine ja nii edasi. Pluss nad tegid seda niimoodi, mis meil oli keelatud. Ehk nad sisuliselt andsid ettevõtetele maksusoodustusi, öeldi Barclay'le, Weston Junior'ile. Et too meile siia tuhat pluss töökohta saad X maksusoodustust, see on väga vastuoluline. Selles osas, et noh, ega Jürgen Ligi ütles ka, et, et meie kohtleme kõiki ettevõtteid võrdselt ja see on väga ilus ja õige printsiip, aga paraku on see, et kui nagu minu OÜ-d ja Apple Inc. Nii-öelda koheldakse võrdselt, see on väga ilus ja armas, eks, aga noh, Tim Cook ikkagi on harjunud, kui ta lennukist välja tuleb, et punane vaip on maas, noh, nii-öelda sellist metafoori kasutades, eks. Et, et selles suhtes leedukad seda tegid ja, ja see nüüd on sünnitanud uue põlvkonna ettevõtjaid, kes on näinud, kuidas suured rahvusvahelised organisatsioonid toimivad, seespoolt. Ja järjest enam on siis nii-öelda seda odavamat tööd Leedust ära viidud kuhugi globaalsesse lõunasse erinevatesse piirkondadesse. Ja sinna on jäänud nagu see nii-öelda targem ots. Pluss, leedukad on ikkagi võrreldes meiega üliagressiivsed, et ma noh, võiks tuua võib-olla oma, kuidas illustreerida oma tegevusalat ühe näite, et on üks selline Leedu arendusettevõte nagu Sirin, kes ehitab üle Baltikumi suuri logistikakeskusid. Muide, see jällegi väike näide siia, et kes see Sirino omanikud on, on selline Leedu ettevõte nagu Kirteka. Kirteka on Euroopa suurim maanteetranspordiettevõte. Nad olid aastaid näiteks Mercedes-Benzile kõige suurem rekka tellijana, tellisid viis tuhat rekkat korraga seda nina viis tuhat. Sõitsid sellega kolm-neli aastat, müüsid Berbys kasumiga maha selle Valgevenesse ja Venemaale ja noh, see oli siis loomulikult ennem seda, kui, kui kõik juhtus see, mis meid täna väga mõjutab, eks. Et lihtsalt tuues sellest agressiivsust mingi näite, nemad ehitavad niimoodi ladusi niimoodi, et ma olen nende juhtidega rääkinud, et hakkad ehitama viiskümmend tuhat ruutu ladu, see on väga suur ladu, mis on viiskümmend tuhat ruutu, eks, Ja ütleb, meil ei ole üürnikke, aga tead, me ehitame ise valmis, küll need üürnikud tulevad. Ükski Eesti arendaja ikka löö kopa maasse ennem, kui tal on, ma ei tea, panga finantseeringud, kui tal on mingid üürilepingud ja nii edasi, et vaata, see selline agressiivsus heas mõttes. On nagu noh, nii-öelda võimestav, eks, ja edu sünnitab kaasedu, et, et ma tegelikult seda. Kuidagi Leedus käies ikkagi väga tajun, et, et seal nagu noh, see ollakse ikkagi väga-väga pullish, et tahetakse oma maailmas saada kindlat nagu Baltikumi mõistel olev isegi mingi staatus, eks. Et kohe Euroopasse ja nii edasi, et ja, ja, ja see on hakanud tõeliselt nagu seda neid, neid vedama, et ma ei ütleks, et nad teeksid midagi nüüd väga teistmoodi, vaid sealne seadus oleks seadusandlik korraldus teistmoodi. Ei, seda ei saa nagu öelda. Muidugi nad võitsid ka väga palju, mis täna SKT-d mõjutab selgelt. Me võitsid väga palju ikkagi sellest teist õnnetuselt jälle, kui, kui nii võtta, ehk siis see valimisforss, mis toimus kaks tuhat kakskümmend Valgevenes, on ju, kui nii-öelda Lukašenko jutumärkides valiti jälle presidendiks, eks. Peale seda ikkagi tuli üle piiri väga suur osa, mõtleb, mõtleb Valgevene kogukond, kes asutas oma ettevõtted Leet, on ju, et, et me teame, et. Minski-Vilnuse vahe on ju sama nagu Tallinn-Tartul on ju, aga noh, tsivilisatsioonide piirijoon jookseb sealt läbi ja need ettevõtted seati sinna üles ja need hakkasid SKT-sse panustama, eks, et sellepärast me oleme täna olukorras, kus meil tuleb tunnistada, härrased ja, ja daamid, kes meid kuulavad, et Baltikumi rikkam piirkond on täna Vilniuse piirkond. See oli kogu inimpõlve Harjumaakond, et noh, nii see täna on, aga ma ütlen, mina vaatan seda ikkagi kui sellist inspiratsiooniallikat, mitte seda, et oh issand, kui, kui kehvad me oleme, on ju.

No eks ta, eks ta täpselt nii on, et ma seda tajun tegelikult sellisena, et minu arust me oleme täna sellises põlvkondade vahelises vaakumis. See vaakum tähendab seda, kus võitjate põlvkond ei ole veel lõpuni eest ära läinud ja siis see järgmine, see sats, kui seda niimoodi korvpalli terminis öelda, ei ole veel väljakule ise lõpuni tulnud. Muidugi, siin on väga palju erinevaid näiteid. IT-sektoris ei saa me kuidagi rääkida, et võitjate põlvkond seal üheksakümnendatel aastatel kulderastajad oleksid kuidagi nagu juhtpositsioonidel. Aga vanaema majanduse juures see nii on ja teine asi tõesti, siis avaliku sektori juures. No ma saan ennast nii-öelda üritades nende kingadesse panna nagu ka aru, et lihtsama riske mitte võtta, et hea otsus on see, mille saab edasi lükata, parim otsus on see, mida ei pea langetama, on ju, või noh, kui me vaatame kas või planeeringumenetlusi erinevates omavalitsust, nii edasi. Aga tegelikult see hakkab nagu riiklikust leadershipist peale, et kui ikkagi Stenbockist või siis Toompea lossist öeldakse, et meie nüüd teeme seda ja kannatatakse see nii-öelda avalikkuse surve sealt ära, siis tegelikult noh, nii see, nii see liikuma peab minema, et. Järgmine võimalus seda teha on siis, kui me jõuame mingisse tohutusse kriisi, kus ka kõik mõistavad nagu rahvuslikult, et enam nii edasi ei saa. Noh, niimoodi sealt on ju sündinud väga palju reforme kasvõi. Kas või kasutades mingit esimest pähe tulevat näidet nagu Saksamaa on ju, kes oli siin kümnendeid Euroopa haige mees, eks siis tänase neetud Gerhard Schröder, keda kõik nagu Putiniga kahjuks õigustatult seovad, tegelikult tegi väga palju vajalikke reforme ära, millele rajati järgnev Saksa edu, eks. Et, et no me ei peaks ennast laskma nii nurka värvida, et ja, ja sellepärast just see riiklik tugi uutel investeeringutel on üli-ülitähtis. Me kõik kohe räägime siin tselluloositehasest ja kõik seda, kuidas ta Tartus ära suretati. No oli nii, õpime sellest, lähme edasi. Teine asi on ka see, mis ka jälle looduskaitsjad kindlasti haaravad mitte kabuuri, aga elektritaseri järgi moodsalt. On see, et peaks ikkagi vaatama, mis meil seal maapõues veel on ja kuidas seda sealt ikkagi kätte saada. Noh, kas või seesama, see Norra õlifond, eks, et norrakad on ju sealt täna välja pumbanud kolm korda Rootsi SKT, mis nendel istub maailma suurimas rikkusfondis, mis on aktsiaturgudel, on ju, kus siis väljamaksjad riigieelarvesse võib teha ainult parlament ja ainult selles määras, mis ületab fondi reaaltootlust, eks, et, et. Et, et selles suhtes on palju ebamugavaid teemasid, aga, aga ma ei tea, kas see tegelikult on ikkagi väga ebamugavad, et, et noh, ega Taavi, sina tead väga hästi, sa ju vedasid sa e-residentsust, ega sul ka ei olnud ainult nii-öelda kätemerdi ja aplausi esimesest päevast peale, et nendega tuleb ju edasi niimoodi minna ja läbi suruda, lõpuks tõde selgub kümne aasta pärast, aga tõesti. Eesti edu ei ole see, et kuidas me saame riigieelarve kõrgemate maksudega. Tasakaalu, me peame sinna minema, meil on tegelikult oleme ikkagi Eurotsoonis, kui me vaatame Euroopa Liidus, me kogume makse SKT-sse umbes seitse protsenti SKT-st vähem kui keskmiselt, nii et sellest tegelikult ei ole midagi veel halvasti, eks, aga. Aga, aga noh, ma kasutan mõnikord ka Eftenis oma meeskonnale niisugust lauset, et kas või valesti, aga edasi, et noh, pigem meil on see, et me kardame vale sammu teha. Ja, ja noh, leedukad ongi tihti niimoodi, et noh, ütleme me lähme edasi, et noh, kui jah, paneme siin ühe või teise asja puusse, ehk siis korrigeerime ennast, et noh, me Taavi ju sinuga mängime golfi, eks me teame ise, kuidas. Mõnikord avalöök võib minna väga puusse, noh, siis teisega korrigeerime, eks, et, et ega noh, tegelikult see nii on, et kui sa, kui sa nagu golfis halba lööki teha ei taha, siis on ainult üks soovitus, lõpeta mängimine, eks, et, et noh, selles suhtes seda paralleeli kasutades me vist natuke Eestis oleme selle mängim

Ei, tähendab, ega no loomulikult, ega vaata, kui lihtne oleks ka ju pangandus kinni panna, öelda, et äkki kuritegelikud organisatsioonid kasutavad seda raha, raha liigutamiseks, et, et, et noh, see või noh, täpselt seesama see hea näide ka sinu e-residentsust, lihtne võtta mingi üks. Halb õun ja siis seda üldistada kogu süsteemil, et seda neid näiteid tehakse, aga tegelikult. Me peame siin nagu riske võtma, ma saan aru, et sellega kaasnevad teatud riskid, et kes siia riiki tuleb ja nii edasi, aga mina, meie sisejulgeolekuorgan Nii-öelda need terad sõkaldest eraldada ja lihtsalt kui ikkagi inimesel on juba kõrgharidus, mille ta on siin Eestis omandanud, siis ta on ikkagi ka selle kõrghariduse omandamise käigus selle ühiskonnaga tutvunud ja kui ta tahaks oma ettevõtte siia luua, siis see oleks nagu parim asi, mida me tegelikult. Saaksime teha, et tuua Eestisse juurde värsket noori inimesi, et me ei too siia juurde neid inimesi, kes tahaksid elada meie suurepärase sotsiaalsüsteemi arvelt, nagu seda on võib-olla Rootsis tehtud, on ju, et, et selles suhtes minust see oleks nagu kõige valutum viis. Jah, ma saan aru, mida rahvuskonservatiivid ja kõik see pool juba sellele ütleks, aga vaadates tänast valitsuskoalitsiooni. Siis minu arust see oleks asi, mida saaks selgelt ära teha ja see on kindlasti tuleviku majanduskasvu seeme, ma olen selles isiklikult täiesti veendunud, et jah, kui keegi paluks mõjuanalüüsi teha, siis noh, ühtegi analüüsi ei ole mõtet ennem tellida, kui sa lõpptulemust ei tea, on ju, see on ka üks avaliku sektori selline kuldreegel, on ju. Et, et aga, aga, aga seda võib olla vähe keeruline kokku panna, see sõltub väga palju eeldustest, eks, aga, aga kindlasti see oleks nagu asi, mida, mida mina. Mida, mida mina võtaks ette hoolimata kogu selle avaliku siis nii-öelda reaktsiooni kiuste.