VIljar Arakas: eestlastel on tuju maas, Baltikumi rikkaim piirkond on Vilnius

Tead, nad said, ma arvan, päris palju nii-öelda vaimselt peksa, on ju. Et vaata, me ikkagi sõitsime üheksakümnendate alguses väga lihtsalt soomlaste-rootslaste tuules, on ju, olles nendele kultuuriliselt lähedal kõikidest või kolmest Balti riigist. Siis meile neid ikkagi neid vilju rippus väga madalalt, mida me võisime siit korjata, eks. Nemad on pidanud rohkem pingutama. Ja ma arvan, see nüüd hakanud nagu viljad kandma selles osas, et ma arvan, see murranguhetk oli finantskriis. Kuni finantskriisini oli selgelt Eesti Baltikumi juhtmajandus, kõik head ideed tulid siit, ma mäletan, kas lätlased-leedukad kogu aeg kadedad, onju, mis siin. Kes see seda ütleski tabavalt, et leedukate arvamus oli, et Eesti on lihtsalt CIA projekt, et teha leedukad kadedaks, onju. Et igasugu sellised vandenõuteooriad olid. Ja siis midagi juhtus või tähendab, siis hakkas juhtuma ja mis hakkas juhtuma, oli see, et leedukad hakkasid nagu jõuliselt maale tooma neid shared service center'eid on ju, mille peale meie kirsutasime nina, noh, mis kohati telefonikeskused ja no kõik selline tagatuba raamatu pidamine ja nii edasi. Pluss nad tegid seda niimoodi, mis meil oli keelatud. Ehk nad sisuliselt andsid ettevõtetele maksusoodustusi, öeldi Barclay'le, Weston Junior'ile. Et too meile siia tuhat pluss töökohta saad X maksusoodustust, see on väga vastuoluline. Selles osas, et noh, ega Jürgen Ligi ütles ka, et, et meie kohtleme kõiki ettevõtteid võrdselt ja see on väga ilus ja õige printsiip, aga paraku on see, et kui nagu minu OÜ-d ja Apple Inc. Nii-öelda koheldakse võrdselt, see on väga ilus ja armas, eks, aga noh, Tim Cook ikkagi on harjunud, kui ta lennukist välja tuleb, et punane vaip on maas, noh, nii-öelda sellist metafoori kasutades, eks. Et, et selles suhtes leedukad seda tegid ja, ja see nüüd on sünnitanud uue põlvkonna ettevõtjaid, kes on näinud, kuidas suured rahvusvahelised organisatsioonid toimivad, seespoolt. Ja järjest enam on siis nii-öelda seda odavamat tööd Leedust ära viidud kuhugi globaalsesse lõunasse erinevatesse piirkondadesse. Ja sinna on jäänud nagu see nii-öelda targem ots. Pluss, leedukad on ikkagi võrreldes meiega üliagressiivsed, et ma noh, võiks tuua võib-olla oma, kuidas illustreerida oma tegevusalat ühe näite, et on üks selline Leedu arendusettevõte nagu Sirin, kes ehitab üle Baltikumi suuri logistikakeskusid. Muide, see jällegi väike näide siia, et kes see Sirino omanikud on, on selline Leedu ettevõte nagu Kirteka. Kirteka on Euroopa suurim maanteetranspordiettevõte. Nad olid aastaid näiteks Mercedes-Benzile kõige suurem rekka tellijana, tellisid viis tuhat rekkat korraga seda nina viis tuhat. Sõitsid sellega kolm-neli aastat, müüsid Berbys kasumiga maha selle Valgevenesse ja Venemaale ja noh, see oli siis loomulikult ennem seda, kui, kui kõik juhtus see, mis meid täna väga mõjutab, eks. Et lihtsalt tuues sellest agressiivsust mingi näite, nemad ehitavad niimoodi ladusi niimoodi, et ma olen nende juhtidega rääkinud, et hakkad ehitama viiskümmend tuhat ruutu ladu, see on väga suur ladu, mis on viiskümmend tuhat ruutu, eks, Ja ütleb, meil ei ole üürnikke, aga tead, me ehitame ise valmis, küll need üürnikud tulevad. Ükski Eesti arendaja ikka löö kopa maasse ennem, kui tal on, ma ei tea, panga finantseeringud, kui tal on mingid üürilepingud ja nii edasi, et vaata, see selline agressiivsus heas mõttes. On nagu noh, nii-öelda võimestav, eks, ja edu sünnitab kaasedu, et, et ma tegelikult seda. Kuidagi Leedus käies ikkagi väga tajun, et, et seal nagu noh, see ollakse ikkagi väga-väga pullish, et tahetakse oma maailmas saada kindlat nagu Baltikumi mõistel olev isegi mingi staatus, eks. Et kohe Euroopasse ja nii edasi, et ja, ja, ja see on hakanud tõeliselt nagu seda neid, neid vedama, et ma ei ütleks, et nad teeksid midagi nüüd väga teistmoodi, vaid sealne seadus oleks seadusandlik korraldus teistmoodi. Ei, seda ei saa nagu öelda. Muidugi nad võitsid ka väga palju, mis täna SKT-d mõjutab selgelt. Me võitsid väga palju ikkagi sellest teist õnnetuselt jälle, kui, kui nii võtta, ehk siis see valimisforss, mis toimus kaks tuhat kakskümmend Valgevenes, on ju, kui nii-öelda Lukašenko jutumärkides valiti jälle presidendiks, eks. Peale seda ikkagi tuli üle piiri väga suur osa, mõtleb, mõtleb Valgevene kogukond, kes asutas oma ettevõtted Leet, on ju, et, et me teame, et. Minski-Vilnuse vahe on ju sama nagu Tallinn-Tartul on ju, aga noh, tsivilisatsioonide piirijoon jookseb sealt läbi ja need ettevõtted seati sinna üles ja need hakkasid SKT-sse panustama, eks, et sellepärast me oleme täna olukorras, kus meil tuleb tunnistada, härrased ja, ja daamid, kes meid kuulavad, et Baltikumi rikkam piirkond on täna Vilniuse piirkond. See oli kogu inimpõlve Harjumaakond, et noh, nii see täna on, aga ma ütlen, mina vaatan seda ikkagi kui sellist inspiratsiooniallikat, mitte seda, et oh issand, kui, kui kehvad me oleme, on ju.

Siin on nagu palju ka statistilist müra, et tähendab üks ja ainuke vastus, mida ma oskan sellele tuua, on see, et seal on siseturg ikkagi circa kaks korda suurem. Ja see lähedus Mandri-Euroopale just Poola kaudu, on ju, on see, mis töötab täna nende kasuks, et noh, kõik räägivad, et Eesti kaupmehed teenivad liiga palju. Aga noh, siis tehkem uusi ettevõtteid, eks, sellele alale, toogem siis uusi, kui siin on nagunii rasvased kasumid, aga seda ometi ei tehta, eks, et selles suhtes tegelikult. Ja objektiivselt see nii on, et, et, et Leedus on nagu noh, ka Baltikumi suurim jaekett ei ole Selver, on ju, on Maxima ja kust ta pärit on, on, on nagu Leedust, eks. Pluss jällegi siin töötab nagu nende kasuks ka see leedukate agressiivsus, ma mäletan nagu jällegi üks niisugune ilus lugu oli see, et ilmestamaks seda agressiivsust, et kunagi Maxima ütles Coca-Colale, et te hakkate nüüd maksma meile riiuli renti. Coca-Colas, mida, kurat, Eesti, vabandust, eks, et, et me oleme Coca-Cola, me ei maksa kellelegi mitte midagi. Ja Maxima tõstis Coca-Cola välja, kuue kuu pärast tuli nad tagasi, hakkasid maksma riiuli renti, on ju. No võib-olla see on ka mingi niisugune tänava legend, on ju, aga noh, selliseid näiteid on seal väga-väga palju, et see näitab nagu ka seda nii-öelda agressius, kuidas seda hinda alla tuuakse. Teine asi muidugi on see. Et meil on palju kahtlusi, me oleme seda ka, ma olen Eesti eelarvenõukogu liige samamoodi ja vaadanud seda SKT-d. Et kas ja noh, tähendab, Eesti Pank on ka avalikult öelnud, et kas see energiakomponent meie SKT tarbija korv või arvestuses ei ole üle hinnatud, eks? Et selles suhtes ma ütlen, et see SKT või tähendab vabadust inflatsioonist, et, et see inflatsiooni nagu nii-öelda arvestamine on ikkagi riigipõhine, on ju, seal tarbija hinna ja indeksid tulenevad nagu tarbija korvist, see võib olla riigiti erinev. Et, et selles suhtes ma ei tähtsustaks seda üle, loomulikult maksutõusud meil, aga maksutõusega on olnud ka Leedus, et selles suhtes. Peamiselt ikkagi, kui nüüd ärilisele ta taandada see vastus ja ainuke üks vastus on see, et sealse siseturg on suurem ja sinna on tulnud rohkem tegijaid, kui tahab tulla siia väiksele turule, mis on nagu Eestis on ju üks Londoni linna ees või jah, Londoni linnaosa ainult, et nii ta on.

No loomulikult me oleme saanud palju kannatada, noh, see on ju nii leierdatud teema Skandinaavia kukkumise tõttu, eks, et eriti ehitussektoris, kuhu me ikkagi väga palju kaupu, kas siis ehitatud kodudesse või valminud kodudesse tegime, on ju, et, et nüüd, kui Euribor tuleb alla, Rootsis ka intresse tõmmatakse alla, et näiteks Eesti ja Soome on eurotsoonis sisuliselt ainukesed riigid. Kus kodulaenud on kõik ujuva intressipõhised, kõikides muudes riikides on mingi fiks, kas on kolmeaastane, viieaastane ja nii edasi, et meil on ta lihtsalt nii välja kujunenud kunagi aegade algusest ja Soomes on samamoodi, et selles suhtes me nagu nii-öelda selles kiirest intresside tõusus kannatasime eurotsoonis nii Eesti kui Soome või noh, Läti-Leedu sinna juurde tegelikult. Palju rohkem, aga tõsi on see, et leedukad on pidanud nägema rohkem vaeva. Muidugi need võitsid ennem, kui veel idapiir oli lahti, et no vaatame korra pilt kaardi peale, mis jääb teele, on ju, Euroopa, Valgevene ja sealt Venemaaks, et ega, ega see Leedu transiidisektor oli väga-väga võimas. Aga ma ei ütle nüüd, et tõesti, et nad oleks nüüd teinud midagi nüüd väga erakordset, et. Et lihtsalt jah, seal Leedus iga kuu käies ma ja ettevõtteid külastades, kes on meie üürnikud, ma tajun seda, seda nii-öelda teotahet, mida ma Eestis nii palju ei taju, ma ei tea, ma ei taha jällegi süüdistada valitsust, ma ei tea, miks meil endal oli kuidagi selline. See nokk maas, ma arvan, et nüüd läheb olukord paremaks ka meil, kui ma siin ka Eestis nagu inimestega suhtlen ja, ja vaatan, et jälle on võetud investeerimiskavad nagu kuskilt lauasahtlist välja, on ju, selle sõjaolukorraga kahjuks oleme pidanud kõik harjuma, meile see kellel meelde, nii ta on. Intressitase tuleb alla, et ju see elu hakkab minema. Nüüd teine asi, ma arvan, edasivaatavalt on veel üks. Päris suur mure, mis puudutab minu sektorit, mitte kinnisvara, vaid ütleme siis private equityt. Tänane kapitali jõuolg on Leedus. Pensionifondide mahud on Leedus kiirelt kasvamas, seal ei ole seda vabaks, nii-öelda rahavabaks reformi tehtud, on ju. Ja tegelikult see home biased, et me investeerime ikkagi eelkõige oma riiki, on järjest kasvav, eks. Ja ega tõesti, siin on ju see nii-öelda negatiivne intsident ka Baltgepi kaudu, eks, mis oli ka väga Leedu keskne, aga samas Eesti fondivalitseja on meid kõiki natuke mõjutamas, et tegelikult täna ikkagi Eesti. Ka kapitali kaasad just ütleme, erinevad fondid, olgu ta VC, private equity, kinnisvara. Infrastruktuur peavad järjest rohkem käima, sõid ennast müümas Leedus, eks, ja seal on leedukatel on teatav suhteline eelis. See on jällegi asi, mida praegu ei noh, ei, ei ole mõtet kurta, lihtsalt seda tuleb teadvustada, aga meie teeme oma struktuure selle võrra ümber, et me ennem kaasame kapitali ainult Tallinnas, et noh, nüüd me peame paar lipsuga noormees ka Vilniusesse saama, kes siis seda koha pealt nagu teevad, eks. Et, et aga, aga edasi vaatavalt, et see on, on nendele päris suur tugi, mida meil kahjuks sellisel kujul ei ole tänu sellele. Siiski lubage kasutada terminit saatanlikule pensionireformile.

Mul on tegelikult kaks asja, mis see sinu õige jutt praegu kohe meelde tõi. Üks on see juba, mida valitsus on öelnud, et nad vähemalt tahavad teha, on välisinvesteeringutele siis erisuste loomine, et me kõik teame, mis juhtus Euroopa Liidus peale Covidit, kus kogu see riigi abi lasti vabaks. Aga minu hinnang on see, et peaks hakkama, kui keegi toob uue tehase, siis teeme arvestuse, palju me sealt makse saame esimesel, teisel, kolmandal aastal ja oleme valmis toetama selle rajamist siis XYZ miljoni euro võrra, sisuliselt teha projektipõhiseid arvestusi riigi baasilt. Ma saan aru, et see on nagu suhteliselt libe tee, aga samas ma ei näe nagu teist varianti, kuidas me suudaksime just töötleva tööstuse või siis nii-öelda selle vana majanduse kontekstis. Jõuda järgmisele tasandile. Ja teine asi on see, et meil on hea kõrgharidussüsteem ja ikkagi mina kõikidele välisüpilastele, kes kolmandastes riikides tuleb, annaksin koos bakalaureuse või magistrikraadiga kaasa elamisloa. Ma juba kujutan ette, mis selle peale ütleb, üks isejulgeoleku asutus, mis asub Kaarli kiriku läheduses, eks. Aga mina usun neisse, et küll nad siis suudavad ka oma töö ära teha, et ega, ega et, et uus majanduskasv saab tulla läbi ainult inimesteks, et kui me vaatame USA kõike ka, ka tegelikult see Leedu näites, ma arvan, just see immigratsioon. Mis seal on toimunud, on, on täna alahinnatud faktor, on ju, et, et tegelikult me peame lihtsalt uusi uusi inimesi riiki tooma. Ja nagu USA see jälle kulunud näide on ju tegelikult see, et parimad ettevõtjad on need, kes tulevad teisest keskkonnast, kes on sündinud kuskil mujal. Tulevad meie kultuuriruumi, vaatavad, kuidas meie asju teeme, samas omavad kogemust, kuidas nendel kodus või kust iganes nad pärit on, neid tehti ja sealt tekivad mingi uue, uued mõtted, uued, uued ettevõtted, et ma arvan, kui need kaks asjad sellisena teha, siis see juba annaks väga palju hoogu juurde, mitte kohe, aga kolme-nelja aasta pärast.

Aga selle, ütleme, takistus on tegelikult, ma ütleks selles mõttes hoopis teises kohas ja selle sõna peab siis välja hääldama, see sõna on mugavus. Ehk siis, et ma ei viitsi, ma ei viitsi teha sellega, ma ei viitsi sellega tegeleda ja lihtsam on teha, ma ei tea, ässitada looduskaitset sinna kuskile kallale, mis iganes, tekitada mingi nimbi teema, onju. Et, et sinu vaatenurgast. Kui palju me täna oleme ikkagi muutunud ka noh, ütleme selles mõttes need inimesed, kes seda saavad mõjutada, me oleme muutunud nagu mugavaks ja loodavaks on ju, et. Et see oma riigi aitamine, edendamine, oma majanduse aitamine, edendamine, see on kuidagi nagu häbiasi, et. Et selle asemel nagu noh, issand jumala, ma olen kõva looduskaitsja või kliimaaktivist, on ju, et noh, et, et ma ei taha nüüd mingi paasti öelda, ma ise väga usun sellesse, et asi peab olema roheline ja. Ja me oleme sellest saates ka palju rääkinud sellest, eks, aga, aga, aga teistpidi nagu noh, kui ütleme jõulisemalt ikkagi selleks, et investeeringud tuleksid, peaksime olema valmis selleks, et noh, kopp tulebki maasse müüa.

No eks ta, eks ta täpselt nii on, et ma seda tajun tegelikult sellisena, et minu arust me oleme täna sellises põlvkondade vahelises vaakumis. See vaakum tähendab seda, kus võitjate põlvkond ei ole veel lõpuni eest ära läinud ja siis see järgmine, see sats, kui seda niimoodi korvpalli terminis öelda, ei ole veel väljakule ise lõpuni tulnud. Muidugi, siin on väga palju erinevaid näiteid. IT-sektoris ei saa me kuidagi rääkida, et võitjate põlvkond seal üheksakümnendatel aastatel kulderastajad oleksid kuidagi nagu juhtpositsioonidel. Aga vanaema majanduse juures see nii on ja teine asi tõesti, siis avaliku sektori juures. No ma saan ennast nii-öelda üritades nende kingadesse panna nagu ka aru, et lihtsama riske mitte võtta, et hea otsus on see, mille saab edasi lükata, parim otsus on see, mida ei pea langetama, on ju, või noh, kui me vaatame kas või planeeringumenetlusi erinevates omavalitsust, nii edasi. Aga tegelikult see hakkab nagu riiklikust leadershipist peale, et kui ikkagi Stenbockist või siis Toompea lossist öeldakse, et meie nüüd teeme seda ja kannatatakse see nii-öelda avalikkuse surve sealt ära, siis tegelikult noh, nii see, nii see liikuma peab minema, et. Järgmine võimalus seda teha on siis, kui me jõuame mingisse tohutusse kriisi, kus ka kõik mõistavad nagu rahvuslikult, et enam nii edasi ei saa. Noh, niimoodi sealt on ju sündinud väga palju reforme kasvõi. Kas või kasutades mingit esimest pähe tulevat näidet nagu Saksamaa on ju, kes oli siin kümnendeid Euroopa haige mees, eks siis tänase neetud Gerhard Schröder, keda kõik nagu Putiniga kahjuks õigustatult seovad, tegelikult tegi väga palju vajalikke reforme ära, millele rajati järgnev Saksa edu, eks. Et, et no me ei peaks ennast laskma nii nurka värvida, et ja, ja sellepärast just see riiklik tugi uutel investeeringutel on üli-ülitähtis. Me kõik kohe räägime siin tselluloositehasest ja kõik seda, kuidas ta Tartus ära suretati. No oli nii, õpime sellest, lähme edasi. Teine asi on ka see, mis ka jälle looduskaitsjad kindlasti haaravad mitte kabuuri, aga elektritaseri järgi moodsalt. On see, et peaks ikkagi vaatama, mis meil seal maapõues veel on ja kuidas seda sealt ikkagi kätte saada. Noh, kas või seesama, see Norra õlifond, eks, et norrakad on ju sealt täna välja pumbanud kolm korda Rootsi SKT, mis nendel istub maailma suurimas rikkusfondis, mis on aktsiaturgudel, on ju, kus siis väljamaksjad riigieelarvesse võib teha ainult parlament ja ainult selles määras, mis ületab fondi reaaltootlust, eks, et, et. Et, et selles suhtes on palju ebamugavaid teemasid, aga, aga ma ei tea, kas see tegelikult on ikkagi väga ebamugavad, et, et noh, ega Taavi, sina tead väga hästi, sa ju vedasid sa e-residentsust, ega sul ka ei olnud ainult nii-öelda kätemerdi ja aplausi esimesest päevast peale, et nendega tuleb ju edasi niimoodi minna ja läbi suruda, lõpuks tõde selgub kümne aasta pärast, aga tõesti. Eesti edu ei ole see, et kuidas me saame riigieelarve kõrgemate maksudega. Tasakaalu, me peame sinna minema, meil on tegelikult oleme ikkagi Eurotsoonis, kui me vaatame Euroopa Liidus, me kogume makse SKT-sse umbes seitse protsenti SKT-st vähem kui keskmiselt, nii et sellest tegelikult ei ole midagi veel halvasti, eks, aga. Aga, aga noh, ma kasutan mõnikord ka Eftenis oma meeskonnale niisugust lauset, et kas või valesti, aga edasi, et noh, pigem meil on see, et me kardame vale sammu teha. Ja, ja noh, leedukad ongi tihti niimoodi, et noh, ütleme me lähme edasi, et noh, kui jah, paneme siin ühe või teise asja puusse, ehk siis korrigeerime ennast, et noh, me Taavi ju sinuga mängime golfi, eks me teame ise, kuidas. Mõnikord avalöök võib minna väga puusse, noh, siis teisega korrigeerime, eks, et, et ega noh, tegelikult see nii on, et kui sa, kui sa nagu golfis halba lööki teha ei taha, siis on ainult üks soovitus, lõpeta mängimine, eks, et, et noh, selles suhtes seda paralleeli kasutades me vist natuke Eestis oleme selle mängim

Kui palju me ikkagi läheme tagasi sinna leadershipi juurde ja, ja selle koha peale, et me oleme ikkagi, meil on üks Eesti, et ja see on meie enda riik ja, ja me peame nagu. Astidest aru saama ja, ja ikkagi radikaalselt vaatama raha versus emotsioonid, eks, et noh, ma toon mingi kerge näite, eks, et. Meil tänane haridussüsteem, näiteks koolisüsteem, mis võtab väga palju eelarvest raha. Et on ebaefektiivne ja me teame seda, et noh, ma ei tea, lähimatel aastatel tegelikult peaks sulgema umbes viiskümmend gümnaasiumit. Noh, mis on kolmandik gümnaasiumitest kogu Eesti peale, eks. Et see oleks ratsionaalne otsus, see tuleks ära teha. Aga ühegi poliitiku või ametniku vaatenurgast see on täielik nagu noh, ütleme suitsiidne mõte on ju, et, et nii kui seal tegelema hakkad ja noh, põhimõtteliselt hääled kaovad või vastupidi veel enam, saad kinga ja tuleb minna reaalmajanduse tööle, eks, et noh, et hoidku jumal selle eest, on ju. Et mis tähendab seda, et keegi nagu ei ole nõus võtma sellist reformi ette. Teistpidi, kui sa paned selle nüüd majanduskeelde ja mõtled niipidi, et, et okei, me teeksime niisuguse suure radikaalse Võtaksime näiteks viiskümmend mil, viiskümmend kooli või gümnaasiumi maha, et sellest nagu tekiks sääst, mis ulatub noh, kümnetesse, kui mitte sadadesse, miljonitesse eurodesse, sõltuvalt sellesse, kui pika see reform nagu, nagu kulgeb. Et kui me võtaksime sealt nagu noh, väikse boonusfondi, sest oma mõttes ma ei tea. Paar-kolm milli ja see seltskond, kes teab, et nad saavad kinga ja nad kunagi kokkuvõttes tagasi poliitikasse või riigiteole minna ei saa, et, et noh, sõna otseses mõttes need makstakse kinni. No ühesõnaga, ma ei tea, nimetame seda valurahaks, mis iganes see on, on ju, et sul ongi nagu motivatsioon, et sa oledki nagu teadlikult, sa tead seda, et okei, selle karjäriga sellisel juhul on läbi. Aga et sa tegid ära mingi valusa reformi, et sa said sellega nagu tehtud, said sellega rikkaks. Kas, kui me hästi mõtleme, kas mitte samasuguseid asju ei olnud üheksakümnend Aga vaata, vaata, see

on see, et mida kaugemale ühiskond areneb, seda konservatiivsemaks me muutume, sest konservatiivsus selles osas tegelikult tähendab minu jaoks soovi säilitada kõike, mis on hea. Üheksakümnendatel meil polnud mitte midagi säilitada, me tahtsime nii kaugele minna sellest eelmisest riigikorrast, kui vähegi võimalik ja siis oli kõikvõimalik, on ju, tõesti meil mingi pensionireforme, rahareforme teha siin kolme-nelja kuuga. Täna ta enam nii ei ole ja ta ei peagi olema, jumal tänatud, et ta nii ei ole, et ta nagu näitab ka ühiskonna nii-öelda küpsuse märki. Ma arvan, näiteks selle koolitase ma olen täiesti nõus, et noh, jällegi üksikkooli puhul on see kindlasti kogukonna traagika. Ülevalt poolt vaadates on see julm statistika, millest tegelikult räägida, osasid koole tuleb kinni panna, ainuke viis seda, kuidas motiveerida, on ka rahaga. Aga teine asi. Kui ma mõtlen näiteks tagasi, kui me tegime, Eestis tehti omavalitsuste reformi, eks, et tegelikult sellest jaurati ka ennem aastaid ja aastaid ja aastaid, meil on omavalitsusi liiga palju, kuni lõpuks riigihaldusminister Arto Aas võttis selle nagu toona ette. Ja täna on see asi nagu tehtud, eks, et, et ma arvan, et siin läheb tegelikult samamoodi, et, et lihtsalt see ühiskonda tuleb ette valmistada läbi sellest pikalt rääkides, kuni lõpuks on see võimalik ka nagu ära teha, eks. Et, et noh, selliseid näiteid on, on, on veel ja väga palju, aga, aga vaata, see on jällegi ikkagi. See on ikkagi noh, selles suhtes see riigi pakutavate teenuste küsimus, meie küsimus peab olema see, kuidas majandust kasvama saada. Ja edasi liikuma saada, see on ainult ikkagi uued investeeringud ja uued, uued inimesed, meil on kahte asja vaja, välisinvesteeringuid jälle ja, ja kahjuks ka väljastpoolt tulevad inimesi, kuna lihtsalt. Me näeme, mis meie sündimus teeb ja noh, see, see, see, see lihtsalt demograafia niimoodi liigub, et, et muud, muud varianti meil ei ole.

Ülle, vaata, kui erasektoril läheb kehvasti, on ju, siis noh, siis erasektor ikkagi eraettevõte lõpuks midagi ei ole teha, peab selle kahjumi kuidagi sisse võtma. Koondab inimesi, langetab palku, maksab endale vähem dividendi, ma ei tea, kukub miinusesse, peab väljast investorit otsima, mida iganes, on ju, lõpuks võib ka pankrotti minna. Riigiga ja avaliku sektoriga niimoodi ei ole. Et minul, ma rääkisin siin mõned nädalad tagasi ühe inimesega, kes on, on ka natuke nende uute maksutõusude ja kogu selle asja tegemise juures. Ja tema oli väga optimistlik, et, et noh, tõstame ajutiselt, eks ole, riigikaitse sildi all neid käibemaksu ja tulumaksu veel kaks protsenti. Aga et noh, mõne aasta pärast, kui olukord on rahunenud, siis keerame tagasi. Et noh, siis, siis vähendab ja mina mõtlesin talle, et sa võid praegu istuda ja arvata, mida iganes, seda ei juhtu. Ei ole võimalik, et, et kui me anname, kui me anname nagu inimestele selle maksuraha kätte seal valitsusele või keskaparaadile, mis, mis, mis iganes. See ei ole võimalik, et sa seda tagasi saad, tema ütles, saab kindlasti, mina ütlesin, ei saa. Et sina oled ka avaliku sektoriga kokku puutunud, et kas me peaks tegema mingi süsteemi, et. Ma ei tea, näiteks, et KAPO-de ja igasuguste muude riigieelarveliste asutuste eelarve on fiksitud protsent laekunud käibemaksust, punkt. Ja muud varianti ei ole.

Ei, ma arvan, tegelikult need jäigad seosed SKT-ga ja nii edasi ei ole kunagi lõpuni hea, vaata, need võtavad mingisuguse paindlikkuse ikkagi ära, on ju, et olukord on alati hästi dünaamiline ja pigem meie mure ongi see, et meie riigieelarve on liiga palju seadustega juba ette kinni kirjutatud, et see tegelikult see mänguruum. On nagu niivõrd väike seal, mida sa siis võid nagu või võid nagu iga iga-aastaselt nagu teha, see, et need maksutõusud on ajutised, ei usu ka mina. Me oleme seda elus küll ja enam näinud ja mitte ainult Eestis, et, et noh, see lihtsalt, lihtsalt need jäävad pigem pigem alaliseks, aga ja võib-olla nendes maksutõuse juures, et ma ei tea, mida see ettevõtte tulumaks endast kujutab, et siin on. Väga palju segast informatsiooni, arusaadav, et see on praegu alles mingi poliitiline high level kokkulepe, et nüüd hakkavad detailid tulema. Ja millised need detailid on, keegi ei tea, aga siin on ikka üks asi, mida võiks kindlasti mõelda, on see, et kui nüüd minnakse mingit pidi seda tulumaksuteed. Ma ei ole selle fänn, aga no ütleme, saame, saame aru, kus me elame, ega kõik ei peagi ju meeldima, eks. Siis kindlasti tuleks sinna tulumaksu jaotusesse ettevõtete tasandil sisse tuua kohalikud omavalitsused. Et see annaks kohe jälle sellesama motivatsiooni, kuidas, kuidas me tahame mitte ainult elanikke saada, vaid ka ettevõtteid oma, oma, oma piirkonda, et, et see jällegi tooks ka selle surve nii-öelda altpoolt, et. Et omavalitsused hakkavad omavahel konkureerima, kuhu siis see nii-öelda uus, uus investeering võiks tulla, see oleks ideaalolukord, noh, ma kindlasti ei ole nii sinisilmne ja arva, et see nagunii päris ka läheb, aga vähemalt jällegi sa lood mingisuguse rahalise motivatsiooni, mida täna ju ei eksisteeri.

Ja täna on ilmselgelt see, et ettevõtluse meeletamine on motiveeritud ainult tõmbekeskustele, et väljapool seda mitte mingil juhul, sellepärast et sa ei saa ettevõttest mitte mingit tulu. Et okei, aga ikkagi ma tuleks selle saate lõpus sellesama nii-öelda home biased juurde, ehk siis. Jah, see ei ole ilus, võib-olla nagu rahvaheliselt, aga issand jumal, jällegi oma riik ja, ja mis teha, on ju, et mina kindlasti olen homebuyers, kui ma lähen poodi, vaatan kaupa, vaatan, kus toodetud on. Kõrval on toodetud, et on küll Eesti firma, aga toodetud Lätis, siis ma lähen ikkagi võtan selle toote, mis on toodetud ka Eestis, on ju, et kui on võimalik valida, eks, et okei, need on väiksed sammud ja nii edasi. Aga ma ei ole kuulnud ja võib-olla ma olen, ma ei usu, ma olen lugemata jätnud, et, et kui me vaatame nüüd Euroopas ringi, siis vägisi on tunne, et riikidel on huvid. Ja mõned riigid, kellel nagu ei ole neid huvisid või nad ei ole neid huvisid suutnud nagu ära defineerida ja välja hääldada, noh, Läti kindlasti, kes on väga vait alati, on ju. Ja ka Eesti, on ju, et noh, me oleme muidugi teine äärmus on Ungari, kellel on väga häälekad huvid, on ju, et võib-olla on motiveeritud, kurat teab kust, on ju, aga. Aga, aga see, et, et noh, et, et me oleksime nagu ka endale nii-öelda ära defineerinud, et noh, et, et meil on nagu mingi seisukoht, vaatenurk, meil on omad huvid, mida me kaitsta ja, ja mida me siis nii-öelda push'ime ka Euroopa liitlasandil, eks, et. Seda, see, see on kuidagi nagu ära jäänud. Et ma toon mingi analoogi näiteks, et noh, Luksemburgis ka avalik sektor on ilmselgelt oma riigiteenistusest, sellest vaatenurgast, et riik tuleb teha rikkamaks. Ja noh, mingi Eesti näide, et noh, meil oli oma kunagi riigipilv, meil oli vaja osta arvutusvõimsust väljapoole Eesti riiki. Luxemburg disainis, Luxemburgi riik disainis meile teenuse, võttis selle eest raha ja selle meie pealt tegi valmis toota ja pärast müüs seda üle maailma edasi ja seda tegi riik, mitte ei teinud nagu ettevõtte sellepärast, et see oli arusaadav, et noh, seal tuli anda riiklikke garantiisid ja nii edasi, et oli vaja luua nagu see sobiv seadusruum ja, ja igasugused täiendavad kaitsed, onju. Ja muudetigi seadust, ühesõnaga tehti seda kõike, mida oli vaja, et saaks rohkem eksportida, saaks rohkem raha sisse, sest ainult eksport teeb majandus suuremaks. Et kui palju sina tunnetad seda, et, et, et palju aitaks meid see, et me ikkagi nagu selgemalt defineeriksime ka ettevõtjate poolt ära selle, et mis võiksid olla need Eesti nii-öelda noh, kas ma ütlen siis,

mis on nagu meie huvid? Absoluutselt noh, tegelikult palju toodud näide, et see Euroopa Liidu asjade komisjon ka Riigikogus, mis on tegelikult miniparlament, et sealt mõnikord mul on tunne, liigub läbi Eesti elu jaoks palju olulisemaid otsuseid kui see, mis käib suurest saalist, eks, et, et loomulikult see kõik, mis toimub Brüsselist ja kuidas ta meid mõjutab, on nagu. Lihtsalt on ülibürokraatlik, ta on hästi kuiv, ta on hästi igav, on ju, aga ta omab väga suuri tulevikumõjusid, eks. Et selge, selge see, et minu arust ikkagi tegelikult ka miks halb trend, kus ei, ma ei taha süüdista ainult avaliku sektorit, vaat ka erasektorit, on see, et need mullid on nagu järjest üksteisest eemaldunud, on ju, et, et ma kuulan tihti kuskil uudistes, kuidas öeldakse, et siseministeerium teeb koostööd sotsiaalministeeriumiga, on ju, või noh, et ma ei tea. Piirivalve, politsei-piirivalveamet teeb koostööd sotsiaalkaitseametiga, eks, aga, aga seda, kuidas era ja avalik sektor noh, nad on pigem need kaevikud on läinud sügavamaks ja üksteist, nagu vaadatakse järjest kurjema pilguga, et tegelikult see on jällegi niisuguse poliitilise leadership'i küsimus, et. Nii-öelda egotsentrilistes ja kõrge saavutusvajadustega inimestel nii-öelda konsensust heitada on väga keeruline, ma olen ise fondi juht, ma tean, mida see tähendab, eks, aga, aga see on, aga see on ainuke viis seda, seda tegelikult teha. Et on tõesti mingisugused rahvuslikud. Huvid, sektorid, mida me peaksime Eelis arendama, no ja see lihtsalt nii on. Samas nagu jällegi ma ei saanud kunagi või ei ole ka aru saanud, et kui siin oli see nii-öelda see justkui Bolti lobitöö Eesti riigi poolt kuskil Brüsselis, seda vaadati mingi tohutu negatiivsuse alt, on ju, et või negatiivsuse mingi. Pilgugi minust on see ainuõige asi, mida riik peabki tegema oma rahvuslike tšempionite ees seisma, eks, et selles suhtes siin on palju ära teha, aga tegelikult see me ei saa öelda, et riik peaks defineerima, tegelikult. Erasektor võiks ka nagu selle riigi kirumisega võtta kaks kraadi nagu kliima soojenemist on ju, kaks, kaks kraadi nii-öelda väiksemaks ja, ja, ja siis see võiks hakata toimuma, eks. Ma ei arva, et sellega oleks nagu katastrofaalselt midagi halvasti, aga seal oleks veel väga palju ära teha. Mida me täna paraku ei, ei, ei tee.

See jama on läbi, ma arvan, see jama on läbi ja see hakkab, aga vaata, tegelikult seekord, seekord see majanduskriis ei ole mingi kriis, et see majandus langeb, on ju, see on inflatsiooniga siis kohandatud SKT number, samas meie majanduse maht on kogu aeg kasvanud. Et see ongi see põhjus, miks me nagu loeme uudistest, et majandus langeb ja üheksandat kvartalit järjest teeb seda, samas kui majanduse maht kogu aeg kasvab, töö hõive püsib, eks inimestel. Nii-öelda sissetulekud oluliselt ära ei kao, siis tegelikult see ei ole mitte, mitte mingi majanduskriis, et meie, meie mõistes ikkagi majanduskriisi nii-öelda see arhetüüp. On finantskriis, on ju, vot siis oli tõesti niimoodi, kus kõik kukkus, tööpuudus lendas üles, majanduse maht vähenes, eurodes mõõdetuna meie majandusmaht ainult kasvanud, lihtsalt see on olnud selge, et elukalliduse kriis, et varsti oleme me. Noh, see konjunktuuriinstituudi juht sai palju sõneleda sellest, et ütles, me oleme teel viie rikka või kallima Euroopa riigi hulka, noh. Jah, võib-olla natuke üle pingutatud, aga nagu ka Taavi ütles, ega, ega tõesti, kui sa vaatad toidu hinde siin-seal teises kohas, siis, siis see mulje kipub jääma, et me ei tohiks jõuda sinnamaani, kus eestlasel on öelda, lihtne öelda seda, et lähme Norra puhkama, kuna seal on nii hea, hea ja odav.