Kui halvas seisus Eesti majandus tegelikult on?

Natukene võib-olla sellist pessimismi tuleb tagasi tõmmata, tuleb tagasi tõmmata, sellepärast et kui me nüüd mõtleme selle peale, et miks meil on läinud justkui nii halvasti, kui meil on läinud, siis tegemist on olnud ikkagi väga paljultki väliskeskkonnast tingitud asjaoludega. Et kui me ikkagi oleme selline väike ja eksportiv majandus ja siis ühel hetkel juhtub meie siis peamiste eksporditurgudega midagi, midagi halba. Ja intressimäärad hakkavad tõusma ja sealne kinnisvaraturg nii-öelda kaotab oma aktiivsuse, atraktiivsuse ja hakkab üllat, jutumärkides üllatuslikul kombel hoopis allapoole liikuma, et noh, loomulikult me saame mõjutatud. Ja see tähendab seda, et me peame seda väliskeskkonda nagu väga selgelt jälgima ja vaatama, et millised trendid seal on. Ja kui me tänasel päeval seda väliskeskkonda vaatame, siis noh, ütleme, et arusaam sellest, kui halvasti seal lood on. Oli eelmise aasta viimases kvartalis, selle aasta alguses palju hullem kui, kui see, milleks on kujunenud reaalsus. Mis siis tähendab seda, et see on tegelikult mõningane positiivne signaal. Kui me nüüd vaatame siit edasi ja vaatame edasi, et äkki tiksuvad euroalali intressimäärad allapoole, äkki see võtab, tiksutab meie peamiste ekspordipartnerite juures kinnisvaraturg turule mingisugust täiendavat aktiivsust. Et tsükliliselt meil võib tõesti olukord paraneda, mis puudutab, ütleme neid selliseid struktuurseid probleeme, et rahvastik vananeb ja, ja võib-olla. Meil nagu päris head plaani või päris head nägemust selles osas, et kes me oleme ja mis me maailmale pakkuda suudame. Et, et, et neid ei ole, siis need jäävad nagu väga selgelt alles ja mulle ka natukene tundub, et. Et, et, et võib-olla ei ole nagu päris hästi aru saadud, et jällegi, et kes me oleme siin ja miks me oleme. Ja kuidas me edasi läheme, sellepärast et noh, vaadake. Riigil peab olema selleks, et tema nii-öelda. Elustandard tema elanikel paraneks, peab olema maailmale midagi anda. Üldiselt on anda kolme asja, on anda kas toormeid, tööjõudu või siis äritegemise keskkonda. Toormetega on niimoodi, et eks ole, neid meil kaevandada teatavasti ei tohi ja neid on suhteliselt vähe ka ja. Ja ütleme juba, kui sa labidaga tänava peal kellelegi vahele jääd, siis tuleb pahandus, nii tööjõuga, inimesi meil vähe, eks ole, siis eriti nagu juurde ei kipu tulema. Ja, ja siis need inimesed, kes on need veel vananevad ka, noh, seda ei ole, jääb üle see keskkond ja vaat selle keskkonna kontekstis. Eks see asi, mida meil peaks justkui pakkuda olema, ongi ütleme see konkurentsivõime, mida sa Henrik tabavalt. Mainisid ja mis siin viimase nädala jooksul on olnud kõneaineks, vaat see on tõesti nüüd see koht, kus on, kus on probleem. Ja, ja see probleem, noh, mina julgeksin ka väita, et, et võib-olla see ei ole nii-öelda traagiline, dramaatiline selles kontekstis, et see oli enam-vähem teada, et mingisugune selline signaal meil, meile peale peagi tuleb. Aga üldises mõistes noh, mis me, miks me siin oleme, mida me siin teeme ja kuidas me seda raha siia edaspidi meelitame? Kuidas me saame maailmale kasulikud olla? Neid vastuseid hetkel kahjuks väga ei ole.

Jah, ehk siis, et kui selline suurriig nagu Hispaania noh, ikkagi hoiab jätkuvalt oma nii-öelda igapäeva tarbimiskulud ja, ja selle igapäevaelu ikkagi noh, oluliselt soodsamana kui, kui meil siin Põhjamaates on, et, et me oleme ikkagi väga nagu juba nagu. Noh, Rootsi nagu kindlasti vaatab varsti elu Norra nagu juba, eks, et sellises olukorras, kui sa teed kiire palju kasvu ka, siis ju tegelikult ju noh, konkurentsivõime väheneb, ehk siis sinu seesama see. Äritegemise keskkond, ka tööjõu mõttes, selle kulud, selle kasvatud maksud on üüratult üle pea. Nüüd on kaks varianti, kas toimub mingi noh tänu selle läbi, läbiseisaku toimub siis tagasiminek. Või suudetakse teha niimoodi, et leitakse ikkagi nii-öelda nõrgem äri sureb välja ja, ja, ja leitakse siis kasulikum ja, ja kasumlikum, kasumlikum äri asemele. Et Peeter küll, et sulle tundub, et kumb teed meid nagu ootamas on, et kas pigem see, et toimub ka kaupmeeste seas mingi kainenemine. Ja tuleb välja, et kurat ikka nii ei saa, et tuleb ikka täitsa tagasi minna, et siin pensionirahadest ja ma ei tea, millest tekkinud nagu eufooria oli veits nagu ajutine ja sellest tsüklist tuleb nagu, nagu paar sammu tagasi astuda. Või me oleme ikkagi võimelised tegema seda, et, et okei. Et noh, puitmajadega on hetkel kööga, et nüüd peame tegema midagi muud ja, ja teemegi midagi muud ja see tuleb välja, et see on meil kasulikum ja, ja saame veel rohkem raha majandusse juurde.

No kaupmeeste puhul mina leian, et tõepoolest võiks toimuda mingisugune kainenemine, sellepärast et kui me nüüd vaatame seda, kuidas tänapäeval kaubad liiguvad ja mida ja kust on ja millise hinnaga on võimalik soetada, siis. Ma ei ole enam enda tutvusringkonnas ainukene inimene, kes nagu tööstuskaupade kontekstis sisuliselt poes ei käi, sellepärast et kodus on mugavamalt ja kodus saab odavamalt ja mul on ükskõik, kus kohas kaup kohale tuleb, sellepärast et noh. Ma jään taga seda, et ma saaks kvaliteeti ja ma jään taga seda, et ma saaksin selle kätte, kättemõistliku hinnaga. Mis puudutab ütleme seda nii-öelda teist stsenaariumit, siis siin on selge probleem ja see selge probleem on tööjõud. Nagu öeldud, vähe inimesi ja need, kes on, need ka vananevad ja see tähendab seda, et see tööjõu seisukord või töö nii-öelda see struktuurne tööjõu puudus. On midagi sellist, mis tekitabki sellise olukorra, kus. Noh, see palgakasvu surve isegi muidu võib-olla ebamugavas kontekstis jääb teatud mõttes püsima. Ja see loomulikult võtab, näkitseb korralikult konkurentsivõime kallal ja ainukene selline positiivne lootus, mis ütleme selline. Raamatutarkusest on võimalik lihtsalt välja pigistada, on see, et kui noh, ettevõtted ühel hetkel vaatavad, et no, no, no see tööjõud on ikka no nii kohutavalt kallis. Et äkki kuidagi võtaks mingisuguseid meetmeid kasutusele nagu tootlikkuse kasvatamiseks, et äkki üritaks mingisuguseid. Protsesse nagu veidikenegi automatiseerida, et äkki investeeriks sellele, sellesse automatiseerimisse ja siis tööjõu tootlikkuse kasvatamisesse. Sest tööjõul endal, noh, ütleme, see on kindlasti nüüd paljude meelest kohutavalt. Õel seisukoht, proletariaadi kui sellise suhtes, kui nalja visata. Noh, tegelikult, aga, aga see ei ole tegelikult õel, see on tehniline, sest tööjõul endal väga palju motivatsiooni enda tootlikkust kasvatada ja midagi parem, paremini teha. Paraku ei ole, sellepärast et noh, reaalpalk ju, ju kasvab. Ja noh, ütleme inimene, kes ikkagi noh, ma olen seda korduvalt öelnud, et kes suudab nagu hommikul enam-vähem õigel ajal üles ärgata, valge sirgi selga panna. Võib-olla kätega midagi teha ja võib-olla inglise keeles emailidele viisakalt vastata, et, et noh, tema järgi on tööturul jätkuvalt suhteliselt suur nõudlus. Ja, ja mingisugust imerohtu selle vastu, selle töö struktuurse tööjõu puuduse vastu, mis meie konkurentsivõimet. Vähendab reaalpalku nii-öelda tootlikkusest väga selgelt kiiremini kasvatab, ühtegi sellist. Imerohtu tegelikult ei ole, sellepärast et noh, kui me mõtleme siin. Kas või mingisugusel viisil immigratsioonile kui sellisele, siis noh, nii või teisiti täiesti arusaadavatel ajaloolistel põhjustel. Ei ole meil siin immigratsiooni suhtes eriti. Positiivne sentiment ja teine asi, et kui me nüüd vaatame ka selliseid ülejäänud Euroopa riike, mis võib-olla proovisid seda rahvastiku vananemise. Probleemi hakata otsast immigratsiooniga lahendama, noh, neil ka ju eriti hästi ei lähe ja see on kõigil silme ees, et neil ei lähe eriti hästi. Ehk siis sisuliselt me jääme sellisesse kohta, kus noh, see jäme ots on ettevõtja käes, ettevõtjal on piisavalt valus. Tööjõud on piisavalt kallis, ettevõt, et nii-öelda ettevõtlusega jätkuvalt tegeleda tahaks ja siis tuleb noh, suht. Väga, ütleme niimoodi läbi, läbi peenikese toru seda tootlikkuse kasvu nagu väga pigistada ja, ja ega see, ega see nagu meeldiv protsess päris kindlasti ei ole. Ja siin tuleme me jälle tagasi selles, sellesse, et noh, et kuidas meil siis see keskkond on ja kas see keskkond meil nagu toetab. Ja see keskkond nagu, nagu liiga palju mulle tundub, et ei, ei toeta viimasel ajal.

No võtame mingid näited, et ma saan aru, et, et Rootsis ja, ja Saksamaal toimuv immigratsiooni puha pealt väga meile ei meeldi, et, et need jutud, et. Et tütart ei luba enam õhtuti välja ja, ja poiss saab veksa on ju, ja võetakse raha ära, et need kellelegi ei meeldi, eks, aga. Aga võtame korra seda keskkonnateemat, et noh, üks suur osa keskkonnast on maksud ja ütleme nii, et Eesti maksusüsteem ikkagi on suht samane olnud viimased kolmkümmend aastat noh, ütleme algusest peale, ehk siis, et meil on kõrged tööjõumaksud ja suhteliselt madalad varamaksud, eks, et. Kas seda üldse saab modelleerida, et kui teeks nagu noh, pisut teistpidi, et vähendaks tööjõumakse ehk siis tõstaks sellega nagu nii-öelda teeks nagu tööjõu värbamise nagu konkurentsivõim, võimlasemaks. Suurendaks näiteks dividendide maksustamist, suurendaks näiteks kinnisvaramaksu, kinnisvara omamist. Hispaanias näiteks sealsamas Henrik on ju olemas mingid veel, ma ei taha nüüd sotsialistina kõlada, aga nii-öelda rikaste maksud, kui sul on kinnisvara, mille turuhind on üle, üle poole miljoni, et siis maksab veel eraldi veel mingit, mingit maksu sinna peale, on ju, et saab. Põhimõtteliselt selle tulubaasi modelleerid nagu ümber, et keerad nagu teistpidi, et noh, Eestis kipub olema see, et kõik keeratakse kokkuvõttes autoomanike kaela. Läbi bensuaktsiini, automaksu ja kõige muu, onju. Noh, hea lihtne koguda sellepärast seda, selle kallal käiakse kogu aeg, onju. Aga, aga ütleme noh, kas üldse on võimalik teha niimoodi, et, et. Et sa modelleerid enne läbi, et okei, kui me teeksime nüüd siia viis protsendipunkti juurde ja sealt kolm protsendipunkti maha, et siis läheb asi paremaks. Kas see üldse on katsetatud kunagi kuskil, Peeter?

No siin on jällegi see, see, see mõttekäik kujuneb selliseks suhteliselt suureks ja teoreetiliseks, noh, siin ei ole mitte, siin ei ole mitte midagi parata. Üldiselt, kui nüüd mõelda, kuhu tahavad tulla raha ja kuhu tahavad tulla inimesed, targad inimesed tahavad tulla sellisesse keskkonda, kus neile teenitud rahast võimalikult palju jääb kätte. Ja see peab olema nii-öelda see, see erinevus peab olema nii suur, et kompenseerida seda, et meil toit ei maitse ja üheksa kuud aastas on ilm ilm halb. Ehk siis selleks, et saada siia kvaliteetset välistööjõudu sellest palgafondist, mille ettevõte nii-öelda tööd töötajate jaoks eraldab. Peaks neile jääma endale kätte võimalikult palju ja võib-olla ikka või ja, ja isegi võib mõelda, et võimalikult palju isegi kohaliku ostujõu kontekstis. See on esimene mõte. Teine mõte on see, et kui me siis nüüd peame hakkama mõtlema konkreetselt sellele, et, et kust kohast me siis. Selle maksutulu kokku korjame, siis jah, tõepoolest varamaksud on üks selline. Idee, mida kindlasti tuleks kaaluda, mida kindlasti tuleks arutada. Aga siin on üks selline väikene mure jälle, et kui sa nüüd hakkad mõtlema nii-öelda kohalikele inimestele, kellel on mingisugune. Kapital ja akumuleerumine tekkinud, siis ega neid nüüd nagu nii palju ei ole ja siis on mingisugused sellised inimesed, kellel on ka võib-olla üht-teist tekkinud, mida, mida, mida on siis nagu veel vähem. Ja kui me hakkame rääkima mingisugust, mingisugusest märkimisväärsest vara maksustamisest, siis on suhteliselt kiiresti. Kisa suhteliselt nii-öelda taevani. Ja, ja juba, kui ma räägin nii-öelda keskkonnast kui sellisest, siis mis on erakordselt oluline, erakordselt oluline on see. Et riik kui selline ei tohiks kujuneda oma kodaniku jaoks mingisuguseks selliseks nähtuseks, keda. Kus see, see, see rollijaotus on nii-öelda pärisorjus, veri, pärisori versus mõisnik. Ja riik ei tohi kodaniku jaoks ja ettevõtliku kodaniku jaoks kujuneda nagu vaenlaseks. Kui me räägime siin mingisugustest märkimisväärsetest varamaksudest, siis tehniliselt on see hea mõte, ma olen sinuga nagu täiesti nõus. Aga kui me vaatame seda, kuidas see sellist üldist sentimenti võib mõjutada, siis sellega tuleb olla erakordselt ettevaatlik. Teha seda erakordselt järk-järguliselt ja kui seda teha erakordselt järk-järguliselt ja olla, olla sellega nagu väga ettevaatlik, siis sellega nii-öelda. Kiire riigieelarve täitmine, mis tundub olevat meil nagu maailma kõige tähtsam asi, nagu päris selgelt ka ei õnnestu. Aga üldiselt jah. Sellises nii-öelda arengufaasis, kuhu meie oleme jõudnud, oleks loogiline, kui seda maksustamise nii-öelda koormust kantaks tööjõud veidikene üle varadele, sellega ma olen täiesti nõus.

Vot sellega kipub olema selline lugu, et sa siin, kui sa mainid Rootsi näidet, siis Rootsi näide on selles mõttes hea näide, et Rootsi on minu meelest üks meie avalikus ruumis absoluutselt kõige valemini mõistetud riik, mis üldse olla saab. Esiteks unustatakse ära, et seal on kasutusel selline fantastiline valuuta nagu Rootsi kroon. Nii, mis tähendab seda, et rootslased on võimelised läbi selle, et nad oma siis nii-öelda valuutakursiga versus reservvaluuta, milleks on dollar. Või mingis kontekstis, kui arvestades nende ka ekspordile orienteeritust, euro. Et nad suudavad põhimõtteliselt valuutakursiga võtta, tekitada olukorda, kus nende konkurentsipositsioon märkimisväärselt paraneb. See on esimene teema, teine teema on see, et siin räägitakse, et kuidas on hirmus. Fantastiline Rootsi sotsialism ja see kõik tahavad seal olla ja kõik tahavad seal elada ja äril läheb ka hästi. Siis sellist asja. Mida selle lausega silmas peetakse, seal ei eksisteeri enam üheksakümnendate alguse kriisist alates. Rootsis põhimõtteliselt, kui me vaatame seda, et milline on äritegemise keskkond ja ma kujutan ette, et. Taavi võib siin mingisuguses kontekstis, kontekstis seda kinnitada ja vaadata seda, et kuidas on, ütleme see kas või Rootsi start-up'i maastik. Siis Rootsis äritegemise keskkond on nii-öelda erakordselt pehme ja erakordselt sõbralik. Mõni võib-olla isegi ütleks, et see on niimoodi natukene korporatiivne ja võib-olla natukene kahtlane. Aga see on sõbralik ja seal tõesti on ajaloolistel põhjustel võib-olla. Keskmisest lahkemat sotsiaalpoliitikat, aga seal on olemas kaks kriitilist edutegurit, esimene kriitiline edu, edutegur on oma valuuta. Teine kriitiline edutegur on see, et ettevõtluse vastu ollakse ikkagi erakordselt sõbralikud. Ja see on võimaldanud neil jätta võlakoorma suhteliselt madalale. Ja see on võima, võimaldanud neil tegelikult mingisuguses kontekstis ajada ka neid erakordseid lahke, erakordselt lahkeid sotsiaalpoliitikaid. Nii, nüüd, kui me mõtleme meie situatsioonile, siis meie kasutame kellegi teise valuutat. Meil ei ole sellist ventiili, kui me mõtleme sellele, et kuidas meil selle ärikeskkonnaga ja äridesse suhtumisega on. Siis noh, see suhtumine minu meelest halveneb sisuliselt kogu aeg. Et kui sa nüüd mõtled kas või sellele, et kuidas noh, ütleme ametnikule ühel ilusal päeval tuleb idee, et, et võib-olla tahaks. Kõiki nii-öelda rahaliikumise suurandmeid vaadata nii eraisikute kui ettevõtete kontekstis, siis kui kõik ära ehmatavad, siis ütleme, et oh. Vaatame ainult ettevõtete kontekstis ja et teised ju teevad ka, noh. Selline asi sellises väikeses majanduskeskkonnas, kus niigi äritegemine on problemaatiline. No ütleme nii, et noh, need ei tohiks nagu mitte, neid mõtteid ei tohiks mitte kunagi mitte kuhugi jõuda peale, ma ei tea, mingisuguse. Pool juhi emaili, kes ütleb, et sellist asja me siin teha ei saa, kui me tahame siin edasi eksisteerida. Nii et me ei saa Rootsit järgi teha. Nii, kui me nüüd mõtleme sellisele kohale nagu Hispaania, siis tõesti noh, ilus koht, mulle ka meeldib, ma saan täitsa aru, miks sa seal aega veedad, kuigi ma ise eelistaksin Itaaliat. Aga kui vaadata seda riiki ja selle riigi makrot ja vaadata selle riigi. Siis nii-öelda SKT-d per capita ja siis hakata vaatama selle riigi tööjõu tootlikkust ja hakata, ja lõpuks hakata vaatama ka sel, seda, et milline on selle riigi võlakoorem. Siis see sotsialistlik unelm, unelm, maksud laes ja elame hästi. Ei ole selle, seda riiki kuhugi heasse kohta viinud, vastupidi, see riik on omadega veidikenegi pikemas perspektiivis maksejõuetu. Lihtsalt sellise asja väljaütlemine on midagi sellist, mis on natukene liiga nii-öelda problemaatiline ja arvestades seda, et euroala on vaja nii-öelda koos hoida. Siis ühesõnaga selle probleemiga tegeletakse ja see siis tähendab seda, et meil ei ole sellist. Nii-öelda edutegurit või eelist või, või, või mitte mingisugust võimalust tekitada endale siia sellist konteksti, kus meie maksud. Oleksid nii-öelda nii kõrged, et kõigil saaks olla hea elu. Ma olen nõus, et inimesed kangesti kipuvad nagu tahtma paremaid avalikke teenuseid. Ma olen sellega täiesti nõus, aga kui nii-öelda suurt pilti vaadata, siis suure pildi kontekstis selline majandus nagu meie ja on tegelikult ka Läti ja tegelikult ka Leedu. Koos kõigi nende probleemidega, mis tal on, ei hakka mitte kunagi olema mitte midagi muud kui selline kesk, selline nii-öelda riik. Kes peab olema võimeline midagigi eksportima ja midagigi eksportima selles kontekstis, et võib-olla see midagigi tehakse. Osaliselt valmis siinsete jõududega, aga osaliselt valmis ka võib-olla. Väliskapitali jõududega ja siis me peame olema väliskapitalile nagu väga-väga atraktiivne. Ja ma olen ka jällegi siin täiesti nõus, et väliskapitalile, mis muudab atraktiivseks, muudab atraktiivseks muuhulgas. Sellised asjad, mis võtavad, tõstavad riiklikke kulutusi, et sul peab olema haritud tööjõud ja sul peab olema hea infra. Sinna loomulikult tuleb paigutada. Aga see üldine keskkond ja, ja võib-olla, et see arusaam sellest. Et see üldine keskkond. Milline see olema peaks, et seda ma nagu hetkel ei näe ja siin on üldiselt võimalik ilmselt noh, kui keegi mult sellise asja telliks. Ma võiks ilmselt kaks tundi slaide näidata sellest, kuidas nii-öelda pigem. Nii-öelda majanduslik eelkõige vabadus on see, mis võtab, loob eelduse rikkuse loomiseks ja kui on eeldused rikkuse loomiseks, siis tulevad maksutulud ka.

Tähendab, selles mõttes täna ettevõtjana, olles jällegi tehnoloogiaettevõtja, siis tehnoloogiaettevõtted on meil ju eelistatud, me saame tuua välistööjõudluse nii palju, kui tahab ja. Ja siin on erinevad grandid ja muudes olemas, nii et, et selle koha pealt võib-olla nii-öelda nii raske ei olegi, aga, aga kindlasti seda ütleme nii-öelda mõtteviisi, et, et mõtleme ikkagi ettevõtte, ettevõtja vaatest alati esimesena. Seda kindlasti peaks nagu rohkem olema. Üks valdkond, kus ma olen tundnud tegelikult sellest positiivsete asja noh, jahvatavad küll aeglaselt, aga jahvatavad. Ma olen koos Sten Tamkivi ja veel mõne ettevõttega veel jätkuvalt e-resentsuse nõukogus. Ja seal see, et ütleme nii, et on üllatavalt positiivne, et seal ikkagi käib. Üle nõu käib laua pealt see teema läbi, et noh, et, et miks me üldse eksisteerime, kelle jaoks me eksisteerime ja, ja meil on vaja teha neid või teisi muudatusi selleks, et keskkond muutuks veelgi paremaks. Ja siis nad päriselt juhtuvad ka, et see on selgelt nagu noh, motiveeritud sellepärast, et me töötamegi nii-öelda välise talendi meelitamise nimel, eks, et seal ma küll ei saa paha sõna öelda. Aga, aga jah, seda me, me, meelsust sihuke tunne on, et, et, et, et riik versus ettevõtjad, et, et seda, seda tunnet kindlasti on rohkem praegu.