Baltikumi suurim päiksepargi ehitaja näeb, et teeme täna mitmeid valesid otsuseid

Täna ma arvan, et need, kes olid Sunly alguse juures, nendele on, oleme me teinud juba kaheksa ja kümme korda selle viie aasta jooksul. Et aktsia hind on meil üsna kõrge täna, tänase seisuga. Neid, kes eelmises raundis sisenesid, noh nendel on väiksem kordaja kindlasti, aga, aga selle lühikese aja jooksul me oleme kaasanud omakapitali mitu korda. Ja ma arvan, et kuskil kaks kolmandikku investoritest on siis, on, on täna rahul, teiste jaoks me peame veel näitama, et see väärtus on tõusnud. Ja noh, me oleme ikkagi energiaettevõte, mina ütleks, meil on meie juures on erinevad fondid, näiteks, näitena, kes investeerivad start-up'idesse, sest et meil on selline põhimõte, et kui mina kaasan raha. Infrastruktuuri ehitamiseks, siis viis protsenti sellest rahast läheb läbi Sunly siis selle näiteks iduettevõtetesse selles sektoris ja ma olen nagu founder'itena otsustanud, et see on üsna karm nõue. Et kui sa tahad minusse investeerida, siis sa pead mul lubama viis protsenti investeerida tagasi siis ideedesse. Ja see on üsna praktiline. Probleem, sellepärast et mõned tooted, teenused ei ole veel kättesaadavad turul. Regulatsiooni tõttu, selle tõttu, et neid ei ole testitud turul ja me arvame, et noh ägedaid tiime tuleb toetada. Ja, ja kui nad selle tehnilise probleemi viivad nii kaugele innovatsiooniahelas, et seda saab, et on lõpuks turuküps, et siis. Siis me saame seda oma põhiääris ka kasutada tulevikus, et see on see mõttelajad, mis on.

Jah, noh, seal on nagu ma, ma nagu nii palju seda meretuult nagu ei peksaks, et see arutelu hakkab pigem sellest pihta, et ma ütleks niimoodi, et Sunly's me ka tegeleme meretuule arendusega. Aga meil on noh. Meie mõte hakkab sellest pihta, et meil on väga palju ruumi maismaal veel olemas. Võrgud on vanast ajast ka veel maismaal kõik olemas, infrastruktuur maismaal on kõik olemas. Ka inimesed, kes oskavad neid asju ehitada, on maismaal olemas, seal peab mingi erilaevu hakkama ehitama selleks, et need seda, seda üles ehitama hakata, et. See ülesande püstitus on palju lihtsam kui merel. Kindlasti kõik ütlevad, jah, see on võimalik, jah, see on võimalik, aga, aga noh, täna on ikkagi niimoodi, et kui me vaatame. Euroopas oksjone meretuul või maismaa tuul päike, siis hinnad on kuskil seitsmekümne, üheksakümne euro vahel megavatt-tunni eest. New Yorgis tehti nüüd uus oksjon meretuulele, see hind, mis seal lõpuks siis sai, oli sada viiskümmend eurot megamatt tunni eest. Kui sa vaatad, et kui palju siis see suur meretuulepark seal rohkem toodab ajast, siis kuidas on mõistlik teha täna selline asi, et sul on üks toode olemas. Näiteks maismaatuul ja päike koos suudavad toota mahtude mõttes peaaegu sama, ütleme kümme protsenti vähem kui meretuul. Ja nad on kaks korda odavamad kokku ehitatuna ühiskonnale ja meile ja noh, pank vaatab ka, kõik vaatavad seda nagu ökonoomikat ikkagi samamoodi. Siis miks me seda meretuult praegu teeme, et järsku nagu vaataks, kuhu see innovatsioon läheb, järsku need laevad ehitatakse valmis. Järsku siis näiteks kümne, viieteist aasta pärast, teeme need asjad ära, sest meil on vaja seda teha.

Sul on õigus, aga ma tahaks nagu, nagu seda ei taha, nagu sellise. Pessimistliku noodiga sellel osas ikkagi nagu olla, et ma näen seda, et see, et riigid toimetavad selles maailmas niimoodi, nagu nad toimetavad. Noh, ma näen seda, kuidas ühiskond üldse, inim, inimkond on lahendanud ära ühe asja. Need tehnoloogiad, päikse tehnoloogia, akutehnoloogia, need tulevad nii suure kiiruga peale ja nad muutuvad iga päevaga aina paremaks ja aina odavamaks ja seal on nagu kordajad on meeletud, kui kiiresti need kukuvad. Mul on hea meel, et, et, et nad aeglaselt toimetavad, sellised gerondid, kes aeglaselt toimetavad, need surevadki välja ja äris on see üsna tavaline. Et kunagi oli CI ka suur ettevõte, täna ta ei ole viiesajas kõige suurema ettevõtte seas enam, et äri ongi selline asi, et kui sa innovatsiooniga ei tegele, kui sa sinna aega ei pane. Tegeledki rumalustega, üritad vanas ajas kinni jääda, siis, siis juhtub see, mis lõpuks juhtuma peab. Lihtsalt küsimus on, et, et noh, me peame iga kord ühiskonnana küsima, et kas me tahame seda veel ja veel kinni maksta. Et meil hoitakse kuidagi nagu pantvangis, et näete, et elektrilevi on ka nagu selles kontserni osa, et me ikkagi nagu peaks, sest et noh, ma ei tahaks ju, et kodust tuled põlevad, on ju. Siis noh, teeks nii, et okei, anname neile seekord uuesti raha. Aga lepime kokku, et elektrilevi on siis, ei, ei kuulu neile, kuulub otse riigile või midagi. Teeme ühe korra veel ja vaatame, kuhu me jõuame. Et aga ma, ma ei tea, ma olen, ma olen sinuga sada protsenti nõus, et sellest võib pikalt rääkida, aga, aga, aga nii on jah.