Idufirma juht raha kaasamisest: see oli veriselt raske ja oli hetki, kus oleks tahtnud juuksed peast kiskuda

Või näiteks ka seda, et ta ei pruugigi isegi pettus olla, ta võib olla lihtsalt üle lubamine, et öeldakse, et meil on siin kolm tuhat hektarit. Meil tuleb siin järgneva kolmekümne aastaga nii palju süsinikutonne seotuks. Kuid ilmneb tegelikult, et kas analüüsid on liiga optimistlikud, kas on seal midagi muud valesti tehtud, võib-olla isegi kvaliteetselt istutatud ja siis seda ei tule piisavalt. Ehk et tegelikult, mida meie oleme võtnud nagu eesmärgiks teha, et me tahamegi selle süsinikuturu järgmist lainet ehitada. Kus teaduspõhiselt on esiteks tõestatud, tehnoloogia läbi on kõik läbipaistev ja, ja praktiliselt välistame rohepesu. Ja see on midagi, mis, mis meie jaoks on, võib-olla. Eestlasliku tehnoloogia mõtteviisiga midagi, mis nagu silma särama paneb, et mulle tundub, et see on päriselt tehtav ja võib-olla paljud projektid, kus seda tehnoloogilist kompetentsi sees ei ole, ma isegi ei kujuta ette, kuidas nad teevad seda.

See on üks väga põnev võitlus, sellepärast et ega selleks, et me kliima soojenemise suudaksime peatada, ka seal nagu tasuta lõunaid enam ei ole. See on selge, et keegi peab selle eest maksma ja see on sageli nii, et kui on teoreetilised arutelud, mida võiks teha, siis on jube tore lubada, siis kui tuleb sinna hinnalipik kellelegi külge, siis jutt muutub, on ju. Nii et, et tegelikult minu arust selge, hästi alusfilosoofia on hästi lihtne. See, kes reostab, peaks maksma. See, kes rohkem reostab täna seda, paraku on lääneriigid ja näiteks kõik naftatootjad. Ega nad ei taha maksta, nii et, et kuidas see maksmine hakkab jõustatud saama, see on eraldi küsimus. Aga tegelikult alusfilosoofia on hästi lihtne, kes reostab, peab maksma. Nüüd üks huvitav mõte tuli mul reisides pähe, et, et sageli võib-olla eurooplased lähevad kas Aafrikasse või Aasiasse kuskile, ütleb, et kuidas need inimesed niimoodi reostavad, et prügi on nagu maas igal pool. Ja, ja tõsi, noh, et, et kui inimestel võib-olla leiva lauale saamisega on raskus, siis nad mõtlevad selle prügi asukoha peal natuke vähem. Aga teine mõte, mis mul tuli sellele otsa, on see, et, et see CO2 või süsinikureostus, mis on nagu teaduslikult igal pool tõestatav, et on see autosõit, on see, on see lennureis, on see ükskõik mis asi. See on, see on alati arvutatav, aga ta on nähtamatu. Sa ei näe seda prügi, järelikult see nagu huvitab sind vähem, kui see CO2 keegi võib-olla kõige suurem võitsaks olla, tee, tee see nähtavaks kuidagi ja siis inimesed hakkavad hirmunult vaatama, et nii ei saa. Aga ta on nähtamatu, eks ju, et ta on õhus. Et tõsi küll, nagu matemaatiliselt ja teaduslikult tõestatav, aga teda ei näe, et see on võib-olla üks suurimaid väljakutseid, et, et natuke see, et minu lastel on tulevikus halvem planeet, et see on nagu võib-olla. Noh, ei ole mugav mõte, aga samas nagu. Enamus ühiskonnast ei ole nagu drastiliselt valmis oma käitumist muutma.

Meil kõigil on selliseid päevi, aga, aga, aga mis see, ütleme, kui see mets valmis saab, ma ei tea, kas selleks läheb, eks ole. Kolmkümmend, nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend aastat, noh, mingid kümned aastad. Nii, kas täna on mingi kokkulepitud selline teaduslik mingi käitumisviis, mis me teeme selle metsaga siis, on ju, et ta enam CO2 ei seo, on ju, siis ta hakkab vaikselt seal lagunema ja noh, et siis. Kuhu me paneme need puud, et, et see CO2 ikkagi sinna nüüd päriselt sisse jääks ka viiekümne, kuuekümne aasta pärast?