Rootsis tehti kaerapiimast kümnemiljardiline edulugu, nüüd proovivad eestlased sama

Mina olen näinud Eesti kaubandusvõrgus väga funkilt kujundatud Oatly kaerapiimasid ja neid mitmel puhul ostnud ja pole häda midagi, aga noh, et igapäevasesse tarbimisse ei oska panna. Aga kui ma uurisin Oatly ajalugu, siis nad on teinud väga vägeva IPO, räägiti kümnest miljardist dollarist. Nüüd on see hind kõvasti kukkunud, aga, aga seal kaheksasaja miljoni juures nad ikkagi on. Nii et ütleme, peaaegu unicorn on siis Rootsist kaerapiimamaailma tulnud. Aga eestlased üritavad, ma ei tea, kusjuureks saada, me saame tänases saates teada, sest äsja alustas Türil tootmist Baltikumi esimene kaerajookide tehas Yook ja. Neil on väga suured plaanid ja sinna on pandud, ma ei tea, kas saab sellise tehase puhul öelda, et kas on investeeritud või nad on kaasanud raha, see on, mis terminit kasutatakse. Aga Yoki juht Katre Kõvask on meie tänase saate külaline, tere, Katre. Tervist. Mena start-up'i saadet, mõtlesin, et teeks siis nagu kohe alguses selgeks, kas Yook on start-up või Yook on mingi muu asi, tehas.

Ja no jah, just terminites tuleb olla täpne, et muide, mulle meenus praegu, kui, kui te seda sissejuhatus tegite, et siis siin mõni aeg tagasi ma osalesin ühel konverentsil. Ja seal mulle lähenes ka keegi start-up community inimene, ma kahjuks ei registreerinud. Tema positsiooni ega, ega nime ja vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis, et Katre, kas teie olete ka start-up ja siis ma vaatasin talle täpselt sama suurte silmadega otsa, tõdesin, et ma tegelikult ei oska sellele küsimusele niimoodi pustvalgelt vastata, sest et. Et me alustame seda nullist, ütleme vana maailma mõistes, me räägime siis Greenfield projektist, ehk siis noh, nullist alustamise tehase, tehase püstipanek, selline väga. Kapitalimahukas, tehniliselt ülikeeruline projekt, aga tõsi on see, et meie esimene müük toimus eile. Pärast siis umbes pooleteise või, või isegi natuke pikemat perioodi, kui me seda projekti ette valmistasime. Ja, ja noh, meie äriplaani on sisse kirjutatud ka kasumi teenimine. Viimasel ajal tuleb väga nagu väga-väga valida, mida, mida ütled ja mida ei ütle, aga no igal juhul fakt on see, et nullist me seda teeme, esimesed Baltikumis me oleme, omanikud on siin investeerinud, oleme siis kaasanud ka panga finantseeringut, ehk siis klassikalises mõttes võtnud laenu. Ja natukene on meid aidanud siis ka PRIA ja, ja EAS, nii et noh, selline ütleme. Kui me võtame nüüd kitsalt toidusektori, siis me teeme midagi täiesti ennekuulmatut, ebatavalist, mugavustsoonis väljas olevat. Mõned ütlevad, et täitsa hullumeelne projekt, eks ju. Sest et noh, mitte midagi ju veel ei ole ja kuidas te niimoodi julgete, aga ma ise arvan, et see on see, mida tegelikult Eesti toidutööstus väga vajab. Meil on vaja innovatsiooni ja meil on vaja julgeid projekte, me peame saama eksportima, sest et Eesti toit on lihtsalt niivõrd hea. Et sellega võiks kehtestada maailmas sellise uue standardi.

Ja, Excel, Excel oli tehtud ja, no see lugu tegelikult. See foon, et Baltikumi oleks vaja kaerajoogitehast, see foon on juba päris, päris kaua aega olnud, et enam-vähem samast ajast, kui Oatly tuli turule, siis hakati sosistama ja ma tean, et neid, neid huvigruppe on siin erinevaid olnud, kes on ka mõelnud tehase püstipanekule. Noh, mingitel põhjustel pole see sündinud. Aga mida me näeme, on siis see, et, et eestimaiste kaubamärkide all müüakse siis kusagil mujal toodetud kaerajooki, ehk et on proovitud selline. Natuke väiksema riskiga lahendus ikkagi ära teha ja noh, mingil määral on see kindlasti ka õnnestunud ja ma arvan, et see üks, üks ja teine kauamärk arvatavasti ka turule jäävad, et tublid, tublid tegijad. Aga see lugu tegelikult sündis siis nii, et meil on, eks ju, neli perekonda, kes on meie omanikud ja, ja neil kõigil oli mingi väga isiklik teema, kuidas nad selle kaerajooni jõudsid, kas nad ise ei saanud ühel hetkel enam lehmapiima juua või, või midagi nende lähikonnas toimus, et, et kõigil oli mingi oma lugu. Ja noh, nagu öeldakse, et siis ikkagi mõtted on õhus ja, ja kuna need juhtusid omavahel kõik teineteist tundma, et siis nad lihtsalt kuidagi sattusid sellest rääkima ja siis see mõte hakkas nagu jumet võtma, jumet võtma. Ja ühel hetkel hakati juba asukohta otsima ja, ja, ja nii, nii ta sündis, nii et Excel tehti ka loomulikult sinna ära. Aga noh, selle Exceli juures tuleb arvestada seda, et sinna Excelisse pannakse info, mis on. Mis on noh, tagasi, tahavaatepeeglist nii-öelda, et mingid varasemad turu-uuringud ja siis teistpidi mingisugused ootused, mille kohta sa tegelikult ju ei tea, kas nad sellisel kujul täituvad, nii et noh, Excel on selline hea, võib-olla nagu abivahend ja tööriist, aga, aga eks ajapikku seda tuleb ju kindlasti ka veel timmida, täpsemaks.

Tegelikult on vaja kõiki neid komponente, mida sa just nimetasid, et turundust on vaja teha, maitse peab olema väga hea, loomulikult peab ka õnne olema, sa pead õiged partnerid leidma ennast endale, noh, meie puhul siis välisturgudele eelkõige, sest et. Kodune Baltikum on, on natuke liiga väike, et siia ainult me jääda ei saa. Ja, ja noh, et, et miks me tegime selle tehase Eestisse või, või, või miks kaer näiteks, et noh, miks mitte näiteks, ma ei tea. Mandel või, või, või soja siis, siis mandel, soja meie piirkonnas ei kasvanud, mõlemad on ka keskkonnasäästu mõttes väga sellised mitte väga sõbralikud ja allergeenid. Nii et noh, nad automaatselt jäid meie jaoks välja ja kaer on meie enda oma, meie enda selline kuld nii-öelda, mis põldudel, põldudel kasvab ja, ja seda vilja on meil siin küllalt.

Ja no kõigepealt tõesti jah, umbes kakskümmend aastat ma olen, olen olnud toiduga seotud moel või teisel, ma olen kaks korda proovinud lahkuda nii-öelda sellest sektorist, aga täiesti ebaõnnestunult. Nii et ja mitte sellepärast, et mulle toit ei meeldiks, vaid lihtsalt ma tahtsin kuidagi mugavustsoonis natuke välja saada, teha midagi muud. Mis ka õnnestus kaks korda, aga noh, siis kuidagi jälle sattusin selle toidu juurde tagasi. Aga, aga mis on, tähendab, kui üldse Eesti toidu ekspordist rääkida, et mis on kaks sellist põhilist probleemi, miks Eesti toit ei ekspordi võib-olla nii palju, kui ta võiks eksportida, et, et punkt üks on see, et, et meil ei ole selliseid tootmisliine piisavalt palju, mis annaksid tootele säilivusaja. Mis annaks võimaluse eksportida kaugemale kui tuhat kilomeetrit. Ehk kui säilivusaeg on lühike, näiteks kakskümmend üks päeva. Noh, sa ei saa seda väga kaugele saata, läheb hapuks, on ju. Ja teine on see, et paraku meil ei ole ka selliseid võib-olla laiema müügikogemusega inimesi, kes, kes oleksid kaugetel turgudel väga head, et me oskame Baltikumis teha, me oskame Skandinaavias teha. Aga siis, kui on vaja näiteks minna Aasiasse, kus on hoopis teine kultuur, et noh, seal, seal lihtsalt ei ole piisavalt palju kogemust ja tihtipeale jääbki selle taha kinni, et natuke kardetakse. Riskid on suured ja nii edasi ja, ja siis vaadatakse, et noh, koduturul on tegelikult päris head, prooviks veel pool protsenti turgu kätte saada. Konkurendi käest, nii et, et kui me nüüd joogi juurde tuleme, et siis joogi puhul oli kohe alguses väga selge plaan, et see toode peab olema väga suure ekspordipotentsiaaliga. Kaua, kaua ta säilib,

Aga kas see on ainult Eestile ja Baltikumile omane, et siin nagu seda ei anta välja, et a la kas USA-s saab kätte selle informatsiooni?