Eesti kaitsejõud on alles nüüd hakanud droonide osas end kiiremini liigutama

Head kuulajad,

käes on taas iganädalase idufirma ja muidu heade mõtete saate, Ettemõtte aeg. Saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa ning meie tänane teema pärineb meie üle-eelmisest ehk meie esimesest saatest, kus meil oli külas Bolti juht ja kaasasutaja Markus Villig. Ja ta rääkis hingestatult sellest, kuidas Eesti paneb küll igal aastal väga palju raha kaitse-eelarvesse. Aga, ja sellest saab osta igasuguseid vahvaid asju ja enamus neist on vajalikud, aga tegelikult kõige selle kõrval võiksime me käima panna Eestis senisest palju suuremini oma sellise innovaatilise. Nutika kaitsetööstuse ja, ja tekitada meile ühe või miks mitte rohkem kaitsevaldkonna firmasid või idufirmasid, millest võiksid saada järgmised ükssarvikud, sest see teema on maailmas kuum ja üllatuslikult ülipalju selles valdkonnas ei toimu ja. Nagu meie, meile suhteliselt lähedal toimuv Ukraina konflikt näitab, siis. Nii sellistes häkkeri lahendustest, olgu need pisikesed isetehtud meretroonid või lendavatest lahendustest või, või, või kasvõi äppidest, mida rindel kasutatakse. Et nendest on tänapäeva sõjas tolku küll. Ja me oleme Taaviga täna kutsunud sellest teemast rääkima kaks külalist, meil on külas sellise firma nagu Crite Works juht Mattias Luha, tere, Mattias. Tere. Ja meil on külas sellise ettevõtte nagu Treod, juht Arno Vaik, tere. Tervist. Ja te mõlemad olete lendavast maailmast, ma saan aru, et nii Treod kui Crite Works teevad droone, me alustame Mattias sinust kahe lausega, palun seleta. Mida teeb Crite Works ja miks on firmal imelik nimi?

Nimi tuleneb protorobotist Kratt, kes loodetavasti on siis piisavalt tark ja meie arvame ka, et me teeme selliseid tarkasid ja segamiskindlaid ja teatud nagu siis GPS vaba navigeerimisvõimekusega droone.

Ja need droonid on mõeldud siis sõjaväelastele või päästeametnikele või piltnikele või kellele?

No hetkel on meil jah, fookus Ukrainal. Kui me alustasime, siis me rääkisime metsapõlengute kaardistamisest, aga nüüd on Ukraina sõda ja nüüd me teeme. Põhimõtteliselt kaitsetööstusele vahendeid.

No Arno, Treod on Crite Worksist ma peast pakuks ikkagi jupp maad vanem ettevõtte ja, ja droonitootjana tuntuks saanud. Kas te teete täna droone ainult või teete midagi veel või millega täna Treod tegeleb?

Täna tegeleme droonidega ja natukene ka kõrvaltegevustega, mis droonidega muidugi seotud on, et me teeme ka neid kaamerasüsteeme. Ja droonidele staadiplatvorme või katapulte, kuidas keegi neid nimetab, ei enda droonid tõusevad ilma katapulteta, aga on teatud tüüpi droonid, millel on vaja sellist stardikiirjandust anda, siis meil on nende jaoks ka lahendused olemas.

Kogu selle segaduse käigus ma unustasin Taavile tere, aga kannatlikult vaadanud mind läbi veebikaamera, tere,

Taavi.

Ma saan aru, et teema on meile mõlemale huvitav, et, et tõepoolest, vaata Sten ka eelmises saates ju ütles Sten Tamkivi, et. Et praegu nagu tema arvates veidi vaiksem aeg Eesti idufirmanduses ja, ja tundub üliloogiline, et kui me otsime mingit uut käiku, et siis. Noh, vaadates ringi, mis maailmas toimub, et kaitsevaldkonda juba läheb rohkem raha, kui vanasti läheks väga paljudes riikides ja ilmselt lähematel aastatel hakkab veel minema, et. Et mitte ainult riigikaitseliselt, vaid ma arvan ka äriliselt tundub väga loogiline küsimus.

Ja, aga ma ütlengi, et teeks korra ühe kõik suure pildi siin selgeks, et. Noh, nende samade erinevate tüüpi droonide osakaalud on viimaste aastate sõdadesse järjest, järjest kasvanud, eks, aga. Aga paneks korra selle kuulajale ikkagi selle pildi nagu ette, et. Kui vaadata praegu ka Ukraina kogemust ja vaadata seda, et noh, ma ei tea, ühe. Mürsu tootmine on sama hinnaga, mille eest saaks kümme rallitrooni, eks umbes, et või, või, või FBV-d, et. Et kui, mida see Ukraina sõda nüüd ikkagi kaasa on toonud, kui te vaatate, et mis on nagu muutunud, mis hakkab ikkagi, mis rolli hakkab see droon mängima?

No jah, et me siin sõjaudus oleme, et nüüd kindlalt vastust on raske anda. Et meie näeme seda, ütleme nagu väikeste multirootorite poolt võib-olla natuke paremini. Ja Arno äkki näeb siis seda kaugele lendavat lennuktüüpi asjade poolt. Et jah, et ründed droonid ilmselt on tulnud selles mõttes, et jääda, Ukraina toodab neid kuulu järgi kuskil kakskümmend tuhat tükki kuus, kõik kuluvad ära. Tabamisprotsent võib-olla seal üks kümnele, võib-olla. Et see tähendab ikkagi päris suurt hulka tehnikat või ka elavjõudu, mille pihta lennatakse ja see mõju on ju nagu kokkuvõttes ikkagi täitsa, täitsa suur.

Oota, tabamisprotsent üks kümnele tähendab, et üheksakümmend protsenti nagu idufirmadega või, et üheksakümmend protsenti kukub kuhugi võssa ja

No niimoodi räägitakse jah, et kes ütleb üks viiele, kes üks kümnele, kes veel noh, madalamat numbrit. Aga lihtsalt kui noh, vaadata seda hulka tehnikat, mida Ukraina hävitab ja siis mõelda, et nad kuskil kakskümmend tuhat tükki sinna rindele iga kuus võtavad viie sihukeseid. FBV ründedroone, et siis noh, see kõlab nagu isegi hästi, kui see üks kümnel on.

Jah, see on juba kaks tuhat, eks ole, Arno, Arno, mis teie luureandmed ütlevad?

Selle täpsuse kohta täpsustaks jah, et see on, on teatud olukordades on see kaks, kolm ühele, see täpsus on ütleme, parimad kasutajad, parimad droonid on teistmoodi. Lihtsamaid ja võib-olla mitte nii arenenumaid, üks viiele, üks kahekümnele, neid on jah, sõltub nüüd sellest droonist, kasutajast ja millega tegemist on, et. Droonid on jah, väga erinevad, suured, väikesed, väga suured, vahepealsed. Mida nendega teha saab, muidugi, kui võrrelda nüüd sarnase võimega või sarnase mõjuga raketiga, siis droon on loomulikult paljudes koordades odavam. Ja teda on ka lihtsam teha, et need drooni valmistajaid on ju rohkem kui raketiehitajaid kindlasti, et neid hobidroone võrreldes hobirakettidega on ikkagi sadades kindlasti rohkem ja noh. See on see, miks neid saab teha, neid saab teha detsentraliseeritumalt see teadmine, oskus, kuidas neid teha on, on laiem ja neid on lihtsam teha ja. Sellepärast on selline väga tõhus ja neid saab massiliselt toota.

Kui mõelda nüüd selle peale, et esiteks on tabamistõenäosus parem kui mürsul. Sul on vaja palju väiksemat meeskonda, sul ei ole vaja eraldi veoautot, mis veaks laskeseadeldist, laskemoone ja kõike muud sinna juurde. Noh, ühesõnaga meeskonda ja nii edasi, siis igasugune nii-öelda noh, paberi peal kalkulatsioon näitab, et issand jumal, et. Et omada nagu ülisuurt drooni armeed on märgatavalt kuluefektiivsem ja ka täpsem kui jäänata kahurite ja mürskudega.

Täpselt sõjas on kasulik omada erinevaid vahendeid, sest kui sa nagu väga ühekülgselt ründad, siis vastane väga kiiresti saab aru, kuidas kaitsta selle vastu ja see võimalus just rünnata. Merelt, maalt ja õhust ja droonidega ja rakettidega ja just see tekitab seda segadust ja kontsentratsioon ühes kohas alguses, liikumine teise kohale, et see on selline. Taktika ja strateegia nagu mäng, et ühe, ühe relvaga, ühe lahendusega ei ole võimalik seda. Väga suurt edu saavutada, peab olema kombinatsioon ja nende kombinatsioonide varieerimine, see on see, kuidas seda vastast eksitada ja kuidas tulemust saavutada.

No droone on ju selles mõttes tõesti väga erinevaid, eks ole, et, et noh, mõned mahuvad peopessa ja noh, mõned on vaata, et sama suured kui lennukid või, või noh, ütleme pigem sinnakanti me oleme näinud, mida, mida ameeriklased kasutavad. Aga kui me nagu kuidagi nüüd üldistaks, et, et, et need droonid, mida meie Eestis toodame või, või loogiliselt võiksime toota, on ju. Ma eeldan, et need ei ole sellised Boeing-u suurused, aga mida nad suudavad, et kui suure augu? Selline droon saab teha, kui kas, ma ei tea, kas ta läheb, kas ta suudab hävitada tanki või kas ta suudab hävitada kaevikutes, tunnelites olevaid sõdureid, mida sellise asjaga teha saab?

Noh, see sõltub sellest laengust, mis seal all on ja see noh, tundub niimoodi, et kogu see väikeste ründedroonide teema hakkas õigupoolest pihta sellest, et Ukrainal on suur või noh, nüüd võib öelda vist, et oli suur varu. Vanu veneaegseid RPG lõhkepäid ja selliseid, ma ei tea, kaheksa kuni ühe milliseid mürske. Mida nad enam torudesse panna ei julgenud, aga neid oli väga hea drooni pea, noh drooniga kohale viia. Et nad põhimõtteliselt utiliseerivad oma vana ladu ja teevad seda päris noh, nagu mõttekalt ja nutikalt. Ja, ja see efekt ei ole ju noh, selles mõttes suurem siis, kui tal oleks muidu, eks ju, et noh, RPG lõhkepea on RPG lõhkepea.

Ja ta plahvatab siis nende kokkupõrkele oma sihtmärgiga. No

me videodest näeme ju, Twitter on täis seda, kuidas nii jalaväe kui soomus, soomukite hävitamiseks seda kõik kasutatakse, et selles mõttes. Ikkagi tundub nagu, nagu üliefektiivne ja noh, jällegi vaadates nagu, nagu seda pilti, siis tekibki nagu küsimus, et noh, et, et kui sa nüüd nii. Vingelt neid tulemusi annab, et kas teil on täna Mattias ja Arno head-jalad paksult tööd täis, tellimusi üle maailma, nii et ju ära teha.

No meie ei tooda niisuguseid ründedroone, meie trooname vaatlusdroone. Ja eks selle tootmine on natukene, ründedroonide tootmine on natukene keerukam, siis on igasugused administratiivsed küsimused, see lõhkepeateema tekib sisse, et sihukene kompleksne teema, et. Et Eestis päris ründedroone ikkagi täna ei toodeta. Toodetakse võib-olla mingil määral ideid ja lahendusi, millega saab neid lõhkelahendeid kohale viia. Või sellega võib, võib-olla Mattias on rohkem äkki kokku puutunud selle poolega. Aga kindlasti mõte kui selline, see sõda nagu näitab ka seda, et vahendeid tuleb toota võimalikult lähedal sellele, kus see asi nagu toimub, et muidu. On väga keeruline, muidu sa pead naabritelt abi paluma ja natu, natukene kerjama ja nuruma nagu seda kõike, et, et seda näitab ka see Ukraina. Olukord, kus neid tootjaid on tekkinud ikkagi sadades ja sadades ja hästi detsentraliseeriselt ja toimub see asi niisuguse natukene ka sellise. Kuidas ma ütlen, sihukese vabatahtliku ja. Entusiastliku tegevuse baasil mingisugusel määral, teises otsas on ka professionaalsed ettevõtted, kes kõik nagu selle poolega tegelevad, asju on palju vaja ja neid on kohapealt vaja, et muidu, muidu ei ole varustust lihtsalt.

Jah, et meie põhimõtteliselt noh, me teeme Kaitseväel aga selliseid väga lihtsaid multirootori sihtmärke ja siis selline HPV ründeplatvorm on sellele hästi sarnane, et noh. Põhimõtteliselt me võiksime ka oma tehases kümme tuhat sellist platvormi välja pritsida kuus, noh, mitte küll homme, aga mõne kuu pärast. Et seal nagu see tootmine ei ole nii keeruline, pigem võib-olla see on nagu rahavoogude küsimus, eks ju, mis vajab lahendamist sellises, sellise tootmismahu puhul või nagu nii kiirem tootmismahu kasvatamise puhul. Aga noh, teine pool on see, et ukrainlased tõesti teevad seda tihti tasuta vabatahtlike tööjõuga ja meil ei ole nagu noh, hinnaeelist meil ei ole, et me Ukrainasse seda toodet müüa ei saaks. Võib-olla me saaksime müüa noh, mõnele lääneriigile, kes Ukrainale abi saadab. Ja siis selle argumendiga, et väidetavalt Ukraina tootmismaht on kuskil kakskümm Kuus, aga vajadus oleks viiskümmend, et noh, neil on ilmselgelt seal ka auk, mida võiks täita.

Okei, aga me räägime korraks sellest tootmisest, et tänapäeval tundub nagu. Mõttetu nagu kõiki juppe ise teha, et kui palju see täie, teie droonid täna on ikkagi nii-öelda omatoodang, kui palju see on mingitest standardmaterjalidest, mis tuleb Hiinast näiteks. Kokku pandud platvorm, mille peal siis jookseb teie enda nagu tarkvara või mingi eraldi teadvus. Et rääkige natuke seda poolt ka, et kui palju see on ikkagi siis nii-öelda. No ühesõnaga, mis osa on sellest nii-öelda siis nagu Eesti oma ja Eesti leiutis ja mis osa on see, et, et võtame lihtsalt nagu Amazoni või, või Alibaba ette ja, ja, ja lükkame nagu tellimuse sisse?

No meie teeme väga suure osa ise, et see nii-öelda lennuse. Kered, tiivad, omadisain, omatehtud, tarkus on ka omatehtud, natukene elektroonikat päris palju, tegelikult ise teatud komponente muidugi ei tehe ise, et mootorid ei ole mõtet seda, optika on keeruline, raadioid me ei teise, et mõned komponendid ostame sisse, aga suurem osa on ikkagi oma töö.

Jah, ja meil Cratt Works'is on sama, et kui me räägime oma, nii-öelda sellest targast multirootorist, siis seal on ostukomponente raadio, mis tuleb mitte Hiinast ja, ja ülejäänud peaaegu kõik on meie omatehtud. Aga kui me räägime nendest ründedroonidest, HPV Kamikatsedest, siis see on puhas niisugune hobikaup, mis tõenäoliselt tuleb kõik Hiinast ja ka ukrainlased ise ostavad Hiinast seda ja panevad Ukrainas kokku.

Iseenesest, see on ju mingi plastik, et Eestil on väga tugevad plastikutööstuse kogemused ajalooliselt, mõtleme siin. Visu, suusk ja salvakelk ja kõik muud asjad, eks, et. Kui palju Eesti ise oleks täna, kui me peaksime, ütleme, oletame, et hinnat ei oleks, peaksime hakkama midagi sellist tootma, et kas me saaksime üldse hakkama või me ikkagi sõltume selle koha pealt selgelt välismaast?

Jah, et kui nüüd jälle sellest lihtsast ründedroonist rääkida, siis kõik, ma arvan, saaks ära teha võib-olla peale mootorit. Seda ma ei tea isegi noh, saab Euroopast, aga need on väga palju kallimad, siis tõenäoliselt.

Aga mootorid täitsa ise hakata, kui me võtamegi selle lahenduse, teemegi kõik siin ja isegi kui piirid kinni lähevad, siis me teeme neid ikka edasi. See ei ole mõeldav. Et alustame

magnetitehasest. Jah,

aga räägime nendest droonidest selle koha pealt ka, et see on mõnes mõttes nagu dopingu ja dopinguküttide võistlus ühelt poolt, et Mattias, sa räägid siin, kuidas sul on. Noh, sinu droonid käivad, ma saan aru, Ukrainas katsetamisel ka, on ju, et. Et sa ehitad midagi, testid neid noh, tabavad, on suurepärane, aga teiselt poolt ka meil Eestis minu meelest on olemas üks ettevõte vähemalt, kes tegeleb sellega, et neid droone segada. Et nad ei jõuaks oma sihtmärgini ja, ja noh, sõna otseses mõttes, kas võetakse üle või kukuvad alla, eks, on ju, et. Et kuidas see maailm täna nagu arenemas, arenemas on ja kas seal on üldse niimoodi, et kas see jääbki selleks igipiliseks võitluseks, kus nii-öelda droonitootjad on natukene eespool, kui need, kes maha võtavad. Või on siin ka see variant ikkagi kokkuvõttes, et tulevad mingid lahendused, kus tulebki välja, et nagu Arno ütles, et tuleb teha ikkagi mitu erinevat ründeinstrumenti, mitte ainult droonid, sellepärast, et. Mingi hetkel on vaenlane nii tark, et ükski droon ei lenda ühtegi meetrit.

Eks see on kindlasti jah, selline võidujooks, et alates siis lihtsatest lahendutest GPS-i jam'imisest, raadioside jam'imisest. Ründamisest, jälgimisest kõik asjad ja, ja nii ta on, et eks tuleb ühe drooniga võib-olla eksitada ja see. Vastutegevus enda peale tõmmata ja, ja teiselt poolt teiste droonidega rünnata ja see on niisugune strateegiamäng on ja eks mõlemad pooled üritavad üksteist. Üle kavaldada, targemaks saada, õppida teiste kogemusest, et see on selline pidev, pidev dünaamiline situatsioon.

Mis need relvad on, kui me loeme uudistest, et raadiotehnilise võitluse relvaga umbes võeti mingisugune droon alla, mida see tähendab? Kas see ongi jam'imine, lihtsalt sagedused täis või on seal mingisuguseid põnevamaid ja nutikamaid lahendusi ka olemas?

Noh, päris sellist, et keegi nüüd üle võtaks või seda on nagu ikkagi, ikkagi pigem vähetõenäoline, et, et kasutusel on ikkagi sellised. Üsna kindlad sidevahendid, aga jah, sagedus täis ja puudub sideliselt, see on üks.

Teine on GPS-i spoofimine, ma ei oska öelda, mis see eestikeelne vaste on, MapShift. Et sinu GPS vastuvõtjale öeldakse teised koordinaadid, mis kosmosest tulevad ja siis see on võib-olla see ohtlik osa sellest ka, et. Et siis droon lendab kuhugi, kuhu ta ei peaks lendama. Nii, et ta ei saa enam ise aru, kus

ta, kus ta asub, eks ole, jah.

Täna on selle jämmimisega veel see, et saadatakse kahelt poolt, nii et omad jämmivad sind ja vastased jämmivad ja see on nagu päris kirjune sihuke keskkond seal mõningates kohtades, kuna rinne on nagu peaturud ja kindlates kohtades, kui varem see. Liikumist rohkem oli, siis pidi ju see varustust ju liigutama, kui praegu on üsna niimoodi stabiilsetel asukohtadel, siis kõik on sinna rindejoone äärele, mõlemal pool on seda varustust toodud päris suurel hulgal kohale ja nii, et see. Raadiosidet ja GPS-i seal kohati praktiliselt ei eksisteerigi.

Aga me praegu näeme ikkagi juba selliseid droone ka, mis selles mõttes on nüüd jam'imiskindlad, et kui nad on ikkagi sinna piirkonda ära jõudnud, kohale jõudnud. Siis nad juba ise visuaalselt tuvastavad objekti ja ründavad seda noh, põhimõtteliselt nagu oma suva järgi või omal vabal valikul, et. Et ta ei ootagi enam, et teda juhitakse sinna objektini. Kaugem me Mattias sellest oleme või see on juba kohal?

No venelastel mõnel seadmel on seda juba näha ja päris mitu tiimi maailmas tegeleb sellega. On ka Eestis üks algatus, kes üritab siis teha nii-öelda masinnägemise põhist, ütleme viimast sööstu ründedroonile. See ei ole tingimata väga raske probleem, mida lahendada tegelikult. Meil on võib-olla rohkem probleem selles, et ma ei ole kindel, mis on näiteks Eestis tegutsev ettevõtte tegevusvabadus selles valdkonnas, et kuskilt hetkelt sul on vaja sõjarelva tootja luba ja, ja meid on see vähemalt takistanud selles nagu suunas edasi liikumast.

Mis, mis asi on sõjarelva tootja luba ja, ja kuidas seda saab või ei saa või mis probleem see on?

Noh, seda saab meie pole jõudnud, et see ei ole nagu selles mõttes takistus, see on ajaline takistus. Aga ütleme, et kui sa teed midagi, mis on mõeldud inimese või tehnika hävitamiseks, siis sa toodad relva. Selle jaoks on vaja siis luba.

No ühesõnaga meie enda kaitstööstus piirab see, et meie ettevõtetel ei ole vastavaid lube.

Jah, me tegutseme Euroopa Liidus, et see on sama põhjus, miks me ei suuda ka näiteks lõhkelaenguid ju väga palju rohkem toota, kuigi turu tellimus on olemas, et noh. Et, et kui täna tahta hakata tehast rajama, siis see planeering võtab kolm aastat võib-olla.

Ma peaks siinkorras rääkima lahti ka vist selle kapitali probleemi, et sellist riistvara tüüpi tootvatele ettevõttele on alati see probleem, et. Kui sa saad tellimuse, siis on sul vaja suurt kapitali selleks, et osta kõik jupid või, või teha need kõik jupid ja kokku panna. Ja kui ükskord raha tuleb, siis selle tellimuse nii-öelda teostamise ja raha saamise vahel noh, mõnikord võib-olla isegi pool aastat, eks, ja. Ja seetõttu selle kogu selle perioodi sa pead ise seda nii-öelda maksma oma ettevõtte poolt, et. Et kui suur piirang see teie jaoks täna on Eestis, et kas te võiksite kiiremini kasva, kuuleks parem ligipääs kapitalile?

Täna sõjaolukorras on lihtne, ütleme niimoodi, et sellepärast, et ega kui varustus läheb Ukrainasse, Ukrainasse keegi ei müü muud moodi kui ikkagi ettemaksu alusel, et. Et see olukord on rahalist olukorda kindlasti nagu leevendunud, sest et jah, keegi ei võta riske sõdivale riigile müüa mingisuguse järelmaksu peale.

Jah, aga noh, ma ei tea, Harno, kui suured kasvud eelmine aasta tegite, et viis, kümme, mitu korda te kasvasite aastaga?

Kasvasime kolm korda.

Kolm, okei, meie tegime neli, aga noh, me oleme ka väga palju väiksemad, meil on lihtsam neid iksa teha.

Jah, aga meil piirangud ei olnud rahalised ja ka turulised, vaid lihtsalt natukene oma see tootmise kasvatamine, pigem, pigem inimressurss on täna nagu piiratum kui see rahaline ressurss, et.

Millist, mis inimest see tööstus üldse vajab, tavalist inseneri?

Koostajaid ja piloote võib vist lühidalt öelda.

Aga mõtlengi, et see koostamine on noh, meil on ju Elcotech tootnud aastaid elektroonika seadmeid, neid inimesi on sadu, kes oskavad skeeme kokku panna ja nii edasi, eks, et. Et kust, kust see Harno sul see puudujaeg tuleb?

Meie puudujääk on komposiidivaldkondsus keretootmise koha pealt, me toodame komposiitmaterjalidest neid keresid ja see on selline natukene sihukene. Seal on palju sellist käsitööd ja, ja meeste tunnetust, et, et seda ei ole väga palju, et võrrelda nihukse. Päris nihuke paadi tootmist meil on siin olnud, aga nihukest peenemat komposiiditööstust Eestis ei ole.

Kui tuleks tagasi selle algupärase teema käsitlusele või selle, kust me, kust me alustasime, ehk siis samast Markus Villigu intervjuust, eks ole, siis. Arvutasime seda nii ja naapidi, aga noh, põhimõtteliselt tulemus oli see, et, et Eestil võiks olla sadu tuhandeid selliseid droone. Kas see on reaalne, selles mõttes, et okei, tootmine, skaleerimine, eks ole, kapital noh, sellest äripoolest me saame aru, aga teie kogemuse järgi, kas, kas puhtalt nende nii-öelda sõjaväelise kasutuse. Noh, see, see skaala on Eestile reaalne, ütleme, et meil ongi neid kolmsada tuhat tükki, eks ole, mida see vajab, mida see tähendab infrastruktuuri mõttes, mida see tähendab nende inimeste mõttes, kes neid opereerivad või me unistame siin nagu liiga suurelt praegu?

Mina mõtleks sellest niimoodi, et meil pole üldse nii suurt kogust vaja. Et kui võtta selline Venemaa, Lääne sõjaväeringkond ja siis tankid, soomukid ja kaudtulerelvad, neid on umbes viis tuhat seal. Et siis noh, et mis me oletame tabamisprotsendiks võib-olla üks kuuele ja paneme natuke varuga otsa, et sõjaaja logistika on keeruline. Et noh, äkki me saame siis mingisuguse kolmekümne või kolmekümne viie tuhande drooniga korraliku heidutuse teha. Jah, korrutame see ja siis oletame, et nendel on ka see masinnägemise põhiline söös peale, et ei ole nii suuri piloodioskusi vaja enam. Noh, siis äkki see maksab kokku umbes viiskümmend miljonit ja see on viis protsenti Eesti kaitse eelarvest, et see ei ole selline väga müstiline summa tegelikult. Mis aga, mis aga noh, et, et see, et see matemaatika minu meelest niimoodi ei toimi, et me teeme need näiteks kolmkümmend tuhat drooni valmis ja siis ootame vaid minu meelest me peaksime need valmis tegema. Ukrainasse saatma, näitama, et need töötavad, aitama Ukrainal see sõda võita ja siis on see tegelikult see heidutus, et siis võib-olla me teeme kolmkümmend tuhat veel. Aga vähemalt on see. signaal saadetud, et noh, näiteks väikese Eesti riigi kaitse eelarvest viie protsendiga on võimalik päris tõsine pauk korraldada.

Arno, Arno, mis, mis sina arvutad või kuidas sina arvutad?

No niipea, nii pidi arutada, küsimus ei olegi koguses, vaid ka kvaliteedis ja kogu, kuidas see süsteem nagu tervikuna töötab, et lihtsalt jah, tunnik droone võib-olla veel ei piisa, et on ikkagi kogu see süsteem, taktikat, strateegiaid, inimesed sinna juurde. Teatud ikkagi väljaõppe valmis oleks selleks, et.

Ma korra küsin taktika kohta, Arno, meil on ikkagi see tase jätkuvalt, et üks mees, üks droon, et midagi sellist, nagu me näeme näiteks. Lõuna-Korea uusaasta pidustustel, kus kolm tuhat rallitrooni korraga moodustavad taevasse erinevaid draakoneid lendamas või mingeid muid kujutusi. Et sellist tüüpi ründeid, massründeid. Kus mingil tsentraalne süsteem, taktika on siis ette, ette programmeeritud ja siis käib kohe noh, ühesõnaga. Lendab terve parv droone korraga peale, midagi sellist veel ei ole olemas?

Pigem see on natukene lihtsam ja primitiivsem see asi, mis täna toimib jah. Üks

mees, üks droon.

Mitte päris nagu filmides, no üks mees võib mitut drooni järjest ja tuua neid, tuua neid põllule, aga jah, või mitte niimoodi, et. Et kümmetusel juhiks või et sadades, pigem mitte täna jah.

Kuulan ikkagi noh, selles mõttes, mida Mattias siin arvutas on ju, et me võime ju öelda, et noh, okei, Mattias oli liiga optimistlik või pessimistlik, noh pani mööda ühtepidi või teistpidi. Aga kokkuvõttes need numbrid on ikkagi selles mõttes nagu väikesed, kui võrrelda kogu meie kaitse-eelarvet ja mitme aasta peale. Ja teine asi, see tundub nagu selline võimekus, mille loomine tundub nagu usutav. Ehk siis, kui me ütleme, et me hakkame siin oma nagu mürsutehast tegema, Mattias ütleb, et näed, planeering juba võtab kolm aastat, on ju. Siis see on kuidagi nagu oota, aga meil on nagu seda heidutust nagu siin kohe vaja, on ju, mitte siin kolme või viie või kümne aasta pärast, on ju, et. Et siis nagu selle, kaks asja kõrvuti, siis tekib nagu nobrainer nagu vahend, et ilmselgelt nagu selles valikus peaks võtma nüüd selle. Nagu drooni võimekuse ikkagi või on sellesuutlikkuse, et kas ma mõtlen valesti või, ma mõtlen kuidagi väga mööda.

Ma ütleks nii, et kolm aastat võrreldes sellega, et meil oli kolmkümmend aastat aega seda teha, ei olegi nagu nii suur aeg, et me võiksime siis hakata tegema, kui me kolme aastaga, viie aastaga isegi ära teeme sellest, siis me ei ole võib-olla uuesti. Kahekümne või kolmekümne aasta pärast seal ja ei mõtleks, et nüüd on veel kolm aastat vaja, et see on nüüd sihukene.

Ei noh, see on nüüd mineviku jutt ja selles mõttes minevikust õppimine, et noh, olukord on teine ja nii edasi, aga just seesama noh, see mõttekäik, et. Et see ikkagi tundub selles mõttes nagu nobraineri võimekus, mille tegelikult ütleme niimoodi, et eeldaks juba, et selline tellimus või, või selline paber on juba töös kuskil.

No midagi on töös, riigi poolt tõesti, et riik tegelikult teeb tööstusparki, kus saab hakata lõhkeaineid tootma, selleks on selline eri, eriplaneering ja nad loodavad seda küllaltki kiiresti menetleda ja see tähendab võib- Et ei ole päris kolm, aga ma tahaks sellele Arno jutule nagu siis sekundeerida, et selles mõttes on õige, et, et need ründedroonid üksi ei ole lahendus. Et neid ei saada keegi välja enne, kui sa oled ära, ära tuvastanud, kus vastane on ja noh, kui me võtame näiteks Triodi eos, eks ju, tema täna Ukrainas on ennast väga hästi tõestanud platvorm ja. Et siis on mingisugune sihuke, ütleme, ma ei tea, kaks-kolm tundi lendav. Viiekümne kilomeetri kauguse lendav luurelennuk on üks kiht, siis seal all on võib-olla mingisugune väiksem kiht, mis on mingid väiksemad multirootorid, mis teevad kahe või viie kilomeetri raadiuses oma tööd ja siis lõpuks see ründedroon on võimalik alles pärast seda, kui sul on sihtmärgi tuvastuse probleeme lahendatud. Ja, aga ma saan sellest,

ma saan sellest kihti loogikast ka aru, aga isegi kui ma need kihid siia juurde panen, need miljonid siia juurde panen, siis noh, okei, sinu esialgne hinnang. Siin viiekümnest miljonist läks nüüd praegu ütleme saja milli peale, ma panin duubli, isegi ma panen triplisse, saja viiekümne milli peale. Noh, jällegi tundub kuidagi, et ots stop, et no saja viiekümne milli eest saame sihukese võimekuse või? Et mis see nagu, mis nagu halvasti saab minna või hapuks minna, kas ma saan aru, et tehnoloogia vananeb, on ju, et kui me ostame endale mingi ilge portsu kraami kuhugi ladudesse ära, siis varsti me oleme probleemi otsas, et see on aegunud ja noh, tuleks kõik uuesti tellida. Või kas droonidega on üldse selliseid asju, et kas nad aeguvad?

No ütleme, see drooniteema on ikkagi värskelt nagu tulnud see viimase paariaasta teema, kus need nii-öelda kogustes nagu läheb ja kui vaadata seda. Kaitseväe planeerimist, siis neil on oma kümneaastane tsükkel ja mitmeaastase tsükli, et seal ei tohibu need otsused nagu nii kiiresti, et see. Sorry

Arno, ma arvan, me, me oleme sõjas ja ma arvan, et see on nendele lendadele ei tohiks seda nagu tulla üllatusena see jutt, et me oleme sõjas, et. Või kui tuleb, siis ütle seda siin raadioeetris välja, et noh, tahaks nagu kuulda siis teistpidi kommentaari meie. Kaitseväe poole

Ma ütleks sedasama täpselt, et me oleme sõjas, aga nii see reaalsus, paraku see on, nii et sellest koha pealt ei ole veel mitte midagi muutunud, et me ise imestame nagu ka seda, kui saadad isegi. Mingisugust kaupa Ukrainasse, kes on sõjas ja sul see kaamerasüsteem istub seal kaks kuud tollis nagu kinni, noh, see on reaalsus, et Ukraina enda toll. Ei lase sisse seda, mida nüüd sõjas nagu vaja on, siis see administratiivne bürokraatia süsteemidega. Need toimivad sõja ajal täpselt samamoodi nagu rahuajal. Kohati hullemini veel.

Okei, see on Ukraina, aga mõtleme meie.

Meie isegi ei ole, meie pole sõjas isegi veel, see on küsimus nagu meie nendele juhtida, aga ma tean, et vähemalt juhid mõtlevad nagu selle koha pealt seal mingisugused mõtted, on liikuma hakanud viimasel ajal. Nendest asjadest räägitakse rohkem kui kunagi varem nagu täna, et võib-olla siin esimese sõja aasta jooksul. Ikka veel räägiti vähem, aga mulle tundub praegu, et mingisugune muudatus või murrang on seal mõtlemises nagu toimunud, et on hakatud liigutama, tegema ja. Ma väga loodan, et see viib mingisugusteni päris tulemusteni ka

Kui palju seda pilti NATO mõjutab, ehk siis noh, a la me ei saagi midagi teha, öeldakse, et oi, et meil on siin NATO standardid ja stand, NATO loogika ja kuna NATO loogikas seda asja veel sees ei ole, et siis sellepärast nagu, et kui palju Eesti on üldse vaba nihukeste otsuste tegemisel?

Siin vist peab küsima targemate inimeste arvamust, mina sain niimoodi aru, et kaitse planeerimine hakkab, eks ju, sellisest võime, võime ja võimelünkadest. Noh, võime vajadusest ja võimelünkade kirjeldamisest kuskilt väga ülevalt pihta. Ma ei tea, esimesest diviisist. USA esimesest diviisist võib-olla või kuskilt sealt ja siis ta tuleb riburadapidi alla ja siis see võtab kaks või kolm aastat aega.

Okei, okei, no ärme sinna praegu kinni jää, aga me saame aru, et iseenesest see, et luua endale. Selline võimekus, mis kindlasti nii-öelda teeks ühte väikest Eestit nagu vaenlase jaoks tibake ning hirmsamaks. Et see tegelikult ei maksa üldse palju, on ainult tahtmise küsimus. Väga hea, see on üks selle ettemõtte mõte.

Jah, no kui Taavi ütleb, et, et tuleks nagu ehitama hakata, siis mina küll, ma olen väga kaugel kaitse teemadest, aga. Puhtinimlikult mul on väga raske uskuda, vaadates nüüd Mati ja selle siit virtuaalselt silma, et, et me päriselt teeme nüüd kolmkümmend tuhat drooni, eks ole, ja siis. See, see noh, kogu selle juures, kogu selle asja juures, mis on sõjavägi ja kõik need erinevad võimekused ja kõik seal asjad ja kes on meie vaenlane, kui palju neid on. Et see päriselt, et nii lihtne asi võiks mõjutada väga palju. Mul lihtsalt on seda raske uskuda. Aga, aga, aga samas ma ei ole asjatundja, kas, kas ma nüüd igaks juhuks küsin üle Mattias, kas sa päriselt. Nagu arvad ja julged kinnitada, et kui me teemegi, toodame endale kolmkümmend tuhat või jumala eest viiskümmend tuhat drooni. Et siis see põhimõtteliselt muudab sellise sõjaväe, sõjaväe või ütleme see konflikti arvutust meie kasuks. Et see on noh, mitte väike samm, vaid see on nagu põhimõtteline samm edasi.

See on väga raske küsimus, sest noh, selle aja peale, kui see konflikt peaks siia tulema, siis võib-olla on ka sellele juba mingisugune vasturohi olemas. Ja sellepärast ma mõtlengi sellest pigem nii, et me peaksime, me ei pea neid kolmkümmend tuhat tükki tegema, peaksime neid tegema nii palju, kui meil siis iganes eelarvesse mahub ja neid Ukrainasse saatma. Ja siis me näeme, kas see töötab või ei tööta. Ja kui ta töötab, siis me saame neid ka endale toota ja kui ta ei, kui ta ei tööta, siis noh, nutikad kaitsetööstusettevõtted arendavad edasi ja teevad midagi, mis töötab.

No kindlasti Mattias ei öelnudki seda, et, et see nii-öelda toob radikaalse pöörde. Ma ikkagi ütleks selle oma lausese juurde, et see teeb väikse Eesti hirmsamaks. Ehk siis see ei tähenda veel seda, et me oleme nagu sama suur, kui see teine koroon, eks, aga. Aga kui me räägime praegu noh, selle, selle koha pealt ka, et olles siin päris külje all, et noh, sa veel ei tea, kas nad tulevad nagu. Idast, põhjast või lõunast, on ju, et. Omada sellist võimekust, mis on sõna otseses mõttes hops ja ma olen kohe nüüd teise külje peal, kui vaja, on ju, et. Et peame ühe merekonteineriga kuhugi teise kohta ja komplekteerime jälle nagu järgmise hunniku droone kokku ja läheb talle töösse, eks, et. Et see jällegi mulle kõrvale ka tundub ja võib-olla ma liiga palju Twitteris neid Ukrainas toimuvaid videosid vaadanud, eks, aga. Aga mulle tundub küll asi, mis tuleks kohe ära teha.

Jah, ja kombinatsioonis kõige muuga, ta ei ole mingi. Võlu, võlu, võluvahendaja, ta toetab, ta on väga oluline osa sellest, et. Et see ei ole üksi, üksi ta lahendus ei ole, aga kõik koos on võimalik palju ära teha.

Aga räägime korra sellest ettevõtlusest ka, mis sellega kaasa tuleb, et okei, üks on meie enda kaitse ja kaitse võime, kaitse taha, kõik muutetud. Aga olnud olukorras, noh tõesti, kus ukrainlastel on. See, see kõlab õudselt halvasti, aga meil on selles mõttes nagu ka võimalus, et nad kogu oma toodangut, mis nad toodavad, et nad saavad ju seda ise kohapeal testida. Nad saavad kohe, kohest tagasisidet oma toote sisu, kvaliteedi, võimekuste kohta ja nii edasi. Mistõttu nagu mingist hetkest Ukraina ettevõtted, eriti drooniettevõtted. Kuidas sa neid biidid üldse nagu äritingimustes, et, et kui ikkagi üks ütleb templi peale, et noh, mina olen oma kolmkümmend tuhat drooni ehitanud ja testinud ja päris sõjas testinud nagu Ukrainas. Ja noh, sina oled teinud neid kuskil mingis muus riigis, eks, et, et ostjana tahaks ikkagi seda, mis on näidanud, et ikka töötab ka.

No ega need asjad, mis olemas on, mis töötavad, on ka Ukrainasse kõik jõudnud tegelikult ja sealt on ka ju välja filtreerunud, need, kes on tulnud sinna, pole töötanud. Ongi konkurents nagu tagasi põeganud sinna, et, et. Et sellel sõja esimesel ja praegugi aastatel muidugi iga korraga läheb raskemaks, sest Ukraina läheb tugevamaks, aga need, kes alguses olemas olid, kelle tootjatega töötasid, siis need võeti vastu ja, ja need on oma kanda kinnitanud seal, need on oma koda arenenud edasi. Ja saanud paremaks ja nad jäävad sinna.

Aga just mõtlen, et kui sa praegu mõtled konkurentsi peale, et kas noh, ütleme nii, et, et teie kogemused on nii palju suuremad ja loodate ikka, jääte selles võitluses nagu ette, ees käima. Ja või on ikkagi see, et kui see noh, eriti kui see seda peaks lõppema, et siis nagu Ukraina kogemused on nii suured, et seal ei olegi mõtet enam nagu konkurentsi pakkuda.

On ikka, eks meil on omad teadmised ja kogemused ja et see, kust tehtud on, ei ole nagu ime, määrav on see, mis meeskonsul on ja tehakse Ukrainas. Häid droone ja halbu droone, tehakse väljaspool Ukrainas häid ja halbu, et see ei sõltu nii väga sellest piirkonnast kui, või mis ettevõte see on, aga mis meeskonsul on ja kuidas sa teed oma asja?

Ma mäletan, kui me Taaviga veel oma eelmist saadet Restarti tegime, siis meil käis neid kaitsetööstusettevõtteid sealt läbi küll, ma arvan, et teie kumbki ei ole käinud, võib-olla mäletan valesti, aga, aga no neid oli, eks. Ja, ja iga kord, ma arvan, et oligi kohe sõna otseses mõttes iga kord iga sellise firmaga. See jutt lõppes ikkagi seal, kui raske on, et, et noh, sa võid teha neid prototüüpe, sa võid teha väikest viisi tootmist ja, ja keegi on nõus seda. Oma armees võib-olla kuskil põllu peal katsetama, aga, aga, aga kõik rääkisid, kui raske on päriselt saada. Noh, suuremate tellimustega jalg ukse vahelt sisse, kuidas see võtab aastaid ja aastaid ja sõltub sajast pisiasjast ja suusab enne raha otsa ja jõud otsa ja sa sured ära, kui sa midagi mingile suurele armeele päriselt maha müüd. Mis on teie kogemus, ma Arno, Arno te olete kauem selles äris olnud, et kas see on nagu Eesti sellise innovaatilise kaitsetööstuse kirstu nael või see, see ületamatu probleem, et. Et sul lihtsalt lõpeb jõud ja raha enne, kui, kui sa jõuad kellelgi selgeks teha, et see on kraam, mida võiks osta.

On raske, aga sellepärast ma arvan, see ongi paneb jälle, kuulelendamine on veel raskem, vähem ettevõtted seal, aga see kuskil see meie äri ongi seal kuskil sellise. Kosmoseteaduse ja niisuguse tavamajanduse nagu vahepeal, et kind, kindlasti on palju raskem, aga selle võrra ka huvitab ja selle võrra need saavutused. Toovad ka rohkem rõõmu, kui on midagi ära tehtud ja, ja kes ütleb, et elu peabki kerge olema, et miks, miks ta peaks. Ei pea, ei

pea. Tahad, tahad

kerget elu, siis tegele millegi muuga, pane hamburgeri kutka püsti, seal on ka omad raskused tegelikult, et on, on lihtsamaid ärise küll jah, kui kaitsetööstus.

Palju treooti käive kaks tuhat kakskümmend kolm, suurusjärgus umbes

oli? Üle kahekümne miljoni.

Kui Markus Villig räägib meile unicornidest, siis, siis ma arvan, et see peaks olema võib-olla kakskümmend miljardit, see käive või no vähemasti kaks miljardit.

Ei no unicorniks saab ikkagi vähe lihtsamalt.

No pärast peab ikka olema, kuule.

Aga ei pea, selleks, et head asja teha, ei pea olema unicorn ilmtingimata, loomulikult unistused ja plaanid peavad suured olema, aga selles mõttes see ei ole ka vältimatu, teha head asja. Olla õnnelik selle üle, mida saavutada, põnevaid asju, et sõltub turu suurustest ja asjadest, kui on sul väiksem turuga, noh, see ei tähenda, ettevõtted vähem väärtuslikud oleks, kui nad ongi sellisel turul, kus on raskem olla ja kus käibed ongi väiksemad, et. Et vaatame lihtsalt võib-olla suhtarve proportsioone ja, ja muid näitajaid, mitte ainult seda käivet ja seda ettevõtte väärtust, et see on kõigest jällegi üks aspekt see kogu sellest äritegevusest.

Aga, aga noh, ütleme selle, selleks, et, et me jõuaksime sinna, millest me seal Markkuse saates rääkisime, noh siis. Siis vähemasti see üks hüpoteetiline ettevõte peab olema kümme või, või mõned kümned korrad suurem kui Threod, eks, et mis peaks selleks juhtuma? Et Eestisse tekiks kaitsetööstuses selline ettevõtt, kas üldse on võimalik teie arvates või, või? Triroodi

puhul on see kaks aastat, ma arvan tänases tempos, et see ei ole väga võimalik. Kui nad iga aasta viis, viis X-i teevad või noh, ütleme isegi pole iga aasta viis X-i vaja, eks ju. No kolmestikstist piisab. Aga, et ma võib-olla jagan sihukest toredat, see ikka just nagu hiljutiselt start-up teilt, et, et. Nagu mingi oluline muutus on siiski toimunud, et ma vist igaks juhuks ei nimeta seda VC fondi, kellega me rääkisime, aga. Mul oli siis kolm inimest, vaatasid minu teki, ma õhinal seletan, millega me tegeleme ja nad ütlevad mulle, et tead, me ei saa midagi aru, mida te teete, aga me teame, et me peame kaitsetööstusesse investeerima. Võrreldes selle kolme aastase taguse ajaga, kui me nagu esimesi ingleid otsisime, siis noh, kui me mainisime sõna politsei juba, siis oli tihti no-go vastuseks, eks ju.

Jah, no selles mõttes on see keeruline, on tõesti see temaatika, aga ma jällegi mõtlen, et Eesti IT-tööstus, kordan iseennast, ehitati ülesse Eesti koduturu nõuduse pealt. Ehk siis meil ei oleks e-Eestit ega e-Eesti edulugu, kui ei oleks koduturg tellinud tohutustes kogustes IT-d. Kogu see kogemus, kogu see oskus, kogu see võimekus, kuidas üldse nagu lahendusi ehitada, ehitada seda efektiivselt, kuluefektiivselt, noh, raha ka ei olnud üheksakümnendatel ja kahe tuhandel Eestil, Eesti ettevõtetel ja Eesti riigil. Et see kõik tuli sealt, et noh, siin täpselt sama lugu, et me tahame seda tööstust üles ehitada, see peab algama koduturust ka. Ehk siis jah, selge, me peame Ukrainale müüma ja Ukrainast Eestimaani edasi. Aga me ise olema ka valmis nagu rohkem ikkagi omaenda ettevõtetelt ostma, sellepärast et see tagab nende kasvu võimekuse noh, olla tõesti nagu parim oma valdkonnas. Et korrata sama edulugu, see iseenesest on jumal lihtne edulugu, teen copy.

Seda praegu riik vist jõudumööda teeb ka, aga see sõltubki hästi palju võib-olla tootest, et ütleme meil oma väikese multirootoriga on noh, mulle tundub oluliselt nagu lihtsam, sellepärast, et. Armeed on ikkagi, ütleme varasemalt ostnud päris palju sihukseid Hiina noh, DJI-d või autorid, ütleme siis kommertsdroone ja kasutanud neid ja sobis ka, eks ju. Ja nüüd võib-olla, kui nad ütlevad, et nad enam Hiinat ei osta, siis ongi noh, sellistel tootjatel nagu meil oma võimalus ja see noh, nad ei nõua seal milstandardit ja, ja midagi erilist tegelikult.

No küsimus on pigem võttes näiteks isegi Milremi, eks, et kes nüüd on teinud ühe ajaloolise diili Saudi Araabiaga, eks, aga. Aga sellest hoolimata, et meil oli olemas endal Eestis noh, taktikalises mõttes täiesti uut tüüpi seadeldis, mida testida, mida üldse mõelda, kuidas ta lahinguväljal võiks käituda, mis temaga teha saab ja nii edasi, eks, et. Et selle idee mahamüümine, et davai, et noh, testime ja proovime seda Eestis. Teeme seda suures mahus ja, ja vaatame, mida sellised nii-öelda maapealsed siis selle juhtu ei ütle droon, aga siis nii-öelda maa peal iseliikuva, iseopereeriv seadeldis, et, et mismoodi see võiks üldse nii-öelda. Lahingukäikumist nagu muuta, et noh, me ei ole väga alti tulnud selliseid võimalusi pakkuda sellistele ettevõtetele. Aga see oli see, mida nagu IT-ettevõtted said, et sellest on tegelikult meeletu abi, et saada oma toodet testida reaalsetes tingimustes.

Jah, seda võib küll öelda teistel, suurematel riikidel, ma ütleksin, pigem ütleksime julgustanud rohkem oma ettevõtteid nagu toetada ja need suured kaitsetööstusriigid USA, Iisrael, nimetaks kõik, keda on ikkagi. Sellise koduturu baasil ehitanud üles ja Eestis on see kas väga väike või peaaegu puudub, et.

Nii, hävi, tuleb muuta, teine mõte, et tellime rohkem omadelt ja leiame neid viise, kuidas tellida omadelt niimoodi, et. Et keegi seal kuskil Euroopa poole ei pahandaks.

Meil on hea näide, on siin kõrval, nii palju, kui ma olen aru saanud, siis rootslased toodavad täitsa vahvaid asju kaitsetööstuses. Ja teistpidi ma kogu aeg loen, miskipärast mulle Google näitab neid uudiseid, kui raske on Saabil oma lennukeid müüa. Meil on isegi raske neid Ukrainasse saata, kõik ütlevad, et need on põhimõtteliselt kõige paremad, et sobiks põhimõtteliselt kõige paremini sinna Ukrainasse. Ja F kuusteist sobiks nagu kind of kõige halvemini, isegi nendest variantidest, mis laual oli. Aga ikkagi lendavad Ukraina piloodid F kuueteistkümnega ja Me ei saa sinna, eks ole, ja ei saa ka mujal, et, et see tundub olevat ikkagi nagu ülikeeruline turg ja ma ei tea, kas, kas teil on usku Mattias Arno, et see asi. Noh, on siis nagu muutumises või on muutumas või võib muutuda lähiaastatel, et, et sõjavägedel, need inimestel, kes otsustavad, et neil tekib. Ma ei tea, võimalust või julgust proovida väiksemate tootjatega, innovaatilisematega, et kui ühiku hind on nii madal, äkki siis see on lihtsam, et. Saja, sada miljonit igaks juhuks õhku visata on nagu palju raskem kui, kui ma ei tea, sada

tuhat. Ei, mõned aastad tagasi mulle tundus ka, et on isegi võimatu missioon, aga meie enda lugu on tõestanud seda, et on võimalik, ise tuleb tugevamaks saada, ise tuleb paremaks saada, mis ei. Mis ei tapa, teab tugevaks ja on raske, siis, siis õpid ja pingutad rohkem ja selle läbi on võimalik saavutada seda, et ei ole vaja oodata, et midagi kergemaks läheb, tuleb sealt ise rohkem tööd teha.

Minu meelest riik nagu teeb selles suunas vähemalt väikseid samme, et olukord läheb küll paremaks vaikselt, vähemalt mulje on meil, minul selline, et nad on valmis.

Tundub väga positiivne, et kõik on valmis, meie saatekülalised on valmis ja riik on valmis ja. Ja olukord ja tehnoloogia areng on ka valmis. Me jääme vaatame, kuidas see teema edasi areneb ja siit me saame öelda aitäh oma tänastele külalistele. Meil olid külas Mattias Luha, Crite Worksist ja Arno Vaik, Threodist, saatejuhid Taavi Kotka, Henrik Roonemaa. Tänavad kõiki ja kohtume nädala aja pärast.