Kas homsed ükssarvikud tulevad koolist, huviringist või YouTube'ist?

No ma kõigepealt täpsustaks ka, et ma ka ikkagi esindan mitmeid, mitmeid erinevaid organisatsioone ja eelkõige esindan ma ikkagi iseennast tavaliselt. Aga siin saates võib-olla jah, et sissejuhatuseks konteksti loomiseks võib-olla siis see RAK-i tiitel on sobiv, et ma tõesti. Rakiga koos tegin juba siis vist kolmandat või neljandat uuringut ja, ja seda uuringut ma läksin eriti suure kirega tegema just seetõttu, et mina. Olen, kui te siin rääkisite sissejuhatuses oma ajaloost, siis, siis mina olen aastast kaks tuhat viisteist tegelenud noortega ja haridusprojektidega. Ja ma ei ole kunagi elus üheski riigiametis töötanud, ammugi siis mitte haridusministeeriumis, aga, aga julgen küll arvata, et ma nende aastatega teatava kogemuse haridusvaldkonnas olen saavutanud. Ja selles mõttes mulle oli hästi tore see väljakutse ja lõpuks ka tekkis seal arusaam, et võib-olla teinekord liigne professionaalsus võib tulla ka kahjuks. Et antud rollis uurijana võib-olla, kui sa, kui sa ise selles valdkonnas oled nii sügavalt sees, siis, siis hakkavad need isiklikud kogemused ja hoiakud võib-olla natukene. Mõjutama, aga tegelikult, mis ma arvan, mis selle uuringu suurim. Saavutus on, on see, et, et kui, kui me teeme või enamasti, kui tehakse igasuguseid haridusuuringuid, siis enamasti tehakse mingeid küsitlusi, mida ma isiklikult jälle hariduselt antropoloogina ütlen, et, et küsitlus kui selline. Eriti sellised skaalaküsitlused, et, et hind on kas heaks, superheaks või ülimega heaks. Need ei anna sulle ju tegelikult mitte mingisugust teadmist, me Taaviga oleme sel teemal ka kõvasti vaielnud. Ja et mina usun sellesse, et ikkagi ainuõige meetod inimeste arvamuse teada saamiseks on nende intervjueerimine, nendega koos. Füüsilises ruumis aja veetmine, nende tegevuste vaatlemine, kõiki neid meetodeid sai siin uuringus kasutatud. Ja mis tegelikult välja tuli, et noh, palju seda teadmist, mis meil nagunii juba on ja sihukese kõhutunde põhjal ja kuna me ju kõik oleme koolis käinud ja kõik me oleme lapsevanemad ja teame ju küll, kuidas see haridus käib ja peaks toimima ja, ja oleme kõik kõvad eksperdid. Et tegelikult need mured tulid sealt välja selgelt täpselt sellistena, nagu me kõik oma kõhutunde põhjal neid ka teame, et õpetajaid on vähe, nad on alamakstud. Huviharidus on teisejärguline, riiklik õppekava on ülepaisutatud. Õpilased tegelikult käivad tundides igavlemas. Põhiägedad asjad toimuvad huviringides, aga samas huviringid on raskesti kättesaadavad, toimuvad valedel aegadel valedes kohtades, huviringide juhendajad ei ole motiveeritud, on samuti alamakstud. Ja noh, kõik, kõik need hädad, aga tegelikult jah, selle, selle uuringu eesmärk oli siis välja selgitada, et milline see teekond on ja kuidas neid huvisid. Tekitada, alalhoida ja, ja süvendada ja ma arvan, et seal me tegelikult läbi selle, et, et see laste endi hääl, mis just nendes uuringutes tavaliselt kunagi ei kõla, ehk keegi isegi ei küsi. Küsitle neid noori, et, et see sai seekord kõlama. Ja, ja läbi selle tulid ka tegelikult väga head ettepanekud, et, et kõikide nende sadade murede lahendamiseks tegelikult. Teatud asju on ju juba tehtud ja juba on ka tulemust näha, et jällegi ma võin siin kiita kaassaatejuht Taavi Katkat oma tubli unicorn squad'i algatuse eest, et, et seda toodi muide täiesti sõltumatult. Ma, ma ei maini üldse, et, et sai käidud vaatlemas neid ringe näiteks Kuressaares. Et õpilased ise ka, ka mitte ringides käivad või selles samas unicorn squad'i ringis käivad noored, mainisid selle ära kui positiivse näite. Mis võimestab tüdrukuid tehnoloogiaaladele tulema, et, et selles mõttes võib öelda, et juba on palju asju tehtud.

No lähme korraks päris suure plaani, just tulid värsked vist PISA testi uudised, eks, Eesti on nüüd absoluutselt number üks. Et kuhugi on kadunud Hiina ja Singapur meie eest, aga mis, kas Kaja Kallas postitas just Twitteris hiljuti oli, et oleme number üks. Just selles inseneeriaga selles pooles ka. Et kõik oleks nagu hästi, me vingume siin. Et mida me siin uurime, nagu mujal on veel hullem, et võiks ju niimoodi nagu mõelda, on ju, et kas see uuring nagu selles mõttes, kui ta, nagu ma üles need püstitused nagu tegite, et, et kas seal oli ikka mingi nii-öelda alaeesmärk või nagu vaade just selle koha pealt, et. Noh, haridus on väga pika vinnaga teema, ükskõik, mis me täna teeme, see mõju on näha võib-olla kümne-viieteist aasta pärast, eks on ju heal juhul. Võib-olla isegi kahekümne aasta pärast, et, et. Kas me peame üldse midagi muutma, kui nagu noh, ma ei tea, PISA järgi on kõik nagu okei, no PISA muidugi mõõdab ainult testi tulemusi, on ju, aga et, et äkki on kõik hästi.

No ma arvan ka jälle seesama PISA peal liu, liugu laskmine on nagu nii. Just nimelt, et mida see PISA mõõdab, tegelikult on ju see, et kui hästi me suudame asju pähe tuupida. Ja täpselt, see on see asi, mida, mida meil ei ole enam vaja, meil on nagu kümneid kanaleid, kuhu sa saad iga päev. Kust sa saad neid küsimusi küsida, et rääkimata nüüd chat GPT-st, mis sulle ka tekstid valmis toodab, et see on nüüd juba omaette teema. Aga et, et meil ei ole vaja faktiteadmisi, meil on vaja luua seoseid, meil on vaja oskusi keerulistes olukordades, tundmatutes olukordades kohaneda ja toime tulla. Ja lahendada probleeme ja vot selles osas ma arvan, et. Just see praegu olemasolev haridussüsteem ei valmista meid ette ja see on see koht, kus me peame nüüd täiesti, täiesti ümber mõtlema.

kolmest on seda elust teinud, on ju. Et see teab, et ükski asi ei sünni üleöö, et vabandust, sünnib küll, käibemaks saab tõsta üleöö, see ei ole mingi probleem. Selle saab teha lõpsti ära kohe ühe ööga. Aga et noh, kui me räägime mingist haridusreformist, noh, see on, ma jumala eest ei tahaks laskuda jälle sellesse torisevate vanakeste sealt nii-öelda nagu narratiivi, et noh, et, et vinguvad, ühtegi lahendust ei ole, on ju, et noh, et, et. Et me teame, et see üleöö nagu pauk juhtuda ei saa, aga kas midagi, mis on siis oma, Ede, sinu sellesama nagu peaaegu kümne aastase kogemuse juures. Jõhvi kooli näitel erinevate huviharidusnäidete puhul. Sa oled ka Stanfordist asja käinud ju piilumas ja nii edasi, et, et kas midagi on ikkagi see, mis nagu, mis võiks olla nagu suund või umbes, et nagu noh, ütleme. Noh, minu unistus loomulikult, mul on väga lihtsad unistused, ma tahaks seda, et tehnoloogiat õpetatakse kaasaegsete põhimõtetega, et lapsed õpiksid koolis ka droone ja muid asju ja. Ja kõige paremalt õpiksid soopõhiselt või noh, me ei ole seda edega siin vaidlema jääda, aga, aga ütleme nii, et tüdrukud ühes ruumis ja poisid teises, noh, see on minu teadusuuringu tulemus, on ju, et. Aga just, et kas me saame midagi, noh, eks midagi on praegu ikkagi seda, mis tuli ka uuringust välja, mida me saaksime teha kohe. No kasvõi väikeste sammud

Aga Taavi, ma tahtsin küsida, kas see sinu iseenesest ju väga loogiline märkus, et kui sa paned rohelised pallid ja ma ei tea, orantsid pallid, eks ole, ühte kohta kokku, et noh, siis üks ei oska ja teine ei taha. Ja kellelgi pole huvitav, et seda tõenäoliselt saab laiendada ka tavalisele kooliharidusele ju, et kui sa paned matemaatikatundi kokku. Samal aastal sündinud inimesed, kellel mõnel lihtsalt on, ma ei tea, rohkem annet või suurem huvi või, või vanemad rohkem suunanud, mis iganes, nad on selles paremad. Noh, ma arvan meil kõigil, kes me oleme koolist läbi käinud ja ma arvan, et see ei pea üldse olema ainult Eesti tänase koolisüsteemi häda, vaid see ongi nagu selle koolisüsteemi probleem, et. Okei, sa oled sündinud kaks tuhat viis, davai, on ju, et nüüd te olete koos, et, et siis ongi ju kõigil nagu noh, see probleem.

Jah, aga et, et noh, paraku vist nüüd nagu kaks aastat hiljem ikkagi oleme sealt kõik, kõik ootasid pinevusega seda, et millal me normaalsusesse tagasi jõuame ja nüüd ongi kõik ohkavad ka järeldanud, et oh jess, et need distantstunnid on läbi ja, ja jäi nüüd möödaniku, saame jälle kõik minna sinna klassiruumi tahvli ja grihvliga kirjutama. Et tegelikult ma arvan, et tuleks kinni jääda vähemalt osaliselt sellesse kogemusse, mis me sealt saime, sest kõik need uuringud, mis tol ajal ka läbi viidi ja mida meie nüüd see RAK-i uuring ka taas kinnitas, et, et ongi üks seltskond ja see oli niisugune kolmikjaotuse printsiip, et. Ühele kolmandikule sobib suurepäraselt iseõppimine, nad saavad selles, sel viisil palju paremini hakkama, liiguvad kiiremini edasi. Keskmikud on ikka, neil ei ole vahet. Emb-kumb meetod sobib ja siis on üks kolmandik, kes jäid tõesti maha ja ei saanud hakkama ja nad ei suuda iseseisvalt õppida. Ja millegipärast kõikides nendes uuringutes keskenduti sellele viimasele grupile, rääkimata sellest, et. Ja mida Taavi tõi välja, et matemaatikatunnis on alati sul kaks geeniust, on ju, aga et ka kaks geeniust vajavad edasiliikumiseks paremat juhendamist ja nad on selles mõttes erivajadustega. Ja vot see on nagu nüüd küsimus, et kuidas meie olemasolev haridussüsteem suudab, et seni me oleme keskendunud nende mahajääjate aitamisele, aga et kuidas meil suudaks enam keskenduda sellele, et ka nendele oleks suurem väljakutse, kas seal tunnis istuda või eraldi küsimus muidugi, et kas nad üldse peavad seal tunnis istuma? Ja ma arvan, et siin võiks sellest covidi kriisist õppida, et, et selles mõttes kokku tulla, selleks, et kuulata õpetaja loengut või vaadata, kuidas ta kirjutab tahvlile mingisuguseid asju, ei ole enam mõtet, et see võiks küll jääda nagu covidi eelsesse aega. Kokku tasub tulla selleks, et teha meeskonnatööd, projekte, ühesõnaga suhelda, et selgelt see, mis siit uuringust ka välja tuli, et koolipõhiline võlu õppijate jaoks on. Sotsiaalne, sotsiaalsete oskuste omandamine ja, ja siit tuleb mängu ka see õpetaja rolli muutumine, et tegelikult õpetaja. Sellelt kõrgelt positsioonilt, kus ta teadmisi kallab ülevalt alla suurele grupile lastele, peab muutuma selliseks. Juhendajaks, kes jah, natuke jõuame jälle selle unicorn squad'ini, kus vaatame koos video ära ja siis, ja siis juhendame kõrvalt, igaüüd.

tegime seadmed koolidesse, minu meelest siiamaani normaalset infotehnoloogilist haridust koolides

Mina pakuks ka välja, et, et esimene asi, kust just sellest räägiti minu meelest mingi viis aastat tagasi juba ma isegi ei mäleta, kes siis tol ajal võis haridusminister olla, aga et. Et, et ka hariduses võiks olla selles mõttes selline riskifond, et, et katsetamegi ära, et ja neid näiteid erasektorist on tegelikult ju päris palju. Ja noh, ma isegi näiteks hüppelaud suvekooli sel aastal teeme juba seitsmendat korda ja samamoodi võin öelda, et. Mina võin ka mõõta mõju ja öelda, et näed, et, et meil on nüüd see mõju käes, et mulle tulevad. Hüppelaua läbi teinud noored iseennast järgmiste aastate mentoriteks pakkuma ja nad on läinud rahvusvaheliselt tunnustatud ülikoolidesse tehnoloogia erialadele ka tüdrukud muide. Ja, ja tulevad iseennast pakkuma, ehk siis see süsteem taastoodab juba ennast ise. Ja siis nad lähevad siin Bolti, Veriffi, Wise'i tööle, et mina võin ju väita, et see ongi kõik täna hüppelauale, loomulikult tegelikult neid mõjusid on seal rohkem ja lõpuks see ilmselt taandubki sinna, et, et neil kõigil on toredad isad ja emad, kes on võib-olla ka ise tublid programmeerijad. Ja sageli nii ongi, et, et selles mõttes seda mõju saabki vaadata pikaajalt, aga et selles mõttes see võiks olla see koht küll, kus siis riik. Võtab üle, et palun väga, meie tegime erasektoris, kiirelt testisime ära, töötab, võtke üle. Aga ma ei näe seda julgust ja noh, Taavi, sina võid ju oma riigisektori kogemusest öelda,

Aga tegelikult see, me oleme siin nagu tiirelnud kahe pooluse ümber, eks, et me räägime ühes lauses kooliharidusest, mida lapsed saavad siis, kui nad lähevad, ma ei tea, kell kaheksa kooli, on ju, ja tulevad pool kolm tagasi. Ja siis me teise hingetõmbega räägime sellest huviharidusest, eks. Mida noh, kas või unicorn squad'i näitel või mis iganes robootikaringide näitel ja siis me kuidagi proovime neid ühendada ja siis nad jälle lähevad nagu lahku, meie enda jutus ka. Kas selle kohta on mingi ühtne arusaam siis olemas, et mida me siis nagu tahame, et kuhu me siis optimeerime, et kas me tahame paremat huviharidust? Või me tahame, et see, mis täna on nagu huviharidus, mida siin Taavi veab eest, eks ole, ja teised veavad eest, et, et see ei peaks üldse olema huviharidus, vaid see peaks olema nagu hariduse osa ja kõigile. Need on erinevad

asjad. Henrik, ma täpsustan kohe ära, et minu eesmärk ei olnud pakkuda parimat, teistsugust huviharidust. Ehk siis meie projekti väga selge eesmärk on, on see, et tehnoloogiaõpe peab muutuma koolis kahekümne esimese sajandi põhimõtete järgi. Ehk siis vineerist koera ja, ja Muhu mustrit me võime jätkuvalt teha. Aga palun eraldame mingi sort, portsu tunde selleks, et õppida ka droonilennutama, drooni progema, robotit progema ja nii edasi, on ju, see on minu eesmärk olnud. Selle eesmärgi esimene takistus oli see, mulle öeldi, mis oli tuntud kooli direktorite poolt välja öeldud. Seda pole mõtet teha, sellepärast et tüdrukud ju ei taha. Et kui nad tahaks, siis oleks ju nendes progemisringides võrdselt, ehk siis noh, me naerame seal ju tänaaegselt suurkuti ei taha, on ju, aga see oli esimene hüpotees, mida ma hakkasin tõestama. Teine probleem oli see, et pole juhendajaid, see on tõestatud tänaseks, et tööd polegi vaja, on ju, ja kolmas oli see, et see on kallis. Ja tuleb välja ka sellest probleemist saab maha, kus on hea logistikasüsteem, eks.

Just nimelt ja see taandub, sinu tahtmine tugineb ka teadmisele, et meil on Püha Graal riiklik õppekava ja siis on mingi huviharidus, mis on hierarhias selgelt allpool ja see tuleb siit RAK-i uuringust ka väga selgelt välja. Ja eriti räägivad sellest huviringide juhendajad ise, et nad tunnevad, et nad on kuskil seal hierarhias väga alumisel astmel ja neid ei võeta üldse tõsist, et koolid, õpetajad on ikkagi kuskil kõrgemal ja kaugemal. Aga, aga kui me vaatame ja siis, mis on kõige kurvem, et, et tegelikult õpilased ise naudivad kõige enam seda. Aga, aga ma tahtsin tegelikult üks väga hea tsitaat oli ka meil siin uuringus, kus. Üks juhendaja ütles, et ta tegi poistele robootikaringi ja samal ajal kõrvalruumis toimus tüdrukute, ma ei tea, kas see oli siis tantsu noh, tõenäoliselt kas. Tantsutund või laulukoor või mida ikka tüdrukud ju traditsiooniliselt teevad, aga kuna tüdrukud siis läbi klaasi nägid, et teisel pool klaasi toimus midagi palju põnevamat. Et ja, ja see oli väga graafiline, kirjeldas, kuidas siis ilanire voolas mööda klaasi, siis need tüdrukud kõik nagu nina vastu klaasi vaatasid ja tahtsid ka. Ja kui nad siis läksid koju ja nõudsid oma vanematelt, kes omakorda nõudsid siis kooli juhtkonnalt. Aga noh, eks see on klassikaline selline rohujuure tasandilt kõrgemale jõudmine, aga et, et kui tulla tagasi selle küsimuse. Algse pistituse juurde, et aga kuidas me siis jõuame sinna, sinna otsustustasandile? Et ma ei tea, mis, mis peale selle, et me ära näitame, et, et me tegime, asi töötas, mis veel saaks toimida, et, et kui palju lõpmatuseni, et. Et, et mulle tundub, et meie süsteemis on nagu põhiviga, ongi see, et haridus on meil olnud just nagu tasuta või noh, seda, seda nähakse kui tasuta teenust ja seetõttu eeldatakse, et, et me peame seda tasuta. Ja sellisel kujul jätkuvalt saama, aga me ju ei kuidagi arvesta sellega, et me tegelikult maksame selle kõik ise kinni, aga see süsteem sellisel kujul või noh, et meie ei saa ise otsustada, et mil viisil seda raha siis kasutatakse.

Ja me, me ütleme väga raiskama ja mu küsimus on ikkagi see, et, et milleks me ette valmistame neid noori ja nagu selles mõttes, ega need noored ise ju selles vanuses veel seda väga mõtestada ei oska, et küsimus on ikkagi nagu ka. Noh, vanemates, et noh, oletaks, oletame, et me oleks väga kehv kooliharidus, siis ju vanemad lööksid rusika lauale, nõuaksid paremat, on ju, et. Ei noh, selles mõttes ega need valikud ka, kas need lapsed, lapsed on seal tantsurünnis või, või lähevad robootikat õppima, on väga paljuski vanemate teha, on ju, et noh. Ede, sa isegi panid omal ajal tütre enne kuskil mujadesse ringidesse kirja ja siis alles vaatasid, kuhu see robootika mahub, on ju, et. Et eks ta hakkas headpoolt. Vale, Taavi,

Et kui meil oleks siin teeniseedendajad, eks ole, või, või minu meelest nagu eesti keele inimesed. Ma arvan, et me kokkuvõttes räägiksime ju sama juttu, lihtsalt need aine nimetused oleks teised, eks, et, et noh, kui, kui mina vaatan täna. Me kõik võime vinguda noorte üle, eks ole, aga kui ma tõesti vaatan, eks ole, seda, et kuidas inimestel on kolm lauset järjest panna, nii et sellest mõte välja tuleks, on ilmselgelt võimatu. Siis me võime neile, Taavi Mati nagu taguda ööl ja päeval pähe, see võib olla maailmaga huvitavam asi, aga ma arvan, et ega me noh, rahvana jällegi oluliselt kaugemale sellega nagu ei jõua, et. Et, et kui see asi nagu lonkab ju, siis lonkab teistes valdkondades ka ja me ei saa lõpuks jõuda ju selleni, et me teeme kõigepealt robootika huvihariduse ja siis, kui nad sealt lähevad, siis nad lähevad enesemõtete selgelt väljendamise ja kirjapanemise huviharidusse. Mida ei tee võib-olla sina, aga noh, võib-olla ma ei tea, Hans Luik, eks ole, hakkab tegema, et tema leiab, et ikkagi. Eneseväljenduse oskus on tähtis, sest tema on ajakirjandust õppinud noh, et mis pagana haridus see siis lõpuks on, kellega poole kolmene käiakse koolis ja siis minnakse huviharidusse õppima asju, mis päriselt tähtsad on, et see kõlab nagu imelikult.

Aga see muide laiemalt ju tähendab, et me peame üldse hakkama hindama, mitte ainult nagu meie, kui ma ei tea, kui haridusministeerium, vaid ka meie kui lapsevanemad. Võib-olla peame hakkama hindama ümber seda mõõdupuud, et me oleme ise koolist läbi käinud ja me teame, et viis on viis ja kiituskiri on kiituskiri, on ju. Ja, ja noh, ja seetõttu me ka seda PISA, PISA testi, ma arvan, siin oluliseks peame, eks ole, fakt on fakt ja peast, peas olev asi on peas olev asi. Aga, et selles mõttes, kui, et sellele peab nagu ühiskondlik nagu teiselt poolt tellimus tekkima. Et ma võib-olla ütlengi, et ah, mis mingi järjekordne viis nagu kuskil matemaatikas, et nagu see ei ole üldse oluline. Et, et ma ka lapsevanemana siis nagu oskaks tõmmata teiselt poolt seda vastu ja ma isegi täna jään vastuse võlgu, et mis, mis see siis on?

Vot see on ka isetäituv ootus, et kui me siin saates ka sellest PISast veel korra, veel korra seda mainime, kusjuures ma taust all vaatasin, et minu meelest ei ole värsked. Tulemused välja tulnud, et ma ei tea, millal peaminister seda tweet'is, aga et mina, minu teadmist mööda peaksid need sügisel saabuma. Aga ma tean, et seda, see oli ju tehti ära, minu oma laps ka osales selles ja loodetavasti panustas siis sellesse, et me saime nüüd tõesti esikoha, aga et, et see tegelikult see ei näita mitte midagi. Et, et meil on palju olulisemaid mõõdikuid, mis näitavad, kuidas meil riigina ja ka hariduses läheb.

Aga huvitav haridusministeeriumi kodulehel, kas nemad ei pidanud seda utisväärtuslikuks?

Haridusteema on see kujuv teema, aga ma ikkagi annustaks kõiki üles, üles selle, selle poole, et mõelge oma laste tulevikule, mõelge, mis oskused neile vajalikud on ja arendage neid, et. Et nad oleksid konkurentsivõimelisemad ja ärge kuulake neid, kes ütlevad, et meil on õdesid ka vaja ja eriti just naisõdesid, et. Et andke neile võimalus ka matemaatikasse mujalt särada, et nad oskavad küll. Aga see on ka muide eksi arvamus, et matemaatika on midagi, mis ainult isa oskab, et mine isa juurde, et ema ei osanud koolis, et sa ka ei pea oskama.

Ma ootan ka põnevusega, et mis meil tänavu suvel hüppelaual, kui palju. Kui palju põnevaid tooteid siis tänu AI-le hakkab meil sündima ja, ja, ja noored. Aga see on jälle hüppelaual, eks. Ma olen ilmselt ka olnud ühe SE konkursi žüriis, kus ka. Selline nii õpetajatele kui õpilastele suunatud, et kuidas AI hakkab mõjutama haridust ja kõik õpilased nägid seal palju võimalusi ja kõik õpetajad nägid ainult ohte, et. Noh, ma ei tea, ma enam ei

Ma tutvustan ajalugu, Sten Tamkivi oli Lauri Leesi ja Marju Lauristini ja muude tähtsate inimestega Tiigriüppe launch'imise juures ja lõpuks osales haridusministeeriumis selles tähtsas töögrupis, kes seadis suundi, ta oli siis gümnaasiumiõpilane Tartust. Aga tema, tema oli poliitika kujundamise juures juba siis. Hiljem