AI_pealkiri: Internetipolitsei, küberkuritegevus ja turvaline käitumine võrgus Anu Baumi ja Mihkel Miidlaga

Otse naelapea pihta ja pole ka ime, sihik on täpne. Kuid tahate tabada just neid, kes kuulavad põhjusega ja mõtlevad kaasa, siis tasub panna enda reklaam kõigi raadio Kuku Tasku Ringhäälingu saadete ette. Uurige rohkem trio.ee.

Tere päevast, kell on kuusteist, viies veebruar, eetris on Kuku raadiosaade Restart, räägime siis aktuaalsetel ja vähem aktuaalsetel IT-teemadel, stuudios olen mina, Andrei Korobeinik ja Henrik Aavik, kes on meil uus saatejuht. Henrik on meil juba kaks korda olnud ja nüüd on ta teinud sellise hiilgava karjääri. Täna räägime internetipolitseist. Politsei- ja Piirivalveamet kavatseb tänavate üle panna internetipolitsei üksuse, mis hakkab virtuaalmaailmas korda looma. Internetipolitseinikud hakkavad jälgima, mis toimub portaalides ja sotsiaalvõrgustikes, huligaane korra kutsuma ja kodanikele nõu andma. Pilootprojektis alustab tööd üks-kaks inimest, aga hiljem saab üksuse vajadusel suurendada. Projekti eesmärgiks on politsei efektiivse tõstmine. Politsei peab olema seal, kus inimesed ja kui laapäeva õhtul on internetis rohkem eestlasi kui kõikides võiklapidest kokku, siis tõepoolest, miks ei ole nende juures ka politseid?

Ja mina olen siis, nagu öeldud, Hendrik Aavik ning meil on saatesse külla kutsutud täna sellest kõigest rääkima Politsei- ja Piirivalveameti internetipolitsei projekti eestvedaja Anu Baum ning juriidilist pool, juriidilises pooles annab nõu Soraneni advokaadibüroo advokaat Mihkel Miidla. Oleme oma saate jaganud kolme plokki, kus esimest me räägime internetipolitsei loomisest ning tulevikuplaanidest ning hiljem me räägime internetikuju, kuritegevusest ning interneti turvalisusest laiemas plaanis. Meie saate infot leiate ka meie Facebooki lehelt ning saade on järelkuulatav Kuku raadio podcastidest, meile leiate Kuku raadio kodulehelt www.kuku.ee.

Ma just olen tähele pannud, et meie Facebooki lehel on juba üle saja fänni, üle saja kahekümne lausa, nii et neid tuleb iga päev juurde, kindlasti andke oma sõbradile ka teada sellest. Meie saade esimeses peatükis räägime sellest, milline on internetipolitsei roll ja millised on internetipolitseinikute volitused ja võimalused. Selge see, et kui mõni kodanik hakkab tänaval laamendama, siis teda saab korrule kutsuda ja vaidlusel jaoskonda toimetada. Kuidas võiks sarnane süsteem näiteks Delfi kommentaar, kommentaariumis toimida? Mida kavatseb internetipolitsei ettevõte selleks, et interneti paremaks muuta? Mihkel, esimene küsimus sulle, et kas, kas sul oli ette tulnud mõni juhtum, kus sa tahtsid internetis politsei poole pöörduda?

Otseselt ei ole nagu sattunud selliste asjade peale, et, et oleks pidanud politsei poole pöörduma, ei internetis olles ega ka muidu liiga tihti.

Et kui sa näed mõnda kommentaari, mis sind või mõnda su head tuttavat solvab, kas, kas sulle ei tundu, et võiks poise sekkuda ja asjad siis...

Noh, kui me räägime pelgalt kommentaarist, siis ma arvan, et esimese asjana ma ikkagi ütlen oma, oma tuttavale seda või, või võtan siis ühendust selle vastava saidi, saidi omanikuga või, või operaatoriga.

Anu, kas politse, politsei saaks siin aidata, et tuleb selline kommentaar, ma olen nüüd väga palju näinud oma elus, et ma ei ole, pean tunnistama varem selle peale tulnud, politseisse helistada, aga kui ma seda teeksin, mis siis juhtuks?

Tere kõigepealt. Noh, sa võid muidugi helistada politseisse, on ju, aga nüüd, ega internetipolitsei eesmärk nüüd see küll ei ole, hakkas Delfis kommentaare maha võtma ja mõnest muust foorumist, et portaali pidaja on siiski siin esimene link, kes seda võiks nagu teha, on ju. Olenud, mis kommentaari sinna politseile tahad saata, on ju, et kui sa tahad saata sinna kommentaari, kus keegi armastab köögivilju küpsetada, on ju, siis ma ei usu. Et me väga sellega ka midagi teeksime, ilmselt me soovitaksime seda sama pöör, võib-olla palun portaali Halduri poole, et see kommentaari ära võtaks, kui see sind segab, aga kui see kommentaar on ikka, mis viitab otse mingile kuriteole, siis ilmselt me oleksime, oleneb asjaoludest, kas nüüd nüüd sekkuma või võtma ühendusportaalipidajaga, et rohkem siis teada saama, oleneb juhtumist.

Aga äkki siis võtabki paari sõnaga nüüd kokku, mis on üldse internetipolitsei eesmärk ja, ja kuidas tuli mõte see internetipolitsei luua ning mis on plaanid?

Internetipolitsei esimene eesmärk, nagu ka üldiselt politsei esimene eesmärk, ei ole inimeste karistamine, eks. Politsei missioon on ikkagi rohkem inimeste aitamine, olgem ausad. Et peamine eesmärk internetipolitseil on siiski olla see, kus on inimesed ja olla seal inimestele abiks. Ning et oleks inimestega kergem politsei poole pöörduda. Eelkõige muidugi on suunatud siis nagu noortele rohkem, aga me ei noh, ise öelda, et ainu, ainult noored on aktsepteeritud, et meil võiksid pöörduda, et kõik võiksid pöörduda, kellel on küsimusi ja mitte ainult nüüd mingis IT-koriteos, vaid ka üleüldiselt küsimuses, kus inimestega oleksid politsei nõud või tahavad midagi politseile teada anda, siis et selleks oleks see politsei nagu virtuaalne politseijaoskond, ütleme siis niimoodi. Ja see mõte iseenesest ei ole nüüd nagu meie enda peades sada protsenti välja. tekkinud, vaid Soome, Soome politseil on väga hea kogemus selle pealt olnud ja suhteliselt enda kolleegide pealt sealt mõtlesime, et võiks Eestis ka

olla. Olete maininud, et politsei funktsioon ei ole karistada, et kes peaks karistama?

Politsei peamine funktsioon ei ole, no kriminaalasjade puhul on siiski niimoodi, et politsei uurib, prokurör süüdistab ja kohus karistab.

Aga Mihkel, et sinu kogemustes, mis on need tüübilised probleemid, mille peale inimesed Pinterest'ist satuvad, et mis on tavalised mured? Sain aru, et kommentaarid ei ole neid, et mis on?

No pigem ma arvan, kõige tüüpsemalt, millega iga, iga inimene võib väga lihtsalt kokku, kokku puutuda, on see, kui tema isikuandmeid kuritarvitatakse või, või on ise puhtalt... Mingi, mingi lihtsa elementaarse vea teinud ja, ja need ise kuidagi avalikustanud. Ja nüüd hiljem siis soovib, soovib nendest kuidagi sel, sellest sammust kuidagi vabaneda.

Kas see on kriminaalkurust karistada?

Ei, see ei ole nüüd otseselt nagu mingi kriminaalkuritegu, kui sa, kui sa ise oma andmed avalikustad või neid kuskile paneb, pigem, pigem. Aga

nende ärakasutamine?

Aga nende ärakasutamine juba, juba võib-olla.

Tõesti, võib-olla oleneb juhtumist, aga ma ütleks, et nagu politsei poolelt vaadatuna, siis inimesed kõige rohkem tegelikult satuvad igasuguste kelmust ja toredate Nigeeria kirjade ohvriks.

See on ka

kõige enam levinud.

Ja kellel võiks kõige enim olla internetipolitsei tulekust kasu, internetikasutajatest?

Ma arvan, et need, kes näiteks ka suhtlusportaalides kõige enam seda kasutavad internetti üldse, samas, kes on võib-olla kõige vähem teadmisi omavad ehk on siis ikkagi noored ja lapsed, et kui täiskasvanud inimene veel nagu märkab ise politsei poole kergemini pöörduda, siis lapsed siiski alaealised ei pöördu politsei poole, siis politsei on midagi nii kaugelt ja midagi muu, muidagi teistsugust, on üks ja teine asi, on see, et nagu öeldakse, et meie täiskasvanud tihtipeale ütleme, me, ma lähen internetti. Lapsed ütlevad, ma olen internetis, et nende jaoks ongi see internet, see reaalne maailm. Et on nagu rumal arvata, et ta tuleb nagu paberi peal avaldusega või, või ei hakka politsei helistama, mis nüüd on, et siis peab midagi väga suurt juba olema, et et pigem kõige rohkem, me ise loodame, et siis noored saaksid kõige rohkem sellest kasu.

Aga lapsed on päris niisugune häbelik rahvas, et kas saab ka anonüümselt politseiga suhelda internetis?

Jah, ikka loomulikult.

Kuidas internetispolitseiniku tavaline tööpäev võiks väle näha, tuleb tööle, teeb endale kohvi, vaatab, mis on ajalehtedes?

Noh, ma arvan, et eelkõige me ikka kindlalt ja politseinik peab olema ju suhtlusportaalides eelkõige. Ja ta on seal ju oma näoga, ilus vormis pildiga, oma nimega täiesti olemas seal. Ehk nii, nagu tuled hommikul kontorisse, lähed sina tööle, teed oma kontoriuksa lahti ja oled siis seal tööl, siis samamoodi siis ütleb see virtuaalpolitseinik, kes teeb oma kontoriuksa siis lahti oma Facebooki parooliga, mis on siis, et tema uks on nii-öelda, siis seal ongi töö. Ühesõnaga,

terve päev on ta siis raadio siia Facebookist, kõlab nagu, nagu üsna selline... Huvitav töö, kas konkurss on juba alanud?

Ja meil on, me oleme ka varem olnud, meil on konkursi kulutasime välja nüüd detsembri lõpus, jaanuarikuus siis tuli meil üle kolmekümne soovi avalduse, aga tänaseks päevaks me ei ole nagu jõudnud neid kõiki nagu läbi käia, neid inimesi vaa, äbi vaadata, sellepärast et see kõlab küll väga huvitavalt ja tundub, et issand kui kihvt, ma olen ju ainult internetis ja saan sellest palka ka võib-olla veel, on ju, Või kindlasti. Aga noh, Soome kogemus näiteks oli see, kus ta ei olnudki nii kihvt lõpuks, sellepärast et Soomest oli nagu väga populaarsus, läks ära ja sellel politseinikul suhteliselt raske hakkas olema ka noh, kas või sama päev tänaval liikuda, sest oli niivõrd popper teda tunt ja teismelised teda väga hästi teadsid juba, See oli üks probleem ja teine probleem oli see, et see tööaeg ei kippunud väga limiitidesse jääma. Et seal ei saanud kaheksast viiene tihtipeale olla, sest et seal oli vaja ka õhtupoole olla ja noh, mõni vestlus venis pikemaks ja ühesõnaga seal teki, oli selliseid teatud probleeme, osasid vigasid, me hakkasime nagu vältida.

Ja kui tuleb kohe, siis ikka rajab Facebooki, et äkki mõni kirja jäi vastamata?

No võib minna.

Aga mind ikkagi huvitab see, et kuidas te seda valikut teete, et mille järgi te valite seda inimest, kes, kes hakkab sellega tegelema nende kolmekümne või isegi peenemate seas?

Esiteks peab ta olema olen politseiametnik, see on aga esimene. No kõik on. Ei, kõik on traadid, kes tulid, ei ole politseiametnikud. Aga kuidas

nad sellest teada

said? Meie oma politseilehes Radar ajakirjas oli see kuulutus ja Radarit teatavasti saavad mitte ainult politseiametnikud, vaid ka Facebookis, kes meie sõbrad olid ja nii edasi, et meil oli, seal oli kuulutus, sealt tuli päris palju neid pakkumisi mujalt ka. Lisaks siis õigusteadmistele, väärt- ja kriminaalmeetluse teadmistele, peab olema teatud niisugust isikomust, peab olema hea suhtleja, peab olema tõeliselt rahulik, tal peab olema ka teadmised sotsiaalvõrgustikest, tal peab olema teatavad kas algteadmised kas või tänapäeva netikeelest, saaks aru, mida talle räägitakse. Sellepärast, et internetis, mis keelt kasutame, ei ole tihtipeale seesama keel, mida me praegu sinuga räägime.

Kas ta teeb mõnda testi selles keeles või kuidas ta? Ei,

me ei tee testi niimoodi, et me ikkagi valime mingisugused paremad sealt välja ja siis jälle järgneb koolitus, nii et noh, ma ei oska seda täpsustada, vot need kriteeriumid.

Noh, need on need põhikriteeriumid, aga noh,

minu arv me tunneme ära selle kõigi inimese.

Okei, kas igaüks saab kandideerida ka väljaspool politseid, nagu panusega?

Põhimõtteliselt kandideerida ju saab, aga, aga kuna meil on nõu, et on ju vormis ja oma näoga, et, et kommentaariumis aga palju, kust ma tean, et see on politseinik, noh, kui ta on see poli, oma nagu näoga ja vormis pilti, äkki politseinikast välja, välja niimoodi oma kontoga, siis...

Aga tõepoolest, Mihkel, sulle küsimus, et kui ma näen mõnda vormis politseinikku Facebookis, kust ma tean, et see on päris? Tekib kahtlus, et see on mingi väga kahtlane teema ja kui ta tahab minult... midagi teada saada selle kohta, et kes ma olen ja kus ma elan, siis ma ei tea, mul võib küll väike kahtlus tekkida.

Noh, esiteks ma arvan ja Anu ilmselt nõustub, et ega nad seal Facebooki kaudu midagi küsima ei hakka.

Oota, kuidas ei hakka, ei hakka või?

Esimesena ise ikka ütleb, kuule, ütle oma andmed umbes, ikka ei saa ju niimoodi küsida.

Teise laosuse küsimus.

No sa ise küsida, kas inimene võib jääda anonüümseks, ma ütlesin sulle jaa.

Aga kui ma ei taha?

Kui sa ei taha, siis sa ise ei taha ainult tahada, aga lihtne on ju ka see, et sa võid ju alati, kui sul tekib kahtlus, et tegemist on libapolitseinik, mitte politseinikuga, no sa võid ju alati reaalse politsei poole pöörduda, Pärnu omad seda kolmkümmend üheksa ja telefoninumber kolm, kuus, üks, kaks, kolmkümmend null ütleb sulle, siis küsi järgi. Kuskil

näiteks noh, Võrjus, ütleme, või Pärnus ja pöördun siis oma... Kes ta on, konstaabli poole, eks, ja küsin tema käest, et mul on siin Facebookis üks politseinik, kas ta on ikka päris, mis sa arvad, mis see vastus võiks tulla, kas ta teab sellest midagi?

Mul väga, väga, väga raske hinnata ja kommenteerida seda, aga ma eeldan seda, et ikka politsei nagu teeb oma tööd, mitte, mitte et ei jäta seda nagu... kui naljana käsitlema, käsitleb seda kui naljana, vaid, vaid heaselt leiab ka sellele inimesele vastuse, sest politseiniku imiteerimine või mängimine, siis kui sa ei ole, ise politseinik on päris tõsine tegu.

Anu, mul jäi sinu jutust kõrva see, et Soome kogemus näitab, et politseinikast võivad saada tuntud meediategelased, et kuna internet on ju meedia, et kas, kas selle politseinikukandidaadi puhul arvestati kriteeriumilt aga ka tema väljanägemist, tema sirget seismist ja tema fotogeenilisust? Kas tema oluliseks osaks oli ka tema häälekõla, sellepärast tõenäoliselt peab interneti politseinikaraadios ilmselt võib-olla kunagi kommenteerima midagi, oli midagi sellist hindamisel ka kriteeriumiks?

Ei, me ei ole selliseid kriteeriume küll praegu sinna saatnud, meil on siis, me ei saa diskrimineerida inimesi nende hääle, kõla välimuse ja jumal teab veel mille järgi.

Aga noh, minu arust niisugune interneti töökoht oleks kindlasti, ma kujutan ette näiteks, puuetega inimestel, kes soovivad saada politseinikuks, ei ole väga palju töökohti võimalik saada politseis, et kas see internetipolitseinikule sobiks niisugune töökoht?

Esiteks, puuetega inimene ei saa nagu väga saada politseinikuks, väga lihtsal põhjusel, sest politseinikuks saamisel on vaja teha teatavad füüsilised

katsed. Ja mida

ilmselt noh, oleneb siis milline puue on, aga see läheb suhteliselt keerulisem. Teatud asjade puhul on võimalik, kuid puuetega inimesi politseis töötamas ei ole nagu noh, politseiasutus, mitte politseinik, aga noh, spetsialistid on töötamas, ei ole nagu ühtegi piirangut, kui ta oma puudega seda hakkama saab. Ja Eesti politseis on väga palju puudega inimesi tööl.

No kas see töökoht näiteks sobiks jüüdi aastat, et suured tõenäoslased ei pea siin väljakutsetele väga tulema ja arvuti taga istub?

Sellepärast, et ta on politsei, politseinikuks töölevõtmiseks, on teatud kriteeriumid, vastavad politsei piirivalveamet. Aga

milleks, milleks need oskused läheksid siis talle vaja selles kontekstis? Et füüsilised kaotsed, et miks?

Politseinikuna kaks ja neli seitse, kui oma rahutused peavad kõik välja minema, tema ei saa.

Kas ei ole ohtu, et internetipolitseiniku täpsuslaski ots, oskused lähevad roost, kui ta töötab pikalt internetipolitseinikuna?

Ei, meil ei ole sellist ohtu, me teeme ju pidevalt oma kehalise katseid ja laskmiharjutusi, mida iganes veel.

Üks päev oled internetis, teine päev siis polügoil.

No net, netist saab ka tarbida.

Teine osa on nüüd käes, nüüd tahaks rääkida meie seadustest. Mina isiklikult olen nende pärast natuke mures, meil on küll olemas Delfi eelnõu, milles aga kestis mitu aastat ja pole ehk isegi täna läbi. Kuid näiteks lapsi, EKS ja internetist suur midagi. Kui viiekümne aastane onu tahab kümneaastase tüdrukuga MSN-is suhelda ja pilte temaga jagada, siis tal on kõik võimalused selleks olemas. Mihkel, milline on meie tänane olukord, kas täiskasvanud inimene vastab juriidiliselt või kriminaalkorras, kui ta saadab lapsele seksuaalse sisuga kirju?

Absoluutselt vastutab.

Kas meil on mõni kohtuotsus ka olemas, selle koht?

Kohtupraktika kohas pealt ma ei oska, ma jään vastuse võlgu, võib-olla Anu, Anu teab seda kriminaalõiguse kohtupraktikat natuke paremini, aga... Aga mis see vastus on? Seda ma tean kindlalt, et, et, et vastus sinu küsimus on, et jah, et selle, selline teguviis on karistatav lapseealisele seksuaalse sisuga kirjade saatmine näiteks.

Anu, oled sa mõnest sellist juhtumist kuulnud

näiteks? Mõtled nüüd seksuaalse sisu alatooniga

kirju,

ettepanek, kus on mingi ettepanek või mingid seksuaaltegevuste kirjeldused või sa räägid piltidest?

Ei, räägime kirjudest näiteks.

Kus saadetakse lihtsalt seksuaalse ala, et on ikka kirju. Ikka on, muidugi ta on karistada tegu ja, ja on ka kohtulahendus, kui siin on kohtu asjade numbreid või mitu aastat keegi reaalsusest sai, siis kindlasti ei oska, aga muidugi, et on.

On nad olemas, eks? Ikka, ikka.

Tihtilugu sellised asjad võivad olla ka nagu sa, salestatud või kinnised istungid... Enamasti ongi.

Ja siis, kui lapsevanemal tekib kahtlus, et tema laps suhtleb kellegi vale inimesega, siis võib ta pöörduda automaatselt siis või kiiresti internetipolitsei poole?

Pöörduda internetipolitsei poole, kus on loodud tänase päev, võib ta kindlasti politseisse pöörduda ja eile aga Lastekaitse liit presenteeris siis oma seda vih, uut vihjeliini, vihjeliin.ee, kus ta saab samamoodi anonüümselt siis teada, et kui inimene võib-olla ei taha kohe politseisse pöörduda või mida iganes, et saab sinnapoole pöörduda.

Aga et kui inimene näeb internetisse küberkuritegu, siis vist kõige loogilisem on pöörduda internetipolitsei poole. Defineeriks see ära, Mihkel, äkki, et mis asi on küberkuritegu?

See on nagu väga, väga raske küsimus, millele vastata, et laias laastus ma kujutan ette, et, et praktiliselt kõik kuriteod, mis on seotud arvutivõrkudega, arvutitega, et laias laastus võivad need kõik sinna alla liigitada.

Anu, ma tean, et politseis töötavad interneti peale, internetipolitseinikud ja küberpolitseinikud, et äkki räägid selle teemaga lahti kuulajatele?

Küberpolitseinikud, ütleme siis küberpolitseinikud, tegelikult meil on siis kriminaaliste menetlejate spetsialistid, kes on siis spetsialiseerunud IT-vahendite abil ja siis tõesti, kui te ütlete, küberkuritegude menetlemisele, omadates vastavalt teadmisi ja oskusi, vastavalt väljaõpet. Küberkuriteod tegeleb päris kõik see ei ole, mis arvuti abil on tehtud või kuidagimoodi arvutit võrku puudutama, teatud kuriteod, mis on seal ka puhtad küberkuriteod ja on siis teatud kuriteolid, mis oli arvuti abil toime pandud.

Paljud arvavad, et internet on selline anonüümne keskkond, selline uus maailm, kus vana maailma seadust ei kehti. Et ilmselt see nii ei ole, et suure tõenäosusega saab päris palju infot sinu kohta kätte, et viimasel ajal on tekkinud uudised selle kohta, et tööandja näiteks saab oma firma inimeste meilid lugeda. Ja just hiljuti tekkis see uudis, et Elion hakkab inimesi, inimestele internetse välja hüüdama, juhul kui, kui nende arvutusi on viirus ja nii edasi ja nii edasi, mis tähendab kõik seda, et ja inimesi saab tuvastada, et kui palju politseil on võimalusi selleks, et teada saada, kes on siis kommentaariautor või, või kiriautor?

No politsei võimad, selle koha pealt on piiratud kõik Eesti riigis seadustega, on ju. Iga isiku kohta IP aadressi päring on jälitustoiming, nii et meil peab olema kriminaalasi selleks ja kriminaalasi põhjal arvatud jälitustoimik, mille ausalt me saame seda päringuid teha, et selles suhtes näiteks mingil Elionil või teenusepakkujal on tunduvalt tihtipeale lihtsam neid andmeid kätte saada kui meil, kuna meil peavad olema ikkagi kõik asjad vägagi fikseeritud ja teatud juhtumid, millal me võime need päringud ainult.

Mis, mis mõttes lihtsam, et miks Elion võib tahta minna andmik, et...

Vot mis, ma võib tahta, seda mina sul ei oska öelda.

Aga mis mõttes lihtsam siis?

Noh, tema sead, teda ei pea, ei piira seadused niivõrd palju, niivõrd palju kui meid piirab. Politsei saab tegutseda väga rangelt ainult seaduse piires.

Kas provider saab tegutseda siis väljaspool

seadusi? Ei, ma, ma, see,

see läks sinu eelmise küsimusega nagu, et, et kui Elion hakkab pakkuma teenust või, või siis nagu neid teateid inimestele, kelle arvutis võib olla mingi viirus või paha vara, et Tegelikult, kus ta saab, need andmed on ju, tal on need andmed, sellepärast ta ise osutab seda teenust. Politsei ise nagu ei, ei, ei osuta mingit võrguühendusteenust ega mitte midagi, et tema neid andmeid saaks, selleks on siis teatud protseduurid paigas.

Juhul, kui politseil on mõni kahtlus, kas siis ta ei saa seda kontrollida, et näiteks neil tekib arvamus, et see inimene on kurjategija, pedofiil näiteks, kas selleks, et kontrollida näiteks tema kirju, peab olema kriminaalmehedluse number?

No ma usun, et kui kellegi puhul juba on kahtlus, et ta võib olla pedofiil, siis see kriminaalmenetluse alustamine ei tohiks olla väga suureks takistuseks siin.

On see nii, kas kriminaalmenetlust on lihtne? Ja selleks, kui meil

lugeda kirju, nagu sa pakkusid, peab olema kindlasti olema tõesti kriminaalmenetlus, peab olema a priori alustatud, on ju, selleks, et teha selgeks see isiklikult IPA-des, mitte et ta postitused tegi, selleks peab olema juba siis nagu jälitustegele, toimik avatud, selleks, et lubada, lugeda tema kirju, selleks on üldse kohtumäärust juba või?

Aga kas need internetifirmad võivad koguda neid IP aadresse ja kasutajate, kasutajanimesid ja IP aadresse, kes nende lehti külastavad?

Põhimõtteliselt on ju, tema seda välja, aga ta on andmete omanik, äkki sa oskad seda paremini öelda?

Tähendab, siin tuleks vahet teha sellest, et kas, kas sa oled nagu see mingi Webside'i omanik, kelle, kelle saiti külastatakse või sa oled internetiteenusepakkuja? Kui sa oled internetiteenusepakkuja, siis mitte, et sa ei või, vaid sul on tegelikult seadustulema kohustus need andmed säilitada, andmed siis nii-öelda puhtal kujul internetiliikluse kohta. Mitte, mitte ilmtingimata selle sisu kohta, mida on edastatud, aga noh, kõik alates kasutaja nimedest, IP aadressidest, kellaaegadest, võib-olla kasukohast.

Mihkel, mul siin tekkis üks küsimus vahepeal, et saan ma õigesti aru, et selleks, et kirju kontrollida ei piisa isegi kriminaalmeenlusest, vaid peab olema kohtuotsus, et kas see tähendab seda, et kui, kui toimub mõni kuritegu, algataks kriminaalmeenlust, siis kirjade kättesaamiseks tuleb oodata, kuni tuleb see kohtuotsus, kui, kui kaua sellega võib aega minna?

Küsimus,

tähendab... Seda, seda ma just küll

öelda, kaua see aega läheb, siis ma võin öelda, et see loogika on tõesti niimoodi, et kui politsei tahab kellegi kirjavahetust lugeda, siis selleks on vaja võtta kohtult luba ja miks seda on vaja teha, sellepärast et sõnumisaladus on suhteliselt tugevasti kaitstud põhiõigus.

Näiteks selline juhtum, et laps kaob, et, et ei tule koju siis haapäeva õhtul. Ja vanemad pöörduvad politseisse ja nad teavad, et ta suhtleb neist retees. Kui, kui kaoviks aega minna selleks, et tema kirjeld kätte saada? Kas politsei pöördub kohtusse või kuidas see käib?

Ma arvan, et see on pigem küsimus,

Anu? Meie loomulikult pöördume sellisel juhul, õigemini pöörduda, meie prokuratu, prokurör kohtus, meie taotluse alusel. Meil ei ole nagu olnud kunagi probleeme, et meil ei saa seda kohtu, seda määrust kiiresti kätte, kui meil seda vaja on saada.

Aga kui kiiresti on, kiiresti? Kas mõni, mõne tunniga või mõne päev? No

mõne tunniga, sest teatud juhtudel lubab seadus ka teha niimoodi erandtoiminguna, kus sa saad sellest teha kiiremini, kiirelt kätt seda, pärast pole selle, siis teatud tundid Et meil ei ole nagu sellega proo, aga ära tege kohe, määrus ja otsus on kaks eri asja. Kohtumäärus ja kohtuotsus on kaks eri asja.

Et kohtumäärusega läheb siis vähem aega kui kohtuotsus? Seda saab jah.

Aga millised õigused üldse siis on internetikodanikul teada saada, kes teda jälgib, kui palju vaadatakse tema IP aadresse ja nii edasi, et ma... Mihkel, sinu enne vast kommentaarist sain aru, et kui ei ole teenusepakkuja, siis selle nii-öelda portaali omanik ei peaks salvestama endale IP aadresse ja jälgima, kes seda külastavad?

Et ta ei, tal ei ole selles mõttes kohustust, aga, aga tal ei ole ka mingit takistust seda teha.

Et ühesõnaga, et võib ko, koguda kommentaatorite nimesid ja IP aadresse ja teha sellest endale andmebaas?

Põhimõtteliselt küll, jah.

Aga kas on internetikülastajal õigus Internetikodaniku õiguseid mingisuguseid, mis et viks teada, kes tema infot kogub, kui palju seda kogutakse ja nii edasi.

Näiteks kui ta küsib seda politsei käest, kas ta saab ka vastust?

No tegelikult on see niimoodi, et, et iga liigutus, mis sa internetist teed, sellest jääb järg maha, et on see siis... Aga kui nüüd

huvitab täpselt, milline see jalg on, kas sellest ma saan kuidagi teada?

Et millised järjed sinust maha ajavad, esiteks sa saad ise teada nagu selle järgi, et mida sa täpselt teed seal, seda saadki ainult sina teada, aga need, mis, mis andmeid koguvad näiteks teenusepakkujad, need on seaduses ilusti kirjas?

Meilt ei saa neid selliseid asju teada, kus küsida, et kes minu kohta on andmekogunud, meie seda kindlasti, ja kuna meie ei ole andmete omanik. Kui sul on Elioni, ütleme ühendus, siis sa võid võib-olla Elioni käest küsida, et kes mu kohta on päringut teinud. Aga politsei ei saa kindlasti sulle sellist vastust anda. Noh,

kui ma politsei käest küsin, ega teie ei korja siin mingit andmekogunud, siis nemad ka ei vastase? Me just

ütlesime ja näeme me üle, et IP aadressi päring on jälitustegevus, jälitustoiming. Sellega jälik, kui näituse protokoll, siis ühe peale püstaks, siis p

Okei, aga mul on selline küsimus ka, et kes vastutab näiteks kommentaaride eest, kas see, selle kommentaari autor või saidiomanik või ma ei tea, internetiteenusepakkuja?

Tähendab, see, see, see olukord on lahendatud nüüd Eestis vähemasti infoühiskonnateenuse seadusega, mis näeb siis ette selle, et, et kui, kui sina, et pakud sellist teenust, kus saab siis andmeid taaletada internetis, sotsiaali omanik, operaator, Siis sina tegelikult selle kommentaari sisu eest ei vastuta seni, kuni, kuni sa ei ole sellest teadlik. Sul, sul ei ole kohustust jälgida kõigest, mis, mis toimub sinu, sinu opereeritud keskkonnas, küll aga kui, kui see on tõesti mingi selline ütleme, kedagi solvav, laimav noh, ütleme halva sisuga kommentaar, ja sina, kui operaator või sinu esindaja on sellest teadlikuks saanud, siis, siis juba nagu oleks hea mõte see sealt maha võtta, sest kui sa seda ei tee, siis, siis see vastutuse piirang ka kaob.

Ja teadlik tähendab seda, et keegi pöördub siis minu kui teenusepalka poole ja ütleb, et selline kommentaar on, et võtke palun maha.

Jah, näiteks.

Aga kuidas ma otsustan, kui, kui ütleme, kui mulle tundub, et see on täiesti süüdva kommentaar, et kes... Kes võtab vastava otsuse, kas seda kommentaari tule, tuleb maha võtta või mitte, mis ma pean tegema siis, näiteks kui mul on mõni internetifoorum ja keegi kirjutab mulle, et see kommentaar on solvav ja ma ei näe seal midagi halba. Mis on siis see õige otsus, mida sa soovitaksid mulle teha?

No ütleme, kõige lihtsam vastu, lähte oma südametunnistusest, et... Aga

kas kohus pärast ei tee otsust, et see oli vale?

Jah, aga siis sa oled lähtnud oma südametunnistusse tõelikult natuke ka nagu vastutud, eks.

Et ühesõnaga, kui, kui, kui ma sain sealt sellist valed vihjed, siis olen isesüüdi ja siis koos juba määrab karistust mulle.

Mitte valed vihjed, aga selles mõttes, et jutt oli enne sellest, et, et sina kui saidi operaator otsustad selle kommentaari alles jätta?

Kui, kui ma otsustan seda alles jätta, kas see tähendab seda, et selle kommentaari autor enam ei vasta selle eest?

Vastutab ikka.

Et mõlemad vastutamisi.

Mulle tundub küll, et see on loogiline.

Kas kui üks eraisik hakkab teist eraisikut internetis jälitama, et me saime aru, et poli, interneti politseinikul ja üldse politsei, politseil on jälitamiseks vaja erinevaid lubasid, aga kui üks poli, üks eraisik loeb teise inimese e-mail'e ja jälgib tema käitumist, kas see on ju kuritegu?

Loeb tema e-mail, on siis see, et kuidas nad e-mailid ja ligi pääseb.

Parooli teab näiteks.

Lihtsalt teab

jah, lihtsalt tekkis seda. Et parool võiks olla üks, kaks, kolm, kolm, kolm, kolm, kolm, kolm, kolm, kolm. Ta alati

nagu võrdluseks, ta ühesõnaga ikkagi ei tea, vaid sa mõtlesid välja, on

ju. Lihtsalt esimesel katsel ta arvas, et see parool

on õige. Räägin lastele seda juttu, aga, aga vahet ei ole. Ühesõnaga, kui sul on sõbra võti, korter ja võti, ju sõber ei ole, et mine käi seal korteris sees ja võta midagi. Ja otseselt lubanud sulle seda ja sa ikkagi lähed selle võtmega sinna sisse ja astud, hakkad seal midagi tuhnama ja, ja midagi, tõsta midagi ümber ja mis see on

siis? See

nagu ei ole päris aktsepteeritud tegevus, see on ju.

Aga kas ta on kriminaalkorras ka karistatav? Kui ma midagi ei varasta sealt? Uks oli lahti, lähen vaatan, delegat, viis kord lähen tagasi, kas, kas ma saan sellest midagi?

Võib, ja võib ka mitte, oleneb, kui hea sõber sul on.

Kas ma, kui ma loen... Asja avaline katsutamine? Kirju, kirju ei kustuta, siis kirjudele ei vasta, ise ma loen läbi.

Aga nüüd eraisikute jälitustegevus, aga on see, et see ebaseaduslikus jälitustegevus eraisikute puhul on natuke keerulisem, on ju, ehk...

Et ühesõnaga, tohib?

Ma ei saa öelda, et tohib, noh. Ma ei saa sulle öelda, et see tohib, aga ma ei saa nüüd öelda, et see on ka mustvalget sada protsenti kriminaalasjad, seal on niivõrd palju nagu neid noh, nüansse, ta on

Andmekaitse Inspektsioon andis just välja juhendi selle kohta, et tööandja ei tohi nuhkida oma töötaja järgi, ei tohi lugeda tema e-mail'e ja ei tohi ka näiteks, kui ta oma noh, näiteks tema kohta Facebookist või Google'ist infot otsida. Et kui siiski tekib inimesel, kes tuleb hommikul tööle, ilmne kahtlus, et üles, et ülemus on tema kohta kas guugeldanud või vaadanud tema eelmise peo pilte Facebookist, et kas on põhjust pöörduda internetipolitsei poole?

No muid, muidugi alati me ei pöörduda internetipolitsei poole, aga ilmselt see soovitus meile on siis pöörduda Andmekaitseinspektsiooni, kuna noh, seal ei, ei ole nagu sellist juhtumit, millega politsei saaks tegeleda.

Aga Mihkel? Tahaksime lisada seda, et, et kindlasti see piirang, et, et tööandja nüüd üleüldse ei tohi oma töötajate meile ja, ja tegevusi jälgida, et see ei ole nüüd ka nii absoluutne nõus. Aga ta on

täitsa olemas, et, et vähe sellest, et meile ei saa vaadata, vaid ka Google's ei saanud näiteks sinu nimeotsid, et noh, ei tea vaata, mis seal välja tuleb.

Praegu väidan seda, et see ei ole nii, nii absoluutne keeld, et sellest, ka sellest keelust on erandeid, näiteks kui tööandjal on enda uge vaja kaitsta, siis, siis on see täiesti aktsepteeritav, et oma töö, töötajate meile lugeda.

Aga ajaviiteks on tööandja esindaja sind guugeldanud, siis on see ikkagi keelatud?

Noh, kui, või kui näiteks ajaviiteks ta loeb sinu tööalaseid meile, siis see on ka lubatud, aga kui ta ajaviiteks satub muuhulgas sinu erakirjavahetuse peale, siis see on juba... Aga

ühesõnaga, ise oled loll, loll, kui oma, oma töö postkastis hooajaid ka enda privaatset kirju?

Üldiselt, ega see hea mõte ei ole, jah.

Paljud tööandjad ka ütlevad kohe, et see on olnud ainult ametkondlik, põhimõtteliselt see erakirjavahetust ikka ei tohiks pidada. Kas

politseis loetakse teie, teie meile näiteks, keegi vaatab läbi, mis seal toimub?

Tead, ma ei oska selle öelda, võimalik, võib-olla ja võib-olla ei, ma ei ole selles kunagi süvenenud, kuna mul erakirjavahetuseks ei ole Politsei meil või kaks, me, me, Politsei meil on ausalt öeldeski tööalaselt ja kui keegi minu tööandjast arvab, et tal on neid vaja lugeda. Siis ta võib. Tead, mul on nagu üsna üks käik.

Aga kas ettevõtete puhul on, kehtivad kõik samad asjad, et kas ettevõtete meile tohib, kas ettevõtete info on ka kaitstud ja kas ettevõtted võivad pöörduda interneti politsei poole? Ei, ma

juba enne,

ma ütlesin, et kõik võivad ju mõelda, politsei ei ole mõeldud kas lastele või täiskasvanutele või firmadele või, politsei ei ole mõeldud kõikide jaoks, nii juriidilist ega füüsiliste ja isikute jaoks hooli, hoolimata enda soost, east, vanusest, rassilisest kuuluvust ja nii edasi, need loomulikult võivad.

Ja nüüd ma lihtsaks mõelda, et ettevõtetel on ärisaladus ja füüsiliste isikute on isikuandmed.

Ma tänan paranduse eest!

Paljud arvavad, et internet on põnev uus maailm, kus vanemaailma seadused ei kehti. Paraku selgub, et internetis on samad inimesed, mis ka päris maailmas, ja ka käitumisreeglid ning seadused on samad. Oma tegude eest virtuaalmaailmas tuleb vastata, karistus võib olla vägagi reaalne. Eestis suureneb küberkuritegude hulk iga aastaga poole võrra ja eelmisel aastal oli neid juba pead tuhat. Kaheksandal veebruaril tähistab Eesti koos terve maailmaga turvalisse internetipäeva, kas meie internet on tavainimese jaoks turvaline? Millised on kõige suuremad internetis ohud ja kuidas saab ennast internetist kaitsta? Et varem ole, oleme maininud neid Nigeeria kirju, mis on need tavalised probleemid, mis, mis võivad meid internetisse oodata?

No kõige suuremad probleemid on ikkagi need rahakaotused, kas see on neid Nigeeria kirjad või kuskil aksjoniportaalides või ostumüügiportaalides, siis kus saadatakse raha ära ja saadad, ei saada kaupa vastu, saadatakse kaupa ära ja saada raha vastu. Et see on nagu kõige enam levinud selline, millega nagu kahju saadakse. Noortel on kindlasti viimasel ajal tõusvast trenniks, on siis see küberkiusamine. Mis varem oli, kui oli keegi kiusatav, siis kui kool lõppes ära, siis ta sai koju turval, turvalisse kohta ära vähemasti, nüüd tuleb see kiusamine talle koju järgi ja need on ka need kõige sellised põhilised, kõige massilisemad, mille, mis ohud, mis internetis valitsevad.

Kuidas tundub, kas Eestis inimesed ikka teavad, mis, mis on need internetisiohud, kas keegi ikka saadab Nigeeriasse raha või, või see on eelmise sajandi teema?

Ei, see ei ole eelmise sajandi teema, ikka saadavad.

Okei, et noh, minu kogemustes ma olen nädal aega tagasi teinud ühes koolis loengu ja siis minu juurde tuli õppetäja ja ütles, et mul tuli üks SMS, et ma hoisin raha, et mis ma sellega siis teen. Ma vaatasin talle, et halb uudis on see, et raha pole sa võitnud, aga hea uudis on see, et kui sa selle ära kustutad kiiresti, siis midagi halba ka ei juhtu, aga ma muidugi kahtlen, et ta hakkaks kohe seda raha saatma. Et kuidas, kuidas võiks seda lahendada, et kuidas võiks inimestele seletada, et mida tohib teha ja mida mitte, et kas äkki mõni reklaamkampaania võiks, halbiks olla, et mis riik võib selles mõttes teha?

Kui võib alustada, siis minu arust tegelikult on, on meil siin Eestis päris palju selliseid riigi poolt toetatud veebisait, mis spetsiaalselt on, ongi suunatud, arvutikasutajate teadlikkuse tõstmiseks ja erinevatele sihtgruppidele isegi minu teada on olemas muuhulgas ka täitsa nagu lastele ja noortele loodud portaal Tarbija Väitseameti, Bolt äkki.

Mina pole sellest küll kuulnud.

nupukas.ee vist on

see,

ja on olemas sellised slaidid nagu arvutikaitse, lisaks on veel...

Ma parandasin, et arvutikaitse, lapsnetis ja peremeedia, hästi palju, mis neid saite erinevaid oli, see oli lastele kui täiskasvanud ja nii edasi. Need kõik nagu koondusid ühe saidi alla ja selle saidi nimi on targaltinternetis.ee, mis on siis kõikide mitmete asutuste poolt nii riiklike kui mitu, kui kolmanda sektori asutuste poolt nagu tehtud, siis ühised jõud kokku pandud ja tehtud nagu üks korralik sait, ja aadressid ka kõik toimivad, aga põhimõtteliselt tehti nagu üks sait, siis muidu oligi, et oli mitmes kohas ja väga palju erinevaid sõnumeid

jooksul. Kas sellest kuulnud?

Teisipäeval kuuled.

Okei, et see on siis, kampaania on siis tulemas, nagu ma arvan? Jah, see

on, kampaania on tulemas ja tegelikult juba eilsetest uudistest tuli see välja, et seda arvati internetist sai ta nüüd just üsna hiljuti nagu avatud, see on nüüd Euroopa Komisjoni toetusel veel mingil määral ja see kampaania nagu on suurem tulemus selle koha pealt, et ta nüüd üsna hiljuti avati.

Kas plaanis on näiteks koolidesse tulla, et kas koolides toimuvad mõned sellised ohutu internetipäevad või midagi sellist?

No nii politsei kui ka need teised ja mitte üritusühingud, kes selles projektis nagu osalevad, ka Sotsiaalministeerium ja ja Tiigriõppe Sihtasutus, me käime tegelikult ju niikuinii, käisime kogu aeg koolides ja, ja käime ka noh, tänase päeva niisama eraldi koolides, aga samamoodi kogu selle ka projekti raames, mis suur projekt on lastekaitseleidu vedamisel tehtud, on terve suur koolitusprogramm erinevatel Eesti koolidel, mida saab siis tellida endale, nii need koolitajad, kus on siis interaktiivsed ja LAN-party süsteemis nagu õpetatakse rohkem, mitte kuiva loenguga.

Kas nüüd koolides hakkab asi paremaks minna, et aga kuidas, kuidas on siis nende inimestega, kes on kooli õpetanud, näiteks kust saab sülearvutise ostja teada, et ta peab ka antiviirust paigaldama sinna, kas keegi talle ütleb seda?

Me ikkagi üritame mitte ainult lapsi harida, on ju, vaid ikkagi jõuda ka lastevanute ja õpetajateni, aeg-ajalt on ka ajalehtedes, tehakse artiklid nupukesi, on ju, noh, kasutan võimalikult paljusid kanaleid, et seda inimesteni jõuda, on ju, kuigi me kunagi ei saa sada protsenti, kõik täpselt teavad, mida nad teevad, on ju, noh, me ei saa teist inimestest nagu täiesti sellist.

Kuidas sa hindad seda olukorda, kas Eestis on inimesed teadlikud nendest ohtudest või siin on veel pikk tee minna?

Naljakam on see, et mina nagu hindaks niimoodi, et inimesed on teadlikud, lapsed kui täiskasvanud. Päris suure teadlikkusega. Aga millegipärast need teadmised on nagu ühes kõvaketta otsas seal ajus ja oskused neid kasutada, on kuidagi teises ajus hoopis. Ja seal vahel on mingi lühistekind aeg-ajalt.

Et ühesõnaga, nad teavad, aga praktikas nad neid teadmisi ei kasuta. Mihkel, mis... Ja eks,

eks, eks ole teada ka, et petturid lähevad ka järjest osavamaks, et et neid vajalikke andmeid või tegevusi sinu käest petetakse järjest osavamalt välja niimoodi, et, et isegi, isegi teadlik arvutikasutaja ei pruugi teinekord aru saada, kui ta on annestamatud.

Mis sa arvad Eesti seadustest, et kui, kui hästi nad kaitsevad sind internetis, et kui sinu oleks võimalik mõni uus seadus praegu kirja panna, kas tunned sa puudust, et...

Ma leian, et seadused Eestis tegelikult toimivad, aga probleem on see, et nad toimivad Eesti piires. Ja ei arvesta sellega, et, et internet on piiriülene nähtus ja, ja, ja siit edasi nagu muutuvad probleemid nagu palju, palju hullemaks ja raskemaks, et nii, nii teoorias kui ka praktikas. Esiteks on väga raske midagi väiksel Eestil ütleme siis... kehtestada või luua mingit normistikku, mis kehtiks väljaspool Eestit ja, ja samamoodi on õiguserakendajatele Eestis väga raske kas või siis politseil saada elementaarseid andmeid mingi õiguserikkumise kohta kuskilt teisest riigist, olgu see siis Panama või, või Austraalia, ükskõik noh.

Kas see tähendab seda, et kui ma olen ikkagi saatnud raha mõnele autojuhenduse ohv, ohvrina näiteks mõni, mõne, mõne oligarhid tütrele, siis ma kindla peale jään sellest rahast ilma või on ka olnud juhtumeid, kus inimene saab selle, seda tagasi?

Seal on kaks eri asja, et üks asi on, et kas sa oled rahast ilma ja kas, või kas me suudame sellest teha, kes see isik oli, need on veel kaks eri asja.

Tähendab seda, et keegi teine maksab mulle raha veel ju?

No see on see, et noh, ka Eestis puust, puu, Eestis toimunud kelmuste puhul, et me võime küll öelda, et see, see on kelm, on ju, ja koos mõistab ta ka süüdi, on ju, aga kas aga sellepärast raha tagasi saada, on ju, see on nagu teine jutt. Täitemäletused jooksevad, nagu nad jooksevad ja kas see õnnestub või õnnestus on, see on teine jutt ja seda ka nag Noh, see on õiget, sead, Eesti riikidel on piirilt, internetil piire teatavasti ei ole väga palju, kuritegevust on piiriülene. Mis muidugi, politsei seab teatavaid väljakutseid, sellepärast et neid asju olete lihtsam, ei ole menetleda. Seal on tihtipeale, probleem on ajafaktoris. Kuna riikide vahel on teatavad nõuded ja kriteeriumid, kuidas neid õigusabitaotlusi peab esitama. Ja nad liiguvad tihtipeale väga kauas, isegi Euroopa piires punktist A punkti B, kuni see vastus veel tagasi tuleb. Ja tulemused selle peale, kui see sinna kohale jõuab, sellesse riigi, kus tegu toime pandi, ei pruugi enam seal need andmed alles olla. Et ja muidugi probleem on ta kolmandate riikidega, Aafrika riigid ja nii edasi.

Et ühesõnaga, ühtegi juhtumit, kus raha tagasi tuli, ei olnud nagu ma arvas?

Ma ei saa seda öelda, et ei ole olnud juhtumiks raha tagasi võtnud, aga need on noh, seda tihtipeale, lisaks tähendab, ja ka siis interneti olemasolu ei välista nagu tava mõtlemist ja tavapolitsei töö.

Aga kas, kas ettevõtjad saavad ka siis nagu nende samade... seaduste poolt siis nagu kaitset, et seesama situatsioon on nii eraisikutele kui ettevõtjatele, et saamaks asju ajada teiste riikidega või on see ettevõtjatele kuidagi lihtsam või eraisikutele kuidagi lihtsam ja kas see seadusandlus, ma saan aru, et Eesti poole pealt on see seadusandlus enam-vähem, Et siis kas Euroopa Liidu seadusandlus peaks sellele järgi jõudma või, või peaks Eesti seadusandlus muutma paindlikumaks teiste riikidega suhtlemise, reglementeerimisel?

Ma ei saa öelda, esiteks, kui me räägime nüüd karistusseadustikust, kus on siis nagu need kuriteo kooslused keeles, siis Euroopa Liidu piiras ja ka need seadused väga palju erinevad, seal võib olla mingisugune see vähe, vähetähtsa asja piir võib olla nagu noh... Teine natuke võib-olla kõrgem kõvasti kui Eestis, alaealise piir võib-olla natukene, kus on neliteist, kus on kaksteist, kus on kuusteist, on ju. Aga noh, pigem on siis see menetluslikute küsimust ja siin pole mitte küsimust Eesti seaduses või mingi teise riigi seaduses, vaid on et riikidevahelised protseduuri reegleid, mis on nagu aastad olnud, kuidas need välisabitaotluse välismaale päringud tehakse. Ja need ei käi nagu e-maili teel saatmisega, need käivad läbi mitme asutuse, see võtab nagu aega, kui nad on nagu paberkandja.

Kas on tunda ka, et mõne teise riigi politseis võib-olla jääb teadmised või ka Eesti politseis, jääb puudu nagu politseinike ettevalmistust, et piisavalt täpselt IP aadressi järelpärimistega edasi liikuda?

Mind Eesti politseis ei ole küll kohanud, et meil jääks nagu puudu, sellepärast et tihtipea on välispäringut, aga muude päringu, meil on olemas ju ka prefektuurides tõesti neid inimesi, kes tegelevad igapäevaselt IT-kuritegevusega ja kui see asi ka otse nende menetlusega, siis nad aitavad alati neid teisi menetlejaid, me oleme ka üle kolmesaja inimese nüüd see aastaga ära koolitanud selleks, nad oskaksid päringut teha. Samamoodi ka välisriikide politseis, et ega tavaliselt kui siit Eestist läheb kuhugi välisriiki politsei mingi päring, et et ta ei lenda ju seal ka suvalise politseiniku laua peale, vaid ikkagi teatakse, kellega ta siis teha antakse.

Aga kui Eestis näiteks mõnes väikses linnas tuleb avaldus, et no ütleme, MSN-i konto on varastatud, on see kindel, et koha peal saab politseinik üldse aru, millest nüüd, kas ta võtab seda, see, kas, kas ta võtab avalduse vastu?

Kohapeal on selles väikelinnas või külastavalt see konstaabel, avalduse peab ta igal juhul vastu võtma sel...

Mis mõttes see igal juhul, kui...

Avalduse peab vastu võtma alati inimesed, siin ei ole mitte midagi rääkida. Küsimus on, kas seal alustatakse menetlust või ei alustata, et see on, avalduse peab inimesed alati vastu võtma. Ma tean

kinnitama, et see ei vasta teile, sellepärast et reideaegadest näiteks ma olen kuulnud hästi mitu kaevust, kus inimene tuleb politseisse ja talle öeldakse, et meie selliste asjadega ei tegele ja ei avaldust ega ka mingit paberit ta vastu ei saa. Kas, kas teie väide on see, et selliseid juhtumeid ei, ei ole olemas?

Ma ei väida, et see juhtumid ei ole olemas. Ma pean kahetusega ütlema, kindlasti on see juhtumid olemas. Kuid ma jään enda juurde, avalduse peab alati vastu võtma. Kui, ma olen nagu ise kunagi suvel, et saatke siis täielikult postiga, kui te seda tahate käest kätte vastu võtta.

Kas nüüd on arvata, et kõik see on muutunud, sest on olemas internetipolitsei ja saab avaldusi esitada e-mailiga üle Facebooki ja MSN-is?

No avaldada läheb kindlasti lihtsamaks, kindlasti kohe.

Okei, et rõõm kuulda, aga ikkagi mida peab see inimene tegema, kelle avaldus läbi ei lähe, kas tal on võimalus kuhugi helistada näiteks, et kaevuse esitada või ta peab Tallinnasse pöörduma, et kuidas ta saaks ennast kaitsta?

Kui nüüd, et ta tuleb avaldusega politsei, politsei ütleb, meie selle asjaga ei tegele ja minge...

Meie, see ei ole

meie, meie probleem. No see on nüüd olnud kindlasti, vabandust, tegelikult alati vastu võtma, siin, siin pole midagi öelda. Samas, kui on noh, näha, et on puhas tsiviilasi, siis on mõistlikum inimesele öelda, et vabandada, see kuulub, lahendame tsiviilkohtupidamise korras. Alternatiiv on, noh, kui inimesi ei taha seda, peab igal juhul avalduse anda, siis tuleks avaldus kindlasti vastu võtta, ainuke asi, et kriminaalselt ikkagi sellisel ei alustata, ta saab lihtsalt ametlikku vastuskirja selle kohta, et et ei alusta kriminaalmenetlust teatud põhjustel, põhjendatakse just ära, miks, ja öeldakse siis, et kust kohast ta siis saab abi, on ju. Need asjad on tarbijaga, et seda noh, ei ole nagu kõik asjad, kõiki asju Eesti vabariigis ei lahendada, kahjuks või ennaks politsei, on ju. Et aga, aga mina olen alati ikkagi soovitanud, et käes-kätt avalduse viimine on ka väga hea ja operatiivne variant tegelikult, on ju, aga me oleme ikkagi soovitanud ka, et pigem siis saate seda kas kirjaga või e-kirjaga, sest ka kodulehel www.politsei.ee saab ju ka esitada avaldust, ka tänase päeva saab esitada avaldust.

Okei, aga millal siis Internatsipolitsei alustab? Et millal see konkurss lõpeb ja millal saaks Facebooki kaudu politseinikuga rääkida?

Me oleme ka ennem öelnud, et me alustame selle aasta esimese poolaasta jooksul. Noh, see on nüüd väga niisugune ümmargune arv, aga me loodame, et me saame kõik koolitused ja kõik asjad nagu korda aprillikuus.

Kas on kuulda olnud ka, et mõni teine riigiettevõte või institutsioon teeb analoogseid interneti, inimesi palkab interneti, minu poolest kas või interneti munitsipaalpolitsei või interneti andmekaitseinspektsioon?

Või internetistarbijakaitseamet näiteks.

Vot selle koha peab, mina jään küll vastusega, mina ei ole kuulnud. Aga ma ei saa öelda, et sellepärast, et ei ole.

No igal juhul on, ma arvan, siin peidus hea idee, et võtame siis selle ka meie tänase Restart saate kokku, stuudios olid Politsei- ja piirivalveametist Anu Baum, Soraineni advokaadibüroost Mihkel Miidla ning saatejuhid olid Hendrik Aavik ja Andrei Korobeinik. Suur tänu meid kuulamast, meie saade on järelkuulatav internetis Kuku raadio podcastina, aadressil www.kuku.ee ning saate kohta saate jätta oma kommentaare meie Facebooki lehele, Restart.