AI_pealkiri: Eesti e-riigi tulevik ja IT-strateegia uuendamine — Margus Püüa ja Mart Laar

Meie teema on siis Eesti e-riik. Eriik on olnud üks Eesti tähtsamaid edulugusid. Tigrihüpe stardis võimsalt üheksakümne viiendal aastal, arvutid jõudsid koolidesse ja raamatukogudesse ja juba kahe tuhandel aastal kasutas meil internetsi kakskümmend kaheksa protsendi elanikkonnast, mis oli üks paremaid näiteid maailmas. Samal ajal oli kinnitatud riiklik IT-sektori arenduskava, mis oli ka edukalt ellu viidud. Tänu sellele on meil e-maksu amet e-kool ID-kaart e-valimised. Paljud usuvad ka täna, et Eesti on maailma juhtiv IT-riik, kuid asjatundjad vaidlevad pigem selle üle, kas meie IT-tiiger on surnud või lihtsalt magab. E-riikide edetabelis oleme kukkunud kolmekümnendale kohale, Leedu jüüdis meid ette, meist ette, Läti on päris lähedal. Püüame täna meie Tigrile diagnoosi panna, loomaarstide rollis on meil stuudios Margus Püüa, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist ning Mart Laar, Riigikogu liige IRL. Meie saade koosneb viiest osast ja esimesse osas alustame sümptomite kirjeldusega. Aastal kaks tuhat seitse teatas Riigikontroll oma aruandes, et ehkki üksikud lahendused on päris edukad, ei saa Eesti riigi tervikuna, tervikuna toimivaks pidada. Arengufond on Riigikontrolliga nõus, kuid arengufondi ettepanekute jõua Riigikogu saadikute sahtlik, sahtlitest läheb, kaugemale. Viimastel aastatel langeb erikid edetabelites, teist riigid arenguid kiiremini. Mis on meie probleem, miks meie areng, peatus, Margus, oskad kommenteerida, et võib-olla mis on erik tervikuna ja mis arvavad meie tänasest olukorrast?

Alustuseks tuleb vast öelda, et infotehnoloogia oli, on ja jääb toetavaks tehnoloogiaks, et kui me räägime e-riigist, siis mina selle e ei jätaks sealt pigem üleüldse eest ära, ehk et me räägime, kuidas me infotehnoloogiaga saaksime oma avalikke teenuseid parimal viisil kodanikele kättesaadavaks teha. Ja väga sageli, kui me räägime e-teenustest, siis me räägime ainult ühest väga väiksest komponendist, ehk me räägime sellest kodaniku ja ametniku vahelisest kommunikatsioonist ja selle automatiseerimisest, noh, minu jaoks e-riik siis, nagu te küsisite, on märksa laiem, ehk et just, et kuidas me saame võimalikult vähe kodanikke noh, tülitades talle vajalikud asjad nagu ära toimetada.

No tere kah, veel väga olulisel teemal kõigile kuulama seda arutelu, aga ma arvan noh, kõigepealt jah, peale eilset presidendi või mõni päev tagasi peetud presidendi kõnet loomulikult Loomulikult igasugust edetabelitest enam ei tohi rääkida, kuna nende vaatamine on tabuteema, aga noh, kui tunnetuslikult rääkida ja ma ka natukene ise kahtlen aeg-ajalt nende edetabelite, kuid kui tunnetuslikult rääkida, siis tuleb tõesti ütelda, et ega me nüüd enam nii kiiresti ei ole arenenud küll. Ja teiselt poolt ei ole tarvis mingit tabelit, aga kui vaadata, millega Läti ja Leedu on tegelenud, siis on näha, et nad on ikka tegelenud küll ja tegelikult noh, väga sihikindlalt ja väga tõsised nendel kõikidel aladel, sest üks küsimus on tõesti, nagu eespool öeldi, on see, kuidas noh, tegelikult siis... Inimene ja riik omavahel suhtlevad, kuid tegelikult see ei, on väga lai ala. See on tegelikult ju e-riik ikkagi selline, mille eesmärk, kui seda loodi, oli võimaldada inimesel ka aktiivselt selles osaleda, aktiivselt kaasa rääkida. Just selles on tegelikult see tihtipeale see kasutegur, mis e-riik annab. Üks asi on tõesti, et elu on mugavam võib-olla, kui teine kasutegur on ikkagi see, et, et mida me selle riigiga teeme, et inimestel oleks võimalus noh, nagu tunduvalt aktiivsemalt ise kaasa rääkida ja olla ka kogu selle asja suhtes loov, sellepärast et...

Ei, ma ei usu, millegipärast ma ei usu, ma ei usu tarkvara, noh, kes neid võib ka probleeme alati tekkida, kuid ma arvan, et peamine väljakutse ei ole meil kindlasti mitte tarkvaras, Vaid on ühtepidi võib-olla mitte e-riigis, vaid riigis, sellepärast et ma ei ütleks, et Eesti riik vahetevahel seda e-riiki väga armastaks. Olles näha, omal nahal kogenud, kuivõrd raske on olnud mõningaid lahendusi läbi viia ja kuivõrd vaikselt on need lahendused kuskile määramatusse ära vajunud, sest et ega... Ma ei ütle, et avatus peaks olema absoluutne ja kõikjal, kuid ma ütleks, et meie riik poliitilisel tasandil teatavas mõttes endiselt seda avatust pelgab. Ma arvan, et see on vale hoiak.

on? Noh, asi on selles, et probleem on selles, et, et praegusel hetkel on e-riigi areng muutunud visioonist rohkem tehnoloogiaks. Kui ma ise oma noh, paneksin, ametnikud teevad ja nad noh, teevad tõsiselt tööd, kuid kui tegelikult juba räägiti, see, kuidas seadusi muuta, on poliitika ja see on tegelikult poliitiliste valikute, poliitiliste otsuste töö. Praegusel hetkel on tekkinud olukord, kui kogu see ala... ei ole nagu kellegi vastutada täpselt, või tähendab, on niivõrd lõhestatud, jagatud, et kes seal seda vastutust kannab ja järelikult neid prioriteete määrab ja ütleb, et nüüd me peame need, need, need seadused ära muutma, seda asja vedama, sellist keskust nagu, nagu paraku antud hetkel ei ole ja teine minu mure on see, et, et kaasatud ka X-tee... Kõik see edulugu, e-maksuamet, e-kool, IDK-d... Ma

on? Jah, et tõepoolest me kirjutasime arengukava kahe tuhande kolmeteistkümnendaks aastaks ja seal me vaatame just kolm aspekti, et üks on inimese vaatest, kuidas ini, inimest, ühiskonda kaasata ja me ei räägi täna, eks ole, nii väga isegi digitaalsest lõhest kui digitaalsest kihistumisest, et neid kihte... kes ühel või teisel määral ei ole kaasas, on natukene isegi keerulisemad, kui lihtsalt väike lõhe, ühed on, teised ei ole, teine on hästi suur plokk, on majanduse pool. Ehk et kuidas me infotehnoloogiaga oma majandust veame sellisel moel, et me suudame muust maailmast palju raha ära tuua. Sest täna noh, ei ole mõistlik see, et kui... Noh, ei taha jälle ka ärimeestele liiga teha, aga kui ikkagi paljude ettevõtete ainuke strateegia on võimalikult palju riigihankeid võita, no see, see ei ole perspektiiviks.

Kuuled saadet Restart, kell on neli läbi kahekümne kuuendal veebruaril ja stuudios on saatekülalised Mart Laar ning Margus Püüa. Saadet juhivad Andrei Korobeinik ning Henrik Aavik. Teemaks on e-riik ja jõuame e-riigi projektide kvaliteedi juurde. Et kas te kõik olete juba valimas käinud? Jaa. Mina olen ka käinud.

Aga mõni päev tagasi saime teada, et, et kõige paremad e-teenused eelmisest aastast on Elioni, Minu TV, Isepankur ja Digiretsept. Üks riigiteenus on nende sees olemas, kuid viimasel ajal saavad e-riigiteenused pigem negatiivset tagasisidet. Margus, tuleme tagasi sinu selle EPL-i kommentaari juurde, kus sa ütlesid, et ametnikud, ametnikud ei programmeeri ja sellepärast ei tasu neid e-teenuste kehvast kvaliteedist süüdistada. Andrei, ei ole sinuga nõus, riik peab vastutama nende teenuste kvaliteedi eest, ega sa nii ei arva.

Noh, me oleme seda kümme aastat proovinud ja ega see jutt noh, nagu seda, et, et üks ministeerium, kus on head spetsialistid, üritab siis seda reeglistikku kehtestada, välja pakkuda, seda on seda kümme aastat räägitud. See ei hakka tööle, ma ütlen sulle täitsa, see esiteks on noh, nagu katse-esituse meetod, kui see on kümme aastat tehtud ja pole tööle hakanud, siis vaevalt et ta järgmisel kümnel tööle hakkab. Ja selles on olemas põhjused, mis ei sõltu üldse ametnikest, ei sõltu väga palju ka ühest või teisest konkreetsest poliitikust, kes minister on. See on lihtsalt valitsuse üles valitsuse tegevuse kui sellise tegevuse loogika, kus kas meile meeldib või mitte, kui üks asutus on pandud samale pulgale teiste ministeeriumitega, siis selle asutuse suutlikkus ühtaspuha kui ka tugevam minister või ka tugev asutus enda tahet läbi saada, ehk seda koordineerivat rolli täita on noh, nagu sisuliselt noh, natukene tühikäigul jooksmine. Aga vahetevahel õnnestub, vahetevahel õnnestub... Aga, aga väga tihti tekivad seda probleemi, sest et see, see on, õpikute järgi on loomulikult maailm kenam. Ja õpikute järgi selline süsteem töötaks, peaks töötama väga kenasti ja loogiliselt. Aga karm elu reaalsus on lihtsalt täpselt selline, nagu ta on, ja mitte ainult siin Eestis, vaid ka igal pool mujal ja selles suhtes. See pea, ütleme riigi siis antud hetkel ikkagi kõrgema täitev peaministri isiklik huvivastutus kogu selle ala sees peab siin noh, juures olema, mis on see täpne vorm, noh, nagu selle üle võime tõesti vaielda, kus kui seda korralekutsuvat funktsiooni seal üleval ei ole, siis need katsed seda koordineerida lihtsalt reaalses elus ei... ei anna seda tulemust, samal ajal noh, ma jälle, mina ka natukene osas, meie ametkonnale jälle kaitseks, tead, ka sedasama õnnetut, õnnetuid ülejäänud digiretsepti või muid, teenuseid ühelt poolt, miks ta ei ole läinudki, ongi see olnud, et see ülemine tahe on selgelt puudunud. Väga palju probleeme, kui me näeme, mikspärast nad on tekkinud, on see, et, et keegi pole ütelnud, kuule vaata, keegi pole küsinud, kas sul on see asi koordineeritud, kuidas sa seda reaalselt ellu võid, kuidas sa teed seda, et kui Majandusministeeriumis... Aga

Ei, ma arvan, et lahendus see ei ole, noh, tähendab hea, et seegi olemas on, seisundaks asi värri hull, kui see noh, nagu niimoodi ringi lasta, aga ma ütlen, et mingisugune koordineeriv keskus, kõrgemal kui ministeeriumi tase, kõrgemal kui ministeeriumi tase peaks olema. Ja, ja kui suur, milliste volitustega? Selle üle me saaksime kõik noh, nagu vaielda. Kuid minu kogemus, kui ma olen käinud ka maailmas sellest samast Eesti e-riigi loomise kogemusest rääkinud, üsna paljudel, Maailmapanga ja muudel kohtumistel, kõik nad kinnitavad kokkuvõttes kõikide riikide kogemus üks. Kui ei ole riigi kõrgemal poliitilisel juhtkonnal isiklikku huvi ja vastutust, siis hakkavad projektid venima.

Või see erakond on Isamaa ja Res Publica liit ja selleks, et seda kvaliteeti tagama hakata, me, me seda lubamegi, et sellisel juhul tekib esimest korda riigil reaalne võimalus hakata omalt poolt mõjutama seda, mida meie noored õpivad ja mida meie noored ei õpi.

ole? Praktiliselt ei ole jah, sest et see praegune süsteem, mis on seda süsteem, kus osad inimesed õpivad siis riigieelarvelistel kohtadel ja teised õpivad oma raha eest, Tähendab seda, et need erialad, millel tegelikult on riik kujutanud prioriteetseks ja millele ta ise tahab panustada ja ongi panustanud stipendium, et ei ole pealnud näiteks seesama meie tänase saate teema IKT, seal lõp, sealt seda hulka spetsialiste, mida meie ettevõtlust vajab, lihtsalt ei tule, sellepärast et keegi ei, keegi ei taha seal õppida, kuna inimesed tahavad õppida lihtsaid asju. Politoloogiad, kõike muu, mille eest enamus tudengeid maksab loomulikult veel ise oma... Räägi,

kuidas su, sulle tundub, et kui näiteks teha sellist süsteemi, et riik tellib programmeerijat, ütleme, viis protsendi kogu, kogu siis üliõpilaste hulgast. Ja paneb kohustus ülikoolile, et kui sa võtad riigi tellimuse vastu, siis täpselt sama jaotus peab olema ka tasulistel kohtadel. Et miks, miks seda ei

seda. Riik, võib seda ütelda, aga nad kaotavad ka ise raha, selles suhtes see segasüsteem, mis ka sellisel juhtumil säiliks. oleks ebanormaalne, riik peab tegelikult selle vajaduse täis tellima ja selle, vaata, probleem on meil Eestis, mitte noh, Stanfordis ja see on see asi lihtsam, meie probleem on see, et meil on teada, noh, ma arvan, ma peaaegu kümme aastat ette, kui palju meil igas aasta käigus neid, kes teoreetiliselt isegi rääkides, või hädas võimed välja, suudavad peale gümnaasiumi lõpetamist siis kõrgkoolidesse minna, see on piiratud kogus. Ja probleem on see, et kui me isegi laseme sellel piiratul kogusel käia noh, nagu oma vanemate raha kulutamas ainetel, mis ei tule kasu neile, ei neile ega Eesti riigile, siis selle liberaalsusega me kahjuks mitte kuskile ei jõua. See on ka, meie probleem on

No ma vaataks seda küsimust nüüd natuke teise, teise pilgu alt, sest lisaks oma, oma nii-öelda riigiametis olekule, ma jõudumööda annan ka IT-kolledžis loenguid ja näen, näen ka seda seespoolt ja, ja minu meelest hakkab see probleem nüüd natukene pihta ka juba gümnaasiumi poole pealt, sest, sest kui me vaatame ja, ja see õpetamise tase, sest see, mis noh, matemaatikas tuleb sõna otseses mõttes ka, järeleaitamist teha ja, ja, ja, ja need inimesed, kes siis lõpuks, eks ju, ka loodusteadlased valivad, nende peale ju konkureeriv, lisaks IT-inimestele ka, ka arstid ja, ja neid on ju veel vähem sealhulgas. Nii et, nii et see on väga tõsine probleem, et, et vaadata ka, et see põhi, põhikoolis ja gümnaasiumis me ei tekita olukorda, kus me ka jälle mingisuguste suundade, valikutega lõikame ära õpilaste võimaluse üleüldse sinna teisele poole nagu tulla.

See on jälle, muuseas tuleme jälle tagasi sinnasamma, et, et füüsikaõpetajaks õppimine on suhteliselt keeruline. Palju lihtsam on õppida politoloogiat. Jah. Ja, ja selle, nagu ma tulen, sellesama tasuta kõrghariduse juurde, siis see, see selle asja noh, tegelikult peamine eesmärk on, et me suudaksime hakata nendel aladel järgi tõmbama, aga ma tuleksin, tegelikult on see väga õige probleem, mida praegu käsitletakse, sest et kindlasti ei piisa ainult kõrgharidusse minekust, tegelikult on see üldharidus, tõesti kogu üldharidus, Ja see on läbivalt ka kuni siis gümnaasiumi ja sealt edasi siis kõrgkoolini välja ja kutseharidusse samamoodi. Sest et tegelikult on ju, nagu enne on öeldud, on IKT on ju vahend. Ta on, tegelikult ta on osa absoluutselt igasugusest ettevõtlusest, justaspuha millega inimene teeb. Ja noh, me selle tõttu ka oma programmis panime noh, väga selgelt kogu selle osa noh, nagu sisse, mis hakkab pihta kõigepealt õpetajate õpetamisest. Kui ei ole häid õpetajaid, muuseas noh, tähendab siis, siis ei juhtu kokkuvõttes mitte midagi. Ja, ja see tulemus ongi see, et iga noh, nagu ka kõrghariduse, õpetaja, kes saab ka kõrghariduse, saab sellega nii ettevõtluse kui ka igati ala. Need on olulised asjad, muidu ei ole võimalik nad õpetada ja samal ajal on ka selge see, et koolidesse tuleb need teatud ained sisse viia, mida uus põhikooli-gümnaasiumiseadus võimaldab ja ka ette näeb. Üks väga oluline samm on ära tehtud, mida ma muidu kohe ütleksin, et tuleb teha see matemaatika riigieksami taastamine. Mikspärast see ausalt öeldes see õudne olukord on, sest niipea, kui see eksam ära kadus, siis sellisele raskele eksamile koolid lihtsalt oma õpilasi ei lasknud, kuna see oleks löönud kooli keskmisi hinde kohe kolinal anda, matemaatika ei ole

Tere tulemust tagasi kuulama, kuulate saadet Restart on laupäev ja saatejuhid on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik. Saates on külalis täna Riigikogu liige Mart Laar ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Margus Püüa. Teemaks on e-riik ja lõpetasime just arutelu, kuidas meie riigis IT-haridusega lood on. Alati saaks paremini neli kokkuvõte.

Jah, et lähme siis järgmise teema juurde. Küsimus on ju ka selles, mida võib tööturk IT-spetsialistidele pakkuda. Paljudele jääb laeks programmeerija koht mõnes veebiarendusfirmas, mis on tore, aga noh, tahaks enamat ja võib-olla põhjus on selles, et meie riigis ei ole näiteks ühtegi suurt arendikeskust ja on väga vähe rahvusvahelise tausta, taustaga IT-firmasid. Viimaste paari aastaga on Leedu saanud viis suurt välisinvesteeringut IT-sektorisse, Eesti ei ole saanud ühtegi kahekümne aasta jooksul. Milles on probleem, Mart?

Aga mulle tundub, et mingil määral see nii on, et Margus, oskad sina kommenteerida, kindlasti sellistel firmadel nagu Google ja nii edasi on meie regiooni, regioonis huvi tulemas ja siis kui nad valivad, mis riigis teha, kas arendikeskust või serverikeskust, siis nad vaatavad ka Eestit. Et miks nad ei ole Eesti kasuks otsuse langetanud, mis on, mis on need takistused, mis, mis panevad neid siis seda Soomes või Lätis teha või Leedus?

Et laua peal on nad ju kõik olnud, on olnud siin IBM-i data center ka olnud ja aga eks, eks, eks, eks siin natukene mängi rolli ka ikkagi seesama geograafiline, geograafiline asukoht, ühendused, kõik, kõik, kõik, kõik, kõik need muud asjad, mis kogu seda majanduse infrastruktuuri ju, ju, ju kirjeldavad, noh, teadupärast on ju meie üks põhiline häda on, et siia lennatagi. Et noh, need on need niisugused pisi, pisikesed asjad, aga aga, aga, aga noh, teine asi võib-olla on olnud ka noh, ka meie IT... Kui me küsime niimoodi, et mis on meie IT-ettevõtete pakkumine välisturule, et, et mis on see, mille peale see raha peaks siia tulema ja kui noh, jälle ma loodan, et me väga palju nüüd liiga ei tee, kui väga sageli öeldakse, et me programmeerime seda, mida, mida meilt tellitakse, no vabandage väga, see ei ole mitte midagi unikaalset. Ja, ja võib-olla natuke ongi ka süüdi olnud nii-öelda see varasemalt hästi hüppav tiiger, kus avalik sektor on piisavalt palju raha nii-öelda oma siseturule pannud, kus IT-firmad on suhteliselt huvitavat perspektiivikat, head tööd teinud, ja, ja nüüd mingil hetkel noh, meie kogu aeg vaidleme, et, et, et peaks nagu selle e-riigi... asja nagu müüma, aga me ei suuda ka kokku...

See tähendab seda, et et Eesti IT-firmad on saanud väga mugavaid tellimusi riigilt ja nüüd siis...

kirjuta. Küsimus ongi selles, milline on noh, nagu kogu selle asja taust, et vaata, riigi poole tuli selline esimene, ja noh, ma küll võin kinnitada, olen näinud ühte teist küberrünnakut lähedal, see mis tuli Vene-Gruusia sõja ajal, kui esimest kord kasutati küberrünnakud otseselt koostöös. paralleelsete koostöö sõjaliste objektidega ehk Gruusias rünnati mobiilivõrku kahtepidi, ühtepidi rünnati lennukitega, eks sõjalennukid pommitasid maste maha ja teiselt poolt samal ajal toimus siis

Tere tagasi kuulama, on, saade Restart on laupäev ning stuudios on riigioriige Mart Laar ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Margus Püüa, saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik. Meie tänane konsiilium püüab panna diagnoosi meie hingevaakuvale IT-tiigrile ja peame arutada, kas e-riik on elus või mitte nii elus. Paljud teemad oleme läbi käinud ning mis on hetkel? kuumad teemad, kuhu peaks riik edasi suunduma, et me saaksime tagasi oma liidripositsiooni IT-teenuste turul, et me, me siis taas hakataks rääkima kui kõige kõvemast e-riigist planeedil.

tunne? Ei kindlasti kaugel sellest jah, et ikka see evolutsioon, ehk et siin lisaks, mis me oleme teinud, ütleme ka riigi enda süsteemide arendamisel, et meil on juba noh... Meil on koht olemas, kus me enne, kui asju hakatakse kavandama, saame neid kooskõlastada, nii arhitektuuri mõttes kui isikuandmete kaitse, kaitse mõttes, siis kindlasti, mis mina teeksin, jõuliselt muudaks ära asjade ostmise teenuste ostmiseks, ehk et tekiks teenusepõhine lähenemine. Ja, ja viiks ellu siis ka selle, et kuidas siis vastavalt teenusepõhisena saaks ka neid e-riigi kogemusi teistes riikides müüa. Sest see on kogemus, mida me saame müüa, me ei saa ühtegi tarkvara müüa, aga teenused, sest me olime juba päris kaugel, sest Albaanias ju me nii-öelda Eestis oleva... X-tee keskuse peale panime nende tolli- ja autoregistri kokku, näitasime, kuidas see süsteem töötas, mille peale need vähenda, nemad ütlesid, et palun jätke tööle, me hakkame kohe maksma.

Noh, ma tõin selle näiteks, sellise koht, kus öeldi, kus ollakse nõus ja aga kuidas see tegelikult läks, on, et seal tehakse mingi hange, milles meil ei olegi nagu šanss võita, ehk ma räägin sellest, kui me teenusepõhiselt, me saaksime businessi kohe käima, ehk et minu eesmärk oleks, ehk et need e-riigi lahendused kahe kuuga kuskil käima ja hakkame selle pealt kohe raha teema.

Aga kui mõni Eesti ettevõte, ütleme IT-ettevõte, müüb välismaale mingisugust täna mingisugust teenust, noh, ükskõik mis see ka ei oleks, Ja ta näeb, et ühel riigil oleks nüüd hädasti vaja endale juurde saada veel ka kogu e-riik, mis Eestis olemas on. Kas tal on võimalik seda müüa? Ei ole