AI_pealkiri: Eesti IT-hariduse kitsaskohad ja ülikoolide koostöö erasektoriga

Kui mõni päris tõsine tropp ka autoroolis istub, siis võite ka meile helistada ja sellest teada anda, sellepärast et selle vastu me tahame ju kõik võidelda, et neid vähem oleks.

Tere, Kuku raadio kuulajad, on laupäev, üheksateistkümnes märts ning taas on eetris saade Restart. Kes meid praegu kuulata ei saa, võivad meid download'ida omale aadressilt podcast.kuku.ee või kuulate meie kordust õhtul kell kümme. Saate kohta võite jätta kommentaare meie Facebooki lehel ja lähmegi siit nüüd saate juurde. Saatejuhid on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ja saates on meil täna külalisteks Kristjan Mändmaa, kes on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia... IT-õppe käima lükkaja sellest sügisest ning BCS-i juhatuse liige Ants Sild.

Tere ka minu pool ja selle konverentsi nimi, mis toimus, see nädal oli IT-spetsialistid kaks tuhat kolmteist, Eesti konkurentsi ja ekspordivõime allikas. Oleks ju suurepärane, kui meie IT-spetsialistid oleksid aastal kaks tuhat kolmteist Eesti ekspordivõimeallikas, kuid vaadates statistikat, tundub see veidi utoopiline. Aasta tagasi oli Eesti ette, IT-ettevõtete ekspordi osakaal käibest kümme protsendi, mis on neli korda väiksem kui Lätis ja kolm korda väiksem kui Leedus. Selleks on ilmselt mitu põhjust, kuid täna räägime haridusest. Mida võiks IT-haridus muuta selleks, et meie IKT-sektori konkurentsivõime tõuseks. Enne, kui me lähme meie külaliste juurde, küsime Sten Tamkivi arvamust. Sten on Skype Eesti juht, IT-le juhatuse liige, tere,

Sten,

ütle palun, mis on sinu arvates meie IT-hariduse suurim probleem, mida tuleks kiiremas korra, kiiremas korras lahendada?

Probleeme on kahte sorti. Üks, mis kõige selgemini silma tulekab ja mida on kõige lihtsam mõista, kuna seda saab numbrites väljendada, on, on mahu probleem. Ehk siis, et on see siis puhtalt ülikooli reaalainete erialadele, IT-erialadele astuvate inimeste arv, nootevähene arv. Või siis sellega seotud teine probleem, et kui palju nendest äkki tegelikult lõpetab kooli ja kui palju enne lõppu välja kukub, ehk siis, et siseneb tööturule kuidagi pooliku haridusega. Ehk siis kogu see, mis puudutab kvantitatiivselt poolt, see probleemistik. Ja teine pool probleemidest on selgelt seotud selle hariduse sisu või, või kvaliteediga, kui soovite. Ja sinna potti kuuluvad näidetena sellised mured nagu oskus vaadata väljapoole Eestis traditsiooniliselt üsna tugevaid alente distsipliine, Et matemaatika, füüsika, võib-olla algoritmi teooria on tugevalt, aga kuidas seda sellest teadmisest teha toodet, kuidas töötada meeskonnas disaineritega, kuidas hakkama saada reaalse elu projektis, kus sa pead suhtlema Ameerika riskikapitalistide ja Hiina allhankijatega, kes toodavad sinu ettevõttele riistvara. Et see, kuidas mahutada IT. Peene sõnaga öeldes interdistsiplinaarselt muude teadmiste hulka ja kuidas reaalselt sellest koodist saada kätte ka majanduslik väärtus ja ekspordi osakaal, selliste teemade katvus on, ma arvan, meie haridusprogrammides üsna nark veel.

Aga Sten, kuidas te Skype's olete seda asja lahendanud, et kas te õpetate neid oskuseid ja teadmisi oma töötajatele ise? Või, või kuidas te proovite seda saada?

Üks osa nendest oskustest ja teadmistest tuleb töö käigus, see on see, ma arvan, kuidas tegelikult mitte ainult Skype, vaid ka kõik Eesti IT-ettevõtted ise õpivad ja ise oma töötajaid õpetavad. Sellise lähenemise häda on see, et see võtab päris palju aega, ma arvan, et sellisel töö käigus omandatud teadmistel ilmateoritilise aluspõhjata ja ilma nende kooliastateta seal ees tehakse ka väga palju vigu, mida võib-olla õnnestuks vältida. Ja ma ei ole kindel, et ühiskonna jaoks on mõistlik, et iga eraettevõte peab selle investeeringu eraldi tegema, juhul kui on paljusid ettevõtteid ületav nõudlus teatud kvalifikatsiooniga inimestele. Ja teine asi on see, mis kõik need haridusteemad minu jaoks käivad väga tihedalt käsikäes selle teise kuuma teemaga, mis on talentide import Eestisse, sest kui me haridussüsteemi muutmisest räägime, siis mistahes muutused võtavad, ajaline horisont, millest me räägime, on kümme-viisteist aastat, mis mingid muutused aega võivad võtta, kui hakata muutma põhikoolist kuni doktoriõppeni näiteks asju. Ja, ja selle aja jooksul tuleb kuskilt neid nutikaid inimesi leida, et kas neid tuua Eestisse või Eesti ettevõtted peavad looma oma kontoreid väljapoole, sama puudutage ka näiteks haridussüsteemi ennast, et selleks, et viia oma kvalitatiivselt uuele tasemele oma haridussüsteemi, on meil vaja tegelikult meelitada lisaks oma õppejõududele Eestisse ka rohkem välismaiseid õppejõude ja professoreid, et kasvatada uusi oma doktorante, kellest võiks saada Eesti professorid, aga, aga sinna jälle läheb aega.

Ma arvan, et selle probleemi pistemisega on päris paljud nõus, aga mis on seda arvates põhjus, miks riik ei ole midagi väga teinud selles suunas, et me teame, et Eesti ülikoolis on kolm protsenti välistudengeid, me teame, et välismaa professorid väga siia ei kippu, et mis sa arvad, mis riik võiks teha selleks, et olukord muutuks üsna kiiresti?

Üks niisugune, nii kaua kui mina nende teemadega olen tegelenud, tõsi küll, diletandi ja amatöörina erasektori poole pealt ja ma ei pea ennast kindlasti haridussüsteemi spetsialistiks. Et siis üks asi, üks oluline muutus, mida ma viimase kahe aasta jooksul olen näinud, mis lisab optimismi, on see, et Eesti ülikoolid paar aastat tagasi olid oma ülesehituselt ja oma nagu filosoofiliselt vaatelt orienteeritud puhtalt üksteisega konkureerimisele. Et Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool või, või Tallinna Ülikool, et kõik nad on olnud ajalooliselt väljas selle peale, et, et kes saab selle Eesti, õnnetu Eesti tudengi enda juurde õppima. Ja seda, seesama konkurents seotuna või üheskoos selle demograafilise auguga, mida, mis meil ees seisab, kus lihtsalt tudengeid jääb kogu aeg järjest vähemaks, põhjustab, see au on läinud täiesti valesse kohta. Täna ma näen, et ülikoolid on valmis üksteisega koostööd tegema, seesama välistudengite Eestisse meelitamine, näiteks Eesti brändimine võimaliku IT-hariduse sihtpunktina välistudengite jaoks, välisprofessorite leidmine, ühisõppekavad, kõik sellised asjad on minu arust teemad, mida tuleks teha seljalt koos. Ja juhul, kui neid hakatakse tegema seljad koos, millest esimesed märgid on, siis eelmise aasta lõpus ka haridusministeerium, haridusminister kulutas välja IT-akadeemia nimelise algatuse, mis. Ülikooli ühendava sellise katuskoostööprojektina, et seda hariduse sisu ja mahtu kasvatada, võiks saada nüüd ka loodetavasti uuelt sündivalt koalisatsioonilt piisavalt rahalisi vahendeid, et, et seda visiooni ellu hakata viima, nii et lootust paistab, tunne lõpus oma algus.

Jah, aga aitäh, Skype, Skype ST juht Sten Tamkivi, lähme nüüd saateküllaliste juurde jutuga edasi, et head päeva sulle sinna Saaremaale!

Aitäh, edu teile!

See oli siis Steni arvamus, öelge siis, mis on teie arvates meie hariduse peamist probleemid, Ants?

Sten toonitas ülikoolihariduse ja, ja talentide tähtsust, terve riigi seisukoha pealt muidugi peavad seal tipus olema talendid, aga, aga kõik need haridustasemed, rakenduskõrgkool, see tähendab, et kutseharidus ülikooli tasemel, kutsekooli tasemel ja, ja sinna alla tehnikaharidus ka, ka juba gümnaasiumis, need on need, mida ei saa kõrvale jätta, et täna võib-olla et just nimelt see ülikooliharidus on kõige rohkem fookust saanud, mis ei ole ehk nii tähtis või, või mis ei ole ainukene tähtis. Teisalt me, kui me räägime IT-haridusest ja ekspordist, siis me räägime ka kõigist teistest majandusharudest, me ekspordime muid alasid, ju palju rohkem muid tooteid ja seal IT-komponent on nii tähtis ja, ja kindlasti tänased tootvad ettevõtted on, on just ka oma IT-kasutuselt eesrindlikud. Nii et kindlasti IT-hariduses me räägime teiste erialade IT-oskuste süvendamisest, mis on võib-olla isegi kriitilisem meie kogu majanduse seisukoha pealt.

Kristjan, ma tean, et sinu planeeritav magistriõpe Viljandi Kultuuriakadeemias on natukene teistsuguse lähenemisega, et äkki räägid paari sõnaga, et mis oma programmist?

Jah, tervist ka minu poolt. Üks asi, mis ma pean kohe ära õiendama, on see, et me ei ole IT-õppekava, seda ma pean, mulle anti Kohustus seda öelda igal võimalikul juhul, me ei konkureeri mitte kellegagi, me teeme teistsugust asja, me katsume õpetada seda, kuidas IT-d kasutatakse, muuhulgas sinna kõrvale pannes disaini, management'i ja muid spetsialiteete veel, et nii et see interdistsiplinaarsus on see meie õppekava iseloomujoon. Aga mida me seal plaanitseme teha, on ma arvan, et kui kuulata nüüd, mida Sten rääkis, mida siin on enne räägitud ja see üsna täpselt nagu klapib sellega, vähemalt nagu paberi peal ja, ja nii, nagu ta kirja on pandud, et eesmärk on lühidalt...

Ütle selle nimi ka välja.

Jaa, selle, selle õppekava nimi on Virtuaalkeskkondade are, loomine ja arendus. Ja see kõlab natukene kummaliselt, aga mõeldud on siis tootearenduse õppekava, mis tegeleb IT toodete arendamisega. Ja kui te ennast küsisite, et mis on hariduses kehvasti, siis ma ütleksin seda, et minu meelest just seesama ettevõtlikkus või tootearendamise võimekus on puudu, et eestlane on olnud väga, väga kaua aega olnud töövõtja. Ja kui ajaloolised arengud on seda soodustanud, et ise ei ole pidanud otsustama ja ma arvan, et see ei ole ainult IT-sektori probleem, et palju laiem probleem on see, et ei olda harjutud mõtlemagi nii, et me ise teeme täistoote valmis ja proovime selle maha müüa, et alati teha küll saallahankega ja seda, see tuleb algat peale ka juba koolist, kus eelkõige peavad oskama asjad pähe ajada omale ja teha üsna niimoodi formaalset esitlust, aga oma peaga mõtlemine ei ole väga soositud.

Ants, kas sinu ettevõttes on puudu virtuaalsete keskkondade rajamisvõimelisi töötajaid?

Meie ehk otse sellega nii palju ei tegele, aga, aga rakendust seonduvalt sellistele spetsialistidele igal juhul ja, ja oma klientide juures, eks sellist oskust, kus, kus selliseid keskkondi disainida, mille alla siis meie oskasime see, seda infrastruktuuri pakkuda, kindlasti on vaja. Nii et see algatus on, on nagu väga, väga tervitatav, et integreerida erinevad distsipliinid ja IT-d sinna juurde. See on, ma arvan, et, et mitte ainult disainerite, vaid, vaid väga paljude erialade juures kriitilise tähtsusega.

Ei, ma, ma tahtsin seda veel lisada, et just vähim nagu mida, mida me saame pakkuda seal õppekava alt, on see, et seesama võllusenäitel distsiplinaarsus ehk õpetada inimesi suhtlema omavahel ja üksteist mõistma, et praegu kahjuks harjuv olukord on see, et spetsialist ei tunne ega tunnista teist, et igaüks ajab oma rida ja ei mõistagi teise tegevust.

Saatejuhid on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ning stuudios on haridusteemadel rääkimas BCS-i juhatuse liige Ants Sild, kes on ka Eesti IT-kutsekoja liige ning Kristjan Mändmaa, kelle eestlemisel on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, sügisest käima lükkamas üldse mitte IT-alast magistriõpet virtuaalsete keskkondade arendajatele.

Keskkooli hariduse reitingutesse on Eesti viimastel aastatel jõudnud maailma esikümnesse? Vaatamata sellele tegeleb riik koolihariduse ümberkorraldamisega üsna aktiivselt. Samas Eesti ülikoolidel nii hästi ei lähe. Tartu Ülikooli on maailmas kuuesaja viiekümnendal kohal, Tallinna Ülikool siin reisingus ei mahtunud, kõrghariduse reformidest pole mina ka viimasel ajal midagi kuulnud. Mida võiks riik teha selleks, et ülikoolide taset tõsta? Kristjan, et need üksikud uued õppekavad on kindlasti väga kasulik initsiatiiv ja ma arvan, et neli-viie aasta pärast me näeme ka neid inimesi, kes neid lõpetas ja see on tööturule väga kasulik, aga mis võiks riik teha selleks, et muuda seda pilti tervikuna, nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis?

Riik ilmselt peaks kõigiti soodustama seda, et sellised uued algatused võiks käima minna ja jalad alla saada ja toimida. Et kuidas seda täpselt teha, no kindlasti on siin mitmeid võimalusi, aga üldiselt ma ütleks, et see, mida ka Sten nimetas, ülikoolide vaheline koostöö, seda peaks kõikide vahenditega soodustama. Ja samamoodi uute ideede ja õppejõudude ja algatuste voolu ülikoolidesse. Kindlasti tähendab see täiendavat rahastamist, ei, ei tohi ju seda teha mingite oluliste baasteadmiste ja teadustegevuse arvelt, aga ma arvan, et selline... koostöö ettevõtlusega ja praktilisem lähenemine asjadele on praegu sootuks puudu ülikoolidest ja ongi jäänud mulje, et surutakse teadusülikoolidele peale seda tegevust, paralleelselt sellega, mida nad niikuinii teevad, Aga tõenäoliselt peaks hoopis sinna kõrvale ehitama teistsuguse või paralleelse struktuuri, mis suudaks neid vajadusi rahuldada.

Samas mulle tundub, et ja Sten ka mainis, et väga tõsine probleem on see, et inimesi on vähe. Ingenere on vähe, programmeerijaid on vähe ja riik küll tellib neid ütleme, piisavalt, protsentuaalselt, aga näiteks tasulistel kohtadel otsustab seda jaotust ülikooli ise. Ja tulemus on see, et õpetatakse neid erialasid, mis on kõige soodsamad. Ja kindlasti mitte insenäre, vaid pigem juriste või majandust ja nii edasi, et kuidas seda probleemi lahendada, Ants, mis sina, mis sina arvad? Kas riik võiks agressiivsemalt natuke käituda?

Riik kui meie ühiste huvide kandja peab ikkagi palju selgemalt juhtima. Eks, ja, ja praegu kohati toimuv turumajandus ja, ja tekiisikutamine ja, ja, ja müümine, eks, tudengite, uute noorte tudengite saamisel, et see ei ole kindlasti riigi huvides. Kõik selged mehhanismid, kuidas saavutada seda, et, et terve Eesti jaoks olulistel kriitilistel erialadel oleks meil piisavalt kvaliteetseid lõpetajaid. Selleks peavad siiski tunduvalt tugevamad mehhanismid olema, kui, kui tänane lihtsalt riiklik koolitustellimus, mis ei ole ka kuidagi kohustuslik koolidele. Ja ma loodan, et koalitsioonil on siin ka oma plaane, et seda ellu, ellu viia.

Kas selline variant näiteks, noh, taastu kõrgharjus on kindlasti üks võimalus, aga selline variant, kus, kui riik tellib ülikoolilt midagi, näiteks viis protsenti programmeerijat, Siis ülikool on koostatud ka tasu, tasulisel õppel teha täpselt samasuguse jaotuse, kuidas see siin, sulle tunduks?

Kindlasti see, et, et see tellimus ka tähendab midagi ja selle tellimuse täitmise eest, kvaliteetse täitmise eest kool saab boonust, et see on, see on kindlasti oluline. Et mina olen väga seda meelt, et... Et lõpetajate kvaliteedi hindamine, nende rahvusvahelise konkurentsivõime hindamine ja selle järgi koolide, ka ülikoolide rahastamine ja, ja motiveerimine on, on õige tee. Aga ma, ma ütleks siia veel, et, et kui me ei ole kõrghariduse kvaliteedi küsimustest ja, ja riigi osas siin palju kuulnud, siis, siis ehk see on natukene riigi tegemata töö, sest mul endal on olnud võimalus selles osaleda ja ja Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuur on... Sel aastal ja eelmisel aastal kõigi ülikoolide õppekavade ülemineku hindamist läbi viimas. Et ma olen ka kõikides ülikoolides IT-õppekavasid tõepoolest viimase aasta jooksul näinud ja, ja järgmisel aastal on käivitumas ülikoolide institutsionaalne akrediteerimine. Ja, ja seal ettevõtjatele positiivse uudisena on sees selline punkt, kus ülikooli hindamiskriteeriumiks on lõpetajate pädevuste ja rahvusvahelise konkurentsivõimelise hindamissüsteemi olemasolu kõrgkoolis.

Kui ta siis tundub, kui, mis tasemel on need tõenäoliselt õppekavad, mida sa oled näinud? Kas, kas nad vastavad nende firmade soovidele või see on jälle alusest kaugel?

Ega nüüd hullu ju midagi ei ole, üks on muidugi see, et, et tase on erinev ja, ja erakoolide tase on, on nõrgem, teine on siis see, et, et mis sealt ülikoolist me tahame, see klassikaline küsimus, et kui te olete lennukis, et... What would you like your pilot to be? Well-trained or well-educated. Et selle küsimuse vastamine ülikoolis on päris keeruline ja, ja me tahaksime, et kõik oleksid hästi särava mõtlemisvõimega tõelised talendid, aga teisalt me tahame, et nendel oleksid ka ametioskused. Aga me teame, kui palju on ühiskonnas talente ja seda me ülikooliharidusega palju juurde ei tee. Et ikkagi ametioskuste andmine on, on kriitilisem, Samal

päeval, kui, kui teil toimus see hariduse teemaline konverents, ma käisin teisel konverentsil, kus oli ka juht haridusest Tallinna Ülikoolis ja seal üks Tallinna Ülikooli professor ütles, et ülikooli ülesanne on mõtlemist õpetada tudengitele, et nad saaksid iseseisvalt mõelda, mille peale üks tudeng auditooriumist ütles, et mõelda ma oskan ise, aga mina tahan küll, et ülikool õpetaks mulle seda eriala, mis ma valin. Ja see on kindlasti üks tõsine dilemma, millele ilmselt väga täpset vastust ei olegi. Aga mina küsiks Kristjani käest seda, et mitu Kui suur on välistudengide protsent Viljandi Akadeemias?

Välistudengeid võib sinna tulla ka sada protsenti, et seda näitavad sisseastumiseksamid, et tegemist on ju rahvusvahelise õppekavaga, mis, kus õppetöö toimub inglise keeles, no loomulikult kui ei ole välistudengeid, siis ei toimu inglise keeles, aga, aga üldiselt niimoodi on, et välistudengeid on sinna ette nähtud täpselt nii palju, kui neid sinna tuppa mahub.

Et kuidas tavaliselt sellega läheb?

Vaskäverda, me ei ole veel alustanud, aga kindlasti esimestel aastatel on... Andrei Ves küsis, et kuidas

akadeemias üldse on?

Akadeemias, oi vabandust, jaa, jään vastuse võlgu kusjuures, ega ma ei tea neid statistilisi numbreid, neid ei ole väga palju.

Kuidas tundub nüüd üldse näha, on seal või...

Tundub, et väga palju neid näha ei ole, mõned, mõned võivad

olla. Tundub, et see on probleem, et Eesti ülikoolis on kolm protsenti väliste vangid, samas kui Euroopa keskmine on kakskümmend, kas on see üldse oluline näite?

No see on kindlasti oluline näitaja, aga siin on jällegi head põhjused muidugi välja tuua, miks see nii on, ja kindlasti oleks võimalik väga palju tööd teha selles osas, et see asi muutuks, kuidas? Miks see nii on? No asukoht, müügioskused, kvaliteet, et kõik need on ju näitajad sealjuures, et kuidagi teeb oma otsuse selle, selles osas, kuhu ta läheb õppima.

Kuidas näiteks Viljandi Kultuuriakadeemias need muud õppekavad, kas nad on eesti või inglise keeles?

Kahvusvahelisi õppekavasid seal praegu veel isegi ei ole, ma arvan, et see on siis

võib-olla see on üks tähtis põhjus, miks...

Ja, ja aga seal siiski on, on lähinaabrite hulgast tulnud välistudengeid ka, et aga noh, loomulikult see ei ole massiline, aga meie uus õppekava on niivõrd palju ka erinev sellest, mis seni seal tehtud on. Et selles mõttes ta otseselt ei võr, võrdu teistega.

Okei, Ants, kas sulle tundub, et see probleem on oluline või, või las nad tulevad nii palju, kui nad tulevad?

Rahvusvahelistumise probleem on, on kahtluseta oluline, eks, ja, ja see on nii tudengite, välistudengite siia toomine kui meie tudengite väljaminek. Täna meie ülikoolide mure on see, et meie tudengid ei taha välja minna. Neil on siin töö olemas, neil on juba pere olemas, nad kaotavad selle, nad lähevad aastaks kaheks ära, nad ei tea, mis edasi toimub. Nii et rohkem me, meil jäävad välisvahetuse kohad täitmata ja, ja tõesti, need mehhanismid, kuidas rahvusvahelisi õppekavu siia luua ja tudengeid tuua, on täna väga tõsise mõtlemise allikaid, mitte ainult ülikoolidele, toonitan ikkagi seda, et Et mitte ühtegi olulist muutust ei tee siin ülikoolid või riik või ettevõtjad üksikult, et see on, see on nagu nii omavahel seotud koostöö, meil peab olema nendele välistudengitele pakkuda põnevat tööd. Eks kui me, kui me kas või saaksime välispraktikat käima, mis oleksid ka meie ettevõtete rahvusvahelistumise allikad.

Kui me, kui me räägime IT-sektorist, siis siin ei ole tööpuudust, et kõik inimesed, kes lõpetavad ülikooli IT-teaduskonda, saavad endale tööd väga lihtsasti leida ja isegi need, kes ei lõpeta, nad saavad kindlasti tööle minna, kas kas see töö ei ole piisavalt põnev väliste vangitele või mis sa arvavad, mis, mis on puudu?

Üks on kindlasti, et tuleb mingisugust eristumist, mingisugust konkurentsieelist välja käia, eks, ja, ja, ja kindlasti on see ehk meie kunstiakadeemia ja, ja disainerite kõrge tase rahvusvaheline tuntus võib olla üks selle allikast, mis väga hästi võib tuua Kristjani õppekavale kuulsust. Eesti kui e-riigi kogemus võib selliseks olla, aga need tuleb nüüd formu, formuleerida üheks terviklikuks atraktiivseks kavaks ja siin ühest ülikoolist või, või, või ka mingi riigiasutuse initsiatiivist ei piisa.

Ants, sa mainisid praktikat, et ilma praktikata ei ole vist võimalik ühtegi korralikku asja omandada, korralikult asja omandada, Aga samas me teame, et IT vallas eriti näpatakse inimesed koolipingist tööle ja tihti jääb ülikool lõpetamata. Kui peaks tulema tasuta kõrgharidus, kas siis on, kas sinu arvates oleks mõistlik, kui näiteks keelataks õpilastel firmadesse koo, õppeajast töötamine või vastupidi, et tuleks seda kuidagi soodustada või tuleks ettevõtjatega kokku leppida, et nad jätaksid... õpilastele ka õppimisaega.

No üks on täiesti selge, meie tudeng õpib vähem, õpib ilmselt oluliselt vähem kui, kui välistudeng ja välisülikoolides. Ja, ja mul on päris kurb näide sellest samast õppekavade hindamisest, kui me teame, me oleme ka läinud sellele lääne süsteemile, kus hästi palju on iseseisvat tööd ja veel tavalisel kursusel on siis umbes kakskümmend protsenti Loengu või, või kontakttunde ja kaheksakümmend protsenti on siis iseseisva töötunde ja kui me siis tudengitelt küsisime, et kui palju seda iseseisvat tööd siis tegelikult praktiliselt on vaja. Ja siis nad ütlesid, et oi, seda on ikka väga palju, seda on peaaegu sama palju kui loengutunde. See tähendab, et nad teevad nelikümmend protsenti ettenähtud õppekavast. Eks seda kompenseerib natukene töö, eks, aga, aga ta ei anna ju seda laia teadmist, mida me,

mida me tahame. Tavaliselt see töö, mis nad teevad teisel, kolmandal kursusel, ei ole just see kõige kreatiivsem variant, nii et see tõepoolest, lahendus ei ole, selle osa lõpp, lõpetuseks uuriks veel sellised teemad, et Eesti ülikoolides on paar korda rohkem tudengeid kui rakenduslikest kõrgkoolidest, kas see peabki nii olema või kust need IT-spetsialistid peaksid tulema, kas ülikoolidest või ütleme, tehnikumidest? Mis, Kristjan, sina arvad?

Mina arvan, et neid, neid võiks olla rohkem igalt poolt, et aga, aga siin vägagi palju asjaolusid on lihtsalt puhtemotsionaalsed, et miks neid on rohkem ülikoolis ja miks neid on vähem kutsekoolis. See

on maine küsimus.

Maine küsimus on näiteks see ja samamoodi on ka see, et millest siin just äsja oli juttu, Et miks tudengid ei tee iseseisevat tööd, on see, et on suhtumine jäänud vanast ajast selline, et üli, õppimine toimub ainult auditooriumis. Ja, ja ei olegi oskust, ei õppejõududele anda seda iseseisevat tööd ega seda vastu võtta kuidagimoodi, et tudengid ei saagi aru, mida nad peavad täpselt tegema selle iseseiseva töö raames. Et metoodikad on vananenud, ma arvan, selles on küsimus.

Palju räägitakse sellest, et ülikooli tihti õpetas seda, mida aresektor vajab? Mina pisin informaatiikat Tartu Ülikoolis ja pean tõdema, et pea kõik erialastateadmised pidin ma väljaspool ülikooli omandama. Kas teile tundub, et see on tõesti probleem, kuidas võiks saada olukorda, kus ülikooli IT-teaduskonnad õpetavad asju, millest sul päriselus ka kasu oleks? Te kindlasti olete kuulnud initsiatiivist nagu Garage48 ja võib-olla mõned välismaa analoogid, nagu start-up baas, kus bussis sõidavad inimesed New Yorgis San Franciscusse ja peavad mõnda start-upi reisi jooksul tegema. Kõik need initsiatiivid on tuntud, aga, aga ükski Eesti ülikool ei tee midagi sellist, midagi sarnast. Kuidas, kuidas teile tundub, kes peaks sellega ülikoolides tegelema ja kas üldse peaks sellega tegelema?

Esiteks, ei ole meil ikkagi päris konsensust ülikoolide õppejõudude poole pealt ja, ja ettevõtjate poole pealt, et, et kas selle hariduse kvaliteediga on muresid ja mis need mured on ja, ja ja meil ei ole seda mõõtepunkti või ühist hindamisskaalat, eks. Keegi ütleb, et on liiga vähe mõtlemisoskust, keegi ütleb, et ei osata tööoskusi või oma ajakasutust, kolmas räägib tehnilistest oskustest, nii et kui me saaksime ühe sellise üldisema mõõdupuu, Ainukene mõõdupuu, mis selles osas ikkagi maailmas välja on mõeldud, on, on nende ametite kirjeldused ja vastavate kompetentside kirjeldused kutsestandardite ja, ja siis kutseeksamite, vastavate sertifikaatide näol. Kui me, kui me neid saaksime siin Eestis ka rohkem kasutama, siis meil oleks üks, üks mõõtepunkt selle, selle hindamiseks. Ja siis me saaksime öelda ka, see, see tähendab, et... Kriitiline teema on, kas ettevõtjad suudavad ja oskavad öelda täpsemalt ülikoolidele, mida me vajame. Me vajame neid oskusi, mida annab garaaž, me vajame ametioskusi, me vajame selliseid mõtlemisoskusi, sellepärast et praegu ma, ma saan ülikoolidest aru, nad, nad on suhteliselt oma pead. Ja see on seesama, et ühelt poolt riiklik tellimus kui palju, teisalt siis ettevõtete poole pealt kes.

Aga see on, see on kahe otsaga asi, et ettevõtja jaoks on päris keeruline tegelikult teha koostööd ülikooliga, Mina olen seda mitu korda teinud ja ma pean tunnistama, et kõik need praktikaülesanned, mis mina ülikoolile annan, ei lõpe väga hästi, sellepärast et need lihtsad ülesanned, mida tudengid peavad lahendama, ei ole nende jaoks lihtsad. Ja siis see on selline kahepoolne valu, tudengid vihkavad mind. Mina kuulutan selle peale väga palju aega, kuidas peaks ettevõtja käituma, kui ta tahab ühelt poolt ülikooli aidata, teiselt poolt ta peab ka ettevõtlusega natuke tegelema? Et kas, kas need praktikakohad firmadest näiteks on üks lahendus või ta peab siis ülikoolile püstitama mingisugust ülesanded, mida tudengid peavad lahendama? Mis on see, mis on see praktikane lahendus?

Ma arvan, et sisuline töö on jälle oluline, see on hästi banaalne jutt kõik, aga, aga vägagi palju tegevused on ju lihtsalt puhtformaalsed, et praktika koht ettevõttes see tihtipeale tähendab seda, et tuleb üks inimene, kes istub nädal aega ja läheb pärast minema ja ta ei ole mitte midagi õppinud. Paaril

juhul ta jõuab sinna firmasse kohale, mõnikord sellegi ei juhtu.

Just, aga üks asi, mis sellel IT-koledžis toimunud konverentsil kõlas, oli see, et Soome kogemuse põhjalt Aalto ülikooli esineja tõi välja selle, et ülikool Ja kuigi mõlemad, eks ju, peaksid tegema pingutuse, et üks selle vastu tulla, siis ülikool peaks aru saama sellest, et suhteliselt aeg liigub aeglasemalt ülikoolis ja kiiremini ettevõttes ja ettevõtjal on nii palju olulisi, eluolulisi probleeme lahendada, et ta lihtsalt ei saa endale lubada seda, et ta aeglaselt tegutuseb ülikooli raames, et ülikool peaks tegema ekstra pingutuse selleks, et mõista, mida ettevõtjal vaja on. minema ise ettevõtja juurde ja nagu nii-öelda kandma teda pilpa peal, selleks, et sealt, talt välja meelitada neid, neid nõuandeid või, või koostöövorme.

Peaks, miks ta peaks, miks ta täna

peaks? Sellepärast, et ülikool allub, allub riigile ja riigi tasandil on teadvustatud probleeme, millest meil ka siin saatekäigus on mitu korda juttu olnud, et midagi nagu kihiseb või, või kahiseb või, või midagi on nagu ette heita. Miks see ülikooli probleem on?

Miks ülikool peaks midagi tegema?

Sest ülikool saab riigikäest oma rahastuse.

Aga ta saab ka riigikäest oma rahastuse?

Ta saab ja, ja ta nii-öelda kui, kui on näha, et tulemust ei ole sellel niisugust nagu sooviks riigi seisukohast, siis riik kui selline ülikoolile rahas, rahaandja ilmselt peaks nõudma mingit teistsugust käitumist. Aga

kuna ta seda ei tee, siis...

Ja nii kaua tõesti, kui, kui ei ole survet, siis loomulikult ka midagi ei, ei toimu, aga kuidas seda survet avaldada, vot see on nüüd küsimus.

Et, et ma arvan just, Andrei, et sa seda kõige kriitilisemat punkti puudutasidki, et kuidas luua see mehhanism, mis paneb liikuma kõik need osapooled. Ja, ja tõepoolest, nii kaua kui RKT-d antakse pigem õppekava kvaliteedi ja, ja lubaduste järgi, eks, et nii kaua on see keeruline.

Ants, sa oled paar korda maininud seda otesteerimist ja võr, õpilaste võrdlemist ja õpilaste aseme võrdlemist, et mis meid tagasi hoiab, et kuidas seda oleks ka parem teha?

Meid ei hoia midagi tagasi kutsehariduse tasemel, sest seal on tõesti üleeuroopalised sellised standardid ja, ja rahvuselt tunnustatud eksamid olemas ja me loodame, et see aasta kutseeksamite tegijate arv on kolm, neli, viis korda suurem kui möödunud aastal. Just tänu teavitamisele, õpetajate koolitamisele ja ka, ja ka sellele, et riik pöörab sellele palju rohkem tähelepanu. Kõrgkoolides ongi keerulisem, eks, seal on neid spetsialiseerumisi ja võimalusi palju rohkem, seal on keerukam.

Aga tuleks ikkagi selle praktika küsimuse juurde tagasi, ma tunnen inimesi Venemaalt ja Lätist näiteks, kes on läbinud praktikaga Google's. Eestist ma neid inimesi ei tunne ja ma üldse kaht, kahtlen natuke, et keegi on selle peale mõelnud siin väga. Kuidas näiteks saaks tudengit motiveerida, et nemad läheksid praktikas sooritama välismaale? Mis ülikool võiks, selleks teha?

No ega tudeng ei võta oma asju ja ei lähe välismaale praktikat tegema, et ta tuleb sinna suunata, no kuidas ta pääseb Google'i uksest sisse. No saadab

oma CV ja siis...

Jaa, seda küll, aga seal on kindlasti vaja teha eelsoojendust ja ma arvan, sellega ju Lääne ülikoolid aktiivsed tegelavad, et see ongi osakondade üli ja teaduskondade üks põhilisi töö, töid, et leida üliõpilastele praktika võimalusi, võimalikult kõrgetasem on selles firmades.

Ja kuidas on loodud Eesti ülikoolides?

Tundub, et mitte, see ei ole ülikooli probleem.

No isegi kui ülikoolide vahelise vahetuse tudengeid on, on vähem kui, kui soovijaid, aga, aga tulles veel kord, et kuidas neid mehhanisme leida, siis ma ütleks ka, et... Pauli Laidinen Aalto ülikoolist oli, oli väga hea oma esinemisega ja tõi välja selle, et et me peame saama paika lihtsad mehhanismid koolide, ülikoolide ja ettevõtete koostööks. Sest kumbki tegelikult seda ei oska, eks, ettevõtetel on oma kompetents ja ülikoolidel on õpetamise kompetents, aga koostöömudeleid, mis oleksid lihtsad ja töötavad, Me paneme nüüd kellelegi selle ülesande ja, ja, ja tegelikkuses seda kompetentsi ei ole, seda tulebki luua. Ja, ja Aalto ei olegi mitte midagi muud teinud, kui need vahendajad, koordinaatorid lihtsalt tööle pannud, palganud ja, ja nende töö tulemust hinnatakse täiesti ärilistel põhimõtetel.

On laupäev, üheksateistkümnes märts ning eetris on IT-ärisaade Restart, selle saate sponsoriks on ITL, kes toetab IT-haridust ja IT-äri Eestis, ühendab IT-ettevõtjaid, saatejuhtideks on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ning külas on meil IT-haridusest rääkimas Kristjan Mändmaa, kes on Tartu Ülikooli... Viljandi Kultuuriakadeemia sügisel algava magistriõppe eestvedaja ning Ants Sild, BCS-i juhatuse liige ning Eesti IT-kutsekoja liige. Oleme telefoni otsa võtnud nüüd härra Olav Aarna, kes on endine Tallinna Tehnikaülikooli rektor ning tänane kutsekoja juhatuse liige Eestis, tere Olav! Sooviks, meil tekkis aru, arutelu käigus mure, et, et Eesti ülikoolid ei ole tihtipeale väga huvitatud ning riik ei oska tihtipeale väga hästi oma sõna, telli, sõnastada oma tellimust ning tahtsime küsi, nõu küsida sinu käest, et kuidas peaks riik saama kas ülikooli sundida või, või kuidas peaks mõõtma ülikoolide tööd?

See, mida riiklikuks koolitusterguseks nimetatakse, seda on juba varsti viisteist aastat proovitud nii ja teistmoodi rakendada ja ja mulle tundub, et üks osa põhjusest, miks keegi sellega päriselt rahul ei ole, on vist see, et, et ikka ei ole selgelt kokku lepitud, mis asi see on või õigemini, mis see on, milles kokku lepitakse. Üleeilsel konverentsilgi tuli üsna selgelt välja, et, et ilmselt ikka paljud ülikoolide inimesed ei ole aru saanud, et, et kui kokku lepitakse milleski, siis kuulub see täitmisele. Mina saan niimoodi aru, et Haridus- ja Teadusministeerium näeb selgelt, et, et kui on kokku lepitud, et kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal näiteks Tehnikaülikoolist peaks kolmkümmend viis. infotehnoloogia magistrikraadiga inimest lõpetama, siis, siis ongi nii kokkulepitud. Aga ministeerium ei ütle Tehnikaülikoolile, mitu tudengit vastu oleks vaja võtta, selleks, et seda tellimust täita ja vot see, see vastuvõtmise lõpetamise vahekorra määramine, see on nagu ülikooli enda mure, aga, aga tõenäoliselt pole siis seda kas piisavalt tõsiselt võetud või nagu ilmagagi, et ei osata hästi ennustada.

Aga miks peaks ülikool seda tõsiselt võtma üldse, kas kui lõpetab vähem inimesi, siis mis on see ülikooli mure?

No mure on see, et kui, kui ülikool on ministeeriumiga lepingu alla kirjutanud, siis selles lepingus on kokku lepitud see, mitu inimest lõpetama peaks.

See,

mitte ta vastu võtma peaks.

Mis siis juhtuma hakkab, kas keegi kirjutab mingit trahvi välja või mis on see probleem?

No tõenäoliselt ongi see lugu, et siiamaani pole midagi juhtunud ka, kuigi, kuigi olukord sellisena on juba suht pikka aega kestnud.

No kas, mis, kas võiks trahvi näiteks Tallinna Ülikooli välja kinnata? Mis, mis see riigipoolne lahendus oleks?

Noh, ma kujutan ette, et normaalne lahendus on tõesti see nagu, nagu ärimaailmaski, et, et on mingid leppetrahvid kokku lepitud, kui, kui üks või teine pool lepingistingimusi ei täida. Aga tõenäoliselt on avalikus sektoris sedasorti asjad veel, veel niimoodi õhukesele jää peal.

Aga kuidas oleks seda lihtsam, seda tulemust tagada, nii teie? poolse vaatena, et kas peaks seda sisseastujate arvu suurendama või võiks kuidagi nii-öelda conversionit, ehk siis seda tulemuse protsenti tõsta sisseastunute arvust, et mis oleks lihtsam ja mis oleks mõistlikum?

No nii palju kui mina tean, on juba päris tükk aega umbes pooleteise kordse varuga või, või, või niimoodi neid vastu võetud, aga aga tõenäoliselt see ei vasta ikkagi veel... reaalsele, et, et see kadu seal vahel on, on ikkagi nii palju suurem, et see pooleteisekorrasne varu on lihtsalt ebapiisav.

Aga suur tänu teile selle kiire sisendi eest, et aitäh!

Vaheliseks jätame kõrghariduse teemad kõrvale. Ülikoolitudengid tulevad keskkoolidest ja võimalik, et midagi on seal valesti. Keskkoolihariduse reisingus oleme me küll väga kõrgedel positsioonidel, Kuid ettevõtlusõpe ja programmeerimisõpe on meie gümnaasiumides pigem erand kui reegel. Mina lõpetasin keskkooli eelmisel sajandil ja õppisin seal programmeerimist. See oli lause kooslik kõigile. Täna minu kool seda enam ei õpeta. Kuidas võiks keskhariduse kaudu tõsta meie IKT-sektori konkurentsivõimet? Ants, mis sina sellest arvad?

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on teinud väga hea algatuse ja ettevõtlusõppe algkooli sisseviimise programm ja moodulid peaksid olema juba valmis. Et see on üks väga tore, sest, sest olen kuulnud just, et, et algklasside õpet, õpilaste valmisolek ja huvi on see, mis määrab. Aga, aga teine algatus, mis minu arvates väärib väga tähelepanu, on, on tehnoloogiagümnaasiumid. Tehnoloogiagümnaasiumite võrgustik üle Eesti kümme, kakskümmend sellist kooli, kus tõepoolest siis see teema oleks praktiliselt ka juba sellise natukene kutseõppe tasemel, kus siis tõesti on nüüd IT-süsteemide või tarkvara esmase isegi kutsetaseme võiks saada.

Aga kust need kaadrid tulevad koolidesse?

Mina ei usu, et sellega on nii väga küsimusi, võtame täna töös olev Veebistuudiumi projekt, kus õpetatakse veebiprogrammeerimist ja, ja see on Microsofti poolt toetatav algatus, millega tänaseks on, on liitunud üle kaheksakümne kooli ja täna käib viiekümnes Eesti gümnaasiumis selline aktiivne veebiprogrammeerimise õpe, puhtalt sealsete õpetajate initsiatiivil. Ja, ja otsapidi ma arvan ka kindlasti, et, et meie IT-inimesed ettevõtetest lapsevanemad on valmis koolides ka, kaasa lööma ja, ja selliseid õppeid vedama.

Ma arvan küll, et kuna programmeerimiskeel ei ole oluliselt keerulisem kui inglise keel, et õpetatakse juba alg, algkoolis ühte keelt või teist ju.

Oluliselt lihtsam, aga räägi, millal see programm käivitub, millal näiteks Pärnus võib tehnoloogiagümnaasiumisse sisse astuda?

Kahjuks mina olen kuulnud ainult ideest ja algatusest, nii et ma tõesti ei oska rohkem öelda, aga, aga ma väga loodan, et see Haridusministeeriumis susiseb ja, ja ei ole lihtsalt üks kahekümnest võimalusest kuskil seina peale.

Teine teema on selline elu, elukestev õpe, kus inimesed, kui nad ülikooli lõpetavad või ei lõpeta, lähevad tööle ja ega väga enam konverentsidel ei käi, raamatuid ei loe ja see... erialane areng peatub, et kas teile tundub, et siin võiksid kas kõrgkoolid või riik kuidagi kaasa aidata, näiteks IT-sektoris on hästi oluline see, et sa jälgid, mis, mis sinu valdkonnas toimub. Kas näiteks Viljandi Kultuuriakadeemia tegeleb ka inimestega, kes ül, ülikooli juba lõpetavad?

Kindlasti hakkab tegelema, üks meie projekti partnerid on Webmedia. Ja nende käest me oleme saanud otsest tagasisidet, et nende suur huvi on see, et kõrgkool, näiteks siis antud juhul Viljandi Kultuuriakadeemia võiks koolitada, koolitada nende töötajaid, kes ei asu sinna mitte õppima, aga võiksid läbida mingisuguseid ühe- kahekuulisi kursusi, just sellistes tulistes küsimustes, mida ongi teinekord võib-olla ülikooli programmi raske sisse panna, kuna need teemad muutuvad üsna sageli.

Aga kas tundub, et see võib-olla trend ka teiste ülikoolide jaoks, kus nad täidavad nii-öelda erasektori tellimust niiviisi?

Võiks olla, igal juhul.

Kahjuks ülikoolide võimekus müüa, mis täiendõppe juures on, on oluline, on siiski hästi madal. Ja, ja siin tuleb tõesti eraettevõtlusega ja ja igasuguseid täiendõppe koolitusvariante kaaluda. Kui me räägime ikkagi elukestvast õppest, siis, siis siin firmade endi aktiivsus, tööandja aktiivsus on, on määrav. Ja, ja siin ikka väga suurt huvi ja, ja panustust sellesse teemasse ikka täna, täna ei ole.

Millest nõu sa võiksid anda, mina küll olen selle vastu huvi tundnud, aga... Aga ainuke lahendus, mis mina leidsin, olid igasugused koolidesfirmad, mis pakkusid igasugust kurss... Jah,

üksikud kursused, väga kiired lühikesed kursused, mis kutsehariduse poole pealt tõusis üles, olid, olid sellised? Pooleaastased spetsiifilised kursused, küll projektijuhtimisest, küll IT rakendamisest erinevates valdkondades, et, et see on, on selline ka, ka maailma trend, et see ei ole enam kaheaastane kursus, aga ta ei ole ka kolm päeva selline, kus tõesti spetsiifilisi oskusi omandatakse. Ja, ja seda saab kindlasti teha just nimelt ettevõtete ja koolide koostöös, kus see praktika, garaažide kogemus, aga ka ka kogu see kutsekoolide, ülikoolide ressurss on kombineeritud.

Okei, meie saade hakkab vaikselt lõppema siin, et paar viimast küsimust, Kristjan, ütle, millal siis Kultuuriakadeemiasse saab õppima minna?

Saab õppima minna juba sellel aastal, praegu võetakse vastu avaldusi kuni esimese juunini, Nii et palju pole aega enam jäänud ja esimene kuni kaheksas juuni toimuvad sisseastumiseksamid ja septembris algab juba õppetöö ja ma üheks, igaks juhuks veel, nagu sa ütlesid, et võib öelda, mis ütlemata jäi, et tegemist on siis interdistsiplinaarse õppekavaga, kus oodatakse inimesi väga mitmesuguste taustadega, sealhulgas IT-disain, äri, sotsiaalteadused ja nii edasi, ja põhiliseks sisuks saab olema tiimitöö ja tootearenduse treenimine ja palju rõhku pannakse kasutajale ja kasutatavusele.

Ants, mis sina siis kokkuvõttes arvad, kas IT-spetsialistides saab aastal kaks tuhat kolmteist Eesti konkurentsi ja ekspordivõimeallikas?

Nad on kindlasti täna ka meie ekspordivõimeallikas ja kui seda allikat oleks rohkem, siis meie ekspordivõime oleks kindlasti suurem, nüüd on küsimus, et kuidas me suudame seda ära kasutada. Tahaks veel lõpetuseks öelda, et kui me siin võib-olla koolide suhtes olime liiga kriitilised või olime kriitilised, siis, siis tegelikkuses koolide aktiivsus, valmisolek, koostöö soovid on ikkagi oluliselt arenenud ja selle eest neile suur kiitus. Ja, ja üks teema veel, et kuigi koolid on ehk see, kus kõige rohkem muutust peame saavutama, siis, siis eeskätt peame vaatama ettevõtetele otsa ja nende võimele formuleerida oma selged soovid, mida sealt koolidest me saame, Saada tahame ja siis koos riigiga, tõesti, need soovid siis formuleerida mehhanismidest, mis koolid ka tegutsema panevad,

vastavalt. Oletame, et kuskil on üks ettevõte, kellel on täpselt teada, millist töötajate tahab, et millisele emailile ta võiks selle oma formuleeringu saata, et või, või kuhu pöörduda?

Me peame seda üldistama, seda ühte ametit ja, ja tõesti, tänane algatus, mis ITL on ette võtnud, et IT peamised ametid või kutsed, circa kuni kümme kutset meie maastikul selgelt ära kirjeldada, sinna juurde kompetentsid, ja nende alusel siis minna koolide juurde, kutsekoolide juurde, riikliku õppekava koostamisega ja ülikoolide juurde nende õppekava koostamiseks, see on see tee, kuidas me saame selgelt sõnastada, mis meil on vaja ja mida me soovime.

Ma tahtsin öelda, et kes tahab kohe anda nõu selles osas, mida oleks vaja õpetada ülikoolis ettevõtja pilgu läbi, see võib ka saata e-maili minu aadressile. Kristjan.mandma.ut.ee

Jah, või, või jätta selle info meie Facebooki lehele, et kui teile saatest midagi kõrva jäi või soovite kommenteerida, siis Restartija Facebooki leht ootab teie kommentaare.

Just, ma küll Antsuga nõus ei ole, ma, mulle tundus, et me oleme ikka väga pehmed ja leibed täna koolide vastu, aga see oli siis meie tänane Restart ja jälle me oleme siis uuesti, stuudios olid Hendrik Aavik ja Andrei Korobeinik ja ka meie külalised loomulikult, ilust nädalast teile!

Restart.