AI_pealkiri: Eesti IT-hariduse kitsaskohad ja ülikoolide koostöö erasektoriga

Tere ka minu pool ja selle konverentsi nimi, mis toimus, see nädal oli IT-spetsialistid kaks tuhat kolmteist, Eesti konkurentsi ja ekspordivõime allikas. Oleks ju suurepärane, kui meie IT-spetsialistid oleksid aastal kaks tuhat kolmteist Eesti ekspordivõimeallikas, kuid vaadates statistikat, tundub see veidi utoopiline. Aasta tagasi oli Eesti ette, IT-ettevõtete ekspordi osakaal käibest kümme protsendi, mis on neli korda väiksem kui Lätis ja kolm korda väiksem kui Leedus. Selleks on ilmselt mitu põhjust, kuid täna räägime haridusest. Mida võiks IT-haridus muuta selleks, et meie IKT-sektori konkurentsivõime tõuseks. Enne, kui me lähme meie külaliste juurde, küsime Sten Tamkivi arvamust. Sten on Skype Eesti juht, IT-le juhatuse liige, tere,

ütle palun, mis on sinu arvates meie IT-hariduse suurim probleem, mida tuleks kiiremas korra, kiiremas korras lahendada?

Probleeme on kahte sorti. Üks, mis kõige selgemini silma tulekab ja mida on kõige lihtsam mõista, kuna seda saab numbrites väljendada, on, on mahu probleem. Ehk siis, et on see siis puhtalt ülikooli reaalainete erialadele, IT-erialadele astuvate inimeste arv, nootevähene arv. Või siis sellega seotud teine probleem, et kui palju nendest äkki tegelikult lõpetab kooli ja kui palju enne lõppu välja kukub, ehk siis, et siseneb tööturule kuidagi pooliku haridusega. Ehk siis kogu see, mis puudutab kvantitatiivselt poolt, see probleemistik. Ja teine pool probleemidest on selgelt seotud selle hariduse sisu või, või kvaliteediga, kui soovite. Ja sinna potti kuuluvad näidetena sellised mured nagu oskus vaadata väljapoole Eestis traditsiooniliselt üsna tugevaid alente distsipliine, Et matemaatika, füüsika, võib-olla algoritmi teooria on tugevalt, aga kuidas seda sellest teadmisest teha toodet, kuidas töötada meeskonnas disaineritega, kuidas hakkama saada reaalse elu projektis, kus sa pead suhtlema Ameerika riskikapitalistide ja Hiina allhankijatega, kes toodavad sinu ettevõttele riistvara. Et see, kuidas mahutada IT. Peene sõnaga öeldes interdistsiplinaarselt muude teadmiste hulka ja kuidas reaalselt sellest koodist saada kätte ka majanduslik väärtus ja ekspordi osakaal, selliste teemade katvus on, ma arvan, meie haridusprogrammides üsna nark veel.

Üks osa nendest oskustest ja teadmistest tuleb töö käigus, see on see, ma arvan, kuidas tegelikult mitte ainult Skype, vaid ka kõik Eesti IT-ettevõtted ise õpivad ja ise oma töötajaid õpetavad. Sellise lähenemise häda on see, et see võtab päris palju aega, ma arvan, et sellisel töö käigus omandatud teadmistel ilmateoritilise aluspõhjata ja ilma nende kooliastateta seal ees tehakse ka väga palju vigu, mida võib-olla õnnestuks vältida. Ja ma ei ole kindel, et ühiskonna jaoks on mõistlik, et iga eraettevõte peab selle investeeringu eraldi tegema, juhul kui on paljusid ettevõtteid ületav nõudlus teatud kvalifikatsiooniga inimestele. Ja teine asi on see, mis kõik need haridusteemad minu jaoks käivad väga tihedalt käsikäes selle teise kuuma teemaga, mis on talentide import Eestisse, sest kui me haridussüsteemi muutmisest räägime, siis mistahes muutused võtavad, ajaline horisont, millest me räägime, on kümme-viisteist aastat, mis mingid muutused aega võivad võtta, kui hakata muutma põhikoolist kuni doktoriõppeni näiteks asju. Ja, ja selle aja jooksul tuleb kuskilt neid nutikaid inimesi leida, et kas neid tuua Eestisse või Eesti ettevõtted peavad looma oma kontoreid väljapoole, sama puudutage ka näiteks haridussüsteemi ennast, et selleks, et viia oma kvalitatiivselt uuele tasemele oma haridussüsteemi, on meil vaja tegelikult meelitada lisaks oma õppejõududele Eestisse ka rohkem välismaiseid õppejõude ja professoreid, et kasvatada uusi oma doktorante, kellest võiks saada Eesti professorid, aga, aga sinna jälle läheb aega.

Üks niisugune, nii kaua kui mina nende teemadega olen tegelenud, tõsi küll, diletandi ja amatöörina erasektori poole pealt ja ma ei pea ennast kindlasti haridussüsteemi spetsialistiks. Et siis üks asi, üks oluline muutus, mida ma viimase kahe aasta jooksul olen näinud, mis lisab optimismi, on see, et Eesti ülikoolid paar aastat tagasi olid oma ülesehituselt ja oma nagu filosoofiliselt vaatelt orienteeritud puhtalt üksteisega konkureerimisele. Et Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool või, või Tallinna Ülikool, et kõik nad on olnud ajalooliselt väljas selle peale, et, et kes saab selle Eesti, õnnetu Eesti tudengi enda juurde õppima. Ja seda, seesama konkurents seotuna või üheskoos selle demograafilise auguga, mida, mis meil ees seisab, kus lihtsalt tudengeid jääb kogu aeg järjest vähemaks, põhjustab, see au on läinud täiesti valesse kohta. Täna ma näen, et ülikoolid on valmis üksteisega koostööd tegema, seesama välistudengite Eestisse meelitamine, näiteks Eesti brändimine võimaliku IT-hariduse sihtpunktina välistudengite jaoks, välisprofessorite leidmine, ühisõppekavad, kõik sellised asjad on minu arust teemad, mida tuleks teha seljalt koos. Ja juhul, kui neid hakatakse tegema seljad koos, millest esimesed märgid on, siis eelmise aasta lõpus ka haridusministeerium, haridusminister kulutas välja IT-akadeemia nimelise algatuse, mis. Ülikooli ühendava sellise katuskoostööprojektina, et seda hariduse sisu ja mahtu kasvatada, võiks saada nüüd ka loodetavasti uuelt sündivalt koalisatsioonilt piisavalt rahalisi vahendeid, et, et seda visiooni ellu hakata viima, nii et lootust paistab, tunne lõpus oma algus.

See oli siis Steni arvamus, öelge siis, mis on teie arvates meie hariduse peamist probleemid, Ants?

Sten toonitas ülikoolihariduse ja, ja talentide tähtsust, terve riigi seisukoha pealt muidugi peavad seal tipus olema talendid, aga, aga kõik need haridustasemed, rakenduskõrgkool, see tähendab, et kutseharidus ülikooli tasemel, kutsekooli tasemel ja, ja sinna alla tehnikaharidus ka, ka juba gümnaasiumis, need on need, mida ei saa kõrvale jätta, et täna võib-olla et just nimelt see ülikooliharidus on kõige rohkem fookust saanud, mis ei ole ehk nii tähtis või, või mis ei ole ainukene tähtis. Teisalt me, kui me räägime IT-haridusest ja ekspordist, siis me räägime ka kõigist teistest majandusharudest, me ekspordime muid alasid, ju palju rohkem muid tooteid ja seal IT-komponent on nii tähtis ja, ja kindlasti tänased tootvad ettevõtted on, on just ka oma IT-kasutuselt eesrindlikud. Nii et kindlasti IT-hariduses me räägime teiste erialade IT-oskuste süvendamisest, mis on võib-olla isegi kriitilisem meie kogu majanduse seisukoha pealt.

Jaa, selle, selle õppekava nimi on Virtuaalkeskkondade are, loomine ja arendus. Ja see kõlab natukene kummaliselt, aga mõeldud on siis tootearenduse õppekava, mis tegeleb IT toodete arendamisega. Ja kui te ennast küsisite, et mis on hariduses kehvasti, siis ma ütleksin seda, et minu meelest just seesama ettevõtlikkus või tootearendamise võimekus on puudu, et eestlane on olnud väga, väga kaua aega olnud töövõtja. Ja kui ajaloolised arengud on seda soodustanud, et ise ei ole pidanud otsustama ja ma arvan, et see ei ole ainult IT-sektori probleem, et palju laiem probleem on see, et ei olda harjutud mõtlemagi nii, et me ise teeme täistoote valmis ja proovime selle maha müüa, et alati teha küll saallahankega ja seda, see tuleb algat peale ka juba koolist, kus eelkõige peavad oskama asjad pähe ajada omale ja teha üsna niimoodi formaalset esitlust, aga oma peaga mõtlemine ei ole väga soositud.

Saatejuhid on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ning stuudios on haridusteemadel rääkimas BCS-i juhatuse liige Ants Sild, kes on ka Eesti IT-kutsekoja liige ning Kristjan Mändmaa, kelle eestlemisel on Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, sügisest käima lükkamas üldse mitte IT-alast magistriõpet virtuaalsete keskkondade arendajatele.

Keskkooli hariduse reitingutesse on Eesti viimastel aastatel jõudnud maailma esikümnesse? Vaatamata sellele tegeleb riik koolihariduse ümberkorraldamisega üsna aktiivselt. Samas Eesti ülikoolidel nii hästi ei lähe. Tartu Ülikooli on maailmas kuuesaja viiekümnendal kohal, Tallinna Ülikool siin reisingus ei mahtunud, kõrghariduse reformidest pole mina ka viimasel ajal midagi kuulnud. Mida võiks riik teha selleks, et ülikoolide taset tõsta? Kristjan, et need üksikud uued õppekavad on kindlasti väga kasulik initsiatiiv ja ma arvan, et neli-viie aasta pärast me näeme ka neid inimesi, kes neid lõpetas ja see on tööturule väga kasulik, aga mis võiks riik teha selleks, et muuda seda pilti tervikuna, nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis?

Kindlasti see, et, et see tellimus ka tähendab midagi ja selle tellimuse täitmise eest, kvaliteetse täitmise eest kool saab boonust, et see on, see on kindlasti oluline. Et mina olen väga seda meelt, et... Et lõpetajate kvaliteedi hindamine, nende rahvusvahelise konkurentsivõime hindamine ja selle järgi koolide, ka ülikoolide rahastamine ja, ja motiveerimine on, on õige tee. Aga ma, ma ütleks siia veel, et, et kui me ei ole kõrghariduse kvaliteedi küsimustest ja, ja riigi osas siin palju kuulnud, siis, siis ehk see on natukene riigi tegemata töö, sest mul endal on olnud võimalus selles osaleda ja ja Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuur on... Sel aastal ja eelmisel aastal kõigi ülikoolide õppekavade ülemineku hindamist läbi viimas. Et ma olen ka kõikides ülikoolides IT-õppekavasid tõepoolest viimase aasta jooksul näinud ja, ja järgmisel aastal on käivitumas ülikoolide institutsionaalne akrediteerimine. Ja, ja seal ettevõtjatele positiivse uudisena on sees selline punkt, kus ülikooli hindamiskriteeriumiks on lõpetajate pädevuste ja rahvusvahelise konkurentsivõimelise hindamissüsteemi olemasolu kõrgkoolis.

Ega nüüd hullu ju midagi ei ole, üks on muidugi see, et, et tase on erinev ja, ja erakoolide tase on, on nõrgem, teine on siis see, et, et mis sealt ülikoolist me tahame, see klassikaline küsimus, et kui te olete lennukis, et... What would you like your pilot to be? Well-trained or well-educated. Et selle küsimuse vastamine ülikoolis on päris keeruline ja, ja me tahaksime, et kõik oleksid hästi särava mõtlemisvõimega tõelised talendid, aga teisalt me tahame, et nendel oleksid ka ametioskused. Aga me teame, kui palju on ühiskonnas talente ja seda me ülikooliharidusega palju juurde ei tee. Et ikkagi ametioskuste andmine on, on kriitilisem, Samal

päeval, kui, kui teil toimus see hariduse teemaline konverents, ma käisin teisel konverentsil, kus oli ka juht haridusest Tallinna Ülikoolis ja seal üks Tallinna Ülikooli professor ütles, et ülikooli ülesanne on mõtlemist õpetada tudengitele, et nad saaksid iseseisvalt mõelda, mille peale üks tudeng auditooriumist ütles, et mõelda ma oskan ise, aga mina tahan küll, et ülikool õpetaks mulle seda eriala, mis ma valin. Ja see on kindlasti üks tõsine dilemma, millele ilmselt väga täpset vastust ei olegi. Aga mina küsiks Kristjani käest seda, et mitu Kui suur on välistudengide protsent Viljandi Akadeemias?

Ants, sa mainisid praktikat, et ilma praktikata ei ole vist võimalik ühtegi korralikku asja omandada, korralikult asja omandada, Aga samas me teame, et IT vallas eriti näpatakse inimesed koolipingist tööle ja tihti jääb ülikool lõpetamata. Kui peaks tulema tasuta kõrgharidus, kas siis on, kas sinu arvates oleks mõistlik, kui näiteks keelataks õpilastel firmadesse koo, õppeajast töötamine või vastupidi, et tuleks seda kuidagi soodustada või tuleks ettevõtjatega kokku leppida, et nad jätaksid... õpilastele ka õppimisaega.

Esiteks, ei ole meil ikkagi päris konsensust ülikoolide õppejõudude poole pealt ja, ja ettevõtjate poole pealt, et, et kas selle hariduse kvaliteediga on muresid ja mis need mured on ja, ja ja meil ei ole seda mõõtepunkti või ühist hindamisskaalat, eks. Keegi ütleb, et on liiga vähe mõtlemisoskust, keegi ütleb, et ei osata tööoskusi või oma ajakasutust, kolmas räägib tehnilistest oskustest, nii et kui me saaksime ühe sellise üldisema mõõdupuu, Ainukene mõõdupuu, mis selles osas ikkagi maailmas välja on mõeldud, on, on nende ametite kirjeldused ja vastavate kompetentside kirjeldused kutsestandardite ja, ja siis kutseeksamite, vastavate sertifikaatide näol. Kui me, kui me neid saaksime siin Eestis ka rohkem kasutama, siis meil oleks üks, üks mõõtepunkt selle, selle hindamiseks. Ja siis me saaksime öelda ka, see, see tähendab, et... Kriitiline teema on, kas ettevõtjad suudavad ja oskavad öelda täpsemalt ülikoolidele, mida me vajame. Me vajame neid oskusi, mida annab garaaž, me vajame ametioskusi, me vajame selliseid mõtlemisoskusi, sellepärast et praegu ma, ma saan ülikoolidest aru, nad, nad on suhteliselt oma pead. Ja see on seesama, et ühelt poolt riiklik tellimus kui palju, teisalt siis ettevõtete poole pealt kes.

Meid ei hoia midagi tagasi kutsehariduse tasemel, sest seal on tõesti üleeuroopalised sellised standardid ja, ja rahvuselt tunnustatud eksamid olemas ja me loodame, et see aasta kutseeksamite tegijate arv on kolm, neli, viis korda suurem kui möödunud aastal. Just tänu teavitamisele, õpetajate koolitamisele ja ka, ja ka sellele, et riik pöörab sellele palju rohkem tähelepanu. Kõrgkoolides ongi keerulisem, eks, seal on neid spetsialiseerumisi ja võimalusi palju rohkem, seal on keerukam.

On laupäev, üheksateistkümnes märts ning eetris on IT-ärisaade Restart, selle saate sponsoriks on ITL, kes toetab IT-haridust ja IT-äri Eestis, ühendab IT-ettevõtjaid, saatejuhtideks on Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ning külas on meil IT-haridusest rääkimas Kristjan Mändmaa, kes on Tartu Ülikooli... Viljandi Kultuuriakadeemia sügisel algava magistriõppe eestvedaja ning Ants Sild, BCS-i juhatuse liige ning Eesti IT-kutsekoja liige. Oleme telefoni otsa võtnud nüüd härra Olav Aarna, kes on endine Tallinna Tehnikaülikooli rektor ning tänane kutsekoja juhatuse liige Eestis, tere Olav! Sooviks, meil tekkis aru, arutelu käigus mure, et, et Eesti ülikoolid ei ole tihtipeale väga huvitatud ning riik ei oska tihtipeale väga hästi oma sõna, telli, sõnastada oma tellimust ning tahtsime küsi, nõu küsida sinu käest, et kuidas peaks riik saama kas ülikooli sundida või, või kuidas peaks mõõtma ülikoolide tööd?

See, mida riiklikuks koolitusterguseks nimetatakse, seda on juba varsti viisteist aastat proovitud nii ja teistmoodi rakendada ja ja mulle tundub, et üks osa põhjusest, miks keegi sellega päriselt rahul ei ole, on vist see, et, et ikka ei ole selgelt kokku lepitud, mis asi see on või õigemini, mis see on, milles kokku lepitakse. Üleeilsel konverentsilgi tuli üsna selgelt välja, et, et ilmselt ikka paljud ülikoolide inimesed ei ole aru saanud, et, et kui kokku lepitakse milleski, siis kuulub see täitmisele. Mina saan niimoodi aru, et Haridus- ja Teadusministeerium näeb selgelt, et, et kui on kokku lepitud, et kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal näiteks Tehnikaülikoolist peaks kolmkümmend viis. infotehnoloogia magistrikraadiga inimest lõpetama, siis, siis ongi nii kokkulepitud. Aga ministeerium ei ütle Tehnikaülikoolile, mitu tudengit vastu oleks vaja võtta, selleks, et seda tellimust täita ja vot see, see vastuvõtmise lõpetamise vahekorra määramine, see on nagu ülikooli enda mure, aga, aga tõenäoliselt pole siis seda kas piisavalt tõsiselt võetud või nagu ilmagagi, et ei osata hästi ennustada.

Vaheliseks jätame kõrghariduse teemad kõrvale. Ülikoolitudengid tulevad keskkoolidest ja võimalik, et midagi on seal valesti. Keskkoolihariduse reisingus oleme me küll väga kõrgedel positsioonidel, Kuid ettevõtlusõpe ja programmeerimisõpe on meie gümnaasiumides pigem erand kui reegel. Mina lõpetasin keskkooli eelmisel sajandil ja õppisin seal programmeerimist. See oli lause kooslik kõigile. Täna minu kool seda enam ei õpeta. Kuidas võiks keskhariduse kaudu tõsta meie IKT-sektori konkurentsivõimet? Ants, mis sina sellest arvad?

Kahjuks mina olen kuulnud ainult ideest ja algatusest, nii et ma tõesti ei oska rohkem öelda, aga, aga ma väga loodan, et see Haridusministeeriumis susiseb ja, ja ei ole lihtsalt üks kahekümnest võimalusest kuskil seina peale.

üksikud kursused, väga kiired lühikesed kursused, mis kutsehariduse poole pealt tõusis üles, olid, olid sellised? Pooleaastased spetsiifilised kursused, küll projektijuhtimisest, küll IT rakendamisest erinevates valdkondades, et, et see on, on selline ka, ka maailma trend, et see ei ole enam kaheaastane kursus, aga ta ei ole ka kolm päeva selline, kus tõesti spetsiifilisi oskusi omandatakse. Ja, ja seda saab kindlasti teha just nimelt ettevõtete ja koolide koostöös, kus see praktika, garaažide kogemus, aga ka ka kogu see kutsekoolide, ülikoolide ressurss on kombineeritud.