AI_pealkiri: Eesti IT-hariduse kitsaskohad ja ülikoolide koostöö erasektoriga

Riik ilmselt peaks kõigiti soodustama seda, et sellised uued algatused võiks käima minna ja jalad alla saada ja toimida. Et kuidas seda täpselt teha, no kindlasti on siin mitmeid võimalusi, aga üldiselt ma ütleks, et see, mida ka Sten nimetas, ülikoolide vaheline koostöö, seda peaks kõikide vahenditega soodustama. Ja samamoodi uute ideede ja õppejõudude ja algatuste voolu ülikoolidesse. Kindlasti tähendab see täiendavat rahastamist, ei, ei tohi ju seda teha mingite oluliste baasteadmiste ja teadustegevuse arvelt, aga ma arvan, et selline... koostöö ettevõtlusega ja praktilisem lähenemine asjadele on praegu sootuks puudu ülikoolidest ja ongi jäänud mulje, et surutakse teadusülikoolidele peale seda tegevust, paralleelselt sellega, mida nad niikuinii teevad, Aga tõenäoliselt peaks hoopis sinna kõrvale ehitama teistsuguse või paralleelse struktuuri, mis suudaks neid vajadusi rahuldada.

Kui me, kui me räägime IT-sektorist, siis siin ei ole tööpuudust, et kõik inimesed, kes lõpetavad ülikooli IT-teaduskonda, saavad endale tööd väga lihtsasti leida ja isegi need, kes ei lõpeta, nad saavad kindlasti tööle minna, kas kas see töö ei ole piisavalt põnev väliste vangitele või mis sa arvavad, mis, mis on puudu?

Palju räägitakse sellest, et ülikooli tihti õpetas seda, mida aresektor vajab? Mina pisin informaatiikat Tartu Ülikoolis ja pean tõdema, et pea kõik erialastateadmised pidin ma väljaspool ülikooli omandama. Kas teile tundub, et see on tõesti probleem, kuidas võiks saada olukorda, kus ülikooli IT-teaduskonnad õpetavad asju, millest sul päriselus ka kasu oleks? Te kindlasti olete kuulnud initsiatiivist nagu Garage48 ja võib-olla mõned välismaa analoogid, nagu start-up baas, kus bussis sõidavad inimesed New Yorgis San Franciscusse ja peavad mõnda start-upi reisi jooksul tegema. Kõik need initsiatiivid on tuntud, aga, aga ükski Eesti ülikool ei tee midagi sellist, midagi sarnast. Kuidas, kuidas teile tundub, kes peaks sellega ülikoolides tegelema ja kas üldse peaks sellega tegelema?

Jaa, seda küll, aga seal on kindlasti vaja teha eelsoojendust ja ma arvan, sellega ju Lääne ülikoolid aktiivsed tegelavad, et see ongi osakondade üli ja teaduskondade üks põhilisi töö, töid, et leida üliõpilastele praktika võimalusi, võimalikult kõrgetasem on selles firmades.

See, mida riiklikuks koolitusterguseks nimetatakse, seda on juba varsti viisteist aastat proovitud nii ja teistmoodi rakendada ja ja mulle tundub, et üks osa põhjusest, miks keegi sellega päriselt rahul ei ole, on vist see, et, et ikka ei ole selgelt kokku lepitud, mis asi see on või õigemini, mis see on, milles kokku lepitakse. Üleeilsel konverentsilgi tuli üsna selgelt välja, et, et ilmselt ikka paljud ülikoolide inimesed ei ole aru saanud, et, et kui kokku lepitakse milleski, siis kuulub see täitmisele. Mina saan niimoodi aru, et Haridus- ja Teadusministeerium näeb selgelt, et, et kui on kokku lepitud, et kahe tuhande kaheteistkümnendal aastal näiteks Tehnikaülikoolist peaks kolmkümmend viis. infotehnoloogia magistrikraadiga inimest lõpetama, siis, siis ongi nii kokkulepitud. Aga ministeerium ei ütle Tehnikaülikoolile, mitu tudengit vastu oleks vaja võtta, selleks, et seda tellimust täita ja vot see, see vastuvõtmise lõpetamise vahekorra määramine, see on nagu ülikooli enda mure, aga, aga tõenäoliselt pole siis seda kas piisavalt tõsiselt võetud või nagu ilmagagi, et ei osata hästi ennustada.

Saab õppima minna juba sellel aastal, praegu võetakse vastu avaldusi kuni esimese juunini, Nii et palju pole aega enam jäänud ja esimene kuni kaheksas juuni toimuvad sisseastumiseksamid ja septembris algab juba õppetöö ja ma üheks, igaks juhuks veel, nagu sa ütlesid, et võib öelda, mis ütlemata jäi, et tegemist on siis interdistsiplinaarse õppekavaga, kus oodatakse inimesi väga mitmesuguste taustadega, sealhulgas IT-disain, äri, sotsiaalteadused ja nii edasi, ja põhiliseks sisuks saab olema tiimitöö ja tootearenduse treenimine ja palju rõhku pannakse kasutajale ja kasutatavusele.