AI_pealkiri: Mart Kikas ja Yrjö Ojasaar uuest ettevõtluse magistriõppekavast Viljandi Kultuuriakadeemias

Tere, Kuku raadio kuulajad, taas on eetris IT-ärisaade Restart, meie saadet toetab ITL ning kes ei saa praegu meie saadet kuulata, võite alati meid kuulata üle internetisaadressil podcast.kuku.ee, meie saate kodulehekülg on raadio1.ee. Ja leiate meid ka Facebookis, kui otsite sõna restarti järgi.

Jaa, tere päevast on ka minu poolt, see oli Henrik Aavik, Andrei Korobeinik olen mina ja täna siis räägime sellest, kuidas tulevikku unistused reaalsuses muutuvad. Nimelt viimasel ajal on palju räägida sellest, kuidas tuleks ideharidust ja ettevõtlusõpet omavahel siduda. Käivitamas on ka ambitsiooniga sideakadeemia projekt, kuid samal ajal vaikselt algas septembris uus õppeaasta Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiast. Kus saab täna õppida igat ettevõtluse magistriõppekavad, juba täna. Ja meie stuudios on Yrjö Ojasaar, selle kooli õppejõud, ning Mart Kikas, õppetöö koordinaator. Tutvustame siis, alustaks meie külalisi ka natuke, Mart, tere. Tere. Alustame sinust, oleme varem sinu eelmises elus koostööd teinud ja nüüd sa oled siis hoopis teises seltskonnas, räägi natuke, et kust sa sinna jõudsid.

No jah, sellest eelmisest elust sa vist pidasid silmas seda, kui ma töötasin ettevõttes nimega Spiro viimased kümme aastat, mis oli Skandinaavia suurim mobiilsete sisuteenuste ja mobiilsete makselahenduste ja muu sellise ettevõte. Juhtisin siis Soome ja Baltikumi ja Ida-Euroopa alasid nii-öelda selles ettevõttes juhtkonna liige ja siis jah, puutusime sinuga kokku, kui, kui sina olid vist siis praeguses elus, reidis. Kuidas ma jõudsin siis Viljandi Kultuuriakadeemia vastava magistriõppekavani, oli natuke nagu juhus, kuna Spirost ma tulin ära eelmise aasta lõpus, siis selle aasta alguses mõtlesin, millega hakkanud tegelema, asutasin kaks ettevõtet, aga siis ühel lõunasel ajal sain kõne oma lapsepõlve sõbralt Kristjan Männmaalt, kes oli selle õppekava programmijuht juba paar aastat olnud ja Ja tema ülesanne oli, oli see nii-öelda kokku panna ja siis sügisest käivitada ja ta ütles, et, et Mart, ma tean disainist palju, ta nimelt oli Eesti Kunstiakadeemias õppejõud pikka aega, aga vaata ettevõtlusest ei tea ma küll suurt midagi, et tule räägime, et äkki, äkki räägid mulle ettevõtlusest ja siis paar korda käisime kohvil ja lõunal ja... Ja tundus mulle see asi nii huvitav ja selles mõttes ka ambitsioonikas, et teha Viljandis noh, selles mõttes maailma mastaabis nagu ei tea kus, sellist edumeelset ja, ja väga uuenduslikku õppekava. Ehk siis selline positiivselt pöörane projekt, et see, mind selles võlus ja ja nii ma siis otsustasingi Kristjanile appi minna ja, ja siin ma nüüd olen.

Ja firmadest oled siis loobunud?

Ei, ei, kindlasti mitte, selles mõttes, et see TdV õppekava on ikkagi Noh, selline nagu, pigem nagu hobiprojekt, et ma ei arva, et ma nüüd oma ametilt akadeemikuks nii-öelda ära, ära kätte lähen, ikkagi olen ettevõtluse juures tagasi, kus ma ju tegelikult kakskümmend aastat tagasi alustasin nii-öelda ringiga.

Ja Yrjöö, kuidas sinu värvemasprotsess käib, käis, et kas samu sai kõne või ise leidsid?

Tegelikult sai nii meili, Mart ja Kristjan võtsid ühendust, et meil on selline huvitav projekt tulemas, et, et et kas sa tahaks kaasa lüüa. Et meil oleks õppejõude vaja ja, ja lisavägesid, et, et see oli ikkagi väga ambitsioonikas ettevõtmine ja, ja ma hea meelega, kui ma kuulsin, et mida nad tahavad teha, saime kokku seal palassis, üks päev tegime väikse lõuna. Ja, ja pärast kolmekümne, neljakümne viie minutist sissejuhatust ma olin käsi ja, ja sellest päevast peale olen mõtnud kaasa ja aidanud välja töötada nüüd siin erinevaid õppekavasid ja programme ja käinud ka natuke lobi tegemas selle programmi poolt, et saada siia tuge tagasi.

Kas sa kohe alguses teadsid, mida sa hakkad siia lõpetama?

Noh, minu huvi on ikkagi ettevõtlus ja, ja kui advokaaditaustana, siis ma toon ka kaasa mingil määral sellist MNE, mis on siis ühinemised, ülevõtmised, sellist know-how'd ka ja, ja ma, mina just, just proovin selle külje pealt aidata, samuti ma olen teinud päris palju tööd erinevate Euroopa, USA ja, ja nüüd hiljuti ka Eesti ettevõtetega seoses IPR-idega, ehk siis intellektuaalne omand, kuidas kaitsta seda, kuidas seda arendada ja, ja kuidas seda monetiseerida, kuidas siis ikkagi raha teenida lõppude lõpuks selle, kõige selle teaduse pealt.

No mina pean nüüd üles tunnistama, et olen selle õppeprogrammi õpilane, käin seda läbi ja tean paljudele oma küsimustele võib-olla natuke vastust ette, aga ma ikkagi küsin need küsimused ära, et ka raadiokuulajatele huvitav oleks, te mõlemad nüüd mainite, et te olete kõvasti ettevõtlusega seotud inimesed, et milleks on IT-õppes vaja ettevõtlust teadmisega inimesi?

Võib-olla natuke üleüldisemalt rääkides siis noh, palju räägitakse ju, et mis on Eesti ettevõtluse üldiselt selline põhiprobleem, on see, et me kipume oma ressurssi väga väikse lisaväärtusega siis välismaale maha müüma, noh, et üks näide on ju see metsaressurss, mis müüdi üldse palkidena alguses ja tasapisi on hakatud sinna lisandväärtust lisama. Noh, sama paralleeli võib tõmmata praegu IT-valdkonnas, kus ikkagi palju tööd tehakse niimoodi, et müüakse oma tööjõudu, ehk siis programmeerita töötunde, pannakse sinna natuke nii-öelda kasumimarginaali otsa, aga sisuliselt müüakse ressurssi noh, nagu kulu, kulupõhiselt. Ehk siis lisandväärtust, mis Eestisse jääb, on ikkagi väga väike. Alternatiiv, mida meie näeme, mis võiks üha rohkem... Siis nii-öelda võimust võtta IT-sektoris on ikkagi selliste asjade müümine, kus sisandväärtus, mis kohapeal jääb, on suurem ja siis sisuliselt see nii-öelda on siis kas siis toote või teenuse müük, kus enam ei ole piiratud selle müük, mitte et kulutatud töötundidega, vaid pigem just selle maailmaturuga, kuhu see müüakse. Ja noh, see on ikkagi oluliselt teine perspektiiv ja me näemegi, et siin võiks Eestis üha rohkem kasutust leida, selline mudel, et müüakse toodet või teenust.

Nagu näiteks millist toodet või teenust?

No näiteks noh, kuigi jälle IT-sektoris jah, toodeteenus kipub olema paraku väga tihti üksama asi, aga noh, näiteks toome Fortumo, kes müüb mobiilseid makselahendusi üle maailma, GrabCAD, kes tegelikult müüb keskkonda, kus insenerid saavad üksteisele oma teenuseid osutada, noh, näiteks selliseid asju ma pean silmas.

Ja kuidas sa hindad nende lisandväärtust näiteks noh, GrabCAD-i puhul?

No vot, siin ongi raske praegu hinnata, kuna need asjad on nii uued kõik, mis tegelikult sealt tuleb, me ju keegi ei tea, aga noh, meie näeme, et see on üks mõeldav alternatiiv Eesti majandusele ja me näeme, et sellise nagu ütleme, alternatiivi ärakasutamiseks on inimestel ja nende, nendel ettevõtetel siis, kus nad töötavad, vaja teatud spetsiifilisi teadmisi, mida täna neile Eesti haridusmaastik ei paku. Ja selleks ongi siis meie arust nagu loodud ja mõeldud TTV õppekava, mis pakuks seda uut alternatiivi.

Mart mainis siin Fortumot ja, ja siis Fortumo emafirmad on tegelikult Mobi, see on minu meelest väga hea näide ja ma pean olema natuke ettevaatlik siin, kui palju ma ütlen, kuna ma ise pakun juriidilist ja, ja, ja muud konsultatsiooni ja nõustamist Mobi-le, aga See on ettevõte, millel on tegelikult välja töötatud väga huvitav platvorm ja huvitav tehnoloogia. Ja neil on kosilisi ümber maailma väga paljud, kes hea meelega ostaks selle platvormi ära ja muudaks neid nii-öelda allhankijaks. Aga sa küsisid just selle lisandväärtuse kohta ja ma näen, et et, et see lisandväärtus ongi see, et, et Mobi ja Fortumo ei ole seda platvormi ära müünud, ei ole seda engine'it ära müünud ja lihtsalt ühekordse võib-olla kasumi selle pealt teeninud, Või siis jätkuvaid litsentsitulusid, vaid Fortumol on ikkagi tõsine ajutrust seal Tartus ja, ja tootearendus käib ja, ja otsuseid endiselt tehakse Eestist, mitte mujalt maailmast ja, ja see ettevõte areneb, töökohad lisanduvad ja see on see lisandväärtus, mis ma näen. Ja selle, selle ettevõtte tulevikupotentsiaal on minu meelest täitsa fantastiline.

Ma hoolin võib-olla natuke taust, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õpingud toimuvad hoopis Tallinnas, et millega see tingitud

on? Jah, see on selline mõnes mõttes pikk jutt, aga lühidalt kokkuvõttes, kui mina seda Kristjaniga siis arutasin, siis loomulikult Kristjan oli seda meelt, et peaks ikkagi Viljandis olema, mina ütlesin, et kuna see on esimest korda me seda teeme väga suure tõenäosuse, kuna see on ka rahvusvaheline õppekava, Kui me tahame siia saada rahvusvahelisi tudengeid, Eestist enamik selle ala, inimesi nagu enamik või suur osa elanikkonnast on, paratamatult Tallinnas, et äkki ikkagi alustaks see lõppetööga Tallinnas, see teeb meie asja... ütleme, kordades logistiliselt lihtsamaks ja kui alustada uue asjaga ja nii-öelda, et need probleemid hakkavad tekkima siis olmetasandil, ehk siis noh, kus see asukoht on ja üliõpilastel on paha sinna kohale tulla, et võib-olla see ei ole siis alustava õppekava osas kõige parem mõte. Teises küljest me ei ole kindlasti maha matnud ideed, et ühel hetkel ta ikkagi Viljandis toimuma hakkab, aga noh, need jutud ei ole nagu praegu päevakorras, need on ikkagi tuleviku koha.

Mart, me oleme ka siin ju tegelikult algusest peale mõtnud, et see, see ei ole ainult Eesti programm. Ja meil on juba rahvusvahelisi tudengeid nii Lätist kui Soomest ja, ja kui me tahame jätkuvalt olla huvitav, olla atraktiivne, olla selline keskkond, kes on suuteline vastu võtma neid tudengeid, siis paraku lihtsalt logistiliselt Tallinn on ka palju mõistlikum koht, et, et tullakse Lätist, Soomest ja mujalt kohale.

Kas nad tulevad siis korraks niimoodi või, või nad jäävadki siia pikemalt perioodiks?

Aga võib, võib-olla siis ongi, et praegu siis asjakohane öelda, kuidas täpselt õpe toimub, tõenäoliselt raadiokuulajad ei tea, et see on inglisekeelne õpe, see on rahvusvaheline magistrikava, see kestab kaks aastat, üliõpilased, kes siis selle edukalt läbivad ja oma lõputöö kaitsevad, saavad magistrikraadi, jah, kui Viljandi Kultuuriakadeemias on see ametlik koht meil ja seal on staap, Kristjan nimelt elab ise Viljandis, aga jah, õppetöö toimus siis Tallinnas Tehnopolis ja meil on see õppetöö just, ütleme see õppekorraldus on nii kavandatud, et need tudengid, kes meil on, saaksid olla ja ka täna nad on töötavad inimesed, kellel siis väga tihti on ka pere, nende keskmine vanus täna on kolmkümmend kaks, ehk siis nad on juba midagi elust saavutanud kuskil juba on ametis, Täna on neid kaheksateist, nendest kolmel on juba magistrikraad olemas, ehk siis need kolm tõenäoliselt ei tulnud sinna mingi kraadi pärast või, või, või diplomi pärast, nad tulid sinna tõesti omandama seda sisu, mida me pakume, inglise keeles on kogu õppetöö, isegi siis, kui meil on eesti nii-öelda eesti keelt rääkiv õppejõud ja jah, valdav osa tudengites on eesti keelt rääkivad, on see õppetöö inglise keeles. Meie nagu natuke võib-olla eripära on ka see, et on tegutsevad ettevõtjad paljuski meil ka õppejõududeks, noh, need on ka teistes õppekavades, aga mis kindlasti meid just väga eriliseks teeb, on see, et paralleelselt õppetööga toimuvad tudengitel praktilised projektid. Ehk siis me usume väga sellesse, et õppimine läbi siis kogemuse või, või learning by doing, inglise keeles on see väga oluline, et mis sa nii-öelda siis klassiruumis või loengus kuuled, kuigi ka loengutes meil on väga palju praktilisi ülesandeid, need nii-öelda samal ajal, ehk siis paralleelselt toimuvates projektides sa kohe rakendad. Ehk siis see teadmine ei jää kuhugi nagu õhku rippuma.

No näiteks ma kasutasin oma, oma loengus Oster Valderit, mis on, on nüüd päris populaarne mudel, et kuidas ühe paberitüki peal joonistada välja koguma ärimudel. Ja, ja võib-olla traditsionaalses õppes sa, sa loed, sa kuuled midagi Oster Valderist, oh kui tore, käid oma ülikooli siis lõpuni, kaks aastat hiljem, võib-olla lähed esimesele töökohale ja siis keegi palub, et, et kuule, kasuta, räägi ärimudelist. Aga meie muu, süsteemis see töötab niimoodi, et üks nädal ma sellest rääkisin ja järgmine nädal tudengid juba kasutasid seda oma praktiliste projektidega ja pidid joonistama, kuidas nende nii-öelda start-up, nende projekt sobib sinna sisse, et said reaalselt seda kohe kasutada. Ja siis tekkisid ka loomulikult need küsimused, Ja ma sain siis juhendada veel rohkem või, või, või minna sügavamale teemasse.

Saade on kestnud neliteist minutit ja öeldi esimest korda välja sõna startup, et on startupinduse võtmes vist hästi oluline õppekava?

Jah, noh, startup üldse on üks huvitav sõnaühend, inglise keeles eesti keelde minu arust väga head vastet ei ole, on proovitud idufirma selle kohta öelda, aga noh, ütleme nii, et tavainimene, arvan, arvab, et see on alustav ettevõte. Nüüd, kui me räägime siis meie õppekava mõistes ja siis üldse sellised IT-ettevõtluse mõistes, siis kui me nimetame näiteks, et mingil hetkel oli Facebook start-up või Skype start-up või, või Google oli start-up, siis kindlasti ei arvata, et, et ta oli nüüd alustav ettevõte. Start-up ühe definitsiooni kohaselt, nüüd see on hästi palju, aga ühe definitsiooni kohaselt, mida meie oma õppekavas kasutame, on organisatsioon, Ehk siis juba siit tuleb välja, et ta ei pruugi ollagi veel ettevõtte juriidiliselt, ta on organisatsioon, mis otsib omale, ja siin on inglise keeles kaks sõna, üks on sustainable, mis on eesti keeles siis võib-olla jätkusuutlik, ja scaleable, ehk siis noh, skaleeritav jälle, väga head eestikeelsed vastet ei ole, sustainable ja scaleable noh, vot ja siin Jüri ütles business model, ehk siis ärimudelid. Ta alles otsib seda ärimudelit. See on see, mis on IT-maastikul start-up, ehk siis ta ei ole ettevõte, vaid ta on just ärimudelit otsiv inimühendus ja see otsimine on siin põhisõna, et alles otsib, milline ärimudel, ehk siis kuidas siin tema leiab oma toote ja siis turu, sellise noh, inglise keeles on ta product market fit, ehk siis kuidas tema toode sobib sellele tulevikuturule.

Üks näide sellest on näiteks Webmedia. Webmeediast, Webmeediast siseselt hakkas selline projekt peale kui Java Rebel ja nüüd see on saanud uue nime kui ZeroTurnaround ja päris tõsist rahvusvahelist finantseeringut. Selles mõttes startup võib ka olla ettevõtte siseselt, uus projekt tekib, uus idee, tal on needsamad probleemid, mis ka teistel start-upidel, kus ei ole seda nii-öelda katusorganisatsiooni nagu Webmeedia.

Kas, kas ka teie magistrikava on start-up või olete juba leidnud oma kindlat mudelit?

Kui ma olen ringi jäänud inimestega rääkinud Eestist ja siis välismaalt, siis ma kasutangi sellist nagu lühendit meie õppekava iseloomustamiseks, on, et me oleme start-up õppekava, ehk siis õppekava ise on nagu start-up, me ehitame üles seda kui start-up ja see on nagu start-upperitel, ehk siis nendele inimestele, kes võiks siis start-upides siis tegutseda. Aga jah, nagu Yrjöö ütles, et me ei, kindlasti ei arva, et sada protsenti meil õpetajatest peaks ise oma ettevõttega edasi minema, mis muidugi oleks väga hea Eestile tõenäoliselt tervikuna, aga ka ettevõtte sees võib teha start-upe kindlasti.

Ja kohe tuleb meil üks väike paos, aga peale seda räägime sellest, millised projektsid on siis selles magistrihüppes.

Endiselt on Eestis IT-ärisaade Restart, meie tänane teema on IT-valdkonna haridus ja start-upimise õppekava DDVE, Design and Development of Virtuaal Environments.

Jah, isegi nimeses on inglisekeelne, aga jätkaks siis projektside teemaga, et kui oskate kirjulada, mis, mis need projektsid on, et kui võrreldes garaažiprojektsidega Garage48 on meie kuulajatele tuntud initsiatiiv, et kas selle magistriprojektid on kvaliteetsemad või nad on hoopis teistsugused?

Ütleme niimoodi, et siin kindlasti ei tahaks kuidagi võrrelda garaažiprojektidega, sellepärast et seal on projekti nii-öelda seinast seina väga erineva kvaliteediga, samamoodi meil need neli projekti, mis esimesel semestril nüüd on käimas ja semestri lõpus siis peaksid tulemuseni jõudma, on ka väga erineva kvaliteediga, eks ju noh, kindlasti ei saa öelda, et need on paremad ja siis need on halvemad. Aga paralleel garaažiga kindlasti on olemas ja ka meie nagu õppekava mõttes vaadatuna ongi väga suur erinevus selles, et kui garaaž mõnes mõttes nii-öelda garaaži minevatele tiimidele on asja algus, millest võib-olla siis kasvab mingi suurem asi, siin võib vahemärkusena öelda, et Meil on ka nii-öelda oma, oma mees Havannas, ehk siis meie üks tudeng, meil oli nimelt Garage48 Tartu, see oli tegelikult õppekava esimene ametlik nädalavahetus, kus toimus õppetöö, tudengid said ka selle läbimises punkte, ja juhtus niimoodi, et üks meie tudeng sattus tiimi nimega mis võitis ära selle Tartu garaaži, nüüd siis Londoni mini-seedcampis sai vist teise koha Prahas hiljuti, ehk siis läheb nagu nii-öelda vuhinal edasi, aga eks siis, kui garaažil on see nagu projektide algus, millest võib minna suuremaks, siis mõnes mõttes on meie õppekava nagu kontekstis garaaž nagu asja kuidagi nii kesk... keskpaik või, või noh, ma ei taha öelda, et lõpp, aga aga et see õppetöö, mis meil toimub, ongi just nagu ettevalmistus garaažiks. Sest kui garaažil on põhirõhk selles, et tehakse mingi toode ära ja alles siis võib-olla hakata ka seda küsima küsimusi, et mis on see ärimudel seal, et kellele seda toodet või teenustega vaja on või seda koodi, mis on nagu valmis kirjutada mingi funktsionaalsusega, siis meie õppekava just kõigepealt keskendub sellele, et tehakse kindlaks, et kas see idee, mis on võib-olla tooteks olemas, toote idee, kas sellel Kust see asjaskond asub, kui palju see asjaskond on nõus asja eest maksma? Kas üldse on valmis midagi maksma? Ja siis, kui see on selge, et jah, on olemas mingi asjaskond, on mingisugune ärimudel olemas, et sealt raha võiks tulla, alles siis hakatakse koodi kirjutama. Ehk siis meie mõte nagu oleks niimoodi, et kui see tudengid projekt, kus nad siis osalevad, on teinud selgeks, et jah, meil on asi olemas, mida võiks siis nii-öelda ettevõtteks või ühel hetkel rahaks pöörata, siis, siis hakatakse alles seda koodi kirjutama.

Ja need, kes on teoorias huvitatud, see, see tegelikult jälgib just see Eric Riisi lean start-upi mudelit ja, ja seda, mida Steve Blank on üritanud juba läbi aastaid, Four Steps to Epiffani raamat ja tema loengud University of California Berkley's, on, on just see mudel, kus tuuakse kokku see, et lean start-up toob kokku selle programmeerimise efektiivsuse ja ärimudeli efektiivsuse ja et mõlemi fookus oleks just kliendil. Kes maksab? Kelle probleeme sa tegelikult lahendad? Niimoodi, et lihtsalt ei tehta ettevõtlust... joppamise peale, lihtsalt et oo, et võib-olla kellelgi läheb seda vaja, et algusest peale fookus on, et oluline probleem lahendatakse kliendile, sest et selle eest on inimene ka nõus maksma.

Jaa, mul on see linnstortab raamatulaas autogrammingu olemas ja ma olen seda autoriga ka rääkinud, et tema enamust firmadest väga hästi ei läinud. Kuidas see hindamisprotsess käib, ütleme... See, see on üsna pikk õppekava, eks ole, et suure tõenäosusega selgub, et väga suur osa nendest projektidest on ebaõnnestunud, kas siis diplomiid ei saa?

No esiteks on niimoodi, et ebaõnnestumine on täiesti normaalne, et ma just tulin tagasi kahenädalaselt reisilt Silicon Valley'sse, kus viimane kui üks Venture Capital mees ütles seda, et sisuliselt kui sul juba kolm ebaõnnestumist selja taga ei ole, siis tõsist raha me sulle ei anna. Noh, täiesti nagu see oli selge signaal, et kui sul on kolm edu olnud, et siis tõenäoliselt oled sa olnud õnnelik või, või pole asju noh, niimoodi nagu suurelt teinud. Et ebaõnnestumine tehni, nii-öelda tech start-up on see inglisekeelne termin, on täiesti normaalne ja õige asi, aga siin ongi see, et sellest ebaõnnestumisest inimesed õpivad, see on loomulikult eeldus. Ja samasugune eeldus on meie õppekavas, Ehk siis me ei eeldagi, et nendest tudengite projektidest tuleksid suured ettevõtted. See, miks me neid projekte teeme, ongi see, selleks, et tudengid nendest õpiksid. Ja nad õpivad isegi rohkem võib-olla nendest projektidest, mis on ebaõnnestunud, kui nendest, mis õnnestuvad. Ja meil on niimoodi mõeldud, et kuna õppetöö on neli semestrit, siis igal semestril jagatakse tudengit gruppidesse, neli gruppi on, ehk siis neli projekti on igal semestril, projektil on algus, semestri alguses ja lõpp on semestri lõpus. Ja järgmisel semestril moodutatakse teistsugused grupid, ehk siis teistsugused inimesed on grupis, eks just siis soodustada ka seda inimestevahelist nii-öelda seda tiimi tunnetuse teket ja siis ka selle kohast tiimides töötamise õpingut ja, ja teema on jälle hoopis teine, et need tudengid siis nende projektide raames saavad kogu seda teadmist, mis nad, nad nii-öelda klassiruumist või loengutest saavad, ka reaalsel esus läbi proovida.

Ma olen täitsa nõus Mardiga siin, et, et ebaõnnestumisest sa õpid kõige rohkem, et, et see ongi see koht, kus see reality check sunnib sind uuesti mõtlema selle peale, et mida ma tegin valesti, mida ma võiks paremini teha, mida võiks efektiivsemini teha. Kui esimene kord kõik läheb hästi, siis võib-olla tekibki see ettekujutus, et sa oskad. Ma arvan, et oli nii paljugi inimesi, kes neli-viis aastat tagasi investeerisid kinnisvarasse ja kuna nad teenisid sellega raha laine ajal, siis arvasid, et nad on mingisugused ärigeeniused, sellepärast. Aga see ei näita oskust, kui sul ükskord läheb hästi. Me üritamegi õpetada sellist mudelit, sellist metodoloogiat, mida võiks kasutada, et ettevõte oleks jätkusuutlik ja et korduvalt läheks hästi ja sa mainisid Erik Riisi, ma arvan, et tema väga hästi kirjeldab just oma ebaõnnestumisi ja ta on palju loenguid teinud just sellel teemal ja sealhulgas ka tema kõige edukamal projektil IMVU, kui nad kasutasid seda lean start-up mudelit ja kui nad ei kasutanud lean start-up mudelit ja võrdleb neid kahte, kuidas raisati hullult investorite raha ja programmeerijate aega, kui ei mõeldud projekti läbi, kui ei kasutatud metodoloogiat selle tegemiseks. Ja me üritamegi siin ka Eesti investoritele ja, ja välisinvestoritele, kes, kes töötavad koos nende Eesti ettevõtjatega, hoida kokku seda aega ja raha.

Ja siin ma tahakski öelda seda, et tegelikult IKT ettevõtlus on kujunemas ka akadeemilises distsipliiniks, loomulikult tal ei ole nagu väga suurt ajalugu, väga, väga pikka, aga ikkagi viimastest, ütleme viiest aastast võib rääkida, kus ta on hakanud kujunema akadeemilises distsipliiniks, on olemas täiesti mudelid, on olemas metodoloogia, ehk siis see, et seda magistriõppekavas õpitakse, on täiesti normaalne.

Aga kas nüüd on nii, et kui esimese semestri kõik projektid on ebaedukad, siis saavad õpilased hea kogemuse ja õppekava läheb hästi, aga kui kõik projektid peaksid olema edukad, siis ju õppekava nii hästi ei kanna, et... Johtakse laiali ja minnakse raha taotlema.

Et kui kõik neli projekti osutuvad edukaks, kõik tudengid on oma projektist vaimustanud, lähevad tõesti kuskilt raha otsima ja saavad ka selle raha ja nii-öelda lendavad pesast minema, Ja meil ühtegi tudengit siis jaanuari alguseks ei jää, see oleks muidugi kurb, teisest küljest see oleks võib-olla Eesti majandusele väga positiivne, aga noh, ma arvan, et reaalne elu on seal kuskil vahepeal ja pigem ikkagi nad jätkavad meie, meie õppekavas, võib-olla lähevad mõne projektiga edasi, aga kindlasti osalevad ka nagu teistes õppekavaga seotud projektides ja, ja ma arvan, et see elu teeb siin omad korrektiivid, et...

Ja mul tekkis siin hästi mitu küsimust, ma küsin võib-olla esimese, et kas nende projektide õigused siis kuuluvad tudengitele, mitte koolile

No see, see, kuidas me oleme presenteerinud neid projekte, on, et see on ikkagi tudengite algatused. Ja, ja see on nende idee ja, ja loomulikult need autoriõigused selles mõttes, et et, et need ideed, millega inimesed välja tulevad ja see, kuidas nad arendavad, see, see kuulub ikkagi nendele. See programm TDV.ee ei ole kuidagi alustatud selleks, et oleks mingi kasumlik osa Viljandi ülikoolist või kasum, kasumit taotlev osa, et ma arvan, et, et, et see võib kujuneda üks, üks hetk osaks sellest programmist, aga me kindlasti ei mõtelnud, et see on... Inkubaator.

Õpilasena ma siiski rõhutan üle, et ma ei ole küll kuhugi alla kirjutanud, mis minu intellektuaalsed õigused kellelegi ära annab.

Mina võin ainult seda öelda, et laikimisi on kõik initsiatiivid, mis tehakse ülikoolis, siis kui sa seal õpid, kuuluvad just nimelt ülikoolile ja näide on näiteks Google, Mis oli tehtud Stanfordis, kahtlemata on see kahe doktorandi initsiatiiv, samas siiamaani PageRank patent kuulub Stanfordile ja nad müüsid selle kasutamisõiguse Google'ile ja selle hind oli kuskil kaks Tartu Ülikooli aasta eelarvet, nii et selles mõttes, kui sinu, Hendrik, projektist näiteks kasvab üks Google, see võiks olla päris hea abi Eesti kõrgharidusele. Aga Mart tahab tähendada siin midagi.

Jaa, siin on üks aga, on selles, et Google'i puhul on selles mõttes natuke teistsugune näide, kuna seal oli reaalne asi, mida sai patentida, sai, sai kaitsta legaalselt, seal on mingi algoritm. Aga nüüd idee, et ma teen järgmise... Sotsiaalvõrgustiku. Selles mõttes sotsiaalvõrgustiku idee ei ole kaitstav.

Kas sa arvad, et Facebookil ei ole ühtegi patendi või?

Patendid on, aga need patendid ei ole selle koha pealt, mis puudutavad, kuidas inimesi kokku viia.

On, näiteks Facebook

on patenteeritud.

Ameerikas küll ainult, sellepärast et Euroopas on tarkvarapatendidega üldse natuke teistsugused lood, aga kas juhul, kui ühel grupil tekib ikkagi mingisugune äriidee, mida saab patenteerida, mis siis juhtuma

hakkab? Just, nii nagu sa ütlesid, et kui asi on patenteeritav, ehk siis tõesti on intellektuaalne omand, see, mis on väärtuslik ja mida saab kaitsta, siis loomulikult see on ülikooli vara, see on täitsa selge. Nüüd on küsimus selles, et... Enamik tõenäoliselt neist projektidest, mis meil on, kui mitte kõik, on pigem see, kus idee ei maksa mitte midagi. On nagu, miljonil inimesel on miljon ideed. Ja nendest võib-olla kakskümmend tuhat on teha uus sotsiaalvõrgustik, on ju. Et seal see idee ei maksa midagi, maksab puhtalt teostus. Ja vot teostus ei saa olla kellegi muu oma kui nende teostajate enda oma. Ehk siis, kui Henrikul tekib hea idee, teha järgmine... Võib-olla siis Facebook, mis on suunatud üksikutele koeraga reisivatele inimestele Euroopas. Vot seal see idee ja seda on võimalik esiteks patenteerida ja see ei too ka mih, midagi sisse ja nüüd, kui Henrik selle ära teostab oma grupiga, siis vot see on küll nagu Henrikko ja tema tiimi omand.

Ma vaatan küll, et Henrik jäi siin mõttesse, et ta hakkas mõtlema, millele täpsemalt ta kirjutas alla siis, kui ta ülikooli sattus, et... Äkki siin selle osa lõpetaks saate rääkida sellest, kes need inimesed ikkagi on, et kes õpivad ja kes õpetavad?

No alustame siis õpilastest, nagu ma mainisin, on keskmine maanus kolmkümmend kaks, meil on üks soomlane ja üks lätlane, Ja siis ülejäänud on eestlased, kahjuks meil läks niimoodi, et kuna seal esimene kord meil ei õnnestunud ülearasti nii-öelda õppekava turundus, siis meil oli ühtegi nii-öelda venekeelse kodusa keelega inimest, seda me kindlasti järgmine aasta tahame parandada. sisseastumisel ja need tudengid mõnes mõttes nagu iseloomustavad meie õppekava sellist interdistsiplinaarset aspekti, kus me oleme püüdnud kombineerida disaini tehnoloogiat, ehk siis nagu IT-tehnoloogiat konkreetsemalt ja ettevõtlust, ehk siis kolmandik neist on disaini taustaga, Üldiselt hariduse saanud Eesti Kunstiakadeemiast, kas graafiline disain või midagi muud, siis umbes kolmandik on mingisuguse tehnoloogia taustaga, kuigi otseselt, kes on programmeerimist õppinud, on meil vist ainult kaks, aga selliseid IT-projektijuhte ja, ja neid on meil rohkem. ka üks inimene, kes on seotud ühe meie suu, suurpanga internetipangaga näiteks, et ta, tema kindlasti ei ole programmeerija, aga ta teab IT-st päris palju, ja siis kolmandik on nii-öelda äritaustaga, sotsiaalteaduste taustaga ja nii edasi, ehk siis samamoodi, nagu me püüame neid kolme distsipliini kombineerida, oleme püüdnud ka tudengeid kombineerida, nii et nad neid distsipliine arendaksid, Ja siin tahaks ka välja tuua, et see interdistsiplinaarsus on väga suur pähkel väga paljudele õppekavadele ja tegelikult mitte ka nüüd Eestis, vaid üle maailma. Ja seda saavutada ühe aine raames, tuues näiteid teistest nagu ainetest, on tavaliselt selline natukene nagu su, sunnitud asi ja, ja ei too väga head tulemust.

Võib-olla kaks kiiret küsimust, ma saan aru, et sa ei pea programmeerima selleks, et seal õppida?

Kindlasti mitte.

Ja kas sul peab olema ikka bakalaarsekraad selleks, et...

Jah, kindlasti, kuna see on magistriõppekava. Aga tulles just selle interdistsiplinaaruse juurde tagasi, et väga paljud on maininud, et see on see, mis just eduni viib, kui neid valdkondi inimene suudab kombineerida oma töös ja meil see kombineeritus tuleb läbi nendesamade projektide. kus me oleme püüdnud panna need grupid projektides just kokku nii, et sinna satuvad erineva taustaga inimesed, erinevate oskustega, ja siis, kui nad selles projektis koos tegutsevad, vot siis neil tekib see interdistsiplinaarsuse mõõde ja nad rakendavad koos neid teadmisi, mis on nad siis erinevast valdkondadest klassiruumis saanud.

Ka teine osa meil kohe varsti lõpeb ja ma tahan võib-olla kaks sammu tagasi tulla ja öelda, et Eestis, Eesti ülikoolis on väga teisne probleem just nimelt patentsidega ja ei tasu sind karta seda, et tudeng teeb midagi geniaalset ja siis ülikool seda varastab, et kui see konkreetne ülikool suudab tudengitele kaasa, tudengitele kaasa aidata ja teha nii, et nende projektidest tuleks ka raha kellelgi. Siis ma arvan, et kõik osapooled võidavad, nii et siin ei tasu karta, võib-olla tasub seda natuke selgemalt kommunikeerida ja nüüd me lähme siis väiksele pausile.

Restart. Endiselt on eetris IT-äri saade Restart ja saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik. Täna on meil saates külas Yrjö Ojasaar, kes on magistriõppe DDVE ettevõtluse õppejõud ning Mart Kikas, kes on sellesama õppekava õppetöö koordinaator.

Meie saadet oletab ITL ja meid saab leida Facebookis, seal on ka Restart, seal on palju põnevaid asju. Ja kuna aega on meil vähe jäänud, siis küsiks võib-olla tulevikuplaanidest, lugesin teie presentatsiooni läbi ja Seal tundub, et raha teil ei ole tulevikus, et kas see tähendab, et need tõenäolised tudengid on ohus, et nad võib-olla ei lõpetagi seda magistrikava?

Ei, ei, nüüd nii, nii suur see probleem ka ei ole, kuna see õppekava sai Archimedesest juba siin mõni aasta tagasi päris head projektitoetust. Siis kindlasti need tudengid, kes täna õpivad, need on nagu kindlustatud, et need ka lõpetavad. Noh, kui nad loomulikult seda ise soovivad ja korraliku ka magistritöö kokku kirjutavad, sellepärast et ega kuna tegemist on akadeemilise õppega, nad saavad Tartu Ülikooli diplomi, siis loomulikult see ka töö kvaliteet ja õpe, nagu nende õppetulemuste kvaliteet peab olema piisavalt kõrge, et Tartu Ülikooli diplomit saada. Eesti magistritöö muidu peab olema. See on projekt või see on mingi teaduslik uuring? No ikkagi magistritöö Tartu Ülikooli mõistes peab vastama teatud tingimustele, üks nende sellest tingimustest on, et see peab olema vastava mahuga, seal peab olema loomulikult juhendaja ja seal peab olema rakendatud siis teadustööle esitatavaid nii-öelda neid nõudeid, neid peab olema kõiki järgitud, ehk siis kindlasti peab olema seal teoreootiline osa. Nüüd meie õppekava mõistes me kindlasti lisame sinna ka praktilise osa, ehk siis nii-öelda meie magistrikava on tõenäoliselt pisut laiem oma haardelt, siis kui tavaline magistrikava, kuna meil on nii teoreetiline kui praktiline osa mõlemad, ja praktiline osa on mahukas. Ehk siis mõte on selles, et... Nendest samast praktilistest projektidest, mis nad teevad, siis viimase, ehk siis neljanda semestri praktiline projekt ongi selle magistritöö praktiline osa. Ehk siis selle projekti analüüsimine, siis kuidas nii-öelda praktiliselt läks, selle kirjeldamine, millised olid tulemused ja nii edasi, ja siis see teoreetiline osa just neid, seda projekti siis teoreetilised analüüsid, nagu ma nimetasin, on need mudelid, ja metodoloogiad juba olemas, ehk siis kindlasti selle taha me ei jää, et pole teaduslikku sellist nagu raamistikku sellise õppekava magistritööde kirjutamiseks.

Aga kokku on siis neli semestrit ja see tähendab, et üks inimene siis osaleb neljas projektis, kas ta võib ka oma lemmikud valida, mis ei ole viimase semestri oma?

Vot, nagu me alguses ka ütlesime, et see on start-up programm meil, me võtame seda kui, kui start-upi ka, meil ei ole kõiki vastuseid täna ette olemas, kuna see on esimest korda me seda teeme, me väga, nagu ka start-upil palju juhtub, inglise keeles on see nime, nimetus Pivot, ehk siis kui midagi ei lähe päris nii, nagu on mõeldud või ei lähe üldse nii, siis tehakse nii-öelda kannapööre ja proovitakse asja siis uuesti, aga siis teistmoodi teha. Nagu meil täpselt juhtus ka ühe õppejõuga, ta päris täpselt ei lugenud meile seda või noh, õpilastele seda, mida nad tahtsid kuulata ja mida siis mina õppetöö korraldajana olin ette näinud ja siis me vahetasime selle õppejõu lihtsalt välja. Samamoodi meil ei ole veel päris täpselt sada protsenti kindlaid vastuseid sellele sinu, Andrei küsimusele, kui see aeg jõuab lähemale ja me oleme üha targemad ja ka tudengid on targemad, siis me sellele küsimusele vastame.

See on küll start-up õppekava, kuid ometi on vist midagi analoogseid asju ka maailmas varem tehtud, et me ei ole nüüd täiesti unikaalse õppekava juures maailmas, et ma tean, et kas Skandinaavias vist on midagi toimunud?

No ütleme nii ja naa, et on suhteliselt tihti viimasel ajal hakatud kokku panema disain ja tehnoloogiad, kuna on aru saadud, et kui teha mingisugust IT-lahendust, siis kui kasutaja mugavus ja, ja see kasutajaliides ja, ja navigatsiooni lihtsus ära unustada, et siis tõenäoliselt asjast asja väga ei saa. Siis tehnoloogia ja ettevõtlus on kokku pandud ka suhteliselt tihti, ehk siis õpetada insenere ja tarkvaraarendajat siis võib-olla natukene ka ettevõtlusest aru saama, et disaini ettevõtlus loomemajanduse kontekstis on kokku pandud. Aga just disainitehnoloogiat, et ettevõtlus kolmekesi nii-öelda vot, sellist komplekti mina isiklikult ega Kristjan, kes on sellega pikemalt tegelenud programmijuhina, ei ole nagu otseselt kohanud. Nüüd küll jah, pandi Soomes kokku üks kool, kus need kolm asja, aga noh, see nagu kolme suure kooli kokkupanemisel ikka, see võtab ikka väga palju aastaid, et nad üldse omavahel rääkima hakkaksid.

osa, osa meie tööst on ka hoida kogu aeg silma peal, et mis toimub mujal. See oli umbes kümme-viisteist aastat tagasi, kui ülikoolid ümber maailma hakkasid pöörama rohkem tähelepanu üldse ettevõtlusele ja, ja hakkasid tunnistama, et siin on ka roll ülikoolidel, õpetada ettevõtlust, nüüd kaks kolmandikku USA ülikoolidest omavad ettevõtlust õpetavad programmi ja enamus nendest nüüd, neil on ettevõtluskeskused. Ja ma arvan, et me oleme viimase kolme aastaga väga hästi näinud, et pangatöö ei ole mingisugune kindluse tipp. Pangad kaovad, riigi töö ei ole mingi üli superkindle, kindel kolmas pensionifond sulle ka, sellepärast ka riigid, tuleb välja, ei ole nii kindlad, pigem üha rohkem vaadatakse, et inimesed peavad ise hakkama saama omaalgatusega ja olema dünaamilisemad. Selles mõttes ülikoolid ka üha rohkem vaatavad selle peale, et kuidas anda oma õpilastele need tööriistad, et nad saaks ka ise hakkama. Et ja, ja isegi kui nad ei tee omaettevõtet, kui nad lähevad tööle kuskile, siis see tööandja ei pea esimesest päevast alustama nii-öelda seda ülikoolitööd ja õpetama nullist siis neid päris tööriistasid ja töövahendeid ja tööoskusi, selleks, et see inimene saaks seal hakkama. Ja, ja mis juhtub tihti praegu, on selle katseaja lõpus, inimene lastakse lahti ja öeldakse, et kuule, aga ta ei osanud midagi. see tähendab, et kuskil läks midagi valesti, et, et ta kuskil ei omandanud neid oskusi. Ja, ja sellepärast ülikoolid nagu Stanford, seal on Stanford Technology Ventures Program, Educators'Conor, Duke University, Harvard, neil kõikidel on väga tõsised ettevõtlusprogrammid viidud sisse, et valmistada ette neid tudengeid, et kui nad tulevad ikkagi sealt ülikoolist välja, siis nendel on need oskused, sest et kui sa küsid tööandjate käest, öeldakse, et et kuule, et Ma tahangi tudengeid, kellel on praktilised oskused, kes suudavad hakkama saada. Kui küsindakse tudengite käest pärast ülikooli, et kuule, et mis sul võib-olla puudu jäi või tundsid sa midagi, jäi puudu, kunagi öelda, et oh, et oleks veel saanud lugeda seda kaheksakümnendate aastate teooriat, et vot siis ma tunneks, et ma tõesti sain my money's worth ülikoolist. Pigem öeldakse, et kuule, et ma oleks tahtnud natuke praktilist kasutada, natuke päris teadmisi. Ja, ja nii nagu majandusteaduses on tulnud välja viimase kahekümne aasta jooksul sellist asja, kui homo economicus, see inimene, kes ideaalselt kalkuleerib, et vaata, et ma ostan sellise asja sellepärast, et see annab mulle maksimumkasu, seda ei ole olemas, inimesed on tegelikult emotsionaalsed ja teevad otsuseid, mis ei ole nii-öelda traditsionaalse majandusteaduse alusel modelleeritavad ja sellepärast ongi vaja selliseid ettevõtlusprogramme.

Jah, Yrjö siin rääkis Ameerika ülikoolidest, nagu ma mainisin, olin just kaks nädalat Silicon Valley's ja üks minu külastuse eesmärk oli ka just rääkida Ameerika ülikoolide, kuidas nemad ettevõtlusõpet korraldavad, sain kokku mitmete inimestega Stanfordist ja Berkeleist ja University of San Jose'st, kes just ettevõtlusõppega tegelevad, mitte mingite muude asjadega, ja siis, kui ma olin ära näidanud neile paari minuti jooksul seda loomulikult väga kokkuvõtlikult, mida me siis siin Eestis püüame teha esimesest aastast, siis enamikul inimestel läks silm särama, ütlesin, et Mehed, teete tõesti väga vahvat asja, see on täpselt see, mida on vaja pakkuda ja just väga neile meeldis seesama, et me oleme pannud kokku disaini-tehnoloogiaettevõtluse, ka nemad ikkagi, näiteks mainisid siin, Steve Planki, tema paneb kokku tehnoloogiaettevõtluse ja natukene on võib-olla selle disaini jätnud unustusse, mida võiks siis rohkem teha, samuti, mis me püüame õpetada ja mida just Ameerikas võib-olla nii palju ei, ei veel tehta, on see, et me püüame õpetada müüki ja turundust, mis on rahvusvaheline, ehk siis a priori esimesest hetkest Eesti need start-upid võiksid ja peaksid mõelma, mõtlema rahvusvahelisele turule ja müügile ja samuti tiimide tööd. Ja mitte ainult selliste tiimide tööd, kus üle maailma on inimesed kokku toodud ühte kontorisse, Sest Eestis see lihtsalt ei ole võimalik, ei ole mõtet soojadest riikidest siia inimesi külma ja vihma kätte kokku tuua ja see neile ei, ei meeldi ja ei sobi ja nad ei tunne ennast hästi, aga pigem tekitame virtuaalsed tiimid, tänapäeval on kõik tehnilised vahendid olemas, et saada üle maailma, üle ajavööndite ilusti tööd koordineerida ja tööd koos teha, nii et inimesed tunnevad, nad on tiimiliikmed, sõltumata sellest, et kas üks neist istub Santiago de Tšiilis, teine Londonis, kolmas Tallinnas ja neljas kuskil Shanghais, et saab teha küll ja meie proovime seda ka tudengitele õpetada.

Ja selleks, et jääks ka vale mulje, ma tahan veel meelde tuletada, et see ettevõtlus on ka kasuli sellistes valdkondades, kus võib-olla traditsionaalselt ei, ei, ei mõelda selle peale, nagu näiteks kunst või, või kas või sotsiaalne ettevõtlus. Lõppude lõpuks me ei saa jääma pidevalt ootama, et Saksa maksumaksja maksab kinni meie projekti... Et kas läbi erinevate raamprogrammide või läbi muude toetuste või valitsusabi on ainukene võimalus, kuidas hoida üleval sotsiaalset ettevõtlust, kunstiprogramme, koolitusprogramme, et on oluline ka, et inimesed nendes valdkondades, ja meil on inimesi programmis, kes on väga huvitatud sotsiaalsest ettevõtlusest, et need projektid oleks ka jätkusuutlikud ja nendele tuleb ka leida mingisugune viis neid finantseerida ja, ja me õpetame ka nendele inimestele, et kuidas te, panna ülesse ärimudel ka sotsiaalses ettevõtluses niimoodi, et see jääb toimima ja tõesti, et sa saad aidata maksimumnumber inimesi selle programmiga?

Kahjuks meie aeg saab otse ja ma ei jõudnud siin pool oma küsimustest ära küsida. Ma väga loodan, et sellest saab selline viirus, mis nakatab ka teisi ülikoole ja, ja ka seal tulevad, Eesti ülikooli ma mõtlen siis, ka seal tulevad analoogsed programmid, sellepärast et kaheksateist tudengit on väga tore, aga need mitu tuhat, mis seda kõike ei saa, et nendest, ma arvan, siiralt kahju. Aga see oli meie täna Restart ja tänan kuulamast, saata meid Facebookis, leida sõnaga Restart ja järgmisel ajapäeval jälle kell neli. Ilusat nädalavahetust!