AI_pealkiri: Anu Baum ja Kalev Pihl laste internetiturvalisusest ja küberkiusamise ennetamisest

Tere Kuku raadio kuulaja, taas on laupäev ja taas on eetris IT-äri saade Restart, mida juhivad Henrik Aavik ja Andrei Korobeinik. Meie saadet toetab ITL ja EAS läbi Euroopa Liidu sotsiaalfondi. Saate tänane teema puudutab taas turvalisust, kuna viimase nädala jooksul on Anonüümus juba lubanud Eestiga suhtlema hakata ning on toimumas konverents jällegi turvalisuse teemadel.

Konventsi teema on lasted turvalises internetis ja meie stuudios on Kalev Pihl, Sertifitseerimise keskuse juhataja ning Anu Baum, Politsei- ja Piirivalveametist. Alustame võib-olla natuke üldise, üldisemast teemast, tere Anu. Tere. Oskad sa tutvustada, mis on viimasel ajal sellised kõige ohtlikumad trendid internetis laste jaoks?

Ma ei ütleks, et viimase siin aasta jooksul, mis ma viimati teiega kohtusin, oleks need trendid väga palju muutunud. Et endiselt on ikkagi need suhtlusvõrgustiku probleemid, küberkiusamise probleemid, kontode ülevõtmised, et need on nagu need põhiprobleemid, mis ikkagi endiselt on nagu üleval.

Kas sa näed, et olukord on pigem paremaks läinud, et politsei näiteks on kompetentsam kui aasta tagasi?

Ma ütleks, et politsei on kindlasti kompetentsem ja see, see veebikonstaabel, see on nagu väga palju aidanud kaasa selliste juhtumite avastamisele ja ka inimestele nõu andmisele. Sest meil on ikkagi, kümne kuu jooksul oli veebikonstaabli, aasta kümne kuu jooksul oli veebikonstaabli poole üle kolme ja poole tuhande pöördumise tegelikult. Et siin tekibki selline väike nagu vastuolu, et ühtepidi me võime öelda, et meil on nagu asju nagu rohkem selliseid, aga me arvame, et pigem on neid alati hästi palju olnud, lihtsalt nüüd jõuab neid teateid politseile rohkem

Eks ütleme, laste teadlikkus on ka tõusnud, kas nad saavad üldse aru, et sellistele juhtutele tasub politseisse pöörduda, sest et ma mäletan, paar aastat tagasi oli uuring, kus selgus, et politsei tegelikult ei ole sugugi esimene, kelle poole nad pöörduda ala, alustatakse sõpradest, siis õpetaja, siis vanemad.

Ma arvan, et ka praegult ikka esimene asjana võib-olla nii väga politsei poole ei pöördutagi. Aga mis nüüd selle politsei poole pöördumist just on teinud lihtsamaks, on see, et et tõesti, kuna Andero ja Maarja on meil veebis nagu olemas, eks hea, kus on noored, siis on neil kergem pöörduda selle politsei poole ja otse küsida nõu. Ja mida peab nagu noorte kohta veel ütlema, et selles osas on küll teadlikkust tõusnud, et enam pimesi ei tegutseta, vaid jäetakse kahtlema ja tõesti küsitakse, et kuidas oleks õigem teha. Ja kuna neil on nüüd tõsiselt palju ta ei pea minema kuhugi jaoskonda otsima eraldi meiliaadressi, helistama kuhu saja kümnesse, siis selles suhtes politsei ja noorte vaheline suhtlus on nagu aktiivse.

Sellepärast, et see sama organisatsioon või mis ei ole organisatsioon Anonüümus, koosneb ju ka tegelikult lastest, on, oleme meediast väga palju aru saanud vähemalt väga noortest inimestest, et siis Mõnes mõttes vist veebipolitseinik konkureerib infoandjana ja ütleme, isafiguurina noorte arvutihuvilaste seas.

Jah, see näidab seda, et laste teadlikkus tõuseb, et aga mis juhtub siis, kui laps ikkagi otsustab sellise päris politsei kasuks ja läheb politsei jaoskonda, kas, kas jaolt saab abi või kuidas see tavaliselt juhtub?

Ikka saab, kuigi me ütleme, et tavaliselt me ikkagi pöördutakse, kas siis, meie politseinik on ka päris politseinik ja tegelikult saab ju temale ka avalduse esitada, selleks ei peagi politsei jaoskonda jooksma eraldi paberitega, et esitada avaldus, on ju. Ja nüüd, kui seal ikkagi on selline juhtum, mille puhul ikkagi on kuriteo koosseis olemas, Siis alustab politsei loomulikult menetluse. On palju selliseid juhtumeid, kus politsei ei saa kahjuks menetlust alustada. Ja maksimaalne, mis me siis saamegi anda, on, anname nõu, on ju, et mida siis teha või kuidas käituda või kelle poole siis pöörduda, on ju, aga paljud selliseid juhtumid on just küberkiusamise juhtumid, kus on siis me ei, puudub nagu ku, kuriteo koosseis, menetlus nagu otseselt alustada ei saa ja ainuke asi, mida me siis saamegi aidata, on anda talle nõu, kuidas ta peaks käituma, blokeerima, võib-olla solvava sisu puhul veel tsiviilkohtusse pöörduma, mis muidugi lapse või noore jaoks on kindlasti väga keeruline.

Aga kas see tõepoolest ei ole karistada või siis?

Lihtsalt halvasti ütlemine või? Jah. Kriminaalkorras mitte. Tsiviilkohtus võid minna, küsida välja omad tsiviilkahjud, kui sõnad ei saa tekitada, varaalset kahju. Aga nüüd, kui kujutame ette, tavainimene tsiviilkohtusse haagiga pöördumine ei ole kõige lihtsam tegelikult.

No eriti lapse puhul ma.

Eriti lapse puhul, jah. No ta, temal peab seadusega esindaja ehk vanem p

Aga mis siis juhtub tavaliselt, et mi, mi, mis on see nõu, mida te üldjuhul annate, sellist, sellisel juhtudel?

Kõige enamikega anname seda nõu, et blokeeri see inimene, nii palju kui vähegi, noh, igalt poolt oma suhtluskeskkondadest, ignoreeris seda suhtlemist ja sellepärast me ikkagi soovitame, et registreeri need, tee endale koopiat nendest kirjadest või nendest halvasti ütlemistest. Sellepärast, et me ei tea, kas see lõpeb ja kui see ikkagi ühel, ühelgi väga üle piiri hakkab minema, siis on alati võimalik pöörduda kohtusse ja kui sul on olemas, on enne fikseeritud, siis on ka kohtusse lihtsam pöörduda, sul on millegagi tõestada, et selline juhtum olnud.

Noh, kindlasti on üks oluline teema ka see, et noh, õpetaja on laste jaoks autoriteet ja tihti pöördutakse just tema poole koolis, et kas, kuidas sulle tundub, et kas, kas ka õpetajate teadlikkus on kasvanud viimasel ajal ja kui mitte, siis kuidas seda saaks parandada?

Esiteks, minu arust õpetajate teadlikkus on nagu kasvanud, seda enam, et noh, nii Politsei- kui see Tiigrihüppe Sihtasutus on väga palju tööd selle nimel teine, väga palju õpetajaid ka ära koolitletud. Ja ega ta oleks teistmoodi ikka ei tõuse see teadlikkus, kui tuleb jätkata seesama koolitust, koo, õpetada, õpetada, õpetada, õpetada, on ju, et ja kuna noh, olukord, koolides on ka rohkem nooremaid õpetajad, kes juba ise on selle arvutiga rohkem üles kasvanud, siis mina ütleks, et kooli poolt, kooli poolt ja pealt on küll nagu olukord läinud paremaks, kui siin võib-olla mõni aasta tagasi, kus õpetaja ütles, et ma ei tea sellest midagi ja ei tahagi teada, nagu ka vanemate puhul.

No mul on mitu tuttavat õpetajat tegelikult, kes noh, tõepoolest väga päris sellest ei tea, et kuidas nemad saaksid rohkem infot sellel teemal.

No kindlasti saab infot Tiigriõppe Sihtasutuse kodulehelt hästi palju, kus saab ka endale kutsuda ka koolitaja, kes tuleb ja õpetab neid õpetajaid. Siis saab targaltinternetis.ee lehekülje pealt väga palju infot, et kasutada neid kanaleid. Ja ma olen ka kindel, et igas koolis ikkagi on kas informaatikaõpe, õpetaja või keegi, kelle käest saaks ka küsida. Suuremates koolides võib-olla on lausa mingi IT-juht, kelle käest saab nagu ka nõu küsida.

Aga kas niisuguse nõuandmise päevi või tunde või ko, konsultatsioone antakse ka süsteemselt kuidagi õpetajatele? Ma pean silmas, et õpetajad ei pruugi olla koolikiusamises ju ainult nagu konsulteeriv pool, vaid nad võivad olla ka ohvreid, kõigile õpetajatele on samamoodi Facebooki kontod ja, ja, ja nad on avatud kõigile nendele naljadele, mida õpilased teevad, et kas ei või juhtuda, et ma, ma ei kujuta isegi ette, mis see täpne stsenaarium on, aga kui, kui mingid keelatud pildid jõuavad noorte kätte, siis on, õpetajal võib sell

See, et õpetaja võib-olla koolikirjusamise ohver, seda, see on täitsa reaalne, seda on ka juhtunud tegelikult. Et kui te siis mõtlete nüüd, et kas meil on mingi vastuvõtukella, kus me anname kellelegi nõu, sest seda mitte esiteks politsei tööta või kakskümmend neli seitse, on ju, et küsida võib meie käest alati võib-olla tõesti saja kümne peale, ei ole alati mõistlik helistada eestlasega kolm öösel, kui sa leiad mingisuguse ebameeldiva pildi, on ju. Aga ma ikkagi soovitan kõige parema ja kiirema informatsiooni, saab samaselt veebik Lisaks on, meil on siis see lasteabitelefon üks, üks, kuus, üks, üks, üks, kes lisaks siis sellele laste muredele annab nõu ka turvalise interneti teemadel ja nendel on ka võimalik MSN chatiga suhelda, et saada kohe nagu seda jooksvalt sellist küsimuse ja vastuse oleme eestlustus pidada.

Aga kui rääkida võib-olla sellisest üldisest turvalisest mitte, mitte puhtalt kiusamisest näiteks, siis üks kindel probleem on see, et lapsed ei tea sellest väga palju, et näiteks antiviirused ei ole laste seas just väga levinud, erinevalt siis täiskasvanute inimestest, kellel on see lihtsalt noh, võib-olla tööandja poolt pandud näiteks. Et kas, kuidas, kuidas seda probleemi lahendada, kas koolid ehitada piisavalt? Või lapsed peaksid seda ise kuidagi tegema.

Ma arvan, et turvalisuse ikkagi koostöö on kool, pere ehk lapsevanemaid ja lapsed ka ise, on ju. Kindlasti võiks kool sellest ka rohkem rääkida, aga samas õpe, õpetajate teadlikkuse ja ka noh, otsest ju sellist õppeprogrammi, mida täpselt nagu peaks olema täna, täna päris täpselt ei ole, ka vanemate teadlikkus kindlasti, sest oleme ausad, et kuigi lapsele ostetakse arvuti, siis vanem võiks ikkagi natukene ka vaata, mis seal arvutis toimub.

Aga kui vanem ise ei saa sellest aru, siis tema jällegi peab lihtsalt interneti lehele.

Kas interneti lehele tuttava IT-spetsialisti poole on ju olemas variante küll, kust kohastelt tegelikult infot on palju, võib-olla kohati tekib küsimus, et liiga palju tuleb teda sisse ära, mida saadeti orienteeruda äkki?

Selline lihtne ma ei tea, koo, kooliprogramm või koolideskursus, kas seda plaanis ei ole, mida no ütleme midagi vaata maailmalaadselt, kus saaksid võtta, osa võtta kõik, kes tunnevad, et neid, et nende kompetents võib-olla ei ole piisav?

Me oleme neid teinud ja teeme ka edaspidi, politsei teine tõesti, tõesti nagu üksinda, vaid teemegi koos Tiigrihüppe Sihtasutusega, ITL on abiks, ka, Kalev Pihl samamoodi, CERT on abiks ja neid on tehtud möödunud aasta ja jätkatakse ka seia järgmine aasta ja selle, isegi osa sellest projektist jookseb Euroopa Liidu rahastuse toel siis. Et ainuke asi, mis on, aeg-ajalt tekib probleeme, et On inimesed, kes tulevad ja kuulavad ja tulevad, kuulavad korduvalt ja tule, ei häbene ka küsida. Ja on inimesi, kes tundub nagu aega, et lihtsalt ei hooli. Ja kui sa ka selle koolituse teed, ta ei pruugi sinna tulla, et jõuga sa ju kedagi ei vii sinna.

Aga ütleme, kui mõni meie kuulaja tahab, noh, saab aru, et on õige aeg natuke rohkem infot saada, siis kust ta võiks alustada?

Ma arvan, et kõige mõistlikum, kõige mõistlikum oleks alustada Tiigrihüppe Sihtasutuse kodulehekülje pealt. Sest tegelikult täna Tiigrihüppe Sihtasutus kõige rohkem koordineerib ja, ja saadab need inimesed siis sinna koolitustele, läbilende on käinud see koolitustellimine kõige enam. Või siis lastekaitse oli Liidu kodu, kodulehega, aga samamoodi ei ole kirjeldatud ka sama, kas veebikonstaablile kirjutada politseisse, öelda, et vot me tahame sinna koolitust saada ja saab ikka.

Kas veebikonstaabel siis ei tegele puhtalt avalduste vastuvõtmisega, kas ta võib lihtsalt noh, rääkida sellest, ma ei tea, mis on parim antiviirus näiteks või mis ta arvab sellisest üldisest olukorrast? Et kas võib

pöörduda politsei poole, et ma arvan, et mind rünnatakse viirusega?

Jah, ikka. Miks ei või, ja veebikonstaabel lisaks sellele, et ta see annab seal nõu ja internetis ta käib ka täpselt samamoodi koolides lastele rääkimas, et ega ta siis mingi virtuaalne keha oled, ainult reaalne keha.

Ma muidugi kujun ette, et mida ma, Henrik, oleks sulle vastanud sellise küsimuse peale, aga noh, ju on konstaabli selline kõrgem kvalifikatsioon antud, antud juhul.

Tähendab, politsei poole võib ju alati pöörduda ja küsida, mida teha ja ma arvan, ikkagi mingi nõus, et saab, et noh, Ühesõnaga,

soovitus on siis see, et tuleb lihtsalt uurida neid, neid variante, mis on praegu internets üleval ja siis aeg-ajalt toimuvad ka koolitused, kuhu võib päriselus minna.

Jah, toimuvad koolitused, mis on juba nagu ette ära planeeritud ja samas, kui see on selline kuskil kohal ikkagi, kas lapsevanemad, õpetajad, lapsed tunnevad, et me tahaksime, et meile tehtaks sellist koolitus, siis kas Tiigrihüppe, Lastekaitse liidu või siis läbi veebikonstaabli anda sellest teada ja me oleme teinud küll ja küll tellimise peale koolitusi.

Tere tagasi, jätkuvalt on eetris IT-äri saade Restart, saadet juhivad Henrik Aavik ning Andrei Korobeinik ja meie saate teema on turvalisus. Saadet võite kuulata korduses õhtul kell kümme või internetist aadressil podcast.cuku.ee igal ajal, ning lähme siit siis meie lähemal ajal tuleva konverentsi teema juurde.

Jah, et tõepoolest, meie teema ei ole lihtsalt turvalisus, vaid lausa ID-turvalisus ja turvalisus internets. Ja veelgi konkreetsem, kõik, mis on seotud laste turvalisusega ja me saime just teada, et ITL korraldab ka selleteemalist konverentsi, meil on stuudios Kalev Pihl, kes on sertifitseerimise keskuse juhataja, kes oskab sellest lähemalt rääkida, Kalev, mis konverentsiga on siis tegemist?

ITL korraldab siis see aasta juba neljanda ja viienda konverentsi õpetajatele, lastevanematele, mis siis annab siis üldise ülevaate ja proovib nõu anda siis, et mis moodi saada oma lapsega, oma õpilasega jutu peale, rääkida sellest, mis on internetis ohud ja, ja mis on need rõõmud ja, ja kuidas nende ohtude ja rõõmude osas siis oma elutarkust lapsele edasi anda, et lapsed tunduvad ju endale nii tohutult targad ja meile tunduvad nad ka nii tohutult targad ja siis tihti jääb selline suur auk sinna vahele, et selle tunde ja päriselu vahele ei osata nagu mingit tarkust panna, et...

Et kõik raadiokuulajad, kes on teatavas vanuses, on oodatud sinna konverentsile?

Absoluutselt, jaa. Aga ma küll piiraks selle kuidagi nagu piirkondlikult ära, et teeksin niimoodi, et... Et see konverents on nüüd praegu toimumas siis Rakveres... Kahekümne kolmandal. Kahekümne kolmandal. Kahekümne kolmandal vist oli või, teisipäev, kolmapäev?

Kas see on tasuta konverents, kui ta

sinna...

Et lihtsalt saab kohale tulla ja...

Registreerima ikka vist pidi.

Ja kus kohas?

ITL-i kodulehel on olemas siis registreerimiseks informatsioon, toimub siis jah, Rakveres kahekümne kolmandal teisipäeval ja Jõhvis kahekümne neljandal ja Jõhvis on siis oodatud hästi suures hulgas neid inimesi, kes ei saa võib-olla eesti keelest sada protsenti aru, et seal on nüüd ka sünkroontõlge kõikidele esinemestele vene keelde.

Aga see, mis siin Henrik Vanusest rääkis, et kas see on mõeldud konkreetsele asiklopile või igaüks võib tulla?

Seal on mõeldud ikkagi väga selgelt täiskasvanud inimesele, kellel on lastega kokkupuude, ehk siis noorsootöötajad, õpetajad ja lapsevanem loomulikult ka puutub lastega kokku, et sinna soovib ka lapsevanem tulla.

Konverentsi öeldab seda, et noh, see ei ole loeng, eks seal on mingisugust erinevat ettekande, et kes ja millest, räägib seal?

Seal esinevad siis IT-firmade poole pealt inimesed, kes siis arustavad meid viirustörjega ja, ja Microsofti poole pealt siis inimesed, kes proovivad visioneerida natuke seda, mis tulevik toob, loodetavasti on meil ka IT-li president kohal, Kes räägib siis kas just üldisemat tehnoloogia visooni, aga samuti on siis esinevas õpetajad, tegevõpetajad, inimesed CERT-ist, ehk siis computerimööselt response tiimist või siis kes siis sellise internetiturvalisusega igapäevaselt tegelevad ja, ja Lepuks siis ka õpetajad ja politseinikud on meil kohal.

Et esimesed kaks konverentsi või mitu on juba, kolm, kolm on juba toimunud, mis on need peamised teemad, mis inimesed talle seal huvi pakkusid?

Ma arvan, et meil ebahuvitavaid teemasid ei olnudki, et tegelikult oli

niimoodi,

et see sõltus väga sellest publikust ära, et, et kes siis jaksas küsida rohkem, olid siis neid kohti, kus hästi populaarseks osutus, no enamasti populaarseks osutub tegelikult politseinikud, kui need on alati lõpus, siis neil on väga hea vastata küsimustele, mis puudutavad sellist seadusandlust võib-olla ja siis päris juhtumeid, Aga pigem seal noh, väga selgelt on, on sellised eetilised teemad üleval, et, et mida siis võiks ja mida ei võiks teha. Üks hästi palju kõlapinda leidnud teema kindlasti on see Facebook ja tema nagu piirang vanuse kohta, et kuidas seda selgitada, sest meil on esimese klassi lapsed, lasteaiast saadik on Facebookis, kuigi Facebook on väga selgelt ju öelnud, et tema alla kolmeteistaastaselt sinna ei oota, Ja noh, et kuidas siis sellise probleemiga nagu hakkama saada, et mis selle, ja, ja seal tihti pöörutakse politseinike poole ja tegemist ei ole nagu otseselt vist politsei teemaga, see on, see on, ongi pigem eetiline dilemma, et, et kuidas lapsevanem ise sellise konto nagu teeb sinna, et, et ise aitab lapsel valetada siis oma manust sinna. Ja väga raske on selle koha peale öelda, et niimoodi on õige käituda või noh, seda nii-öelda siis konverentsi käigus arutleda, et mis õige on.

Stereotüüp lapsevanemast vist on see, et laps istub klapid peas oma toas voodi peal arvutiga ja lapsevanem ei saa aru, mis ta teeb, aga tegelikult vist võib oletada, et ikka mingisugune suhtlus toimub, et... kui laps tuleb ja näitab uhkusega, et ta oskab minna õpetaja password'idega oma süsteemi ja endale hinded palju paremaks keerata, et kas lapsevanem peaks tundma uhkust selle üle, pöörduma politseisse või?

Esimene saab oleks kooli poole pöörduda küll, jah. Politsei oleks, pole see järgmine lugu sealt kuskil...

Üldse, et ma arvan, et tegelikult ikkagi nagu, kui eriti kui vanema ja lapse vahel on küsimus, et noh, mis, mis suhted neil muidu omavahel on, aga aga ma arvan, et see, kas politseisse pöörduda või mitte pöörduda, võiks ikkagi jääda nagu kooli otsustada ja kooli poolt peaks tõesti pöörduma, et, et vanemad oma laste vastused avaldusi teeksid või ka vastupidi, nagu meil on olnud, et see ei ole nagu päris okei tegelikult.

Kuidas see vanema suhtumine võiks olla, kui ta saab nagu jälile, et ütleme, õpetaja hoiab oma password'e kindlas kohas klaviatuuri all ja et kui õpilane siis lihtsalt leiab selle, läheb sisse, et noh, ega ta ju tegelikult ju ei ole politsei teema või on.

Noh, tegelikult nagu oleks, aga võtame siis noh, kuna see virtuaalne tundub nii kuidagi kaugel teistsugune olema, et võrdleme seda reaalse eluga, et Ma arvan, et kuidas ta suhtub siis, kui ta lapsel on selle õpetaja korteri võti ja ta läheb sinna õpetaja korterisse ja tõstab natuke mööblit ringi, et kas see oleks okei või ei oleks okei ja mida ta siis teeks? Vot see olukord enam sarnane olukord, lihtsalt reaalselt võtit ei ole, võti on trükitav.

No väga mõistlik, kuidas see, mis see sertifitseerimiskeskus nõu on?

Meie muidugi ütleme, et kasutage turvalisi autentimisvahendeid, siis on nüüd nagu veidi, veidi raskem nagu niimoodi kätte saada, et, et, et siis ei ole.

Päris nagu sellise sõnastatusega nagu pöördud siis lapsevanema

poole. No jah, õpetajatele ja kõigile ütleme, et, et ID-kaardiga e-kooli autentid on oluliselt turvalisem kui paroolid, aga aga siiski nii-öelda tavaliselt tulles selle nagu nõuande juurde, mis nende antud juhtumid puudutab, siis Et ega meil ei ole teistsugust nõuannet, et endiselt me arvame, et, et sest tehnoloogiamaailmas ei maksaks nagu kuidagi üle kriminaliseerida asju ega, ega teha neist suuremaid elemente, kui nad päris maailmas on, ikkagi esimese hooga võiks toimuda suhtlus kodus, siis otseselt selle, kellega tundub, et on olnud nagu mingi konflikt, eks, või siis antud juhtumil kool ja õpetaja, eks ole, et kus on mingisugune huvide konflikt toimunud. Ja, ja tegelikult on siis nagu teise osapoole otsustada, et et kas tema siis nagu leiab, et teda on piisavalt palju kiusatud, et ta peaks abi paluma politseist, aga noh, seal peab olema väga selge taotlus, et mida siis see politsei võiks teha, et noor inimest kinni panna või milleks?

Kas ma sain varasemast vestlusest Anu käest õigemasti aru, et, et üks asi on see, et politseisse pöördumine, et ta lihtsalt läheb jaoskonda, teed avalduse, aga et veebikonstaablid on kuidagi sõbralikum rahvas, kelle käest saab kõigepealt nõu küsida ja öelda, et, et ärme kohe avaldust tee, aga et kuidas ma peaks käituma, et kas kas vastab tõele, et saab seal nii-öelda anonüümselt nõu küsida, ehk

Saab ikka anonüümselt nõu küsida, et see ikka ei ole, et kui ma veebikonstrabeile kirjutan, et siis ongi nagu ametlik avaldus, kindlasti ei ole niimoodi. Et veebikonstrabe saab alati nõu anda, et kui sa tahad, siis sa võid esitada ava, ametlikku avalduse. Ja kui siis inimene esitabki ametlikku avalduse, siis on ainult avaldus. Aga kui ta niisama kirjutab veebikonstrabe, küsib nõu, annab millegist teada, siis veebikonstrabeil ei alusta mitte kunagi automaatselt ilma inimese soovitada. kriminaalasja või saada asja menetlusse. Et see on nagu kang, range reegel veel kohe, et ikkagi inimesel peab olema konkreetne avaldus, mitte see, et ta kirjutab kolm rida ja siis kohe keegi hakka, keegi hakkab menetlema või ei.

Ku, kunagi, kunagi ei, ei alusta, et aga kui näiteks saabub lapsevanema kili, kus on kirjeldatud selline kuriteo koosseis, et talle tundub, et laps on seda teinud ja küsib nõu.

Mulle tundub, et minu laps on anonüümus.

Jah, et kas, ka siis konstaabel ütleb, et, et räägite oma lapsega ja kui teile tõepoolest tundub siis mingi ja siis tegi avaldus või, või ta on kohustatud seda ise tegema?

Ise alustama kriminaalmenetluse? Ei, ta ei ole seda otseselt kohustatud tegema, ta ikkagi küsib ikkagi inimese käest üle, kas ta tahab esitleta

avaldust. Seadus seda ei sätesta, et kui...

Et, et esimese vihje peale peaks alustama...

Mitte vihje peale, vaid näiteks kui keegi kirjutab, et mulle tundub, et et minu näiteks naaber on varastanud pangast raha ja mul on siin paar pilli ka, aga ma ei tea, mis sellega teha, kas sii, ka siis kriminaalmenetlust ei alustata.

Tal on väga rumala klišee, aga mis siis, kui mul astub keegi uksest sisse, ütleb, mina, et sind John Lennani, kas ma alustan kriminaalasjad mõrvaparagraafiga?

No iseenesest ma arvan, et tavaliselt politsei peaks seda tegema muidugi, aga aga noh, teiselt poolt noh, seesama Henriku Lähemäe, et see veebikonstaabli konto on selline noh, nagu kirik, eks

ju. Andrei, alati peale jääb mingi mõistlikkuse printsiip asja juures ja sellised ühtset reglid... Mustvalgelt,

et kas, kas ta kunagi ei alusta kriminaalmenetlust siis, kui, kui inimene seda ise ei nõua? Ka siis, kui tundub, et kuritegu on toime pandud?

See võib teatud juttudel olla, kust alustab, tähendab Evi Kantsler ise ei alusta kunagi menetlust, ta annab edasi menetluse alustamiseks. Ja noh, kindlasti on neid juhtumeid, kus kohas alustatakse niimoodi menetlus, näiteks kui tuleb ikka, ikkagi vihjab mingit väga raskest isikuvastast kuriteost, siis nende faktide kontrollimiseks juba tulebki alustada

menetlus.

Aga nagu sa küsidki mustvalgelt, aga me ei saa, ma ei saa sulle vastata mustvalgelt, sest maailm ei ole mustvalge, näed, stuudioseinad on ka hallid, ei ole mustad või valged.

Et noh, minu küsimus on lihtsalt pigem see, et, et siis lapsevanem võib-olla natuke kardab seda, et ta pöördub siis veebikonstaabli poole ja asi lõpeb kriminaalmeenlusega tema lapse suhtes. Ma

ei tea küll, tänaseks nendes kahe, aasta ja kahe kuu peale kokku tulnud seitsme tuhandest juhtumist ühtegi korda, kus oleks niimoodi menetlus alustatud.

Noh, siis loodame, et ka... Ei

ole tööd kontroll, repressiivorgan ja politseil ei ole tööpuudust.

See on väga hea uudis, aga

selles

mõttes ma tahtsin öelda, et see on väga halb uudis, aga, aga tuleme siis konverentsiteema juurde tagasi ja mis, mis siis teha neil, kes konverentsile ei jõua, kas need materjalid on kuskil olemas esiteks ja kas teiseks näiteks saaks veebikaode seda ka vaadata?

Seda veebis üle ei kanta, küll aga konverentsi materjalid on ITL-i kodulehel olemas. Ja tuleb jaanuari alguses veel üks nii-öelda konverents antud nii-öelda sarjas, mis siis toimub Tallinnas. Et, et me oleme proovinud katta kogu Eesti Vabariiki niimoodi, et kevadel me käisime. Tartus, Paides ja Pärnus, me käime Pirumaal ja, ja Harjumaa siis jääb kõige viimaseks, et igalt poolt võiks olla õpetajad saanud käia, me teeme seda koolivaheaegadel, et oleks õpetajal ka võimalik ja, ja haridustöötajatel siis, siis muidu on seotud hästi niisuguse igapäevase tegevusega, et rohkem siis osaleda.

Tänapäeval võib-olla kas ei tasuks mõelda selle peale, et videod on selline hea meediakandja, et kas, kas need materjalid on paberpondid või, või on ka videod nendest ettekannetest?

Materjalid enamasti on nagu pigem esitlused, jah, ja loomulikult on, on, on hea mõelda, et võiks olla videod ja videosid tegelikult ka antud nagu teemadel on, Pigem on, on selliseid, aga mitte nii-öelda sellest konverentsist, vaid nagu seal teemalisi videosid tegelikult ju, ju on ja, ja neid võib tundide kaupa vaadata lihtsalt, et, et see konsultatsioon kuidagi noh, ühele üritusena alati tihedam kui siis kodus omaette istudes, et aga kodus omaette istus ongi valida terve maailm ja, ja sealt neid videosid leida siis ma arvan, et ei ole ka keeruline.

No ma arvan, pea probleem on selles, et sa ei tea, mida valida, et see konverents võikski olla selline kontsentreeritud sisu, mida saaks siis pärast tagantjärki järele vaadata.

Ja, ja see on võib-olla väga hea mõte, et lõppkokkuvõttes teha sellest siis selline kokkuvõte materjal, mida me siis ka näitame kuskil veebis.

Ja tuleta meelde, mis see veebiaadress oli, veel kord, kus... ITL.ee.

Tere tagasi, endiselt on laupäev eetris IT-ärisaade Restart, mida juhivad Henrik Aavik ja Andrei Korobeinik ning täna on meil turvalisuse teema, eriti just selle nõusaamise teema, kuidas noored võiksid aru saada, kuidas on turvaline internetis käituda ja kahekümne kolmandal oktoobril on tulemas...

On tulemas konverents Rakveres ja siis kohe peale seda on ka Juhvi konserdimaes üks konverents, kus saab neid materjale ka vene keeles kuulata, aga ka eesti keeles ilmselt. Ja millest ma tahtsin rääkida, ma tahtsin rääkida videodest muidugi, et Anu mainis programmi alguses, et, et see konverentsiprojekt ei ole ainuke, et neid on, neid on teil rohkemgi. Kas oskad võib-olla lühidalt tutvustada, millist neil on?

Jah, et tegelikult selle sama projekti allosa on siis ka õppematerjalide koostamine ja hetkel on siis ettevalmistamisel sellised tunni läbiviimised ka õpetajale materjalid, mida me sellel konverentsil ka siis tutvustame. lühidalt ja seal siis on tõepoolest ka videomaterjal sees, kus noored näitlejad on siis sisse mänginud suurepärased lood sellest, missugused juhtumid siis võivad ette tulla päriselus. Ja antakse siis ka kaasa selline juhendmaterjal, et kuidas selle ümber siis klassidiskussiooni tekitada või, või ka kodust diskuteerida, kui selline video ette anda. Ja see on hästi töötav mudel, et me oleme seda targalt internetis, projektis nüüd ka. eelmise paari aasta jooksul rakendanud, et kui tuli välja need netilamba multifilmid, kus lambad satuvad igasugust veidratesse olukordadesse, siis need on väga head sellised diskussiooni algatajad, et lastele Noh, on kuidagi väga lihtne sammastuda selle situatsiooniga siis hiljem ja võtta sealt noh, jutu järgi üle ja, ja minna.

Kus need multifilmid liiguvad?

Need multifilmid on targaltinternetis.ee saidil. Ja seal on siis nii õpetajale kui lapsele kui siis pisut vanemale lapsel ehk siis noorele kui lapsevanemale eraldi sellised sektsioonid, kust nad saavad vaadata Nii, lugemismaterjali, videomaterjali, mida iganes... Mis

vanuserühmale see on mõeldud, kas nad on pigem lapsele, kes vaatab, et mäe-mäe või, või nad on juba vanemale?

Targalt internetis asjad siiamaani on keskendunud ikka koolieale ja nüüd sellest aastast me oleme tulnud sammukese nagu allapoole, et selle uue uue projektiga, mis sellest sügisest on alanud, me oleme võtnud fookusse ka lasteaiad, viimased rühmad sealt, et ka nendele anda teatud selline valmisolek internetis kolamiseks ja, ja just lasteaia töötajatele siis ka, et, et mis moodi nemad sellest teemast võiksid rääkida.

Me mõtlesime, last juba möödunud aasta kergelt pookuses, teadku just siin multikats, see ju ka välja antud turvalise interneti teemadel. Ja neid netilamba multifilme ka juba eelkoolis, viie-kuuesed vaatavad väga rõõmsalt, et need jooksid ka ETV-st ja neil lastele tõsiselt meeldib.

Nii, YouTube'is ka on või ainult veebisaidil? See, YouTube'is kas?

YouTube'is. Eestikeelsed, ma ei tea, kas nad on YouTube'is. YouTube'is on kindlasti, peaks see olema, see on minu meelest kõik need on YouTube'is, aga aga need netilambad minu meelest, see on seotud, kuna see on tõlgitud projekt kuskilt mingisugust Sloveeniast või Slovakkest, kuskilt väga peenest kohast, Et siis nendel on omad tingimused, mis tingimused nendest veel levitavad, nii et meil seda väga palju ei saa juhtida siitpoolt.

Et noh, Henrik rääkis stereotüüpidest, kus lapsevanemad ei, ei tea, mis, mida laps internetist teeb ja me jõudsime järeldusele, et see alles nii ei ole, aga kui see nii on, siis ma sain aru, et on sellised lihtsad soovitused, kuidas saab siis lapsega sel teemal rääkida. Et oskad sa niimoodi hästi kontsentreeritult seda ka meie kuulajatele edasi öelda, neile, kes konverentsile ei jõua?

Ma kõigepealt stereotüüp, sest et stereotüüpe on hästi mitu. Üks stereotüüp võib-olla tõesti oli selline, nagu öeldud, et et lapsevanem tunneb, et ta ei saa meelest ka aru, teine stereotüüp on siis see, millest ma lühidalt rääkisin ka, nii et on need lapsevanemad, kes oma lasteaias käiva lapsele teevad Facebooki konto, et noh, seal on ju lahe farmvilli mängida ja siis siis saab noh, ainult selle lapse lapsele kontote eest saab seda ju mängida. Ja kolmas stereotüüp on siis selline, kes mitte ei tunne, et ta Noh, ei saa aru või et ta nagu õudselt tahab nagu lapse eest midagi ära teha, on see, et tal pole lapse jaoks grammigi aega. Et elu on nii kiire lihtsalt ju. Et kõik need on stereotüübid, aga tegelikult kõige olulisem selle juures ongi see viimane stereotüüp, et kui me sinna satume, et siis seal on kõige raskem midagi teha. Et kui sa lapse jaoks aega ei võta, siis ei ole midagi teha. Kõik ülejäänud on just nende samade nõuannetega, et võta lapse jaoks aega ja kuula, mis ta räägib selle vastu.

Aga kui ta ei räägi?

Noh, see on see asi, et ega siis lapsega suhtlemine ei saa algata, alustada kuskil puberteed heas, et see hakkab ikka varem pihta, et kui sa ikka juba väiksest peale ikka suhtled, siis ta ikkagi räägib ka hiljem, mul omal on kolm last, paar tükki neist juba päris suured, ma küll ei saaks öelda, et nad ei räägiks, on ju. No võib-olla

nad räägivad natuke teistest asjadest näiteks, et kõigest, aga mitte sellest, mida nad internetist teevad, et...

Mina üldse ei tea, mida nad teevad, on ju.

No politseiniku jaoks on see võib-olla ka lihtsamalt.

Ei, ei, ma ei käi nuhkimas, ma usaldan oma lapsi piisavalt, aga see on ikkagi suhtelapsega ja seal on see asi ka, et kui sa nagu alguses hakkad juba seda ütlema, et ma niikuiniisest aru ei saa ja mis sa siis ikka mulle räägid ja see mind ei huvita, et ega ta siis ühepäeval ei tule ka enam rääkima, et tegelikult lapsevanem ei pea ju olema kõige targem, et võib ju küsida ka lapse käest ise, et aga ma ei saa sellest aru, seleta mulle, see ei ole üldse keelatud tegelikult.

Ja ma arvan, et see on väga hea mõte, et just näidada lapsele, et ta on kompetentsem ja siis küll ta hakkab õpetama ja...

Mina arvan, et et seal ei ole tegelikult suurt vahet, kui me võtame selle mingisuguse spetsiifilise valdkonna, kui laps käib muusikakoolis, õpib klarnetit, eks ole, see on suur tõenäosus, et lapsevanem äkki ei ole klarnetit õppinud.

Seal võib-olla need ohud on, ütleme, väiksemad.

Jaa, aga see lapse võimekus rääkida sellest, milles tema on osav, ja tahtmine näidata, et ta teab midagi ja oskab ja, ja teeb, et see on endiselt alles, et mina küll ei arva, et lapsed oleks nagu olemuslikult sellised, kes tahavad kiivalt varjata seda, mida nad oskavad. Et see ei ole internetis kuidagi teistmoodi, et nad tahaks õudselt rääkida. Et pigem kuulata ära ja, ja aru saada, mida räägitakse, sest see, see info on kõik seal lapse jutus olemas, et kas asjad lähevad hästi-halvasti, kas peaks sekkuma, ei peaks sekkuma, see tegelikult tuleb välja sellest tema käitumismustrist, mida iga päev näha. on ja siis ka sellest tema jutust, et kas see kõik on kuidagi häiriv, segav või see on pigem toetav, mis toimub.

Ja kui tundub, et oleks mõtet sekkuda, siis veebikonstaaval on see koht, kes, kus, kuhu saab siis pöörduda...

See sekkumine on juba selline, pigem siin

nii...

Juriidiline nõu küsimiseks saab, saab ju ka alati andele poole pöörduda, et see tähendab mitte mingit määratust, aga tõesti, et kui ikka varem nagu ei oska midagi teha ja ei oska kuskile pöörduda oma tuttavat, või mis iga, noh, tõsiselt ei oskagi midagi teha. Siis ei ole üldse keelatud veebikonstaabli poole nõu, nõu saamiseks pöörduda ja kõik privaatstehtud vestlused on ikkagi privaatvestlused ja need jäävad selle nõuküsija ja veebikonstaabli vahele.

Kas konstaablidel on ka telefoninumbri tulemas, kuhu saab helistada või kogu suhtlus käib läbi veebi?

Üldiselt jääb ikkagi üle veebi.

Ja telefoni teil mingit sellist lahendust ei ole, kus võib-olla lapsevanem ei, ei tunne ennast väga kindlalt internetti, siis kas ta traditsiooniliste kanalite kaudes...

Telefoni teel pigem pakuks seda suhtlemisvariandina välja seda lasteabitelefoni, kellel on ka vastav kompetents olemas ja kes seda nimetas ka helpline'iks ehk abiliiniks, ja keda tegelikult kasutatakse ka Eestis natuke liiga vähe. Nii vanemad kui lapsed,

kes... Kuulan seda sellest esimest korda,

et... Temat, temat, lasta peatelefonilt ei saa mitte ainult siis teatud abipäevast lapsest, on ju, vaid saab ka nõu interneti turvalisuse alal, et nad on samamoodi õpetatud, koolitatud ja...

Ütle siis võib-olla ka number nüüd eetris. Üks,

üks, kuus, üks, üks, üks.

Üks, üks, kuus, üks, üks, üks.

Seesama, kust saab see teate abipäevast, lapsest saab ka nõu.

Jah. Ja mina siiski soovitaks nõu esimese hooga ka otsida kindlasti sellest samast Targalt internetis veebisaidist, kus on lapsevanemale tehtud eraldi selline pisikene lõigukene, kus saab infot, et mida siis võiks teha, mida võiks ette võtta ja mida võiks soovitada lapsele muud teha või praegu täna teema.

Jaa, vist minu küsimus oli pigem selles suunas, et need lapsevanemad on hästi erinevad, et mõned, mõned üldse ei saa aru, mida oota ja, ja nende jaoks on ohumärk ka see, et laps lihtsalt vastab arvusid näiteks tundi ajaga päevas, et mida seda tun, tunniga nagu jõuab seal teha. Noh, tulevad igasugused artiklid välja, kus kirjeldatakse.

Jah, ma arvan, et see siin, siin kirjeldatud oht, et minu laps on anonüümus, eks ole, et on ikka väga tõsine, et, et neid lapsevanemaid on küll olnud, kes on käinud pärast mingit vestlust rääkimas, et ma ei, ei, ei saa üldse aru, mis ta teeb, ta programmeerib päevade õppe, et ma kardan, et see on kõik väga ohtlik. Et ja, ja minu sõnum võib-olla jah, olekski see, et, et õige ongi, et kui lapsed programmeerivad hästi, et siis, siis ilmselt pärast poole elus on päris hea, hea elu tulemas suure tehnoloogilisega, aga aga et siis ei kujuta nagu see keskkond mitte neile nii suurt ohtu, kui nemad võivad ühe hetkel pärast, kui nad väga palju programmeerivad ja väga vales suunas, teistele ohtu kujutada.

Jah, aga võtame siis teemad kokku ja tuletame siis meelde, et kahekümne kolmandal ja kahekümne neljandal oktoobril saab siis konverentsile täiesti tasuta, Info on

ITL.ee lehel ja need, kes konverentsile ei jõua, neil on mitu muud võimalust, kuidas nad saavad nõu küsida ja need võimalused siis on veebikonstaabli internetis.

Lasteabitelefon, mille number on

üks, üks, kuus, üks, üks, üks, üks.

Ja mis puudutab siis meie saadet, siis selle kohta saate infot meie Facebooki lehel, otsige meid sõna karistart, saate meid iga kell järgi ära kuulata podcastist ja, ja me sõna kell neli, laupäeval oleme jälle eetris, ilusat nädalavahetust.