AI_pealkiri: Jaak Aaviksoo ja Tiit Paananen IT-hariduse ning algoritmilise mõtlemise tulevikust Eesti koolides

Tere Kuku raadio kuulajad, taas on laupäev ja taas on eetris IT-äärisaade Restart, mida juhib Hendrik Aavik ning mille sponsoriks on ITL. Tänane saade räägib meile noorte IT-haridusest, kui me oleme vahel siin saates rääkinud noorte IT-haridusest ülikooli võtmes, siis täna püüame vaadata kogu skaalat, üle maailma oleme saanud palju positiivset meediat sellega, et meil juba pea helissaadik hakatakse programmeerimist õpetama, aga täna oleme kutsunud Kuku raadio stuudiosse külla Eesti haridusministri härra Aaviksoo ja härra Paananen, kes juhib Eesti kõige kuulsamat IT-firmat, mis küll kuulub välismaalastele, Skype'i, tere.

Tervist, tervist.

Nädal hakkab juba läbi saama, kus inimesed IT vallast lähevad ja õpetavad koolides noortele IT-d, räägitakse karjäärist IT vallas, Tiit, kuidas teil läheb seal?

Jaa, et tõepoolest, IT ja infotehnoloogia ja telekommunikatsiooniliit tegelikult viib selle nädala, või viis läbi sel nädalal siis tagasi kooli tiimiga koostöös kampaania reaalainetega edukaks ja ja ürituse petroon on, kampaania patroon on EMT juht Valdo Kalm. Kes siis, kes siis kutsus üles IT-mehed rohkem mobiliseeruma ja minema koolidesse, et kui nad ka muidu tagasi kooli raames võib-olla lähevad, et siis IT-l nüüd aitab. Hulgaliselt IT-inimesi siis koolidesse tagasi rääkima oma tööst ja kokku läheb sinna saja spetsialisti ringis. Ja kokku siis koolidesse kakssada tundi IT-õpetust antakse, et. Mõned huvitavamad külastajad siin, näiteks Erki Kogres Elionist või Taavi Kotka, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Või Indrek Pimberg siis demokeskusest. Lähevad ja noh, ühesõnaga käisid siis kolmeteistkümnendal märtsil kuristikugümnaasiumis ja. Ja Valdo Kalm ise läheb, käis Haapsalu Veidemanni gümnaasiumis ja, ja, ja Skype'ist läheb ka minu teada kolm-neli inimest, kes on ennast registreerinud selle kampaaniaga seoses.

Kas see koolide külastamine on niisuguses nagu... Celebri aru, alusel, et ma olen Skype'ist, ma räägin, kuidas meil Skype'is elu on, või on kooskõlastatud omavahel süsteemne jutt, kus räägitakse mingisuguse programmi alusel õpilastele IT-asju, sest ma olen ühe korra ka tagasi kooli projekti raames käinud ise rääkimas ja, ja, ja kuna on teadmata õpilaste varasem kogemus, siis see on ikka väga hirmutav, ma, ma ei ole kindel, et ma julgeks tagasi minna.

Jaa, ja tõepoolest, kui sul varem endal õpetamiskogemust ei ole ja pead, pead klassi ees või, või auditooriumi ees seisma, siis siis see võib olla mõnevõrra hirmutav, aga, aga ma arvan, et siin meie kampaania raames on nii ühte kui teist, et et loomulikult on ITL-is need IT-valdkonna õppimine kui selline on nagu olnud hästi noh, kõrge, või ütleme, seda me oleme pidanud tähtsaks, et sellel teadlikkust nagu suurendada, ja, ja need, kes sinna lähevad, siis saavad teatud ja siis briefing-u materjalid kaasa, aga ma arvan, et see, see peamine point on igalühelikel endal kaasas, et mis on tema lugu, mida tema tulevikus näeb, mis juhtuma hakkab, millised on need tulevikus need töökohad, milles, tänased. Põhikooli ja gümnaasiumised võivad konkureerida, et, et see tuleb, ma arvan, igalühel oma taskust.

Aga härra minister, et me oleme nüüd paari sõnaga rääkinud, mida on Eesti ettevõtted teinud, et oma valu Eesti haridussüsteemis ravida, aga kas, kas nad kasutavad õigeid tablette ja, ja kas, kas see, mis tehakse, sobitub riiklikku kavasse?

No eks, eks selleks, et IT ja reaalteaduslik haridus tervikuna oleksid populaarsemad, on vaja kõikidel natukene pingutada ja kindlasti on see tänuväärt, mida IT-seltskond ise ette võtab. Aga ma arvan, et kõige olulisem selle, selle valdkonna edendamisel on see, et ajutada neid hirme, mis paljudel noortel inimestel on. Reaalteaduste ja kitsamalt siis ka infotehnoloogia valdkonna ees, just nagu oleks see mõeldud ainult mingitele erilistele sünnipärastele matemaatikutele ja nagu käiks selles valdkonnas kaasalöömine ja. ja töötamine enamusele inimestele üle jõu või oleks kuidagi teistpidi hirmutav, et et ma arvan, et kui nähakse, et need on täiesti tavalised inimesed, on selle eluala endale valinud, leiavad sellest enda jaoks midagi huvitavat ja mitte midagi kohutavat või hirmuäratavat see endast ei kujuta, et siis niimoodi me kasvatame usaldust selle valdkonna vastu, millest nagu arenenud maailmas kipub nappima. Ja ma arvan, sellisena on ta igal juhul teretulnud ka siis, kui Kui ei ole mingit päheõpitud luuletust, et pigem tuleb noortele läheneda huvitava inimesena ja ja tekitada inimestes uudishimu ja võtta ära neid hirme, mis neil võiksid olla.

Aga kas tänane maailm on Eestis juba nii-öelda sobilik ja valmis õigete noorte koolitamiseks või on Haridusministeeriumis veel suured väljakutsed selle asja kordaviimiseks?

No ega ta lihtne ei ole, et tänane seis on selline, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate erialade uste taga väga pikki järjekordasid ei ole ja me teame, et vabu töökohti ja võimalusi eneseteostuseks ja ja ka väga heaks äraelamiseks, võrreldes teiste valdkondadega on ju ka palgatingimused, töötingimused, koostöövõimalused välisriikidega ikka kordades suuremad kui paljudel teistel erialadel, et... Kõigele sellele vaatamata järjekordasid ei ole ja seetõttu on iga samm, mis selle suunaks tehakse tänuväärt. Aga, aga õige on ka ilmselt see, nagu ma alguses ütlesin, et ega siin ei aita ainult mingit riiklikust kampaaniast või ITL-i kampaaniast, et siin tuleb pikki aastaid teha sihikindlat tööd ja, ja ma usun, et pikemas perspektiivis saadakse aru, et... Et uusi väärtusi luuakse seal, kus on, kus on tehnoloogiline areng, kus on, kus on uued võimalused, kus on rahvusvaheline koostöö ja ma arvan, et ükski koolinoor ei peaks kartma neid väljakutseid, et kui tal tahtmine on kaasa lüüa, siis on kõikidel see võimalus olemas.

Aga kas kooliprogramm täna allapoole ülikooli, on see, nagu teie arvates võiks olla ja kui ei ole, siis kas seal on oodata muutuseid?

No kooliprogramm on niisugune suur ja jäik raam ja tõsi ta on, et niisugused riiklikud raamid muutuvad aeglaselt, aga Eesti kooliprogrammid on ka piisavalt paindlikud, et võimaldada koolidele ja õpetajatele leida selle programmi raamidest temale ja tema koolile sobivaid lahendusi. Küll on üks, üks, üks initsiatiiv, mida me Haridusministeeriumis kindlasti tahaksime ka järgida, oluline, et... Me, me peaksime vähendama niisugust formaalsete teadmiste mahtu, olgu see siis loodusteadustes või ühiskonna või, või, või humanitaarteadustes ja ja suurendama natukene vabadust, mis, mis võimaldaks vabamalt käsitleda vähemate arvu teemasid. Ja kui nendes kõikides teemakäsitlustes õnnestuks siis programmeerida, kui nii võiks öelda, niisugune... Reaalteaduslik või loodusteaduslik lähenemine ehk siis range mõtlemine või algoritmiline mõtlemine, et, et kui me teeme niimoodi, siis on niimoodi ja kui me teeme teistmoodi, siis on teistmoodi. Et kui me niisugust loodusteaduslikku mõtlemist suudaksime koolidesse laiemalt rohkem juurutada, siis ma usun, oleks sellest ka kasu kasu IT-haridusele ja loodus- ja inseneriteadustele tervikuna.

Tiit, oskad sa äkki midagi omalt poolt lisada, kuidas teile seal Skype'is Eesti haridusmaastik paistab?

Noh, Skype'i seest paistab niimoodi, et, et tegelikult me peame ikka päris palju ümberõpet tegema nende üliõpi, lõpetanud üliõpilaste raames, kes meil tulevad, või noh, mitte ümber, vaid täiend, täiendõpet, eks ju, aga ma tegelikult tahtsin kommen, kommenteerida seda eelnevat, et küsimust ministrile, et Et tegelikult ITL juba mõni aasta tagasi sai nagu üldharidustasemelt nagu signaali, et, et oli nagu tegelikult ei ole head ettekujutust, kuidas seda õppimist nagu IT-stada või, või kuidas neid vahendeid ka, mis tänapäeval juba kasutada on, kuidas neid tulevikus nagu rakendada, et ITL siis töötas koostöös siin Tiigrihüppe ja liikmesfirmadega ja kirjastajatega, sellise dokumendi kallal, mille nimeline on õppimine digiajastul ja, ja seal on siis tegelikult järgmise seitsme aasta teekaart maha joonistatud, et Et mis on need selles õppimise nagu digitaliseerimise valdkonnas need vajalikud eesmärgid ja siis sellele seotud ka eeldused, ja siis ka tegelikult see, see teekaart, mis järgmise seitsme aasta jooksul tuleks nagu ära teha ja see on nüüd selline dokument, mida tegelikult härra Minister veel näinud ei ole, ta ka kohe-kohe varsti näeb.

Aga me laseme tal juba seda, sunnime ja kommenteerime.

Ei, ei, ta veel näinud ei ole jah, et sinna tegelikult on sisuliselt nagu valdkonna üleüles, et sellised põhitegevused välja toodud järgmise seitsme aasta jooksul, siis, siis taristu, e-õpivara ja, ja pädevuste osas nagu tegevused, mis on vaja ära teha, et seda protsesse muuta noh, ütleme, tehnoloogilises mõttes nagu rikkamaks, ja vot seal tegelikult hakkab see panker nagu teistpoodi liikuma ka, et, et kui sa juba kasutad selliseid kõrgemal tehnoloogilisi vahendeid oma õppimisprotsessis, siis tegelikult sul see barjäär neid ka teistes, teisel, teistes nagu valdkondades kasutada, madaldub. Ja sul tekib huvi, eks ju, et kuidas need, kuidas seda nagu teha, kuidas see, see vorst, mida ma siin praegu teen, kuidas seda siis tehakse ja, ja seal tekib uudishimu ja, ja see peaks drive'ima tegelikult ka seda noh, inimeste võimekust nagu mitte ainult IT-t, IT-t tarbida, vaid ka seda luua.

Ja seal selles samas kavas, mis te olete koostamas ja kunagi poliitikutele näitamas, et seal on siis ära toodud ainult IT osa või te panete rõhu ka sellele, et peaks olema rohkem matemaatikat, füüsikat, arvutamist?

No tegelikult on, ma siin tahaks ka seda hirmu maha tõmmata, et et et kas, kui palju seda matemaatikat seal siis ikkagi vaja on, et noh, kui sa teed tõesti signaalikäsitlust või, või Molekulaarbioloogia mingeid arvutisi, siis seal võib-olla sul läheb seda tõesti väga vaja, eks ju. Aga kui sa tegeled tavalise programmeerimise testimisega, siis, siis see kõrgtaseme matemaatika nagu olulisus on noh, piirdub selle, sellega, mida sa niikuinii saad ülikoolist kaasa, et noh, selles mõttes väga palju nagu ei tasu, ei tasu sellepärast ka muretseda. Vot, aga, aga siin on jah, põhiliselt nagu need väljatatud, mida siis koolid saaksid nagu teha teistmoodi, oma taristu, oma õpivara kujundamisel ja siis omapädevuste arendamisel.

No koolid saavad ikkagi vist teha seda, mida neile haridusministeerium nagu ette annab või kohalik omavalitsus, et. Et see peab ikkagi ülevalt poolt minema, see asi, et kui see tänaseks ei ole veel jõudnud valitsusse, et siis äkki härra Aaviksoo oskab kommenteerida, et ega ta vist lähima kahe aasta jooksul vist siis ellu ei, eelarvetesse ei jõua, et noh, sellel aastal on eelarve kinni, järgmisesse ilmselt juba planeeritud.

No alustaks kõigepealt sealt peale, et olulised muutused ei sünni kindlasti mitte ülevalt alla valitsuse korraldusega, et haridus on selles mõttes põhimõtteliselt teistsugune nähtus, pigem kultuurinähtus kui kui niisugune insenerlik või tehniline konstrukt, et et muutus peab sündima klassiruumides ja mentaliteedis, mõttelaadis, hoiakutes, aga seda ei saa kindlasti kuidagi Ülevalt alla käsukorras sisse viia. Ja senikaua, kui me loodame, et, et valitsus võtab vastu mingisuguse imelise otsuse, mis kõik, kõik lilled õitsema paneb, see siis senikaua me ei ole ilmselt aru saanud, mida meil koolides vaja tegelikult on. Et see, see, see, see. See debatt on, on palju keerulisem selles mõttes, et. On loodus ja. Täppisteaduste esindajad, kellel on üks ettekujutus hariduse arengust ja tulevikust. On olemas inimesed, kes tugevalt suruvad humanistlikule dimensioonile ja niisuguste väärtustepõhisele haridusele, on loomemajanduse entusiaste, kes arvavad, et, et õpetus peaks olema võimalikult reeglite vaba ja laskma inimese vabal vaimul areneda nii, nagu talle. kõige sobivam tundub, nii et, nii et niisugune koolikultuuri kujundamine on väga erinevate huvide mõjuväljas. Ja sellepärast nüüd ette kujutada, et kuskil tehakse valmis üks dokument, mis siis valitsuses riigivõimu nimel kinnitatakse ja kohe hakkab asi arenema teistmoodi, et see ilmselt ei ole kuskil maailmas niimoodi ja ei tohiks olla ka Eestis. Aga kindlasti mida, mida, mida tuleks teha ja mis on, mis on võtmeküsimus, on noorte inimeste huvi ja motivatsiooni äratamine ja edendamine ja ja kui see nihe. Kas või väikene nihe on saavutatud, siis, siis hakkab muutuma ka kool tervikuna, nii et ma ikkagi kutsuksin ülesse suhtuma sellesse, sellesse ettevõtmisse eelkõige niisuguse ühiskondliku arvamuse kujundamise võtmes, et need töökohad, mis pakuvad meile sissetulekut leibalauale, majanduskasvu ja edenemist, On niisugused, kus on vaja teatud oskusi edendada ja kui, kui, kui ühiskond tervikuna seda ootab, seda soosib ja ja oma laste kaudu ka sellele, selle valdkonnale tähelepanu pöörab, siis hakkavad asjad muutuma, aga lihtsalt ettekujutused keegi saab anda käskkirja, mille mille, mille andmisest või mitteandmisest sõltub meie tulevik, et nii, niimoodi ilmselt me lahendusteni ei jõua.

Aga selle mõttega lähme nüüd väikesele pausile. Tere Kuku raadio kuulaja, oleme taas eetris IT-äri saatega Restart, meie saade on korduses täna öösel kell kaksteist, aga kõige mugavam on seda vist kuulata aadressilt podcast.kuku.ee leitava taskuhäälingu abil. Meie saate teemad, teemasid võite kommenteerida või nendega, nende üle arutada meie Facebooki lehel ning tänaseks saate teemaks ongi Eesti IT-haridusmaastik, stuudios on... Härra Aaviksoo, meie haridusminister ja härra Paananen, kes juhib firmat nimega Skype. Eelmine saate osa jõudis lõpule tõdemusega, et kõige edukam on inimeste IT-maailma vaadet muuta altpoolt, selle üle ei saa otsustada ministeerium, ta ei saa ette kirjutada ühiskonnale, mida peavad noored õppima, kui noored ei taha seda õppida. Tiit, Paananen, kuidas kommenteerid?

No ma tegelikult võtaksin, astuksin ühe samu veel selle nagu ühiskonna koos, koosluse poole, ehk siis millest see koosneb, on, on ikkagi eelkõige nagu, kus see kõik pihta hakkab, on pered, eks ju. Ja siin on huvitav paralleel selles, et, et mis on võib-olla Eestis siin viimase paarikümne aasta jooksul toimunud, et... Kui ma olen vaadanud seda, et kuidas teevad oma valikuid noored inimesed, siis, siis näiteks vene rahvusest inimeste puhul on see, see valik on väga tihti see, nagu seal pere on, nagu elab kaasa ja ja see läheb selleni välja, et nagu maamaga käiakse siis nagu koole evalueerimas, eks ju, et kas see, see on hea kool või ka see on halb kool, eks. Et, et aga siis, kui ma vaatan nagu eestlaste poole, siis ma näen rohkem sellist, et noh, et, et las otsustab ja, ja tihtipeale see on nagu laps iseseisvalt, eks ju, ja tihtipeale seal tekib olukord võib-olla, kus, kus ei olegi aega väga palju kaasa elada nendele otsuse valmimisse, eks ju. Ja, ja siis see tulemuseks on see, et, et valitakse midagi lihtsat, midagi kus saab nagu kergelt hakkama nii-öelda, kus on ka kerge sisenemisbarjäär või madal sisenemisbarjäär. Ja, ja mis on nagu justkui populaarsed töökohad, et, et kui nüüd vaadata näiteks kolmkümmend aastat tagasi. Ja mõelda nende töökohtade peale, kus meil Eestis nagu täna lisandväärtust kõige rohkem lisatakse, siis ega me kolmkümmend aastat tagasi ei oleks osanud öelda, et need on need töökohad just, et noh, kui me vaatame siin ka töötajate arvu ja, ja keskmist palka näiteks programmeerimise valdkonnas, siis... See ületab nagu kaugelt sellised tööstusharud nagu finantsteenused või juriidilised konsultatsioonid või, või kindlustus ja telekommunikatsioon, elekter, gaas, nii edasi, et noh, et selles mõttes täna peab ikkagi seda, seda noore inimese valikut nagu võimalikult aktiivselt nagu juhtima, nagu selle informatsiooni baasilt, mis meil täna on. Ja nüüd olenemata sellest tema elukutsest, mis ta võib-olla seal kümne, viieteistkümne aasta pärast, kus ta ennast leiab, siis me oleme väga veendunud sellega, selles osas, et, et e-oskuste olemasolu on sisuliselt kõikides tööstusharudes absoluutne, nagu, nagu, nagu kirjaoskus, sisuliselt.

Aga kas noh, see osa, mille, mida me oleme välis, välimeediast saanud, et, et Eestis hakatakse esimesest klassist alates lastele õpetama programmeerimist, kas see on legend, kas see on välismaa ajakirjanike väljamõeldis või hakkab see tõeliselt juhtima? Ma isegi ei oska... No ma

väga loodan, et see, sellest ei saa lihtsalt selline müüt, kuigi noh, ega Eesti on ju teadupärast selline riik, kus on väga tugev PR-osakond. Mis puudutab välis, välismeediat ka, et, et me oleme osanud ennast positsioneerida selliselt, et justkui kõik, mis siin lubatakse ka, on koheselt reaalsus. Aga ma arvan, et Tiigrihüppe kaudu ja, ja see Proge Tiigri initsiatiiv nagu eelkõige seal on tähtis see, et kui kiiresti need õpetajad tulevad nagu sellega kaasa.

Jaak Aaviksoo, kuidas teie oskaks?

Ma võib-olla ütleks niimoodi, et, et võib-olla on veidi. Veidi ülekohtune arvata, et, et Eestis tehtu, olgu see siis IT-valdkonnas või IT-hariduse valdkonnas, oleks ainult propagandaosakondade saavutus, et, et päris kindlasti see niimoodi ei ole. Et ma arvan, et need, need tulemused, mida on Eesti ettevõtlus saavutanud, mida on Eesti haridussüsteem saavutanud, on reaalsed tulemused ja seda on ju meie igapäevaelust näha. Ma arvan, et need teenused, mida me kodanikena naudime, olgu siis erasektori või avaliku sektori poolt pakutuna, on reaalsed teenused, mitte propagandaosakondade välja mõeldes. Et, et niisuguse hoiakuga, ma arvan, me teeksime väga paljudele inimestele liiga, kes on, kes on väga head tööd teinud ka maailma tasemel. Ja oskan ennast tagasi mõelda kuskil seitseteist aastat, kui ma esimest korda praeguses ametis olin ja kui Tiigrihüppe programm sai käivitatud, siis siis lähtus see arusaamisest, et infotehnoloogia poolt pakutavad võimalused ei ole mitte ainult väljavalitute privileeg, vaid tegelikult peaksid olema kättesaadavad kõikidele Eesti koolilastele. Ja selline visioon tekitas endas, endas siis tegevused, mis, mis lõppesid sellega, et aastaks kaks tuhat olid Eesti kõik koolid ühendatud internetti, võib-olla ühe see vähesena riigina maailmas. Nii et kõige selle pidamine ainult propagandaks on minu arvates eksitav. Aga mis puudutab programmeerimise õpetamist koolides või tegelikult isegi lasteaedades, siis ma arvan, me võiksime sellele läheneda nii-öelda avatud mõtlemise seisukohast, et et kindlasti ei ole vaja iga hinna eest võidelda selle eest, et kõrvuti eesti keele, matemaatika, geograafia, loodusõpetusele laulmisega oleks meil koolis õppeaine programmeerimine. Küll aga me peaksime oma koolielu niimoodi korraldama, et see noorte inimeste loomulik soov ehitada või konstrueerida, teha, teha loogilistest sammude ja, ja käelise tegevuse kooskõlas, ehitada maju või... Või, või luua, luua mingeid toimivaid mehhanisme, ehitada roboteid, planeerida mingisugust tegevust, mis kõik on, omavad programmeerimise alget, ehk niisuguse algoritmilise mõtlemise aluseid, et, et see jõuaks meie lasteaedadesse, jõuaks algkooli, jõuaks põhikooli ja sealt edasi siis kuni ülikoolini välja. Et vot niisuguse muu, muutuse saavutamine, et meil ei oleks koolis liiga palju antust, liiga palju õpikus ette öeldut, aga me peaksime suure hulga nendest teadmistest ise üles otsima, kokku panema, eri, erinevates komponentides konstrueerima. Et vaat niisugust didaktilist paradigma juurutada, et selle nimel kindlasti tasuks pingutada, selle nimel pingutab Tiigrihüppe Sihtasutus, selle nimel hakkab, hakkab töötama ka see ühendasutus, mille me loome kolme asutuse kokkupanekust, siis Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus, Tiigrihüppe Sihtasutus ja... E-net, mis tegeleb internetivõimaluste pakkumisega haridussektoril, et, et niisuguses koostöös, ma usun, me saavutame uue, uue taseme lähenemisel haridusele tervikuna.

Aga oletame nüüd, et juhtub kõik see, mida, millest on räägitud ja juba viiendas klassis tekivad esimesed programmid ja kaheksandas klassis on juba täitsa väljaõppinud programmeerijad, et kas Skype on nõus, pakkuma õpilastele valikut, et ära mine keskkooli, tule meile programmeerima?

Tegelikult on selle, see, see töö iseloom, mis täna kas või Skype'i näitel, mis IT-ettevõttes toimub, on see tegelikult see, et et see, selle nii-öelda koodi kirjutamine on väga väike osa sellest, et me siin enne puudutasime natuke seda interdistsiplinaarsust ja, ja see, see, et mida nõutakse täna arendajalt, testijalt, tarkvara insenerilt, on, on tegelikult nagu Noh, ütleme tugev koostöövõimekus eridistsipliinide esindajatega, et tõesti arendaja saab aru testijast, saab aru disainerist, saab aru tooteühist, marketingi inimest, nüüd see toode, mida täna tehakse, tulebki läbi selliste interdistsiplinaarsete multifunktsionaalsete tiimide. Et meie tiimid on üles ehitatud niimoodi, et seal on erinevaid oskusi. On oskusi, kes loob, kes hoiab üleval, kes testib, kes seda nagu marketeerib, on ju, ja kes paneb sinna disaini peale, et nad tegelikult töötavad koos. Ja, ja sellise kogemuse omandamine iseenesest oleks ju väga hea, kui see toimuks ülikoolis. Täna seda toimub ülikoolis veidikene liiga vähe, Me paneme sellele suurt rõhku, kas või näiteks läbi IT-akadeemia initsiatiivi, kus erinevaid magistri- ja bakalaureuseprogramme sees on, ja, ja noh, ütleme need inimesed, kui nad tulevad Skype'i, siis kui nad varem seda ei ole kogenud, siis seal nad saavad selle esimese šoki kätte, et kui palju rohkem nõutakse sellele, lisaks sellele keele teadmisele.

Aga kas siis ei ole äkki hoopis IT-maailma suurem probleem just selle interdistsiplinaarse täiskülvamata peenrapuudus, et äkki ei peaks programmeerimisaluste asemel õpetama hoopis teiste alade aluseid, et, et kui inimene lõpetab keskkooli, siis tal on mitte ainult matemaatika ja füüsika hea, vaid tal oleks ka enam-vähem arusaamine nanotehnoloogiast, enam-vähem arusaamine geenitehnoloogiast, et ta suudaks selle pildi pärast kokku panna, mitte et ta oleks läinud süviti IT-valdkonda, et kas üldse on enam IT-valdkonda olemas, et minu arust on seadmed? Ma,

sellest on hea näide see, et kuidas me hindame nagu, millal arendajast saab nii-öelda seenior arendaja või kogemustega arendaja. On see, et kui meil on mingi ülesanne, meil on, me oleme näiteks programmeerinud mingis keskkonnas, mingis keeles pikka aega, meil tuleb uus ülesanne, mis toob olulised skaleeruvusküsimused nagu lauale. Sest tegelikult me ei saa hakata nendesamade tööriistadega lahendama seda uut ülesannet. Hea programmeerija, selline seeniortaseme programmeerija, vaatab ülesannet, valib vahendid, õpib selle vahendi kiiresti selgeks, no mis seal on, süntaks, eks ju, struktuurid, eks ju, mingid noh, uuesti kasutatav, mida on juba varem kuskil loodud, eks ju, õpib selle kiiresti selgeks, üritab, saab selle kokku panna toimivaks prototüübiks ja, ja kohe ära testida ja see toimub nädalaga. Et kui me võtame noh, ütleme, kui keegi täna näiteks kujutab ette, et tema elukutse on, on tarkvarainsener ja tema spetsialiteet on Java programmeerimine, siis sellest jääb nagu noh, ütleme ambitsioonikates ettevõtetes kindlasti tulevikus väheseks. Et ta tegelikult peab ikkagi olema fokusseeritud sellele ülesandele ja tal peab olema võimekus neid tööriistu valida vastavalt sellele ülesannele, mida ta lahendab.

Härra Jaak Aaviksoo, et kuidas teile tundub, et kas pigem saavad Eesti õpilased ennem programmeerimisest maitsesuhu või saavad keemiaklassist DNA-d eraldada?

No eks see on niisugune retooriline küsimus, millele mõistlikku vastust ei olegi, et, et päris selge on see, et, et kaasaegses maailmas on vaja niinimetatud geneerilisi või inter, inter personaalseid oskusi, et suutlikust meeskonnatööd teha, suutlikust teiste inimestest aru saada. Suutlikkust juhtida protsesse, suutlikkust sulandada kokku erinevaid lahendusi, et see kõik on ilmselgelt vajalik, aga ärme, ärme läheme ka teise äärmusesse ja kujutame ette, et niisugused generalistideks kutsutavate inimeste produtseerimine on võimalik pealiskaudse hariduse andmise kaudu, et natuke siit, natuke sealt, natuke kolmandast kohast ja ongi meil, meil suured strateegid valmis, et... Et me vajame ilmselgelt väga sügavaid teadmisi kitsastelt aladelt, ilma, ilma sügavate maailma eesliinile kuuluvate teadmisteta midagi sisuliselt uut tuua ei ole võimalik. Aga lisaks sellele, ja ma rõhutan veel kord, lisaks sellele, on, on vaja omada ka suutlikkust teiste inimestega meeskonnatööd teha, juurde õppida, iga päev juurde õppida. Võib-olla see, see juurdeõppimise ja enese, enese ümberprogrammeerimise võime ongi üks, üks asju, kus me oleme natukene kehvakesed, et me kujutame ette, et me saame ülikoolist mingi hariduse ja siis saame nelikümmend aastat selle baasil tööd teha ja... Ja teinekord mul on etteheited ka tööandjatele, et iga, Eestis on on kümneid tuhandeid tööandjaid ja nõutakse, nõutakse vaata et sada tuhat erinevat spetsialisti, aga niisuguseid erinevaid kitsaid erialasid ei ole ühelgi riigil võimalik ette valmistada, et et iga tööandja peab endale aru andma, et konkreetsete vajaduste jaoks õppimine peab jätkuma ka töökohal. Ja ülikooli või siis ka gümnaasiumi ülesandeks on eelkõige niisuguse õppimisvõimelise avatud silmaringiga motiveeritud inimese kujundamine, kellel on mingis kitsas valdkonnas olemas üsna sügavad teadmised ja, ja laias spektris keskmised teadmised koostööks. Et, et, et siin ei ole niisuguseid mustvalgeid lahendusi, et nüüd teeme täna hoopis teistmoodi kui eile ja kõik laheneb automaatselt, et siin on vaja säilitada kõik hea sellest, mis meil olemas on, ehk siis vanast niisugusest spetsialiseeritud haridusparadigmast ja lisada sellele koostöövõime, avatus, innovatsioonivõime. Ja IT-valdkonda spetsiaalselt puudutavalt on kesksel kohal just algoritmilise mõtlemise oskus ja seda, seda tuleks kujundada tõepoolest üsna varases eas, et inimene, kes seda ei ole omandanud kuskil kahekümnendaks, kolmekümnendaks eluaastaks, et sel, seda omandada niisugust loogilise konstru, konstruktivistlikku mõtlemisvõimet, et seda on väga raske ja vaat see on minu meelest üks pudelikael, millele peaks pühenduma juba lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis. Ehk siis niisuguse algoritmilise mõtlemise arendamist ja võimaldamist.

Ja kas selleks astutakse ka mingeid samme või on juba astutud või kuidas see, kuidas, kus me sellel skaalal hetkel oleme?

Noh, kus me oleme, ütleme niimoodi, et, et tublil keskpärasel tasemel ja mõneski mõttes Euroopa mastaabis üle keskmise, et Eesti, Eesti põhikooli õpilaste loodus, loodusteaduslik ettevalmistus on kõvasti üle keskmise, tõsi, soomlaste juures on see veel parem ja, ja šotlased ja hollandlased, belglased on siin meiega enam-vähem võrdses positsioonis, aga suurtest rahvastest oleme me seda paremini teinud, aga see ei tähenda seda, et sellega oleks kõik korrased. Et arenemisruumi on kindlasti ka meilgi ja, ja eelkõige puudutab see mitte kitsalt programmeerimist, ma veelkord rõhutan, vaid üldist hariduse ülesehitust, et siin peaks rohkem olema ruumi ise tegemisel. Ja vähem, vähem sellele, sellele niisugusele antu äraõppimisele, et vot kuidas seda saavutada, see on väljakutse kõikidele riikidele, sealhulgas ka Eestile.

Selle üle mõtleme nüüd natukene ühe väikse pausi jooksul.

Hea Kuku raadio kuulaja, oled tagasi palutud kuulama saadet IT-ärist Restart, meie saade on eetris õhtul kell kaksteist, kuid podcast.kuku.ee aadressil saate seda kuulata kogu aeg, tänase saate teemaks on IT-haridus ja saates on haridusminister Jaak Aaviksoo ja Tiit Paananen, kes juhib firmat Skype Eestis. IT-öö, toimusid mitmed IT-inimeste külastused koolidesse, kus antakse inimestele aimu ja esimest maitset, mis asi on IT-maailma, kuidas on IT-maailmas töötada. Oleme seni saate jooksul rääkinud sellest, et IT mõtteviisi ei saa suunata ministeeriumi ülevalt, see peab tulema kogu ühiskonnast, kogu ühiskond peab olema kaasatud. Ning et vaja on anda noortele õige mõtlemisstiil, küll ta siis suudab ära õppida need kitsamad teadmised, mis tal on ühe või teise töökoha jaoks konkreetsemalt vaja.

IT-öö lõpetab selle reaalainetega edukaks kampaania nädala, mis tegelikult natukene venib pikemaks. See on tegelikult kolmandat aastat juba ja, ja, ja seal siis IT-spetsialistid on siis nagu valmis vastama küsimustele, mis nagu noortelt tuleb ja sel aastal on kokku nelikümmend kaks noortekeskust nagu pannud ennast kirja, kus me hinnanguliselt leiame üle viiesaja noore, kes siis saab esitada küsimusi juba nüüd, juba IT-s toimetavatele tegijatele. Ja teema seal IT-l siis oli see, et miks IT eriala on see parim valik, et see, igaüks saab oma loo ära rääkida, ta on siis kas siis selle, selle, selle vestluse tulemusena siis need noored peaksid nagu tegema kas mingisuguse audio-video või, või, või plakati või mängu tüüpi asja, mis siis nagu toob sellesama sõnumi välja, et miks see IT-eriala on nagu parim valik täna, et. Et, et selle põhiline eesmärk on see, et see, seesama asi, mis nad koolist kuulevad päeval, tegelikult jätkuks siis ka nendel õhtul nagu ütleme, väljaspool kooli, noortekeskustes.

Kas niisugused noortekeskused, ma ise käisin kunagi oma esimesed arvutielamused, sain vist noorte tehnikute majas kuskil Tallinnas, kus ma käisin ka väljaspool põhikooli. Et kas niisugused huvikeskused, huviringid, arvutiteemadel, programmeerimise teemadel, kas need on täna laialt Eestis levinud, kas nad on olemas ja kas Skype ja taolised ettevõtted toetavad neid?

Jah, seda küll, et ütleme, kui me vaatame kas või Robotexi, mis oli siin mõni kuu tagasi, siis seal oli ju rekordarv osalejad seekord, et... Aga nad

olid ülikoolides?

Ei, Robotex on minu arust ikka, nad teevad seda minu arust ka juba põhikooli tasemel, et et seal on, nad bromeerivad see, neid LEGO Mindstorm roboteid ja siis... No ma peast praegu ei ütle, palju seal neid tiime oli, aga neid oli ikka kümneid ja kümneid, et et, et sealt saavad tegelikult inimesed oma esimese kogemuse, noh, mul endal tütar neliteist aastat ja, ja käib robootikas, et, et ja saab nagu, saab nagu seda programmeerimiskogemust, eks ju, seal noh, see alu, alustamine on suhteliselt lihtne. Juhendamine peab olema võib-olla kindlasti olemas, et Skype ka seda Robotexi toetas, et, et me oleme iga aasta seda teinud ja, ja sellel korral oli ka. Ja, ja noh, ütleme kas või oma kogemusest lähtudes, siis sisuliselt kõik need inimesed, kellega ma täna. Koos nõupidamiste laua taga olen, siis noh, osasid neid ma olen kohanud seal noortetehnikute majast, et kus sai. Kassettide pealt programme laetud ja, ja, ja mis need vene tüüpi arvutid seal olid, ma ei mäleta, kes seal. Kümme. Jaa, mingisugused sellised, eks ju. Nii et oma, oma kogemused seal, sai sealt kätte, et, et see, see huvi tuleb, see huvi tuleb kasutada just selles nagu viljakas eas, jah, kus siis hakkab see seeme idanema.

Aga härra Jaak Aaviksoo, et kuidas on täna IT huviharidusega Eestis?

No ütleme niimoodi, et ühtepidi on hästi, teistpidi võiks olla palju paremini, et et eks see omaaegne tehnikakoolide või pioneeride majade süsteem niisugusel riiklikul tasemel meil täna jätab soovida, aga samal ajal noh, seesama Robotexi näide, millest siin räägiti, et kui ta omal ajal sai Tartu Ülikooli ja Tehnikaülikooli koostöös asutatud, siis oli ka Tegelikult altpoolt tulnud initsiatiiv, mida ülikoolid toetaksid, tänaseks on ta peaaegu et üle-eestiline ja osalt isegi rahvusvaheline üritus, mille osavõtjate arv kasvab, kasvab iga aastaga, et, et, et ma. Ma, ma ise usun palju-palju rohkem sellesse, kui niisugustesse suurte, riiklike ja alati ka seetõttu väga kalliste struktuuride loomise asemel, et me püüaksime otsida nende olemasolevate võimaluste raamides lahendusi ja vaatama, mis töötab ja mis ei tööta ja, ja vaat kui sealt tekivad niisugused head ideed, Nagu näiteks Robotex kindlasti üks nendest, et siis nendele elusatele ideedele riikliku toe taha saamise korral on võimalik tagada väga kiiret, väga kiiret arengut ja siin mul on hea meel, et ITL kindlasti, kindlasti on üks organisatsioon Eestis, kelle, kelle omapoolne initsiatiiv vastava hariduse edendamisel ja noorte toetamisel on, on väga-väga tänuväärt. Ja, ja siin püüab riik ka omalt poolt kaasa aidata, ma ei räägi siin praegu Tiigrihüppe Sihtasutusest, mida riik on toetanud ja kavatseb kasvavalt toetada, IT-akadeemiast, mida mida ma loodan ka lähiaastatel kasvamas näha, vaid ka kõikvõimalikke erinevaid initsiatiive, mille, mille toetamiseks on Haridus-Teadusministeerium valmis, aga nagu ma ka alguses rõhustasin, et... Et ootaks eelkõige, eelkõige niisuguseid tegelikust elust sündinud initsiatiive, millele riik saaks omalt poolt toe alla panna, et et moodsas maailmas niisugused ülevalt alla riiklikud struktuurid ei ole kõige parem, kõige parem rohi nendele probleemidele, mis ühiskonnas tekivad.

Jah, sellega ma olen ka täiesti nõus, et tegelikult see riigi toetus täna sellele sektorile ja IT-sektor on noh, ma omalt poolt, ma ei ole muidugi objektiivne, aga mulle tundub, et üks paremini organiseerivad tööstusharusid täna. Et see riigi toetus sellele on nagu jätkuvalt suur ja, ja ka nõudlik, et tegelikult ma arvan, milleks, milles siin küsimus täna rohkem, on see, et kuidas juba selles süsteemis toimivad inimesed, On see siis põhikool ja arvutiõpetaja, on see ülikoolis professor või on see ettevõttes inimene, kes tegelikult võiks midagi teha peale oma päevatöö ja oma kogemust jagada, kuidas need inimesed sellest noh, võib-olla natukene mugavustsoonist nagu välja lükata ja avardada nagu nende jaoks neid võimalusi? Et nad noh, neil tekiks võimalik aeg, neil tekiks mingisugune kohustus oma, oma kogemusi jagada, et, et juba aktiivsed inimesed on niikuinii hõivatud ja, ja noh, ütleme see kas või seesama reaalainetega eduka, edukaks, et noh, sellega me toome tegelikult nagu sada inimest, kes võib-olla varem ei ole koolides käinud Toome koolidesse ja... Ja anname, anname neile nagu võimaluse jagada oma kogemused, kuidas seda nagu teha niimoodi, et see oleks nagu osa minu iga noh, kodaniku kohusest või midagi sellist, eks ju. Või noh, ma ei tea, nii pateetiliseks minna, aga...

Ei no aga sõjaväeteenistuse asemel pead sa vähemalt aasta jooksul olema õpetaja.

Ei, vot, vot väga radikaalne idee, et...

Aga et kas te siis seal ITL-is kui kõige paremini organiseerunud tööstusalas teete koostööd teiste aladega, et kas te teete, vaata, kus oleks koos, noh, Eestis on üks hiljutine kapital rääkis Eesti sõjatööstuse liidust ja siis on olemas kindlasti mingisugune nanotehnoloogiliste firmade või... Noh, kõikidel valadel on kindlasti väikesed seemneorganisatsioonid olemas, et kas te ka nendega koostööd teete?

No see on üks koht, kus ITL on tegelikult kogu aeg nagu rääkinud, et üks on see valdkonnasisene nagu tootearendus, aga teine on see, et kuidas infotehnoloogiat kasutatakse teiste valdkondade ja teiste tööstusharude ettevõtetes, selles osas ma arvan, Eestis on arenemisruumi veel kõvasti sellele koostööle. Et noh, ütleme väga lihtne, kui sa võrdledki kas või tootmisettevõtete IT-eelarveid Eestis ja Soomes, et noh, Taavi Kotka on siin palju näiteid toonud sellest, kui palju on, on vist raudia või on see katusetootja ja... Et noh, kui suured IT-arved, eelarved seal on ja kui palju seda IT-d on kasutuses nagu tootmisprotsesside juhtimisel, aga meil jääb see lisandväärtus nagu, nagu teistes tööstusharudes suhteliselt nõrgaks siiski, et on tegemist koostega, sellist uut nagu tootearendust tehakse suhteliselt vähe, et, et siin ma arvan, Eestis on veel kõvasti koostööruumi, et... Loodetavasti ITL-i raames toimunud ka klastiprogrammid ja nii edasi, sellisele koostööle annavad nagu hoogu juurde, aga, aga eel, eelkõige on siin ka ettevõtjate oma ambitsioonikuses küsimus.

Ma võib-olla tooksin siia ühe, ühe, ühe natuke teise dimensiooni, mis, mis ma arvan, on väärt äramärkimist, et meil on niisugune valdavalt levinud ettekujutus, et IT-mehed on niisugused spetsiifilised, valdavalt mehed, mitte naised, nagu me ilmselt kõik oleme nõus tunnistama. Niisugused natukene kuivad ööd-päevad läbi arvuti taga istuvad inimesed, kellel muudest maailma asjadest eriti aimu pole ja nad on kuidagi natuke kummalised. Et need, see, see, see tegelik elu on palju värvilisem ja palju, palju dünaamilisem, palju tänapäevasem, palju avatum, et peaaegu kõik head asjad, mis selles valdkonnas Eestis on tehtud, on, on tegelikult interdistsiplinaarsed. Et võtame kas või niisuguse lihtsa, lihtsa näite, mida paljud meist ju teavad, näiteks mobiilparkimine, on, on väga paljude erialade inimeste koostöö, kusjuures juhtivat rolli selle juures ei peagi üldse mängima programmeerijad, kes selle kõik siis, siis valemite keeles või programmikeeres kirja panevad, aga inimesed, kes suhtuvad Kontrolörid või, või linna transpordikorraldajad, ja, ja kui nende mõttelaadis on, on hoiake, et oo, et järsku annab siin midagi paremini teha, kasutades neid uusi võimalusi midagi teistmoodi, efektiivsemalt, kiiremini, paremini, odavamalt korda saata, et siis niisugustest ideedest ja koostööst sünnivad, sünnivad suured ideed ja sellepärast ma arvan, et... Et kui me räägime IT-haridusest kõige laiemas mõttes, siis, siis kõige suurem arengupotentsiaal on just nendel teiste erialade inimestel, kellel võiks olla põhimõttelised teadmised nendest võimalustest, mida infotehnoloogia pakub ja, ja kui siis nemad tulevad ühel hetkel ideega, et kuulge, et aga teeme seda hoopis teistmoodi. Siis küll leitakse ka need inimesed, kes siis juba selle programmikeelde valavad ja, ja siis sellest lõpuks toote teevad, et laiapõhjaline hoiak on, on, on tuleviku eduks väga oluline eeldus.

Sellega ma olen väga nõus, väga konkreetne näide selle kohta on tootejuht, mis Eesti kontekstis tähendab inimest, kes teab, kust mida odavalt osta ja kust seda kallilt müüa, aga välismaa kontekstis tähendab see tootejuht ikkagi seda, kellel on ärikallak, tehnoloogiakallak, kes oskab uusi ärimudeleid luua ja oskab, oskab neid vajadusi tõlgendada nagu tehnoloogia võimalustesse, et et selline roll iseenesest on selline, kuhu tuleb sisse kasvada, seda koolis otseselt õppida ei saa, Et sealt pead nagu nendest kõikidest erinevatest rollidest nagu läbi käima, enne kui sa selleks tootejuhiks saad, aga vot neid inimesi täna tegelikult Eestis on liiga vähe.

Aga selle mõttega saabki meie tänase saate kokku võtta, rääkisime IT-haridusest, stuudios olid Tiit Paananen Skype'ist ja Jaak Aaviksoo haridusminister, meie saade on sellega läbi ja... Kokkuvõte saatest oli siis see, et me vajame palju interdistsiplinaarseid andekaid lapsi, kes suudaks omandada sügavad teadmised aladest, teha omavahel koostööd, saavutada kogemused ja töödata edukatel IT-aladel, meie saade on eetris taas nädala pärast, kena nädalavahetust!