Tere Kuku raadio kuulajad, taas on laupäev ja taas on eetris IT-äärisaade Restart, mida juhib Hendrik Aavik ning mille sponsoriks on ITL. Tänane saade räägib meile noorte IT-haridusest, kui me oleme vahel siin saates rääkinud noorte IT-haridusest ülikooli võtmes, siis täna püüame vaadata kogu skaalat, üle maailma oleme saanud palju positiivset meediat sellega, et meil juba pea helissaadik hakatakse programmeerimist õpetama, aga täna oleme kutsunud Kuku raadio stuudiosse külla Eesti haridusministri härra Aaviksoo ja härra Paananen, kes juhib Eesti kõige kuulsamat IT-firmat, mis küll kuulub välismaalastele, Skype'i, tere.
Aga härra minister, et me oleme nüüd paari sõnaga rääkinud, mida on Eesti ettevõtted teinud, et oma valu Eesti haridussüsteemis ravida, aga kas, kas nad kasutavad õigeid tablette ja, ja kas, kas see, mis tehakse, sobitub riiklikku kavasse?
No eks, eks selleks, et IT ja reaalteaduslik haridus tervikuna oleksid populaarsemad, on vaja kõikidel natukene pingutada ja kindlasti on see tänuväärt, mida IT-seltskond ise ette võtab. Aga ma arvan, et kõige olulisem selle, selle valdkonna edendamisel on see, et ajutada neid hirme, mis paljudel noortel inimestel on. Reaalteaduste ja kitsamalt siis ka infotehnoloogia valdkonna ees, just nagu oleks see mõeldud ainult mingitele erilistele sünnipärastele matemaatikutele ja nagu käiks selles valdkonnas kaasalöömine ja. ja töötamine enamusele inimestele üle jõu või oleks kuidagi teistpidi hirmutav, et et ma arvan, et kui nähakse, et need on täiesti tavalised inimesed, on selle eluala endale valinud, leiavad sellest enda jaoks midagi huvitavat ja mitte midagi kohutavat või hirmuäratavat see endast ei kujuta, et siis niimoodi me kasvatame usaldust selle valdkonna vastu, millest nagu arenenud maailmas kipub nappima. Ja ma arvan, sellisena on ta igal juhul teretulnud ka siis, kui Kui ei ole mingit päheõpitud luuletust, et pigem tuleb noortele läheneda huvitava inimesena ja ja tekitada inimestes uudishimu ja võtta ära neid hirme, mis neil võiksid olla.
Aga kas tänane maailm on Eestis juba nii-öelda sobilik ja valmis õigete noorte koolitamiseks või on Haridusministeeriumis veel suured väljakutsed selle asja kordaviimiseks?
No kooliprogramm on niisugune suur ja jäik raam ja tõsi ta on, et niisugused riiklikud raamid muutuvad aeglaselt, aga Eesti kooliprogrammid on ka piisavalt paindlikud, et võimaldada koolidele ja õpetajatele leida selle programmi raamidest temale ja tema koolile sobivaid lahendusi. Küll on üks, üks, üks initsiatiiv, mida me Haridusministeeriumis kindlasti tahaksime ka järgida, oluline, et... Me, me peaksime vähendama niisugust formaalsete teadmiste mahtu, olgu see siis loodusteadustes või ühiskonna või, või, või humanitaarteadustes ja ja suurendama natukene vabadust, mis, mis võimaldaks vabamalt käsitleda vähemate arvu teemasid. Ja kui nendes kõikides teemakäsitlustes õnnestuks siis programmeerida, kui nii võiks öelda, niisugune... Reaalteaduslik või loodusteaduslik lähenemine ehk siis range mõtlemine või algoritmiline mõtlemine, et, et kui me teeme niimoodi, siis on niimoodi ja kui me teeme teistmoodi, siis on teistmoodi. Et kui me niisugust loodusteaduslikku mõtlemist suudaksime koolidesse laiemalt rohkem juurutada, siis ma usun, oleks sellest ka kasu kasu IT-haridusele ja loodus- ja inseneriteadustele tervikuna.
Tiit, oskad sa äkki midagi omalt poolt lisada, kuidas teile seal Skype'is Eesti haridusmaastik paistab?
Noh, Skype'i seest paistab niimoodi, et, et tegelikult me peame ikka päris palju ümberõpet tegema nende üliõpi, lõpetanud üliõpilaste raames, kes meil tulevad, või noh, mitte ümber, vaid täiend, täiendõpet, eks ju, aga ma tegelikult tahtsin kommen, kommenteerida seda eelnevat, et küsimust ministrile, et Et tegelikult ITL juba mõni aasta tagasi sai nagu üldharidustasemelt nagu signaali, et, et oli nagu tegelikult ei ole head ettekujutust, kuidas seda õppimist nagu IT-stada või, või kuidas neid vahendeid ka, mis tänapäeval juba kasutada on, kuidas neid tulevikus nagu rakendada, et ITL siis töötas koostöös siin Tiigrihüppe ja liikmesfirmadega ja kirjastajatega, sellise dokumendi kallal, mille nimeline on õppimine digiajastul ja, ja seal on siis tegelikult järgmise seitsme aasta teekaart maha joonistatud, et Et mis on need selles õppimise nagu digitaliseerimise valdkonnas need vajalikud eesmärgid ja siis sellele seotud ka eeldused, ja siis ka tegelikult see, see teekaart, mis järgmise seitsme aasta jooksul tuleks nagu ära teha ja see on nüüd selline dokument, mida tegelikult härra Minister veel näinud ei ole, ta ka kohe-kohe varsti näeb.
No koolid saavad ikkagi vist teha seda, mida neile haridusministeerium nagu ette annab või kohalik omavalitsus, et. Et see peab ikkagi ülevalt poolt minema, see asi, et kui see tänaseks ei ole veel jõudnud valitsusse, et siis äkki härra Aaviksoo oskab kommenteerida, et ega ta vist lähima kahe aasta jooksul vist siis ellu ei, eelarvetesse ei jõua, et noh, sellel aastal on eelarve kinni, järgmisesse ilmselt juba planeeritud.
No alustaks kõigepealt sealt peale, et olulised muutused ei sünni kindlasti mitte ülevalt alla valitsuse korraldusega, et haridus on selles mõttes põhimõtteliselt teistsugune nähtus, pigem kultuurinähtus kui kui niisugune insenerlik või tehniline konstrukt, et et muutus peab sündima klassiruumides ja mentaliteedis, mõttelaadis, hoiakutes, aga seda ei saa kindlasti kuidagi Ülevalt alla käsukorras sisse viia. Ja senikaua, kui me loodame, et, et valitsus võtab vastu mingisuguse imelise otsuse, mis kõik, kõik lilled õitsema paneb, see siis senikaua me ei ole ilmselt aru saanud, mida meil koolides vaja tegelikult on. Et see, see, see, see. See debatt on, on palju keerulisem selles mõttes, et. On loodus ja. Täppisteaduste esindajad, kellel on üks ettekujutus hariduse arengust ja tulevikust. On olemas inimesed, kes tugevalt suruvad humanistlikule dimensioonile ja niisuguste väärtustepõhisele haridusele, on loomemajanduse entusiaste, kes arvavad, et, et õpetus peaks olema võimalikult reeglite vaba ja laskma inimese vabal vaimul areneda nii, nagu talle. kõige sobivam tundub, nii et, nii et niisugune koolikultuuri kujundamine on väga erinevate huvide mõjuväljas. Ja sellepärast nüüd ette kujutada, et kuskil tehakse valmis üks dokument, mis siis valitsuses riigivõimu nimel kinnitatakse ja kohe hakkab asi arenema teistmoodi, et see ilmselt ei ole kuskil maailmas niimoodi ja ei tohiks olla ka Eestis. Aga kindlasti mida, mida, mida tuleks teha ja mis on, mis on võtmeküsimus, on noorte inimeste huvi ja motivatsiooni äratamine ja edendamine ja ja kui see nihe. Kas või väikene nihe on saavutatud, siis, siis hakkab muutuma ka kool tervikuna, nii et ma ikkagi kutsuksin ülesse suhtuma sellesse, sellesse ettevõtmisse eelkõige niisuguse ühiskondliku arvamuse kujundamise võtmes, et need töökohad, mis pakuvad meile sissetulekut leibalauale, majanduskasvu ja edenemist, On niisugused, kus on vaja teatud oskusi edendada ja kui, kui, kui ühiskond tervikuna seda ootab, seda soosib ja ja oma laste kaudu ka sellele, selle valdkonnale tähelepanu pöörab, siis hakkavad asjad muutuma, aga lihtsalt ettekujutused keegi saab anda käskkirja, mille mille, mille andmisest või mitteandmisest sõltub meie tulevik, et nii, niimoodi ilmselt me lahendusteni ei jõua.
Aga selle mõttega lähme nüüd väikesele pausile. Tere Kuku raadio kuulaja, oleme taas eetris IT-äri saatega Restart, meie saade on korduses täna öösel kell kaksteist, aga kõige mugavam on seda vist kuulata aadressilt podcast.kuku.ee leitava taskuhäälingu abil. Meie saate teemad, teemasid võite kommenteerida või nendega, nende üle arutada meie Facebooki lehel ning tänaseks saate teemaks ongi Eesti IT-haridusmaastik, stuudios on... Härra Aaviksoo, meie haridusminister ja härra Paananen, kes juhib firmat nimega Skype. Eelmine saate osa jõudis lõpule tõdemusega, et kõige edukam on inimeste IT-maailma vaadet muuta altpoolt, selle üle ei saa otsustada ministeerium, ta ei saa ette kirjutada ühiskonnale, mida peavad noored õppima, kui noored ei taha seda õppida. Tiit, Paananen, kuidas kommenteerid?
Ma võib-olla ütleks niimoodi, et, et võib-olla on veidi. Veidi ülekohtune arvata, et, et Eestis tehtu, olgu see siis IT-valdkonnas või IT-hariduse valdkonnas, oleks ainult propagandaosakondade saavutus, et, et päris kindlasti see niimoodi ei ole. Et ma arvan, et need, need tulemused, mida on Eesti ettevõtlus saavutanud, mida on Eesti haridussüsteem saavutanud, on reaalsed tulemused ja seda on ju meie igapäevaelust näha. Ma arvan, et need teenused, mida me kodanikena naudime, olgu siis erasektori või avaliku sektori poolt pakutuna, on reaalsed teenused, mitte propagandaosakondade välja mõeldes. Et, et niisuguse hoiakuga, ma arvan, me teeksime väga paljudele inimestele liiga, kes on, kes on väga head tööd teinud ka maailma tasemel. Ja oskan ennast tagasi mõelda kuskil seitseteist aastat, kui ma esimest korda praeguses ametis olin ja kui Tiigrihüppe programm sai käivitatud, siis siis lähtus see arusaamisest, et infotehnoloogia poolt pakutavad võimalused ei ole mitte ainult väljavalitute privileeg, vaid tegelikult peaksid olema kättesaadavad kõikidele Eesti koolilastele. Ja selline visioon tekitas endas, endas siis tegevused, mis, mis lõppesid sellega, et aastaks kaks tuhat olid Eesti kõik koolid ühendatud internetti, võib-olla ühe see vähesena riigina maailmas. Nii et kõige selle pidamine ainult propagandaks on minu arvates eksitav. Aga mis puudutab programmeerimise õpetamist koolides või tegelikult isegi lasteaedades, siis ma arvan, me võiksime sellele läheneda nii-öelda avatud mõtlemise seisukohast, et et kindlasti ei ole vaja iga hinna eest võidelda selle eest, et kõrvuti eesti keele, matemaatika, geograafia, loodusõpetusele laulmisega oleks meil koolis õppeaine programmeerimine. Küll aga me peaksime oma koolielu niimoodi korraldama, et see noorte inimeste loomulik soov ehitada või konstrueerida, teha, teha loogilistest sammude ja, ja käelise tegevuse kooskõlas, ehitada maju või... Või, või luua, luua mingeid toimivaid mehhanisme, ehitada roboteid, planeerida mingisugust tegevust, mis kõik on, omavad programmeerimise alget, ehk niisuguse algoritmilise mõtlemise aluseid, et, et see jõuaks meie lasteaedadesse, jõuaks algkooli, jõuaks põhikooli ja sealt edasi siis kuni ülikoolini välja. Et vot niisuguse muu, muutuse saavutamine, et meil ei oleks koolis liiga palju antust, liiga palju õpikus ette öeldut, aga me peaksime suure hulga nendest teadmistest ise üles otsima, kokku panema, eri, erinevates komponentides konstrueerima. Et vaat niisugust didaktilist paradigma juurutada, et selle nimel kindlasti tasuks pingutada, selle nimel pingutab Tiigrihüppe Sihtasutus, selle nimel hakkab, hakkab töötama ka see ühendasutus, mille me loome kolme asutuse kokkupanekust, siis Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus, Tiigrihüppe Sihtasutus ja... E-net, mis tegeleb internetivõimaluste pakkumisega haridussektoril, et, et niisuguses koostöös, ma usun, me saavutame uue, uue taseme lähenemisel haridusele tervikuna.
No eks see on niisugune retooriline küsimus, millele mõistlikku vastust ei olegi, et, et päris selge on see, et, et kaasaegses maailmas on vaja niinimetatud geneerilisi või inter, inter personaalseid oskusi, et suutlikust meeskonnatööd teha, suutlikust teiste inimestest aru saada. Suutlikkust juhtida protsesse, suutlikkust sulandada kokku erinevaid lahendusi, et see kõik on ilmselgelt vajalik, aga ärme, ärme läheme ka teise äärmusesse ja kujutame ette, et niisugused generalistideks kutsutavate inimeste produtseerimine on võimalik pealiskaudse hariduse andmise kaudu, et natuke siit, natuke sealt, natuke kolmandast kohast ja ongi meil, meil suured strateegid valmis, et... Et me vajame ilmselgelt väga sügavaid teadmisi kitsastelt aladelt, ilma, ilma sügavate maailma eesliinile kuuluvate teadmisteta midagi sisuliselt uut tuua ei ole võimalik. Aga lisaks sellele, ja ma rõhutan veel kord, lisaks sellele, on, on vaja omada ka suutlikkust teiste inimestega meeskonnatööd teha, juurde õppida, iga päev juurde õppida. Võib-olla see, see juurdeõppimise ja enese, enese ümberprogrammeerimise võime ongi üks, üks asju, kus me oleme natukene kehvakesed, et me kujutame ette, et me saame ülikoolist mingi hariduse ja siis saame nelikümmend aastat selle baasil tööd teha ja... Ja teinekord mul on etteheited ka tööandjatele, et iga, Eestis on on kümneid tuhandeid tööandjaid ja nõutakse, nõutakse vaata et sada tuhat erinevat spetsialisti, aga niisuguseid erinevaid kitsaid erialasid ei ole ühelgi riigil võimalik ette valmistada, et et iga tööandja peab endale aru andma, et konkreetsete vajaduste jaoks õppimine peab jätkuma ka töökohal. Ja ülikooli või siis ka gümnaasiumi ülesandeks on eelkõige niisuguse õppimisvõimelise avatud silmaringiga motiveeritud inimese kujundamine, kellel on mingis kitsas valdkonnas olemas üsna sügavad teadmised ja, ja laias spektris keskmised teadmised koostööks. Et, et, et siin ei ole niisuguseid mustvalgeid lahendusi, et nüüd teeme täna hoopis teistmoodi kui eile ja kõik laheneb automaatselt, et siin on vaja säilitada kõik hea sellest, mis meil olemas on, ehk siis vanast niisugusest spetsialiseeritud haridusparadigmast ja lisada sellele koostöövõime, avatus, innovatsioonivõime. Ja IT-valdkonda spetsiaalselt puudutavalt on kesksel kohal just algoritmilise mõtlemise oskus ja seda, seda tuleks kujundada tõepoolest üsna varases eas, et inimene, kes seda ei ole omandanud kuskil kahekümnendaks, kolmekümnendaks eluaastaks, et sel, seda omandada niisugust loogilise konstru, konstruktivistlikku mõtlemisvõimet, et seda on väga raske ja vaat see on minu meelest üks pudelikael, millele peaks pühenduma juba lasteaias, põhikoolis ja gümnaasiumis. Ehk siis niisuguse algoritmilise mõtlemise arendamist ja võimaldamist.
Noh, kus me oleme, ütleme niimoodi, et, et tublil keskpärasel tasemel ja mõneski mõttes Euroopa mastaabis üle keskmise, et Eesti, Eesti põhikooli õpilaste loodus, loodusteaduslik ettevalmistus on kõvasti üle keskmise, tõsi, soomlaste juures on see veel parem ja, ja šotlased ja hollandlased, belglased on siin meiega enam-vähem võrdses positsioonis, aga suurtest rahvastest oleme me seda paremini teinud, aga see ei tähenda seda, et sellega oleks kõik korrased. Et arenemisruumi on kindlasti ka meilgi ja, ja eelkõige puudutab see mitte kitsalt programmeerimist, ma veelkord rõhutan, vaid üldist hariduse ülesehitust, et siin peaks rohkem olema ruumi ise tegemisel. Ja vähem, vähem sellele, sellele niisugusele antu äraõppimisele, et vot kuidas seda saavutada, see on väljakutse kõikidele riikidele, sealhulgas ka Eestile.
Hea Kuku raadio kuulaja, oled tagasi palutud kuulama saadet IT-ärist Restart, meie saade on eetris õhtul kell kaksteist, kuid podcast.kuku.ee aadressil saate seda kuulata kogu aeg, tänase saate teemaks on IT-haridus ja saates on haridusminister Jaak Aaviksoo ja Tiit Paananen, kes juhib firmat Skype Eestis. IT-öö, toimusid mitmed IT-inimeste külastused koolidesse, kus antakse inimestele aimu ja esimest maitset, mis asi on IT-maailma, kuidas on IT-maailmas töötada. Oleme seni saate jooksul rääkinud sellest, et IT mõtteviisi ei saa suunata ministeeriumi ülevalt, see peab tulema kogu ühiskonnast, kogu ühiskond peab olema kaasatud. Ning et vaja on anda noortele õige mõtlemisstiil, küll ta siis suudab ära õppida need kitsamad teadmised, mis tal on ühe või teise töökoha jaoks konkreetsemalt vaja.
Aga härra Jaak Aaviksoo, et kuidas on täna IT huviharidusega Eestis?
No ütleme niimoodi, et ühtepidi on hästi, teistpidi võiks olla palju paremini, et et eks see omaaegne tehnikakoolide või pioneeride majade süsteem niisugusel riiklikul tasemel meil täna jätab soovida, aga samal ajal noh, seesama Robotexi näide, millest siin räägiti, et kui ta omal ajal sai Tartu Ülikooli ja Tehnikaülikooli koostöös asutatud, siis oli ka Tegelikult altpoolt tulnud initsiatiiv, mida ülikoolid toetaksid, tänaseks on ta peaaegu et üle-eestiline ja osalt isegi rahvusvaheline üritus, mille osavõtjate arv kasvab, kasvab iga aastaga, et, et, et ma. Ma, ma ise usun palju-palju rohkem sellesse, kui niisugustesse suurte, riiklike ja alati ka seetõttu väga kalliste struktuuride loomise asemel, et me püüaksime otsida nende olemasolevate võimaluste raamides lahendusi ja vaatama, mis töötab ja mis ei tööta ja, ja vaat kui sealt tekivad niisugused head ideed, Nagu näiteks Robotex kindlasti üks nendest, et siis nendele elusatele ideedele riikliku toe taha saamise korral on võimalik tagada väga kiiret, väga kiiret arengut ja siin mul on hea meel, et ITL kindlasti, kindlasti on üks organisatsioon Eestis, kelle, kelle omapoolne initsiatiiv vastava hariduse edendamisel ja noorte toetamisel on, on väga-väga tänuväärt. Ja, ja siin püüab riik ka omalt poolt kaasa aidata, ma ei räägi siin praegu Tiigrihüppe Sihtasutusest, mida riik on toetanud ja kavatseb kasvavalt toetada, IT-akadeemiast, mida mida ma loodan ka lähiaastatel kasvamas näha, vaid ka kõikvõimalikke erinevaid initsiatiive, mille, mille toetamiseks on Haridus-Teadusministeerium valmis, aga nagu ma ka alguses rõhustasin, et... Et ootaks eelkõige, eelkõige niisuguseid tegelikust elust sündinud initsiatiive, millele riik saaks omalt poolt toe alla panna, et et moodsas maailmas niisugused ülevalt alla riiklikud struktuurid ei ole kõige parem, kõige parem rohi nendele probleemidele, mis ühiskonnas tekivad.
Ma võib-olla tooksin siia ühe, ühe, ühe natuke teise dimensiooni, mis, mis ma arvan, on väärt äramärkimist, et meil on niisugune valdavalt levinud ettekujutus, et IT-mehed on niisugused spetsiifilised, valdavalt mehed, mitte naised, nagu me ilmselt kõik oleme nõus tunnistama. Niisugused natukene kuivad ööd-päevad läbi arvuti taga istuvad inimesed, kellel muudest maailma asjadest eriti aimu pole ja nad on kuidagi natuke kummalised. Et need, see, see, see tegelik elu on palju värvilisem ja palju, palju dünaamilisem, palju tänapäevasem, palju avatum, et peaaegu kõik head asjad, mis selles valdkonnas Eestis on tehtud, on, on tegelikult interdistsiplinaarsed. Et võtame kas või niisuguse lihtsa, lihtsa näite, mida paljud meist ju teavad, näiteks mobiilparkimine, on, on väga paljude erialade inimeste koostöö, kusjuures juhtivat rolli selle juures ei peagi üldse mängima programmeerijad, kes selle kõik siis, siis valemite keeles või programmikeeres kirja panevad, aga inimesed, kes suhtuvad Kontrolörid või, või linna transpordikorraldajad, ja, ja kui nende mõttelaadis on, on hoiake, et oo, et järsku annab siin midagi paremini teha, kasutades neid uusi võimalusi midagi teistmoodi, efektiivsemalt, kiiremini, paremini, odavamalt korda saata, et siis niisugustest ideedest ja koostööst sünnivad, sünnivad suured ideed ja sellepärast ma arvan, et... Et kui me räägime IT-haridusest kõige laiemas mõttes, siis, siis kõige suurem arengupotentsiaal on just nendel teiste erialade inimestel, kellel võiks olla põhimõttelised teadmised nendest võimalustest, mida infotehnoloogia pakub ja, ja kui siis nemad tulevad ühel hetkel ideega, et kuulge, et aga teeme seda hoopis teistmoodi. Siis küll leitakse ka need inimesed, kes siis juba selle programmikeelde valavad ja, ja siis sellest lõpuks toote teevad, et laiapõhjaline hoiak on, on, on tuleviku eduks väga oluline eeldus.
Aga selle mõttega saabki meie tänase saate kokku võtta, rääkisime IT-haridusest, stuudios olid Tiit Paananen Skype'ist ja Jaak Aaviksoo haridusminister, meie saade on sellega läbi ja... Kokkuvõte saatest oli siis see, et me vajame palju interdistsiplinaarseid andekaid lapsi, kes suudaks omandada sügavad teadmised aladest, teha omavahel koostööd, saavutada kogemused ja töödata edukatel IT-aladel, meie saade on eetris taas nädala pärast, kena nädalavahetust!
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]