AI_pealkiri: Jaak Aaviksoo ja Tiit Paananen IT-hariduse ning algoritmilise mõtlemise tulevikust Eesti koolides

No eks, eks selleks, et IT ja reaalteaduslik haridus tervikuna oleksid populaarsemad, on vaja kõikidel natukene pingutada ja kindlasti on see tänuväärt, mida IT-seltskond ise ette võtab. Aga ma arvan, et kõige olulisem selle, selle valdkonna edendamisel on see, et ajutada neid hirme, mis paljudel noortel inimestel on. Reaalteaduste ja kitsamalt siis ka infotehnoloogia valdkonna ees, just nagu oleks see mõeldud ainult mingitele erilistele sünnipärastele matemaatikutele ja nagu käiks selles valdkonnas kaasalöömine ja. ja töötamine enamusele inimestele üle jõu või oleks kuidagi teistpidi hirmutav, et et ma arvan, et kui nähakse, et need on täiesti tavalised inimesed, on selle eluala endale valinud, leiavad sellest enda jaoks midagi huvitavat ja mitte midagi kohutavat või hirmuäratavat see endast ei kujuta, et siis niimoodi me kasvatame usaldust selle valdkonna vastu, millest nagu arenenud maailmas kipub nappima. Ja ma arvan, sellisena on ta igal juhul teretulnud ka siis, kui Kui ei ole mingit päheõpitud luuletust, et pigem tuleb noortele läheneda huvitava inimesena ja ja tekitada inimestes uudishimu ja võtta ära neid hirme, mis neil võiksid olla.

No kooliprogramm on niisugune suur ja jäik raam ja tõsi ta on, et niisugused riiklikud raamid muutuvad aeglaselt, aga Eesti kooliprogrammid on ka piisavalt paindlikud, et võimaldada koolidele ja õpetajatele leida selle programmi raamidest temale ja tema koolile sobivaid lahendusi. Küll on üks, üks, üks initsiatiiv, mida me Haridusministeeriumis kindlasti tahaksime ka järgida, oluline, et... Me, me peaksime vähendama niisugust formaalsete teadmiste mahtu, olgu see siis loodusteadustes või ühiskonna või, või, või humanitaarteadustes ja ja suurendama natukene vabadust, mis, mis võimaldaks vabamalt käsitleda vähemate arvu teemasid. Ja kui nendes kõikides teemakäsitlustes õnnestuks siis programmeerida, kui nii võiks öelda, niisugune... Reaalteaduslik või loodusteaduslik lähenemine ehk siis range mõtlemine või algoritmiline mõtlemine, et, et kui me teeme niimoodi, siis on niimoodi ja kui me teeme teistmoodi, siis on teistmoodi. Et kui me niisugust loodusteaduslikku mõtlemist suudaksime koolidesse laiemalt rohkem juurutada, siis ma usun, oleks sellest ka kasu kasu IT-haridusele ja loodus- ja inseneriteadustele tervikuna.

No alustaks kõigepealt sealt peale, et olulised muutused ei sünni kindlasti mitte ülevalt alla valitsuse korraldusega, et haridus on selles mõttes põhimõtteliselt teistsugune nähtus, pigem kultuurinähtus kui kui niisugune insenerlik või tehniline konstrukt, et et muutus peab sündima klassiruumides ja mentaliteedis, mõttelaadis, hoiakutes, aga seda ei saa kindlasti kuidagi Ülevalt alla käsukorras sisse viia. Ja senikaua, kui me loodame, et, et valitsus võtab vastu mingisuguse imelise otsuse, mis kõik, kõik lilled õitsema paneb, see siis senikaua me ei ole ilmselt aru saanud, mida meil koolides vaja tegelikult on. Et see, see, see, see. See debatt on, on palju keerulisem selles mõttes, et. On loodus ja. Täppisteaduste esindajad, kellel on üks ettekujutus hariduse arengust ja tulevikust. On olemas inimesed, kes tugevalt suruvad humanistlikule dimensioonile ja niisuguste väärtustepõhisele haridusele, on loomemajanduse entusiaste, kes arvavad, et, et õpetus peaks olema võimalikult reeglite vaba ja laskma inimese vabal vaimul areneda nii, nagu talle. kõige sobivam tundub, nii et, nii et niisugune koolikultuuri kujundamine on väga erinevate huvide mõjuväljas. Ja sellepärast nüüd ette kujutada, et kuskil tehakse valmis üks dokument, mis siis valitsuses riigivõimu nimel kinnitatakse ja kohe hakkab asi arenema teistmoodi, et see ilmselt ei ole kuskil maailmas niimoodi ja ei tohiks olla ka Eestis. Aga kindlasti mida, mida, mida tuleks teha ja mis on, mis on võtmeküsimus, on noorte inimeste huvi ja motivatsiooni äratamine ja edendamine ja ja kui see nihe. Kas või väikene nihe on saavutatud, siis, siis hakkab muutuma ka kool tervikuna, nii et ma ikkagi kutsuksin ülesse suhtuma sellesse, sellesse ettevõtmisse eelkõige niisuguse ühiskondliku arvamuse kujundamise võtmes, et need töökohad, mis pakuvad meile sissetulekut leibalauale, majanduskasvu ja edenemist, On niisugused, kus on vaja teatud oskusi edendada ja kui, kui, kui ühiskond tervikuna seda ootab, seda soosib ja ja oma laste kaudu ka sellele, selle valdkonnale tähelepanu pöörab, siis hakkavad asjad muutuma, aga lihtsalt ettekujutused keegi saab anda käskkirja, mille mille, mille andmisest või mitteandmisest sõltub meie tulevik, et nii, niimoodi ilmselt me lahendusteni ei jõua.

väga loodan, et see, sellest ei saa lihtsalt selline müüt, kuigi noh, ega Eesti on ju teadupärast selline riik, kus on väga tugev PR-osakond. Mis puudutab välis, välismeediat ka, et, et me oleme osanud ennast positsioneerida selliselt, et justkui kõik, mis siin lubatakse ka, on koheselt reaalsus. Aga ma arvan, et Tiigrihüppe kaudu ja, ja see Proge Tiigri initsiatiiv nagu eelkõige seal on tähtis see, et kui kiiresti need õpetajad tulevad nagu sellega kaasa.

Noh, kus me oleme, ütleme niimoodi, et, et tublil keskpärasel tasemel ja mõneski mõttes Euroopa mastaabis üle keskmise, et Eesti, Eesti põhikooli õpilaste loodus, loodusteaduslik ettevalmistus on kõvasti üle keskmise, tõsi, soomlaste juures on see veel parem ja, ja šotlased ja hollandlased, belglased on siin meiega enam-vähem võrdses positsioonis, aga suurtest rahvastest oleme me seda paremini teinud, aga see ei tähenda seda, et sellega oleks kõik korrased. Et arenemisruumi on kindlasti ka meilgi ja, ja eelkõige puudutab see mitte kitsalt programmeerimist, ma veelkord rõhutan, vaid üldist hariduse ülesehitust, et siin peaks rohkem olema ruumi ise tegemisel. Ja vähem, vähem sellele, sellele niisugusele antu äraõppimisele, et vot kuidas seda saavutada, see on väljakutse kõikidele riikidele, sealhulgas ka Eestile.

No ütleme niimoodi, et ühtepidi on hästi, teistpidi võiks olla palju paremini, et et eks see omaaegne tehnikakoolide või pioneeride majade süsteem niisugusel riiklikul tasemel meil täna jätab soovida, aga samal ajal noh, seesama Robotexi näide, millest siin räägiti, et kui ta omal ajal sai Tartu Ülikooli ja Tehnikaülikooli koostöös asutatud, siis oli ka Tegelikult altpoolt tulnud initsiatiiv, mida ülikoolid toetaksid, tänaseks on ta peaaegu et üle-eestiline ja osalt isegi rahvusvaheline üritus, mille osavõtjate arv kasvab, kasvab iga aastaga, et, et, et ma. Ma, ma ise usun palju-palju rohkem sellesse, kui niisugustesse suurte, riiklike ja alati ka seetõttu väga kalliste struktuuride loomise asemel, et me püüaksime otsida nende olemasolevate võimaluste raamides lahendusi ja vaatama, mis töötab ja mis ei tööta ja, ja vaat kui sealt tekivad niisugused head ideed, Nagu näiteks Robotex kindlasti üks nendest, et siis nendele elusatele ideedele riikliku toe taha saamise korral on võimalik tagada väga kiiret, väga kiiret arengut ja siin mul on hea meel, et ITL kindlasti, kindlasti on üks organisatsioon Eestis, kelle, kelle omapoolne initsiatiiv vastava hariduse edendamisel ja noorte toetamisel on, on väga-väga tänuväärt. Ja, ja siin püüab riik ka omalt poolt kaasa aidata, ma ei räägi siin praegu Tiigrihüppe Sihtasutusest, mida riik on toetanud ja kavatseb kasvavalt toetada, IT-akadeemiast, mida mida ma loodan ka lähiaastatel kasvamas näha, vaid ka kõikvõimalikke erinevaid initsiatiive, mille, mille toetamiseks on Haridus-Teadusministeerium valmis, aga nagu ma ka alguses rõhustasin, et... Et ootaks eelkõige, eelkõige niisuguseid tegelikust elust sündinud initsiatiive, millele riik saaks omalt poolt toe alla panna, et et moodsas maailmas niisugused ülevalt alla riiklikud struktuurid ei ole kõige parem, kõige parem rohi nendele probleemidele, mis ühiskonnas tekivad.