Mina paneksin, ütleme niimoodi, oskuste poole pealt on tegelikult seda ju väga lihtne hinnata, sellepärast et seda hinnatakse erinevate õppuste käigus. Ja kui me vaatame siin kas või noh, nii-öelda hiljutisi õppusi, mis on toimunud, siis Eesti tiimid just nimelt selles valdkonnas on saanud ikkagi ülihästi hakkama, võrreldes siin kas või meie naabrite ja soomlastega või, või, või, või paljude teistega, nii et, et selles mõttes mina paneksin ikkagi julge viia. Mis puudutab ütleme seda riiklikku poolt, siis ma paneksin nelja, ma võtaksin selle, ütleme, et ma arvan, et erasektoris soov teha on olemas, tehnilised oskused on kõik väga head. Riigis soov teha asju on olemas, tehnilised oskused on väga head, ma arvan, kus me peaksime oluliselt paremaks minema, kuigi me oleme ka head, võrreldes jälle mõnede teiste riikidega. Aga võrreldes mõnede teistega, nagu näiteks Holland, oleme me halvad just sellises era ja avaliku sektori partnerluses. Et Eesti suur eelis on olnud seni, on olnud see, et meie see nii-öelda IT community ja eelkõige IT turva community on olnud hästi mitteametlikult seotud, infovahetus toimub, vastastikune usaldus toimub ja väga palju asju toimib nii-öelda mitte, mitteametlikult. Aga nüüd, kui me räägime sellisest tööstuse arenemisest või oluliste mahtude kasvatamisest, siis me tegelikult peaksime astuma järgmise sammu ja minema natuke formaalsemaks. Et tagada seda jätkusuutlikkust.
Minu näge, nägemus sellest on selline, et meil on vaja sisemaine nõudlus korda saada, et me teeme süstemaatilise nõudluse, kus, kus meie oma ettevõtted noh, küsivad neid, neid, neid samu teenuseid selleks, et oma infosüsteemid korda saada. Ja siis, kui meil on siseriiklik kogemus olemas, siis meil on ka baas, eks ole, tekivad ilmselt ja meil on nende inimeste tootmine, eks ole, selle küberkaitse programmiliku, programmi näol olemas, et siis kindlasti tekib, tekib ka niisuguseid inimesi, kes avastavad mingi seni katmata, katmata võimaluse ja, ja suudavad selle pealt eksporti teha.