AI_pealkiri: Aivo Adamson Maanteeametist: kuidas tuua erasektori kliendikesksust avalikku sektorisse

Kuku raadio kuulaja, on taas laupäev ja taas on eetris IT-äri saade Restart, saadet juhivad Henrik Aavik ja Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumi IKT asekantsler Taavi Kotka. Ning meie tänase saate teemaks on, kuidas saaks erasektori kasutuskogemust tuua avalikesse teenustesse, selleks et avalikke ja riigiteenuseid arendada paremaks ja sujuvamaks ja mõnusamaks. Meil on saates täna külas Aivo Adamson, kes on Maanteeameti peadirektor, kuid kellel on ka lai kogemus erasektori IT-lahenduste loomisel. Meie saadet toetab ITL ja meie saade on korduses täna öösel kell kaksteist, aga palju mõnusam on raadio1.ee lehelt tõmmata meie podcast ja kuulata saadet. Nagu mainisin, saate teema ära, ehkki tänase saate teema võiks omavalitsusega olla ka e-valimist, sest kui uudiseid kuulata, et Taavi, kas käime selle teemaga lühidalt üle?

Vaata, ma mõtlesin, et kui sa selle teema mulle lauale panid, et, et tegelikult mul on kogu aeg mõttes mõlkunud, et vaata, see sõnaprotsess, eks ole, et et, et ma lugen, olen, ma pean lugema täist korda, olen ühe korra lugenud Kafka nagu raamatut, Protsess. Ja vaata, see on minu meelest probleem, kui, kui protsess hakkab asju üle võtma. Et väga paljud asjad Rootsis olid väga protsessipõhised ja, ja IT on protsessipõhine, aga noh, seal on rollid, eks ole, et protsessis osalevad inimesed, nad vastutavad ja kui meil midagi katki läks seal Rootsis, siis ma, igal juhul olid vastutajaid leidnud, see näitab seda, et sul on nagu protsess asja üle võtnud. Ja ma, ma toon paralleeli siin meie Eesti riigiga, et noh, et ka Maanteeametis ma, ma, ma igal juhul täheldan nii selliseid nagu protsesse, kus sa ei leia lõplikku vastutajat, et siis on nagu protsess üles, üle võtnud nagu selle nagu teenuse nõndanimetatud.

Aga tuleme alguse juurde tagasi, et pean tunnistama, et olles ise nüüd neljandat kuud riigiametnik, et põhiline küsimine, küsimus, mida küsitakse, on, et kuidas siis on olla riigitööl, et ma olen praegu nagu saatejuhi rollis, ma saan, Aivo, sinu käest küsida, et kuidas siis on riigitööl?

No ka needsamad, seesama näiteks, et see teenuse, teenusepõhine mõtlemi, mõtteviis. Et sul, et, et, et, et sa oled nagu Maanteeamet, tegelikult on üks suur ettevõte. Tema finantseerimisskeem on, on, on erinev, eks ole, me saame riigieelarvest raha. Aga tegelikkuses on ju see, me pakume teile teenuseid, te saaksite tee peal sõita, me pakume teile teenuseid, et teil oleksid autoregistris need andmed olemas, te saate neid andmeid kasutada, väljastame juhilubad ja korraldame eksameid, need on kõik teenused. Et see teenusepõhine mõtteviis ja selle juurutamine on see võtmeküsimus siin.

Jaa, kuid olge siiski, Riigiamet on ju ka Maanteeamet. Et noh, ta ei ole kodaniku jaoks nagu valik, et ma ei saa solvuda selle organisatsiooni peale ja öelda, et mina teie teekendega enam ei sõida, et ma lähen kasutama mingeid teisi teid. Et niisugune tugev ja jõuline positsioon, et Kas Maanteeamet ikka peab nagu ütleme, Swedbank meeldima kliendile ja, ja, ja sellele kodanikule hinge pugema ja olema, omama usaldust? Noh, mina tunnen ennast nagu päriski hästi, sellepärast et ma olen kuulnud, et minu auto, minu seotust minu autonumbriga näiteks Maanteeamet ei avalda erasektorile, aga mul ikka kripeldab, et võib-olla varsti avaldab, et ma, et kas see noh, usaldus on nüüd mõned aastad püsinud, et Kas selle usalduse nimel tuleb vaeva näha või on pigem see, et me, me kontrollime, me teid, me vaatame, kes seal sõidavad ja me otsustame?

No ühesõnaga, niisugused näited me võiks tuua nagu lõputult, mis nagu suunurga muigile ajavad või lausa naerma, eks, aga ütleme nii, et ega see naermine on ikkagi iseenda üle, eks, et see on täna meie enda haldusala, mis on vaja korda teha ja, ja mul nagu hea meel, et et riigis tervikuna see asi hakkab nagu positiivse poole minema nagu.

Ei, praegu on ta tühi vorm ja siis võeti see salvestuses ära, et ma ütlesin, aga miks me siis selle isikukoodi sinna jätame, mulle vastati ei, ei, jätame sellepärast, et oleks hästi sarnane see aken. Noh, me tegime väga lihtsa lahenduse, ütleme ei, sellist asja me laivi ei lase, Me, me, kui te tahate seda sarnasust, tehke sinna, siis selline pilveke sellise noolega, et, et see väli tuleb teil täita näiteks tekstiosa sinna sisse, et see väli tuleb teie eksamil täita. Aga mina arvan, et meie inimesed nagu mõtlevad, aga mis ma tahan teile nagu öelda, on see, et, et näete, kuidas tegelikult riigi, riigis on inimesed nagu mõtlema, mõe, mõelnud, on ju, jälle idee ei ole ju paha, et neile tutvustada, kuidas eksamil käituda, aga tahaplaanile jääb see, mis tegelikult vajalik oleks.

Siin põhiline tavaliselt on seesama probleem, et me jällegi, me disainime selle teenuse oma parima teadmise järgi valmis, paneme ta üles ja sinna ta jääb, eks, et kui me vaatame just erasektori kogemust, siis erasektor eelkõige teeb selle, et ta teeb prototüübi valmis, nad isegi võib-olla ei kodeeri ühtegi rida seal, on ju, ja siis antakse see prototüüp ikkagi lõppkasutajale kasutada ja, ja, ja mängida ja vaadatakse, jälgitakse, mida see lõppkasutaja teeb, ja vastavalt sellele siis parandatakse seda, seda, seda, seda süsteemi. Kui me täna vaatame, mismoodi me ikkagi ka riigis tarkvara hangime, siis ka tarkvarahanked on niimoodi, et hange lõpeb või ütleme, projekt on valmis hetkel, kui asi on nii-öelda laivi lükatud, aga see ei ole ju valmis, et meil ikkagi oleks vaja nagu seda, et, et a la, et laseme seal laivis, ütleme üks kolm-neli kuud olla ja, ja siis teeme nii-öelda täiendava niisuguse refaktooringu või re-engineeringu ja, ja, ja, ja muudame need Noh, selle nii-öelda keskkonda nagu optimaalsemaks, et, et, et just seda, seda nagu, nagu mõtteviisi on nagu puudu, et vaatame, mis moodi lõppkasutuse tegelikult seda kasutada tahaks ja vastavalt sellele muudame siis.

Noh, me, ja ma tulen veel selle näite juurde järve, kui vaadata, kuidas riik on toimetanud nende samade suuremate infosüsteemide või ka teenuste loomisega. Et väga oluline on see, see mittefunktsionaalsuse vool, eks ole. Ja me avastasime sellesama, selle teooria, eksami testi puhul, et noh, et, et me ei olnudki koormustesti teinud. Et ei olnud koormustesti, noh, mitte, mitte küll nüüd paar päeva tagasi, aga see oli enne teada, et peame, peame selle ka tegema, tegime koormustesti, saja viie, sada viiskümmend inimest, sama sessiooni aeg võib sees olla, eks ole. Kui me tuleme välja selle kampaaniaga, et me oleme teooria eksami teinud, siis on äkki korraga viis tuhat küljes ja tegelikult kukub ju kohe maha, on ju. Ja meil on näiteid alati, et, et mis on riigis juhtum teatud, on, on see e-arstitõendid, eks ole, e-retseptid ja tihtilugu, kui välja tullakse, jäetakse see nagu kapasiteet Ja ma arvan, et, et see on see, mida erasektor ka kindlasti endal teeb, ma mäletan, pangas me küll igal juhul tegime koormustestid, enne kui ma mingi asjaga välja tulen, ja riigil on niisugused vot need, see on, see, see on, nime protsessi alla mahub, eks ole, selle arendusprotsessi alla tõsisuliselt. Kuni omanikeni välja,

eks ole. Täna selgelt nagu riigis tundub, et nagu projekteet number üks on kvantiteet, mitte kvaliteet, et just, et Eesti e-analüüsisime hiljuti siin ja see näitaja, et, et Kolmkümmend protsenti teenustest said hinde viis, ehk nad olid lihtsalt läbitavad ja arusaadavad, viiskümmend protsenti said hinde, käib küll või noh, ütleme nii, et läbi häda saan hakkama, on ju, et kui hästi ka pikalt mõtlen, on ju, ja kakskümmend protsenti olid selgelt nagu läbimatud ja, ja ütleme ausalt, noh, sa ei taju seda, aga kui sinu teenus on kasutamatu. Siis see kokkuvõte sööb alla nii-öelda kanalimaine, eks, et kui inimene tuleb, ta tahab Eesti.ee-s teenust saada, ta, ta ei saa selle teenusega hakkama, siis ta kogu, kogu Eesti.ee kohta ütleb, et noh, see on ikkagi üks mõttetu koht ja see nii-öelda mõtleb midagi käia, sest tuleb aru saada, et kui noh, ütleme panganetis me käime, vaata, et korra kuus või mitu korda kuus, siis noh, Palju sa oma riigi kõike suhtled, on ju, palju sul on vaja neid avalikke teenuseid kasutada ja, ja ongi kaks-kolm korda aastas võib-olla, eks, ja kui neid kasu, kasu, kasutuskogemused on juba negatiivsed, siis ongi kogu nii-öelda maine Eesti eelnevalt halb, eks.

Ma just tahtsin seda Henrikule täienduseks tuua, aga vaata näide, meil on ju positiivne näide ka, et me leidsime seda, et sa lähed täna, eks ole, ID-kaardile või uut IT-kaarti tegema või passi tegema, eks ole, sa lähed sinna fotokabiini. Siis sa teed selle pildi seal, eks ole, siis sa tuled autoregistrisse, teed jälle pildi. Et noh, et vaata, et noh, et, et üks on, eks ole, Siseministeeriumi haldusalas ja teine on MKM-i haldusalas amet. Noh, mina, mina nagu niisuguse, ma, ma, ma, ma mõtlen nagu out of the box, on ju, et ma ütlen, et noh, et, et miks me neid pilte siis noh, kui talletame siin riigis igal pool, et et viime selle nagu, nagu ühisele, nagu sellele, et see pildistamiskoht võib iseenesest jääda, aga andmed viime kokku, ja noh, pildi ja andmebaasi loome ühise. Jääb sul see üks pilt, okei, iga viie aasta tagant on, on näiteks kohus, kuskile kirjutad, et pead pilti uuendama, noh, siis uuendadki, ja siis teed sa seda argis või teed sa seda seal, aga see on ühes süsteemis hoitud. Väga õige.

Vaata, aga kui ma toon siia eraettevõtte, muide Hansapangas kui, või ajalooliselt vaadata tagasi, kuidas Hansapanga infosüsteem arenes, siis paraku oli näiteks noh, Aivo Adamson eksisteeris oma andmetega liisingsüsteemis, siis panga põhisüsteemis, siis oli kindlustus, tuli juurde ja vaata noh, me alles lõpus arendasime, siis hakkasime seda välja arendama, et see kõik võiks olla üks Aivo Adamson, eks ole. Et tegelikult ka eraettevõtetes selle kasvuga ei, ei panda neid asju nagu tähele, et see lastakse nagu ise, isevooluga minna ja noh, ja mina jõuan siin jälle nagu riigi juurde nagu tagasi, et, et seda mõtet, mida ma olen Taavile ka nagu mitu korda öelnud, et meil oleks vaja niisugust nagu peaarhitekti kampa, on ju. Et noh, et, et on see siis kamp või on ta, on ta kahes, kolmes isikus, kes tegelikult need ideed hakkab läbi mõtlema, on ju. Et noh, et, et see, see, see, see, see peaks olema.

No rääkides maailma kogemusest, tulin just Soomest, kus oli ülemaailmne riigi IT-juhtide kongress või, või konverents ja, ja kus siis ka kõik riigid oma kogemustest rääkisid ja oma edusamme presenteerisid ja Noh, tänane hea uudis on see, et et samalaadselt või samal tasemel on ikkagi meie käinud Singapur praegu ja, ja ütleme nii, et Taani hakkab kuklasse hingama, aga ütleme nii, et ülemaailm on ikkagi kaugel-kaugel maas, aga aga see pole teema, et, et me peame kokkuvõttes mõtlema ikkagi selles võtmes, kuidas nagu omaenda kodanike teenuseid ja, ja kodanikele pakkus vaat teenust paremaks muuta. Et mida, mis teema juba, kust pihta hakata?

No siin on ka see muide üks erakogu, eraettevõtte kogemuse näide, et mida me tihti riigis ei tunneta, Kui sul on mingi uue seadusest või direktiivist tulenev kohustus, mis tekitab sulle ajutise ülekoormuse, et sa võid tihti ka teha seda, et selle asemel, et nagu rajada järjekordne IT-süsteem ja, ja panna sinna sadu tuhandeid eurosid nii-öelda magama, võta ajutiselt inimesed nagu palgale, vii nad Selverisse, pane laud püsti ja, ja teenind ära. Et ma ei tea, kuidas sa ajal, kui sa mopeede registreerima pidid ja Aivo, et oleks saanud paremini?

Selliseid teenuseid on palju jah, ütleme, kui me räägime samadest märkamatutest teenustest või ütleme, nii-öelda isetekitatud koormustest, siis just tuleb vaadata ka seda, et infohulk ole ka muutunud, et, et täna meil on ikkagi meeletult rohkem informatsiooni juba riigil ka endal olemas, mistõttu sama, et noh, minu jaoks on jabur, et kui laps sünnib, Riik annab talle välja isikukoodi, et siis peab ikkagi lapsevanem tegema täiendava taotluse selleks, et saada lapsetoetust kas kohalikult omavalitsuselt või riigilt, et noh, milleks, et noh, et, et see informatsioon on meil kõik noh, ka taustas olemas, et teeme ära selle ja ja kui ta mingil põhjusil järsku ei taha seda toetust, et noh, et noh, siis noh, okei, võtame tagasi, on ju, et aga, aga, aga et et sündmused niikuinii, kus on kaheksakümnel, üheksakümnel protsendil näha see positiivne voog, et teeme selle ise vaikselt ära ja, ja jätame se

iseenesest see informatsioon on päris hästi riigil teada, aga see ongi see mure, et tänane protsess näeb ette seda enamikel juhtudel, jälle sama, siin üldistan küll, et enamikel juhtudel, et selleks, et kas või mingit väikest parandust teha, sa pead nagu noh, mingi päris tigeda IT-projekt jälle püsti tõmbama on ju, kuigi noh, jällegi võiks neid väikseid parandusi teha nagu nii-öelda lihtsustatud korras või, või hoogtöödena, talgutena, nagu me kutsume, eks, et et see võiks niimoodi olla. Et aga üldjuhul on teada.

kui mõnel IT-firmal, kes meie saadet kuulab, ütleme, mingi kuskil on, keegi progemisfirma, kellel on õudselt hea idee, kuidas maailma paremaks saada, kas on riigil olemas mingi koht, kus ta võtab ka niisuguste firmade ettepanekuid ja ideid vastu või, või, või käib see kuidagi ainult hangete kaudu, et riik mõtleb mingi strateegia välja? Kuidas saab tavaline firma oma sisendit anda, kellelgi tuleb mõte noh, näiteks sellesama, et ma teen niisuguse inimese kujulise kaardi ja hästi mõnusa interface arstidele, kus nad saavad perearstid ravida, panna kirja, mis juhtus?

Aga üldiselt ikkagi uusi häid veid oleks alati nõus kuulama ja seda pigem mitte nagu noh, tehaksegi just sellesama teenuse omaniku poolt, et üldjuhul minnakse teenuse omaniku juurde, räägitakse talle, et see teenus võiks olla niimoodi või naamoodi, et noh, et, et kõikide oma soovide ja mõtetega, näiteks MKM-i ronid, ei ole mõtet, eks, et noh, ma ei teagi nagu kõiki neid taile, on ju, et Täna on neid süsteeme ikkagi meeletus koguses, meil on üle kolme tuhande teenuse Eestis, meil on üle saja kahekümne portaali, mille kaudu on võimalik saada informatsiooni, kui sa mõtled nende numbrite peale, on jaburne, täiesti jaburne. Et kui sa oled tõesti riigiga suhtlemas kolm-neli korda aastas, siis noh, kust sa alustad kui tavaliselt oma asjade otsimist, noh, sa ju ei tea noh, täpselt millisest portaalis ta nüüd on, sa alustaksid Eesti eest, eks noh, see on loogiline samm, mis tähendab ka seda, et, et mul on väga hea meel, et, et täna nagu Eesti riigi jaoks see Eesti arendamine on, on tõsine prioriteet ja temast peab saama see värav. Ja temast peab saama ka seesama keskkond, mis sul õigepealt tuletab meelde, et su juhiload on läbi või, või, või, või, või annab sulle muud moodi teada, et sa oled riigile võlg või mis iganes, et noh, et meil läheks kohe jälle karistama ja, ja trahvima ja, ja haiget tegema, eks.

Me oleme päris sarnased oma Baltikumi naaberriikidega, Läti, Leeduga, et ma arvan, et noh, riigi ülesehituselt vähemalt sarnased, et kas mõningaid teenuseid koos nendega ei saaks arendada, ma arvan jah, et mingisuguste peretoetuste maksmine või kas või arhiteenused peaks ju olema ikkagi kas või seesama test liikluseeskirjade osas, et ma arvan, et Läti liikluseeskirjad on Eesti omadele nii sarnased, et noh, et see test võiks küll olla koos arendatud, et kas niisugust koostööd ka riikide vahel on?

No täpselt, nagu oma inimesed kirjutavad välja retsepte ja me ei saa neid Eest Et, et selliseid, selliseid nurki on vaja, vaja, vaja siluda, ehk siis kui sa nagu täna, nagu rändad Skandinaavias, siis nagu riigipiire ei ole, aga kui sa vaatad seda info IT koha pealt, siis ikka piirid on ikka räigelt sisse kirjutatud igale poole.

See oli siis meie tänane Restart, mis rääkis, riigi usabilitest võiks isegi öelda, ehk kuidas teha meie avalikud teenused paremaks. Saates oli meil külas Aivo Adamson, Maanteeameti peadirektor ja saadet juhtisid Taavi Kotka ning Henrik Aavik. Kuulake meid taas nädala pärast, kena nädalavahetust!