Tere Kuku raadio kuulajad, taas on laupäev ja taas on eetris IT-äärisaade Restart, selle hooaja juba teine saade. Saadet juhib Henrik Aavik ja teiseks saatejuhiks on Taavi Kotka, kes on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler. Meie tänane saade räägib noorte inimeste harimisest IT vallas ja meie saatekülalisteks on Kristi Kivilo, kes on Vaata Maailma Sihtasutusest ning Ave Lauringson, kes on küll Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumis täna tööl, kuid endine Tiigrihüppe Sihtasutuse koolitusvaldkonna juht.
Uus kooliaasta on alanud ja, ja õnneks numbrid näitavad, et üha rohkem ja rohkem noori püügi, pürgivad insenerihariduse poole, et annaks kohe sõnajärje üle ja küsiks seda, et kas see mure, et noored ei taha õppida loodusteadusi, see, et noored ei taha minna inseneriks, et kas see mure on hakanud lahenema või, või on see jätkuvalt Eestis probleem?
Ma näen, et see mure mõnes mõttes näitab lähenemise märke, vaadates näiteks matemaatika eksami populaarsust viimastel riigieksamitel. Aga endiselt ma arvan, et sellesse tuleb panustada ja mitte ainult õpilastega, kes on oma riigieksami valikute ees, vaid pigem alustada juba lastega päris noores eas, lasteaias ja alusharidusest pihta, et sinna tuleb tegelikult suunata teravik igasuguse huvi ja teadlikkuse tõstmise programmide näol.
Vaadates kogemusi, mis on ITL-il, kui nad käivad gümnaasiumis rääkimas, et IT on lahe ja mingi IT-d õppima, siis nemad ütlevad, et gümnaasiumis on tegelikult noored teinud ju oma valiku, kas nad lähevad reaalteadust õppima või, või mitte, ja selles suhtes ma olen täiesti Avega nõus, et see, see point tuleks suunata sinna allapoole, lasteaiad, algkool, põhikool.
Aga mis need viimaste aastate suuremad initsiatiivid on praegu olnud, millega nii-öelda seda laste huvi nii-öelda tõstetud on, et noh, Proge teigrist me oleme nii-öelda kuulnud kõik, aga, aga mis selle Proge teigri mõju on olnud ja, ja, ja mis veel on olnud nii-öelda need peamised initsiatiivid viimast aasta, viimastel aastatel?
Saatekuulajad võib-olla kõik ei ole siiski Proge teigrist kuulnud, et ütleks ühe lausega, et tegemist on projektiga, Ma ütlen nii, nagu mina olen kuulaja, et see on projekt, kus siis väga noortele lastele alates esimesest või teisest klassist hakatakse õpetama programmeerimist, et see on siis tõenäoliselt maailmas kõige kuulsam Eesti projekt, sellepärast et temast on väga palju väli, välismeedias kirjutatud, kuid võib-olla saatekuulajad kõik ei olnud kuulnud, kas ma ütlesin õigesti?
Jaa, see oli täiesti õigesti, et aga kuna ma Tiigrihüppes olen tegutsenud juba kahe tuhande kuuendast aastast, siis ProgeTiiger on alles viimase aasta selline suur ja kõlav nimi, mis sealt välja tulnud on, aga Tiigrihüpe tegelikult on panustanud juba varasemalt ka ja üks, mis on pro, programmeerimisega väga tugevalt seotud olnud ja, ja IT ja ütleme siis ka inseneriharidust tootev programm on olnud Tiigrirobot ja sellega on alustatud kaks tuhat seitse aastal. Kus esmalt proovitigi lego robu, robotite baasil siis robootikat tutvustada pigem nagu vanemale kooliastmele, aga näha oli, et Eesti lapsed on niivõrd nutikad, nad tulevad sellega nii kergelt toime, see läks liiga lihtsaks nende jaoks. Et siis me hakkasime järjest aasta nooremasse vanusegrupi sellega tulema ja asi on tippnenud sellega, et käesoleva aasta alguses me alustasime pilootprogrammi ka Eesti lasteaedades. Sest Legol on vahendid väga erinevale vanusegrupile, millega robootikaga on võimalik tegeleda, nii et esimesed viisteist lastel, kui ma ei eksi, siis on oma seadmed kätte saanud selle aasta kevadel, ning katsetavad juba ütleme, viieaastaste lastega siis seda tegevust. Aga kui rääkida initsiatiividest, siis jah, Progetiiger on üks kõige konkreetsem, millega oleme tulnud nagu appi siis ütleme, Eesti IT-sektorile ja ja, ja püüdnud seda huvi infotehnoloogia IT kui sellise vastu lastes äratada või tegelikult seda ei ole vaja äratada, meie lapsed kõik on väga IT-teadlikud, juba väga varases eas, nad ei ole veel kooligi jõudnud, kui nad kasutavad vanemate nutiseadmeid ja arvuteid, pigem mis meie Progetiigri eesmärk on, on olnud see, et anda sellele laste arvutikasutusele selline sisukam mõõde, et kui nad kõik esimesena puutuvad kokku arvutimängudega, siis väga lihtne on näidata lapsele, kuidas sa võid olla tegelikult ise selle arvutimängu looja ja juba esimese klassi lapsed tõesti puutuvad kokku selliste arvutiprogrammidega, kus neil on võimalik oma arvutimäng luua. Ja, ja see on kõige lihtsam moodus neid selle ju tuua.
Aga mis Praegu Tiigri nii-öelda statistilised numbrid praegu on, et palju koolidest kasutab, palju lapsi juba on programmis?
Kui me alustasime piloteerimisega, tähendab seda, et meie eelmise aasta eesmärk oli valmis saada kõigile kooliastmetel, ehk siis esimesest kuni kaheteistkümnenda klassini õppematerjalid esialgsed, mida õpetajatele kätte jagada ja, ja hakata neid piloteerima, siis see eesmärk sai teadetud eelmise aasta detsembris ja jaanuarist me kutsusime ülesse koole vabatahtlikult, lööma kaasa nende materjalide kasutamises ja me saime... pilootprojekti üle kahekümne Eesti kooli väga erinevatest Eesti piirkondadest, tegemist on sinu otseses mõttes nagu maakoolide väga pisikeste koolidega ja samas me algatasime ka õpetajakoolituskursused esimesest neljanda klassini klassiõpetajatele, kes põhimõtteliselt on programmeerimises sama kaugel kui noh, maakuust põhimõtteliselt. Et, et nendele seda teemat tutvustada ja, ja sinna täituvus oli paari päevaga, said need grupid täis, me koolitasime üle saja klassiõpetaja ka juba selle poolaastaga, ütleme siis ära. Et huvi on olnud väga suur ja kui me tegime kevadel statistikat või sellist tagasisideküsitlust ka nende õpetajate seas ja õpilaste seas, kes programmis osalesonud on, Siis nad kõik on nagu öelnud, et just see on see, mida me oleme oodanud, et materjalide kohta ei tulnud ühtegi kriitikat, et teema oleks kas raske või õpilastele arusaamatu ja õpilased on ka olnud väga nagu tänuväär, tänulikud selle eest.
Aga see ei ole selline ühe aasta saits, et sa nii-öelda said ühe aasta oma progemist ära, vaid see on ikkagi aastast aastasse kestev programm?
See on aastast aastasse programm, ütleme, et me alles ju sellele kooliaastale, julgeme öelda, et meil programm alles algab, eks ju, et me alles testisime seda, mismoodi kool seda vastu võtab, aga... materjalide loomisel me tahtsime juba pöörata tähelepanu sellele, et õpilase puhul tekiks arengumoment, et kui tal ütleme, et esimene klass me ei, me ei räägi programmeerimisest neile, me räägime arvutitunni mitmekesistamisest mingisuguste uute huvitavate keskkondadega, mis on programmeerimislaadse tegevusega seotud. Et kui me suudame selle huvi äratada kuni neljanda klassini, siis põhikooliastmise gümnaasiumis läheb juba sisukam töö edasi ja õpilase areng võiks toimuda sellisena, et tuleb niinimetatud kvaliteetne materjal ülikooli nagu sellest välja. Aga see on pidev töö ja see peab olema toetatud riigi poolt, rahaliselt, erinevate teadlikkuse programmide ja kõige muuga.
Kristi, sina oled nutilaborite projekti taga, et äkki siis avad ka selle.
Ja, Tiiger on hästi palju tööd ära teinud ja eelmine aasta me istusime, mõtlesime, vaata maailmas, et kuidas me saaksime kaasa aidata IT-spetsialistide puuduse vähendamisele. Ja nagu ma ennist ütlesin, et tundub, et gümnaasiumi tasemel ei ole mõtet minna meil õpetama. Aga vaadates EHIS-e statistikat, siis tehnikaalaseid huviringe või huvitegevust on Eestis hästi vähe. Et kui kuuskümmend kolm tuhat last käib huviringides, siis sellest umbes kuussada, seitsesada on need, kes käivad tehnikaalastes ringides. Ja me mõtlesime, et me proovime või testime, et kuidas mõjub huvitegevus lastele, et kas see on üldse huvitav, kui me räägime IT-ringidest. Ja eelmisel aastal me algatasimegi kolmkümmend seitse nutilabori IKT-alast huviringi. Vabukohti ei olnud, kõik on täis ja, ja see oli väga populaarne ja me see aastaga jätkame seda tegevust. Ja väga populaarsed ongi just robootika huviringid, seda tänu nüüd Tiigrihüppele, et juhendajad said koolituse Tiigrihüppest ja läbi MTÜ robootika. On programmeerimist, veebiarendust, veebidisaini, mobiilirakenduste loomist. Aga seda ka tänu sellele, et BCS Koolitus kus Microsoftiga on koolitanud neid juhendajad, et juhendajad ja õpetajad teavad, mida lastele siis edasi anda. Et me jah, pakume siis huvitegevust lastele. Mulle
on see väga hingelähedane, ka mina puutusin esimest korda arvutid noorte tehnikute maja arvutiringis ja teised ringiliikmed on seal kõik ikkagi tänapäeva IT-maailmas juba, enamus vist Skype'iga, aga teid ka mujale ei jõudnud.
Aga kuidas praegu üldse on, et mis on nii-öelda lastevanemate tagasiside ja, ja üldse, et kui palju lapsevanem praegu sekkuda saab, et kui rühmad ja grupid on kõik täis, kas siis ongi nagu elu läbi, et või on, on siin ka mingit paranemist näha, et kas neid gruppe tuleb juurde, Kui palju tuleb juurde, kuhu peaks helistama, kes peaks iga, ise ostma endale LEGO-sid koju rohkem, et, et, et mida tegema peaks?
Kui sa LEGO-sid koju juurde ostad, võib-olla sa annad nad mõnele huviringile, et seal saab rohkem lapsi käia siis õppimas, et jah, paraku on nii, et meile tulevad küll soovid meilile, et palun pange meie laps huviringi, aga hetkel meil ei ole kohti. Sest kuna nutilabori projekt käib meil erarahastusel, siis me hetkel otsimegi uusi toetajaid või lisatoetajaid projektile, et seda raha suunata otse nutilabori tegevusse, et nutilaboris on, mis maksab, on tehnika, kui nutilaboris on kaksteist last, nad teevad mobiilirakendusi, üks telefon maksab kolmsada eurot, iga lapse, kahe lapse peale üks telefon kokku on juba tuhat kaheksasada, pluss juhendajale tasu, nii et tegelikult see ongi see summa.
Aga praegu ütleme, selline inseneride nii-öelda arendamine, et kas see on jätkuvalt ütleme, IT-sektori teema ja, ja pangandussektori teema, kes täna ka selle vaate maailma taga on, eks ju, et et kui palju nii-öelda teiste erialade suurettevõtted, suurtootjad on huvitatud sellest, et nii-öelda järelkasv oleks tehnikateadlikum?
No ikkagi on see IT-sektor ja pangad, kes, kes on huvitatud sellest järelkasvust ja ka IT-liikmed, mis on siis ikkagi IT-sektor, et, et seal on see toetaskond.
Ühesõnaga, numbrid on toredad, ringi tuleb juurde, lastele tegid uusi võimalusi.
Ja lasteaias võiks ka programmeerida, tegelikult me tahame väga, et toetajaid oleks veelgi rohkem, et kindlasti on veel ettevõtteid, kuhu me pole jõudnud oma küsimistega, et me otsime toetajad, et nutilaborit saaks rohkem teha ja rohkem lapsi saaks seal osaleda.
Aga mi, mida siis täpselt nüüd nutilaboris, mis, mis seal siis täpselt on, et ma saan aru, et mobiiliäppide programmeerimine on siis üks valdkond, mida pakutakse täna lastele?
Jaa, ja, ja valmis asi ongi mobiiliäpp ehk rakendus, kas sa saad testida oma teadmisi esimesest maailmasõjast või Järva-Jaani vallast, kes, mis, kus teeb. Robootika on väga populaarne, sellepärast et ma arvan, et laps saab kohe oma selle tulemuse või elamuse seal kätte, et ta natukene programmeerib ja robot hakkab juba liikuma, et tal tuleb see rõõm. või veebilehtede tegemine koolidele või 3D programmeerimine on väga, väga tõusudel hetkel.
Aga mis sa, Ave, ütled, et sellesama LEGO robootika komplekti ostmine peaks olema ikkagi mast igale lapsevanemale, kelle laps on vähemalt esimese või teise klassi vanune?
See mast on väga karm, kuidas ma ütlen, sest see maksab umbes selle vanema pool kuupalgast vähemalt, et sellist nõuet me ei peaks panema, aga näha on, et need seadmed tekitavad lastes nagu väga suurt entusiastmi, kui Eestis võib-olla ei räägita niivõrd palju tüdrukute või naiste nagu IT-maailma toomisest eraldi, et noh, me, me, me ei ole võib-olla niivõrd selle võrdhoidlikus teema peal seal sõna võtnud ja mujal riikides on see rohkem olnud teemaks, siis Eestis ma näen seda, näiteks kui ma olen paar aastat olnud ka LEGO suurel rahvusvahelise võistluse žüriis, siis kui palju on tegeletud Eestis tüdrukuid robootikaga tegelemas ja roboteid ehitamas. Aga ei, et see kindlasti ei saa olla vanemate rahakotile, Suurväär, et need seadmed ja vahendid võiksid olla koolides, koolide juures tegutsevates huviringides ja, ja et see võiks olla riigi ja, ja erasektori omavahelise hea koostöö nagu tulemus, kuidas nad sinna jõuavad ja kõigil lastel oleks üle Eesti, ma rõhutan seda võimalust nende seadmetega õppida.
See on jah, kusjuures huvitav, et naisprogrammeerijate osakaal kõigist programmeerijatest Eestist kindlasti, ma arvan, et jääb alla kümne, viieteist protsendi, aga aga ei tule, ei tohiks nagu ära unustada, et, et IT-inseneeria ei ole ainult programmeerimine, et seal on palju muid ametipositsioone, alates disainist, lõpetades kasutaja mugavuse, kasutaja loogika, ja kogu analüütikaga, ehk siis siin on väga palju selliseid positsioone, mis on just täpselt nagu nii-öelda just naiselikule silmale või, või, või, või käele nagu, nagu, nagu vajalikud, eks, et... Ja
kui me vaatame tehnoloogiat kodus, eks ole, siis, siis enamust sellest ju kasutab naisterahvas. Et noh, mina just öeldes juba hiljuti alles nelikümmend ja, ja alles hiljuti õppisin programme panema selle keerulise seadma peale, mis riideid peseb, et noh...
Ma ei ole siiamaani nõudel, kus me masinatega õppime.
Aga kodutehnikast rääkides pigem kas lapsed ei ole mitte need, kes õpetavad pulte kasutama, et kui on vaja mingisugune uus programm sisse panna ja, ja erinevaid seadmeid juhtida, siis nende see loogika on täpselt see, mis lähebki sinna täpselt paika?
Jah, ja minu kohe pooleaastane tütar oskab rohkem mobiile kui mina, sellepärast mina oskan ainult iPhone'i ja naine oskab ainult Android ja tema oskab mõlemat.
Ja minu viieaastane õppis iseseisvalt inglise keele millegipärast selgeks, nii et...
Aga lähme selle, meenutakse ka noortest inimestest väikesele pausile. Tere tagasi kuulama IT-äri saadet Restart. Endiselt on laupäev ja saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka Majandusministeeriumist, meie saadet saate kuulata korduses Kuku raadios, aga alati võite tõmmata selle endale podcasti ja kuulata, millal iganes, adressilt raadio1.ee. Meie saadet toetab ITL ja tänase saate teemaks on see, kuidas kasvatada Eestis noortest inimestest tublisid insenere veidike rohkem. Ning meie saatekülalisteks on Kristi Kiviloo Vaata Maailma sihtasutusest, kelle tegevusalaks on täna nutilaborite projekti vedamine, mis pakub siis inimestele tehnikaalast hobiharidust, ehk siis noortele kooliõpilastele. Ning Ave Lauringson, kes on MKM-ist, kuid endine Tiigri Hüppe Sihtasutuse koolitusvaldkonna juht ning olnud suuresti Proge Tiigri projekti taga, Proge Tiigri projekt on siis see, kus nüüd juba siis viieaastased noored inimesed või vähemalt saavad roboteid katsuda, aga Proge Tiigri raames saavad nad õppida esimestel kooliaastatel programmeerima.
Jah, mulle väga meeldis see, et kui see Progeti Ikri uudis tuli, et see kuidagi läks tõlkes kaduma, nii et inglisekeelses meedias ei kirjutatud mitte sellest, et see on vabatahtlik programm või kirjutati, et see on kohustuslik programm ja see vist oli kas Vired või, või TechCrunch, kes ütles, et et Mr. Obama, et te peaksite eestlaste käest õppima seda, et näed, et iga esimese klassi õpilane sunnitakse nagu programmeerimist õppima, et vaat, vaat nii peaks tegema nagu ka Ameerikas, eks, et Seda oli väga südantsoojendav lugeda, et, et aitäh selle tõlkiks koduma minemise eest, aga aga räägiks teises osas sellest, et kui siiamaani need sellised huvihariduse edendamise ja, ja üldse sellise inseneri eriala vastu huvitundmise projektid on olnud sellised sutsakas siin ja sutsakas seal, on ju, et kuidas saada ikkagi seda temaatikat süsteem, süsteemsemaks, ehk siis et, et see olekski ometi eesmärk, et, et noored tahaksid. loodusteaduse õppida, tahaksid kokkuvõttes ka pärast kõrgharidust omada loodusteaduste või inseneerivaldkonnas, et, et mida nagu süsteemselt peaks parandama tänases Eestis, Ave?
No alus sellele, mida koolis õpetatakse ja õpitakse, on õppekava, et ma isiklikult arvan, et meie kaks tuhat üksteist aastal kehtima hakanud uus riiklik õppekava ja selle valikkursuse tegelikult on juba suhteliselt esinduslikud, et me leiame sealt gümnaasiumiastmest juba ka, programmeerimise valikkursuses, seal on robootika sees, meil on disainiteemad sees, IKT on läbiva teemana. töö ja tehnoloogia ja tehnoloogia enam ei ole ainult plekist kühvlite tegemine ja puust mingisuguste kümnejalgade treimine, vaid koolidesse meil on jõudnud juba oma tiigrihüppe ajast, julgen selle numbri välja öelda, kuskil kuuskümmend kooli Eestis, kus on arvutitele huvitavad freespingid, tikkimismasinad, et eks see on see kaasaegne tehnoloogia, mis, mis peab seal juba olema. Et, et alus sellele kõigele on õppekava. mille peale siis peab tulema õpetajakoolitus ja, ja sellega on samamoodi tegelikult süsteemselt juba tegeletud. Ja, ja siis kolmas pool on selle õppe ütleme sisu, et, et kuidas sa seda õpet edasi annad, et kas sellisel traditsioonilisel moel, et õpetaja on klassis ja lapsed kuulavad või, või see õpe muutub ka natukene kaasaegsemaks, projektipõhisemaks, kuidas aineid omavahel on võimalik näiteks lõimida. Toome ka asju robootika näite, et robootika programmeerimine ja lõpuks selle roboti tööle hakkamine ei ole mitte midagi muud kui puhas matemaatika ja füüsika, ehk siis minu ministus on, kui eelmine aasta ilmus eestikeelne esimene robootikaõpik Leivo Seppa autorluses, siis ma andsin talle vaikselt juba tellimused, et ta võiks hakata mõtlema füüsika ja matemaatika aine peale ka, kuidas, kuidas robootikat sellesse ainesse lõimida. Ehk siis see on see, mis toob kaasa nagu selle konkreetse seose, miks ma õpin matemaatikat, miks ma õpin füüsikat, et sellel ongi ka normaalne ja konkreetne väljund roboti töös, eks ju.
Aga siin ka härra haridusminister Aaviksoo populariseerib praegu nii-öelda programmi, et kuidas see seostub nii-öelda sellise meie muude tegevustega, meie, meie IKT vales?
Kindlasti seastub Wolframi programm, on eks ju arvutipõhine matemaatika ja eelkõige esimeses etappi sõjanduse statistika programm, mis on kolmele erinevale kooliastmele, ehk siis põhikoolis vist kaks kursust ja üks kursus gümnaasiumis, kus ma ise olen näinud väga põgusad selle programmi toimimispõhimõtted, aga, aga ma mõtlen täpselt samamoodi oma kooliaale tagasi, et miks mul küll väga halvad hinded matemaatikas olid, et võib-olla ma oleks niipidi matemaatikat õppinud oluliselt entusiastlikumalt selle suhtes. Ja, ja Wolfram põhjendabki seda, et me oleme väga kaua aega kinni olnud traditsioonilises matemaatikas, ehk me arvutame siiamaani paberil pastakapliiatsiga palju nii üks pluss üks, aga tegelikult teeb juba väga ammu arvuti meie sellest, selle töö ära. Kindlasti on mingi alus, mille peaksime sellisest traditsioonilisest matemaatikast endale selge, selgeks tegema, aga me elame ikkagi kahekümne esimesel sajandil ja, ja kõik meie ümber muutub ja kaasa ületud sellised väga traditsioonilised õppeained, jah.
Kristi, kuidas teil statistika näitab, et kas need, kes lapsed, kes on teie huviringidest läbi käinud, et kas neil ka ütleme, silmad saravad selle koha pealt, et nad ütlevad, et oi, et kui suureks saa on, et siis tahaks ka päris mobiiliäppe arendada või on seda liiguvalt vara järeldada, et on teil mingit statistikat juba olemas?
Natukene vara, sellepärast et kõige nooremad on ikkagi kaheksa-aastased, kes meil eelmine aasta käisid huviringides, et viieteistaastased ütlevad küll, et see on nii äge ja tahaks edasi teha. Aga tegelikult Ave võttis minu sõnad suust ära, et see matemaatika ja füüsika, see peabki olema kuskile mujale sisse integreeritud, et ongi robootika, et sealt laps õpib seda, tal tekib seos tavaeluga.
Mul on küll näide tuua selle kohta, et kuidas lapse või noore mõte maailma konkreetselt muutub, kui ta sellise kogemuse saab, et näide on küll ProgeTiigrist, et me tegime sellel kevadel koos GameFoundersi ja start-up Kirendiga ühe mängude testimise päeva kahele klassile, kes osalesid ProgeTiigri pilootprogrammis ja pärast seda tulid noormehed minu juurde ja küsisid, et vabandage, et mida ma peaksin selleks õppima, et seda tööd tegema hakata ja minu päev oli nagu sellega korda läinud, et, et see oligi minu eesmärk.
Aga väga hea, et noored teisi tahavad seda nüüd õppima tulla, aga ütleme, kuidas meil täna selle karjäärinõustamisega on, et kas, kas ka, karjäärinõustajatele on kohale jõudnud see, et, et IKTN see valdkond, kus ootavad huvitavad väljakutsed ja kõrged palgad?
See on hea küsimus, Praxis on oma uuringutes välja toonud jah, et karjäärinõustamine on selline nagu natukene nõrk, nõrk koht just IT vallas, et selle peaks, sellega peaks edasi tegelema. Ma tegelikult tahtsin ühe sammu tagasi minna, et kui sa rääkisid silmasärast, siis me käisime nutilabereid vaatamas ja väga laheli vaadata noored lapsed, kes juhivad mobiiliga oma roboteid ja kümavad mööda klassi ringi, et nemad ise tegid selle, et see, see ära tuleb ja kui nad saavad seda ka edasi teha aastaid, siis see ongi see, mis nad tahavad teha, noh, mingi mängude testimine mäng.
Karjääriteenuseid ja karjääride nõustamine on üks tõesti, üks väga, kui me räägime nagu süsteemsest lähenemisest riigi poolt, et siis, siis see on valdkond, millega puutuvad tegelikult nii noored kui täiskasvanud kokku väga erinevatel erinevatel etappidel, et noored põhikooli lõpetamisel, nii kutsekoolis, kõrgkoolis on karjäärinõustamise ja karjääriteenuseid olemas, pluss siis veel tööturul, eks ju, et kui me võtame sektori vajadusi või, või väljastpoolt seda, siis üldse IKT oskused inimesel, Siis karjäärinõustajate, teenuse osutajate teadlikkus sellest on kindlasti üks valdkond, mille puhul me näeme, et nii Majandusministeerium kui ka siis ITL saavad panustada ja, ja me näeme ka, et selle ootus on selles suhtes olemas.
Kas meil siin mingi võrdsmomente on võimalik tekitada ka naaberriikide või teiste Euroopa Liidu riikidega, et, et, et kui head siis on ikkagi meie noorte nii-öelda ikka talased oskused või teadmised?
Otseselt ei saa, selles mõttes, et millega me nüüd noorte teadmisi mõõdame, et me saame mõõta teatud eksamite, tasemetöödega ja nii edasi, aga tasemetöö tekitamine siis põhikooli lõpu näiteks eeldab seda, et seda ainet on õpetatud koolis, aga hetkel Eestis on olukord, kus informaatika aine ei ole kohustuslikuna õppekavas, ütleme, et informaatika siis natuke vanematele lastele, arvutiõpetus noorematele, et see on vabatahtlik. Ja, ja kui me vaatame seda ja kuulata iga päev, eks ju, et õpetajad räägivad, kui ülepaisutatud on meie õppekava, kui palju on aineid, siis viimase riikliku õppekavaga lahendatud ütleme siis, IKT IT-laste oskuste andmine läbivalt teiste õppeainete kaudu. Aga nii õpetajate kui õpilaste enda tagasisidest on tulnud välja see, et tegelikult on see problemaatiline, et arvutiõpetaja töö teeb sageli või peab ära tegema füüsika või matemaatika või ajalooõpetaja, kes peaks talle näiteks presentatsiooni tegemise või referaadi tegemise oskuse edasi andma, aga, aga tegelikult see nii ei tohiks olla. Ehk siis ma isiklikult näen, et informaatika aine kui selline võiks ikkagi kohustuslikuna vähemalt põhikooliastmes meie õppekavas eksisteerida.
Ühesõnaga, et kui rääkida siis süsteemsest arenemisest, siis praktiliselt nagu suurendama täna nagu nii huviringide osakaalu, suu, noh, tegema nii-öelda rohkem neid pioneeride paleesid või kuidas me neid nimetame, eks, et nutilaboreid, suurendama nende samade valikainete võimalusi, et, et mitte ainult nagu eliitkoolidel oleks neid, lastel oleks võimalik sealt nendes ainetes osa võtta, vaid ka tõesti seal ainaks üle Eesti, mis tähendab siis tegelikult juhendajate väljakoolitamist. ja siis kolmas probleem on see, et karjääri nõustamine võiks, võiks paremaks minna, mis selle just selle viimase punktiga, mis seal peaks nagu paremaks tegema ja tõsta seda teadlikkust?
Ma arvan, et see on konkreetne töö nende inimestega, kes seda tööd teevad, et anda neile ette sektori statistikat, näidata töö ju vajadusi ja kõike seda, et et lihtsalt avada neid teadmist, aga ma tulen veel tagasi selle... huvihariduse ja nende inimeste koolitamise juures, tegelikult Tiigrihüpe on ju koolitanud õpetajaid nii robootika, kõigi nende samade tegevuste vallas, millega nutilaborid tegelevad, ainuke asi just ongi see, et meil ei ole siiamaani olnud rahastust IT või inseneri või reaalharidusega tegelevale huviharidusele, sest seda pole üldse nagu eksisteerinudki meie mõtetes. Meie jaoks on huviharidus siiamaani ikkagi tants, pillimängija, sport ja noh, nagu Kristi tõi välja selle statistika, et see on ainult paar protsenti või kolm protsenti kogu huvihariduses, et seda on väga vä Ja tegelikult see lisakulu, mida meil vaja on, ongi nendesamade inimeste, kes seda tööd juba koolis teevad, teevad ka huviringis, nende, lihtsalt selle töö tasustamine, et noh, jah?
Aga ma saan aru, et uues infoühiskonna kaks tuhat kakskümmend arengukavas või arengukava rakendusplaanis on, on, on need tegevused sees, et tuleb sinna seda finantsi leida?
Jaa, see on meie jaoks prioriteet ja, ja me näeme, et noorte ja noortega tuleb tegeleda nende huvi tekitamisega nii klassitunnis kui ka väljaspool seda, et me ei erista omavahel neid kahte asju. Me,
me rääkisime, et IT on liikumas, noh, tööõpetuse tunnis on juba Freshpringid programmeeritavad, et need puutuvad ka seal kokku. Powerpointi, et kas see ei võiks siis olla eesti keele tunni ja kirjanduse tunni teemad, et kas informaatika ei ole natukene ränk aine tegeleda sellega, et kuidas faili save'da?
See on väga huvitav ettepanek, et aga ma arvan, et teades juba tegelikult esimese, teise klassi lapsed õpivad seda ja nad tulevad kooli, seal toongi näide, et nad on varem mänginud oma tahvel arvutites või kus iganes, mingeid huvitavaid mänge. Järsku ta on klassiruumis arvutitunnis ja ta peab õppima Powerpointi, te ei saa aru, milleks seda kõike vaja on, eks ju. Aga kui järgmistel kooliaastatel on tal just vajagi ennast esitada selle sama vahendi kaudu, siis. Ma arvan, et on mõistlik teha ütleme esimeses, teises kooliastmes see Powerpoint ja Word selgeks, ja siis liigume juba programmeerimise, kodulehtede tegemise äppide juurde edasi põhikooli teises astmes. Et eesti keele tund ja teades eesti keele nagu kasutatavuse väiksust ja kõike, siis ma arvan, et eesti keel on väga püha, et, et sinna võib-olla ma isiklikult seda Wordi õppimist juurde ei, ei lisaks praegu.
Aga vaata, kuhu me oleme jõudnud, on ju, et noh, mina siin Powerpointist kas kümnendas või üheteistkümnendas klassis.
Ja tegelikult me rääkisime huviharidusest ja sellest, et riik suunab sinna ka tulevikus raha, aga me ei ole rääkinud sellest, et tehnikavajadus on ka, et lisaks töötasudele, et õpetajale maksta väärilist töötasu. On see tehnikavajaduse baas väga suur, mida on vaja õigete huviringide läbiviimiseks.
Ja see on kogu kooli üldise taristu küsimus ka, et me kasutame ju asju ökonoomselt, eks ju, ressursse ka, et kui me praegu vaatame nende huviringide toimimise põhimõtet, siis enamasti nad toimivad nende samade seadmete baasil, mis on kool soetanud endale juba varasemalt, ehk siis sa saad kaks üheselt, sa pakud ainetundi ja tegelikult lisaks huvitatule, huvitatud lastele veel pärast tundi pikema koolipäeva, eks ju, nende samade seadmetega.
Lähme siit väikesele pausile.
Tere, Kuku raadio kuulaja, tagasi kuulama IT-äri saadet Restart, mille tänaseks teemaks on noorte inimeste IT-alane hariduse ja huviharidus. Saadet juhivad Henrik Aavik ning Taavi Kotka Majandusministeeriumist ning külas on meil Kristi Kiviloo Vaata maailmast ja Ave Lauringson, endine Tiigri Sihtasutuse koolitusvaldkonna juht, rääkimas Proge Tiigri võtmes. Meie saadet saate kuulata hiljem korduses, aga ka podcastist aadressil raadio1.ee ning
Jah, me eelmises plokis lõpetasime, jõudsime infrastruktuurini või selleni, et mis on siis see masinavärk, mida täna koolid kasutavad, saavad, mis on need võrgud, mida nad kasutavad, ja iseenesest on tegemist suure probleemiga, sest Tiigrihüpe on eelmi, varasemalt poole Restorega aidanud, aga ütleme nii, et nii mõnelgi koolil on, on, on see ikka väga vana ja iganenud, et täna on arutelul koostöös ITL-iga, et, et kuidas ikkagi leida Eesti haridussüsteemile selline äriliselt põhjendatud mudel, et koolid saaksid olla kindlad, et nende riistvarapark iga kolme, nelja, võib-olla viie aasta ainult uueneb, eks, et harjastades täna nagu suuremad nii-öelda arvutite tarbijad, on läinud nii-öelda rendimudelile üle, kus pärast igat kolm aastat vahetatakse arvutid välja, siis selle asemel, et need noh, nii-öelda kolmeaastased vanused arvutid, mis ütleme, koolide jaoks on veel vägagi pädevad, et, et selle asemel, et neid saata kuskile Eestist väljaspoole kui Aafrikasse, et miks mitte nagu tõesti äriliselt motiveeritud programm teha Eesti koolide jaoks, et kui tõsine väga muidu on see nii-öelda infrastruktuuri reaalne probleem?
No Tiigrihüppest poole pealt rääkida, siis tõesti, et Tiigrihüpe on seda rahastanud kogu oma tegevusperioodi vältel, et see on toimunud, kui ütleme, et Tiigrihüpe algaastat, üheksakümne seitsmendal, siis toimus selline mass jagamine ja infrastruktuuri või taristu loomine üldse, et Eesti koolid kõik võrku ja, ja kõik koolid arvutitega varustada, aga edaspidiselt on toimunud see iga-aastaste selliste suhtel piiratud rahaliste ressursside juures konkursi alusel, kus koolid peavad esitama taotluse ja põhjendama, aga aasta-aastat edasi ja, ja tänasel hetkel mina arvan, et arvutiklassiruumis on sama elementaarne nagu tahvel või, või lamplaes, et selleks ei ole vaja enam mingit konkursi korraldada, et see sinna jõuaks, vaid, vaid see peaks tulema kuidagi loomulikult ja kogu kooli nagu ülalpidamist ja, ja seda toimimist noh, sisaldava rahaga sees, eks ju. Et ja koolide olukord on tõesti väga, väga eripalgeline sellest tulenevalt ka, et me varasemalt nägime ette kaasfinantseeringu omavalitsuste poolt, kes on koolipidajad, eks ju, suures osas Eesti koolidele, et viiskümmend, viiskümmend põhimõttel ja, ja seal omakorda hakkas mängima siis omavalitsuse enda võimekust seda raha leida ja näiteks Tallinna linna kooli pandi see just väga nagu kehva olukorda, sest Tallinna linnale ei, ei, ei olnud võimalust kaasfinantseerida neid. Arvamus, et Tallinna liitkoolid on väga hästi varustatud, tegelikult ei pea paika.
Aga tehnika vahetamine, kas tehnika, mis täna koolide kasutuses on, et kas see on alati kasutuses või, või on, on ka seal probleeme?
No ma oskan rääkida, mis on huvitegevuses kasutuses, et ega alati ei ole küll, et kui ühel aastal tehakse robootikaringi ja järgmine aasta õpetajat ei ole, siis need robotid tegelikult ju kõik seisavad ja LEGO. Et minu arust oleks väga mõistlik pakkuda neid teisele koolile või huviringile, kas rendile või tasuta kasutamiseks.
Siis ei saa tagasi enam pärast.
Ikka saab, selleks võib lepinguid alati sõlmida. Et ei ole mõtet hoida nurgas asju, sest tehnika vananeb nii kiiresti, et kolme aasta pärast on uued mudelid ja telefonide puhul on mõttetu.
Kas see infrastruktuuri hind huvihariduses on oluliselt kõrgem IT-s kui on teistel aladel, et kui me mõtleme hindadele, mis maksab kunstmurujalgpallis või mis maksavad puutsad või mis maksab rahvariided? Et need on ju ka päris kallid asjad, et kui me arvestame, et, et rahvariided on igal ühe, lapsele eraldi ja arvuti tuleb mitme peale, et kas ta tuleb üldse muust huviharidusest oluliselt kallim?
Kui me räägime kunstmurust, siis igal koolil on ikkagi väljak, kus lapsed sporti teevad, et paraku seesama huviring või spordiring kasutab sedasama muru, et lapsed ei pea seda enam järgnevalt kinni maksma, huviharidusega, robotitega on ikka nii, et, et kooli neid reeglina ei ole. Ja nad tuleb soetada, ja neid tuleb uuendada ja neid tuleb andureid juurde osta ja siis tuleb veel uuem mudel, millega see põistel, sest vanaga enam ei saa, et paraku on see jah, kallis lõbu.
Aga ma ütlen teile veel nii kallis, et igale lapsele me täna ikkagi tahvelarvutit ostmas ei ole või oleme
Mina arvan, et me peaksime tagama igale lapsele võimalused aina kaasaegset haridust klassiruumis saada, et vähemalt õpetajal on töövahend, õpetajal on head õppematerjalid, ma räägin digitaalsetest õppematerjalidest, millega seda õppesisu edasi anda, et, et see, et meil on kõik lapsed üks-ühele mingisuguses mobiilses seadmes, on tõesti maailma trend, aga ma ei seaks seda nagu eraldi eesmärgiks praegu, et me peaksime oma, olemasoleva situatsiooni nagu kaardistama, selle korda tegema. Ja, ja ma näen ka seda, et, et riigil üksinda võib-olla seda rolli raske kanda, et siin võiks võtta ka ära kapitali ja raha nagu appi ja, ja koostöös neid koole paremini siis taristuga varustada.
Nojaa, aga ma ütlen praegu me igale lapsele tahvlearvuti annaks, tahvlearvuti annaksime, siis see ei täida eesmärki, sellepärast et ega meil väga palju sinna sisse pole midagi panna, et et kui me räägime ikkagi digiõpikutest, ma arvan ka, et sa mõtlesid ikkagi pigem nii-öelda reaalseid digiõppeid kui mitte neid õpikuid, mis täna nii-öelda paberi pealt on PDF-i pandud?
Ei no täpselt, et minu jaoks ei ole, seade ei ole nagu eesmärk, et noh, mis, mis on meie seadmete kasutamise eesmärk, on see, et meil lapsed ikkagi targemaks saaksid, mitte nii, et meil lapsed on kõik mingisuguste tehniliste vahenditega ülekoormatud ja sinna alla maetud. Et absoluutselt mitte ja, ja ma arvan, Eesti probleem on see, et meie turg, kui me räägime turust ja digiõppematerjalide loomisest, on liiga väike. Et kuidas on siiamaani ka, ütleme siis niimoodi, et kaasaegsed digitaalsed õppemaaterjad siia jõudnud, on me, nii, et me oleme eestindanud siis mujal maailmas looduid. Ja need on siin kasutusse võetud kas tervikuna või mingite osade kaupa on tõlgitud, neid ja nii edasi. Aga Eesti arendajate poolt spetsiaalset loomine on väga, väga kallis lõbu, samas see, see on tehtud Eesti spetsialistide poolt, Eesti õpetajaid ja kooliinimisi kaasates. Ja, ja meie õppekava eripärasid arvestades, sest me ei saa võtta teiste riikide materjali üks-ühele üle. See on küll väga lihtne vaadata ringi maailmas, vaadata, mis BBC on kokku kirjutanud ja teinud või, või kes iganes, kes on kuulsad tegijad, aga kas ei ole võimalik üks-ühele rakendada siin, et me peame seda kohalikku olu nagu arvestama ja... Ja aga Eestis ma juba näen ja see on minu jaoks ka üllatus olnud, et Eesti kirjastused on liikumas selles suunas, nad tõesti, nad ei, ei pane oma loodud paberõpikuid PDF-i, vaid nad on loonud juba väga, väga heal tasemel ja juba teistest riikidest tunnustust saanud õppematerjal, näiteks Avital on üks geograafiamaterjal, mida ma isiklikult olen näinud. Ja, ja see tõesti, see üllatas mind sisu poolest.
No siin ongi tegelikult ka ikkagi õpetamismudeleid muutumas, et kui me vaatame seda, et millise kvaliteediga on teooriatunnid täna internetis kättesaadavad, ma räägime nüüd praegu vale, vanematest klassidest, eks siis selle alusteooria samandajad võib-olla tõesti parimate Oxfordi või Cambridge'i professorite loenguid vaadates ja, ja, ja kool muutubki ikkagi selleks kohaks, kus tehagi seda nii-öelda koostöö ja, ja koosmõtlemise nii-öelda, nii-öelda harjutusi, et, et ka need harjutusmudelid nagu muutuvad ja see jällegi omakorda Seab uued väljakutsed meie õpetajatele, et et kuidas me ikkagi selle saame, et meie nii-öelda õpetajaskond, kellele on tegelikult, on ju usaldatud meeletu vastutus, et, et kuidas nemad saavad ikkagi kuidas nii-öelda, kaasa veetud või, või, või kaasa aidatud, et, et mis plaanid selle koha pealt on, nii vaatemaailmal või, või, või ministeeriumitel?
Õpetajaid, ma arvan, Eestis ei ole vaja kaasa vedada, nad on tegelikult tublid, et vaadates õpetajate, Eesti õpetajate nagu vanuselist jaotust, siis suurema osalangemist gruppi kuskil nelikümmend viis pluss, aga vaatamas, vaatamata sellele on Euroopa statistikaga võrreldes nad väga heal kohal, ütleme siis, infotehnoloogia kasutamisel õppetöös, viimaste andmete järgi minu arvates oli see kuskil viiskümmend neli protsenti Eesti õpetajatest kasutab regulaarselt. Nii et ma arvan, et see tulemus on päris hea, me võime arvestada kuskil kümne, viieteist protsendiga, kes kunagi niikuinii ei hakka seda kasutama. Ehk siis kaasavädamist ei ole, mis teha on, on see, et on pidevalt vaja õpetajate teadmisi täiendada ja tegelikult, mis on võib-olla väiksemat sorti probleem, on see, et need noored inimesed, kes lähevad, õpetajaks ülikooli õppima. Et ka nende, nende baasõpingutes, õpetajaõpingutes oleks see IKT teema nagu sellisel moel sees, mis võimaldab juba kohe tal esimest aastat koolipingis olles või mitte pingis, vaid siis pigem klassi ees olles, neid kasutama hakata, mitte ta ei peaks tulema siis eraldi, minema eraldi koolitusele, selleks et siis seda oskust omandada.
Aga praegu, kas on mingid õpetajate õppeerialad näiteks, et programmeerimisõpetaja esimene tase või mingid niisugused noh, päris erialad ei ole?
Sa räägid ülikoolist või?
Ei, ma räägin, et kui ülikool õpetab õpit, õpetajaid, et kas siis on niisugune noh, nagu tulevad sealt eesti keele õpetajad, kas sealt tulevad näiteks programmeerimisõpetaja algkoolidele, ilmselt vist veel ei ole, aga...
Ei, ei ole, ma tean, et Tallinna Ülikoolis on eks ju informaatika eriala, kust on varasemalt informaatikaõpetajaid kui selliseid koolitatud, aga kuna informaatika eriala enam või ainet koolis väga ei propageerita, siis ka nõudlus nende järele on vähenenud ja need inimesed on oma ametinimetusi kas haridustehnoloogideks või noh, vastavalt selle kooli iseärasusele nagu muutnud.
Ma tean, et pakutakse ka õpetajatele kursusi või nutiseadmete kasutamise kursused, ma arvan, see oli kutsõppe raames
Tallinna Ülikool on välja töötanud.
No see on nende enda kasutamiseks, aga just, et seda, et, et tekiks metoodik, kuidas...
No metoodika ja noh, üks, üks pool, millest võib-olla pole teile rääkinud, on meil ka sellise tervikliku analüüsi ja seire olemasolu nagu riiklikult. Ehk siis me teame seda, et mis tasemel on meie õpilaste teadmised, mida me selleks tegema peaksime, teame siis kas tõuseks, kus nad peaksid muutuma, eks ju, see omakorda muudab ja toetab õpetaja koolitust, See omakorda, ma, ma räägin enda ringkondades nagu nelja alaga toolist, mis kõik toolijalad peaksid olemas olema, et see süsteem meil kannaks, kui me tahame rääkida selliseks kaasajaksest õppest, eks seal on siis kool, taristu, õppekava, õppematerjalid, kõik peavad olema nagu olemas.
Okei, aga nüüd tulevikku vaadates, mis siis on need põhiasjad, mida me peaksime tegema kas siis riiklikult või riigi ära koostöös selleks, et, et, et see nii-öelda Oleks rohkem meil selliseid särasilmseid noori insenerihakatisi, et mis on need kolm asja? Ave, mida peaks kolm asja, mida peaks ka riigi poolt pealt ära tegema kindlasti?
Esimene kindlasti on see, et huvihariduse toetamine inseneri ja, ja siis ütleme IT-erialade õppimise võimaldamiseks. Ja teine on taristu korda, et, et koolidesse tekiks kindel süsteem, mille sõnad teavad, et neil, neil, nad ei pea muretsema selle pärast, et neil ei ole arvutit õpetajale töövahendina anda ja nii edasi. Ja, ja kolmas on õppesisu, kaasaegne õppesisu õpilastele, õpetajatele kättesaadavaks.
Kristi, mis on need vinged asjad, mis teie veel ära teete või, või, või mismoodi teid peaks toetama, et, et, et veel paremate tulemusteni jõuda?
Tegelikult ma ütleksin ka siia juurde, et tegelikult läheb väärtustada ka väga palju neid õpetajaid, et kes seda huviharjatust pakuvad lastele, aga et Vaata Maailma praegu jätkab küll oma nutilabori projekti, aga meie kutsume kõiki üles, kes tunnevad, et vähegi see teema neid puudutab, et meil on vaja veel nutilaboreid, liiga vähe on neid Eestis, kakskümmend neli nutilaborit Eestis, neljasajal lapsel on ilmselgelt vähe, et me otsime toetajaid.
Ja ühesõnaga, õpetajate juurde leidmine ei ole niivõrd suur probleem kui seesama, et leida juurde tehnikatoetajaid.
siis üleskutse kõikidele ettevõtjatele, et kes seda saadet kuulate või, või, või neile, kes saavad hästi oma omanikega läbi, et, et, et toetage Vaata Maailma ja toetage Vaata Maailma nutilaboranti projekti.
Just, pigem nutilaboritte projekti, mitte vaata maailma, et see läheb ikka otse nutilaboritele, see toetus. Et, et jah, see on praegu meie mure, et me otsime rohkem toetada, õpetajaid meil on, me teame, kus need särasilmad on, et Tiigri teeb samamoodi, et me tahame neid kõiki toetada. Nad saaksid edasi teha seda, mida nad tahavad väga teha.
Ja siis riik saab ilmselt jah veel läbi, läbimõeldud õppekavade koostamise, eks ole, et Kui õpetada paarist programmeerimist, siis sinna läheb infrastruktuuri ju palju vähem.
Jaa, kindlasti, iseenesest on tegemist väga hea arendusmetoodikaga, et väga tore, et lastel silmad säravad ja aitäh teile, et jätkuvalt hoiate seda lipu kõrgel, mis lastel need siljumad sära panema.
See oli meie tänane Restart, saates olid külas Ave Lauringson ja Kristi Kiviloo, saadet juhtisid Henrik Aavik ja Taavi Kotka, kena nädalavahetust! Nägemist!
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]