Tere Kuku raadio kuulaja, on taas laupäev ja aeg eetrisse tulla IT-äri saatel Restart. Meie saadet toetab ITL ja meie saate podcasti leiate aadressilt raadio1.ee, saade on küll ka õhtul korduses. Mina olen Henrik Aavik ja teine saatejuht on Taavi Kotka MKM-ist ehk Majandus-Kommunikatsiooniministeeriumist ning täna räägime IT-maailmas niisugustest asjadest nagu andmed, sellepärast et kuna andmed on olulised, siis on andmete kaitsmiseks Eestis loodud inspektsioon ja meil on Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Viljar Peep saates külas. Tervist. Tere,
Viljar. Hakkame võib-olla sellest pihta üldse, et Andmekaitse Inspektsioon on selline sõna või sõnaühend või sõnapaar, mis noh, väga üheselt kuulajale võiks öelda, et noh, selge, andmetema ei kaitsta, see on mingi inspektsioon, kes inspekteerib, et kas andmetega oleks kaitstud, ja ma saan aru, et iseenesest on see suva, sügavalt tekstlik käsitlus, et, et äkki sa seletad oma sõnadega lahti, et, et mis on selle See mõte, miks see Aki nii-öelda on ellu kutsutud ja, ja mis tema põhimissioon on ja, ja, ja, ja mis on üldse teie nii-öelda igapäevase töö sisu?
Jah, kui võtta maakeeles, siis andmekaitse, teabeturve, infoturve, midagi sellist, et võin kinnitada, et sellega me peaaegu üldse ei tegele. Ehk siis meie kontor on ellu kutsutud selliste põhiseaduslike õiguste kaitsmiseks, mis on Õigus eraelu puutumatusele, õigus küsida iseenda kogutud, iseenda kohta kogutud andmeid ja õigus küsida teavet avaliku võimuasutuste tegevuste kohta, ehk siis me oleme isikuandmete kaitse avaliku teabe seaduste. Järelevalve asutus, ehk siis kutsutud ja seatud kaitsma õigusi. Jah, õigust eraelule, et üks, üks oluline tingimus on, on siis see, et info, mis sinu kohta on kogutud, oleks turvaliselt hoitud, et noh, kokkupuude infoturbega on olemas, aga enamasti me lahendame siis õigusliku küsimusega, õigusliku sisuga vaidlusi või, või, või asju.
Ühesõnaga, ise te midagi ei kaitse, aga jälgite, et need, kes koguvad, et need koguks korrektselt ja, ja, ja et need andmed ei koguks liiga palju, vaid koguks täpselt, mis vaja on ja, ja, ja, ja kui juba midagi kogutud on, et, et siis oleks kaitstud ja, ja, ja kodanik ise saaks ka vaadata, et kui need andmed on kasutatud, et on õigus siis küsida, et milleks on kasutatud.
Ja kui ma enne tegin sellise tugeva avalduse, et andmekaitse, eriti andmekaitsega ei tegele, siis võib-olla ka sõnast inspektsioon, et noh, kõige klassikalisemalt tähendaks see siis sellist asutust, kes sunnib, kontrollib, karistab. Et ega üldiselt me oleme Eesti üks kõige pisemaid asutusi, eeldada, et me igale poole siis, kus teave liigub inimeste kohta, nagu saaksime kätt pulsi peal hoidma kõigis, kõigis võimalikes infosteemides, andmekogudes, haiglates, riigiasutustes, politseijooskondades ja jumal teab veel kus, sotsiaalmeedia kaasa arvatud, et ei, ei maksa nagu eeldada, et pool meie tööst on selline juriidiline juriidiline saeveski, kus siis tulevad asjad ühesõnaga palkidena, mille sisse, lähevad siis töödeldud juriidiliste laudadena välja. Ehk siis vastame, ühesõnaga lahendame meie ette toodud tülisid või sekkume ise üksikutesse rikkumistesse, mida me siis oleme avastanud, et see on selline... selline üksikkaasuste, üksikjuhtumite lahendamise pool, aga teine pool me üritaks nagu pisut mõjukamad olla, kui üks väike asutus suudab üksikkaasusi lahendada, see teine pool on siis selline ennetus- ja, ja teavitustöö. Et need reeglid, mille täitmist me järgime, on väga abstraktsed. Isikuandmete kaitse tugineb direktiivil, andmekaitse direktiivil aastast üheksakümmend viis ja kui te nüüd mõtlete, et kuidas isikuandmeid kui selliseid defineeritakse, otseselt ja kaudselt tuvastamist võimet, võimaldavad andmed, et jumala pärast, kaudselt tuvastamisega võib minna noh, ütleme siis päris absurdi, IT-nimesed puutuvad kokku sellega, et kui palju veebi identifikaatorid, nagu näiteks IP adresid on või ei ole isikuandmed. Või kui me räägime sellest, et isikukomade töötlemise alus, et kas seaduse alusel või nõusoleku alusel? Ütleme, see arusaamine, et kui, kui palju, kui kaugel on võimalik sellest seadusest andmetöötuse tuletamise alustega minna, on jälle väga sellised kirevad. Isikuamete kaitse regulatsioon on eeskätt tekkinud noh, Lääne-Euroopas seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, kui oli vaja väikest kodanikku kaitsta suure riigi või suurte ettevõtete eest. Seda, et, et nagu kõige suurem töövool kipub tulema hoopis eraisik versus eraisik segmendist, ehk siis tänu sotsiaalmeediale, seda pole, seda pole ette nähtud, see tugineb meil valdavalt siis ajakirjandussättele. Ajakirjandus on Eesti vabariigis seadusandlikult defineerimata tegevus. See võib olla nii Rahvusringhääling, Postimees, blogi, sotsiaalmeediakonto, mida iganes. Ajakirjanduslikud alustused, tsiteerin mõnuga, on see, et peab olema ülekaalukas selleks, et tungida kellegi eraellu. Peab olema ülekaalukas avalik huvi, ajakirjanduseetika järgimine, mitte ülemärane kahjustamine, ajakirjanduslik eesmärk. Mis kõik neli, ühesõnaga, on sellised kummist tõlgenduslikud terminid.
Ühesõnaga, kui keegi kirjutab midagi blogis presidendist halvasti, siis teie põhimõtteliselt sekkuda ei saa, sellepärast et on olemas suur huvi kõige ümber, mis, millega president tegeleb?
Ja kindlasti ütleme siis noh, eristame seda, mis on eraelu, mis on avalik, aga ütleme, kõik need näited teeme sellepärast, et selgitada, et see mateeria, millega me peaksime tegelema, on väga selline hinnanguline, tõlgenduslik, peab sealdama kindlasti terve mõistuse faktorit ja, ja, ja sellepärast selline selgituste ja juhiste loome on meil ütleme, pigem tähtsam kui kaevuste lahendamine, sellega mõjutamisel ilmselt rohkem.
Aga sa oskad tuua ka mingeid, mingeid praktilisemaid näiteid, et saada just kuulaja saaks nagu aru, et, et et mis nagu on andmekaitse nii-öelda huvi, huvi, huvi orbiidis ja mis, mis nagu jääb nagu sealt välja, et, et, et ma saan aru, et see piir on nagu hägune, aga lihtsalt, et me siin nagu saates suudaksime sellist nagu, nagu, nagu, nagu mõnda näidet nagu tuua, et on sul mõni kaasus näiteks nagu võimalik nagu siin lahti rääkida?
Ütleme siis selliste olulisemate valdkondade kaupa, et üks selline oluline valdkond on kindlasti isikuandmed töösuhetes. Noh, puudutavad ikka enam-vähem kogu täisealist elanikkonda, kas töötajatena või tööandjatena. Et kui kaugele siis minna võib, kui me nüüd võtame siis seadusandja tahted, palju seadusandja on sellel teemal väljendanud, et kui palju võib tööandjatöötajat kontrollida ja kui palju tuleb austale töö, töötaja eraelu, siis selle kohta mõned üldised põhimõtted isik ametekaitse seaduses. Nagu näiteks minimaalsuse põhimõte ja see on töölepingu seadus, et võib kontrollida, aga austades töötaja õigust, töötaja põhiõigusi, sealhulgas õigust privaatsusele. Mida iganes see ka tähendaks? Et tegelikus elus tulevad sajad praktilised küsimused, mis vajavad vastust, näiteks kui kaugele võib minna töötaja arvutikasutuse kontrollimisel, kui töötaja kasutab tööandjarvutit, või veelgi hullem, kui on tegemist sellise rist, ütleme sellise halli alaga, kus Töötaja kasutab eraseadet, aga seal peal on siis tööandja informatsioon, nii-öelda siis teeb sealt kõnesid ja, ja, ja saadab kirju, hoiab, hoiab andmeid.
Ühesõnaga, töötaja meili lugeda tohib siis või ei tohi?
Sõltub sellest, kas see meil on tööalandja saatis selle töö, ühesõnaga tööülesannet täites, siis põhimõtteliselt peaks olema tööandjal sellele ligipääs.
Ma just mõtlen, et läheks nagu vähe praktilisemaks just selle koha pealt, et no Eesti on suhteliselt liberaalne maa, ütleme nii, et inimesed kasutavad väga palju internetti iseenda kohta, postitavad Facebooki väga palju, üldse on väga avatud ja, ja me oleme väga sõltuvad nendest andmekogudest, et mis need on üldiselt, sellised need tüüpprobleemid, et kui me räägime andmekaitsjast ikkagi, et, et oskad sa välja tuua need peamised ikkagi need, need valdkonnad, kus kohas me nagu täna selle andmekaitse koha pealt, kus ma ütlen? üle piiri läheme või, või, või kuskui oma kodanikena tunnetame, et, et me võiksime olla nagu ise nagu veits, veits valzamad selle koha pealt, mis meie andmetega tege, tehakse ja, ja kes teeb, eks?
Kui me räägime sellist asjast nagu usaldus, mis on üks selline noh, oluline vundamendikivi. infoühiskonna digimajanduse e-riigi ülesehitamisel, siis noh, ütleme, kui seda usaldust kasutajate või, või, või kodanike või andmesubjektide või kelle iganes poolt ei ole, siis on jõle raske tekitada andmebaase, tekitada teenuseid ja, ja kõike seda, mis siis normaalse infoühiskonna ja digitaliseeruva riigimajandusega kaasnevad, ütleme, et me, eesmärk ei ole olla paanikaosakond. Ma tean, et mõned võib-olla meie sõra, sõsarasud, see paneb teises riigis, ütleme, näevad oma rolli, pigem siis selleks, et võidelda väga häälekalt ühiskonna klaasistumise vastu. Et meie eesmärk on oma tegevusega aidata kaasa usalduse... Tekitamisele, no üks asi on tõesti see, ühesõnaga, et lahendame kaebusi, teine on nüüd see, mida saab teha ennetavalt, näiteks avaliku sektori andmekogude kasutuselevõtmine. Ütleme, et need mehhanismid ja mis moodi tegelikult andmetel ligi pääseb, kui nad, kui neil ligi pääseb, see võib olla väga suur vahe nüanssides, kas selleks tuleb ta üksikpäringuid, kas teave on avaldatud hoopis guugeldatavana, siis asutuse andmekogu pidaja poolt on, on olulised, mismoodi on realiseeritud see, et sinu andmete vaatamisest või selle kasutamisest Jääb maha jälg, logi, ja, ja mis moodi toimib see kontroll selles organisatsioonis või andmekogus, need on olulised küsimused, nagu siis ka see, et mis moodi kodanik saab kontrollida, mida tema kohta kogutud infoga on tehtud. Selliste asjade nii-öelda algusest peale sisseehitamine on üks selliseid asju, millega tegelemine on, on nii-öelda suures pildis oluline. Ja usalduse tekitamine, et noh, üks asi on, kui asutus järelevalve korras reageerib rikkumistele. Noh, see on selline üksikjuhtumitele reageerimine, Et me kasutame ka selliseid võtteid nagu võrdlevad seired, kus me siis käime läbi kümneid noh, näiteks pool sada kiirlane kontorit, pool sada inkassofirmat, kõigi kohalike omandist ja veebilehed, ütleme palju sellist, mis siis võimaldab mingisugust olulist valdkonnast, luua tervikpildi, tegeleda selle poolega, mis on, mis on halvasti ja promoda seda poolt teistele, mis on hästi.
Aga mõtlen, et kui me võtame kas või mingi klassikalise, näiteks ütleme, juksurette ettevõtte, et kes lihtsalt oma klientide jaoks nagu noh, noh, kliendi nimesid ja, ja, ja, ja telefoninumbreid, kas tema ka peaks nagu, nagu, nagu, nagu, kus ma ütlen, noh, kas, kas meil on selles vallas probleeme, kas me eraettevõtted, kui nad nagu oma kliendibaasa loovad, on, on see probleemne või see ei ole, et, et lihtsalt kõik toimib, ütleme, ei ole, ei ole suuremaid rikkumisi, ei ole mingeid suuremaid case'e sellega?
Noh, tegelik elu on kirev, kui nüüd läheneda asjale riskipõhiselt, sellisel väikesel ettevõttel või, või asutusel, kes oma tavapärast tegevust ajab. Noh, ütleme, kui nagu terve talupea mõistus on olemas ja ollakse ütleme, oma klientide, oma töötajate, oma külastajate suhtes viisakad, ka nende kohta käiva info liigutamisel, siis ei peaks mingisuguse probleem olema.
Tere tagasi kuulama IT-ärisaadet Restart. Mina olen Henrik Aavik ja teine saatejuht on Taavi Kotka ning täna me räägime Andmekaitse Inspektsioonist ning meil on külas Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Viljar Peep. Eelmises osas me saates rääkisime lahti selle, millised seadused reguleerivad Andmekaitse Inspektsiooni tööd ja, ja kuidas see on ka mõnedes teistes riikides üles seatud, et püüaks nüüd selles osas minna natukene praktilisemaks. Et millega ilmselt paljudele internetikasutajatele andmetekaitse, Andmekaitse Inspektsioon ja kõik see seondub, on see, et spämm, tihtipeale meie meilboksi tulevad soovimatud sõnumid, Ja need ärritavad inimesi, kelle mailbox siis kunagi nulli jõuda on väga lootusetudena nendele sõnumitele, et teada on, et on kuskil üks spämmiblogi ja, ja jutud käivad, et kui sinna spämmiblogisse panna selle spämmeri nimi, siis see spämmer kardab seda, aga kui tema peale kaevata Andmekaitse Inspektsiooni, Siis, siis tihti nad väga ei karda, sest nad ainult naeravad ja ütlevad, andmekaitse infektsioon, noh, nagu te ka ise ütlesite, et et karistab väga vähe. Et kuidas on siis trendid sellel turul, et kas te olete hakka, plaanimas rohkem karistama hakata või on see pigem isereguleeruv probleem, kui spämmirobotid muutuvad targemaks?
Lugupeetud saatejuhid, mul on teile hea sõnum, ma tean lahendust, kuidas spämmilõpetaja tarb päevapealt. Tahate kuulda?
Juvel seinast, ma sõn aru.
Põhimõtteliselt tuleb e-postit ära lõpetada kui selline, kui pole võimalik saata elektroonilisi kirju, siis kaob ära ka SPAM. Kui pole võimalik saata SMS-se, siis kaob ära SM, SMS, SPAM. Ja probleem on lahendatud, kas teile meeldiks see lahendus?
No siin kindlasti on vajalik ka pooltoonideks, et see nii, nii mustvalge ei ole, aga, aga ütleme, kas spämm üldse on nagu AK-i jaoks täna üldse teema või, või ei ole teema?
See on meie ülesanne, mis tuleb meile elektroonilise side seadusest. Nii see annab ka reeglid, üldiselt on väiksed valikuvabadused Euroopa Liidu liikmesriikidel Eesti esindav, ütleme seda, peasuunda, kus on siis nõue, et eraisikule võib saata soovimatut elektroonilist otse turustust. Siis, kui ta on andnud kas selleks eelneva nõusoleku või kui temaga on sarnase kauba või teenuse suhtes juba olnud või on olemas kliendi soe. Need on need alused ja isikul siis peab olema ka õigus pärast ümber mõelda, öelda ma siiski rohkem ei soovi teilt enam reklaami saada, enam väga.
Eestis on üks reisifirma, kelle üldine praktika on see, et ta saadab kõigile kirju ja kui keegi hakkab õiendama, siis neil on niisugused väiksed paberilipikud, mille kohta nad ütlevad, et nad saavad neid messidelt kogunevaid inimeste käest ja siis nad kirjutavad selle kaebaja nime ja tema e-maili sinna selle lipiku peale, ütled, näed, et siin on tead ise andnud selle meile, et ma saan aru, et Andmekaitse Inspektsioon astub välja niisuguste inimeste kaitseks, kes tegelikult ei ole seal messil käinud ja saavad neid teateid.
Ütleme, kui me igale spämmijuhtumile reageeriksime eraldi väärteomenetlusega, sest ma aimasin ta hääles sellist verejanu, et te tahate niimoodi mitte ettepanekuid ja ettekirjutusi, vaid lausa karistamisi, siis küsiksin tagasihoidlikult juurde umbes viis tuhat töötajat. Siis me tuleksime ilmselt sellega toime. Aga küsimus on jah, selles, et me üritame tegeleda ainult oma koduõuega, ütleme, ettepanekud, mis tulevad Nigeeria surnud diktaatori lese pärandi kohta, ütleme, jätame me tähelepanuta, Nigeeriasse me tõepoolest käs ei ulatu. tegeleme Eesti ettevõtetega, kes on siis selgesti niimoodi näha ja oma kaupa või teenuseid reklaamivad ja noh, küsimus on mahus, mida me jälgime, et kes tekitab suuremaid probleeme, siis me armastame teha ettekirjutusi, mis saldavad otsekohe ka sunniraha hoiatust, mida me võime siis kohaldada kuni üheksa tuhat kuussada tagasihoidlik eurot ja seda korduvalt ja korduvalt, kui järgnevad uued rikkumised.
Aga ma ütlen, Henrik, sina tegeled ka internetiturunusega, et kui palju see üldse täna nagu probleem on, et mul on niisugune tunne, et kõik, kes sellega tegelevad, tegelikult nad teavad ja nad tegelevad nii-öelda seaduse rikkumisega, et sellest hoolimata nagu jätkavad oma tegu, tegutsemist, et,
et... Põhiliselt minu kliendid on ettevõtted loomulikult, sest ettevõtted ju neid saadavad ja see niisugune reegel on see, et kui see, et, et selle, selle, kas kiri on spam või mitte, otsustab selle kirja sisu. Et kui on selle kirja saaja on seotud mingisuguse ettevõttega, ütleme, kui ma saadan Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumisse kirja, et Taavi, osta auto kumme, siis võib-olla see on spämm, aga kui ma kirjutan, et lugupeetud asekantsler teie ettevõttes võiks olla autodel uued kummid, mida meie ettevõttest, siis see ei ole spämm, sest ilmselgelt see on suunatud teie ettevõttele, mitte sulle, Taavi. Et ja see on faktiküsimus ja juristid on vahel ka konverentsidel ise vaidlema läinud sel teemal, aga aga üldiselt on kõik sellel seisukohal, et nii kaua, et see on faktiküsimus, et kas, kas see konkreetne kiri on spam või mitte, ja aga on hästi palju inimesi, kes noh, ei viitsi üldse selle seadusega tegeleda, et noh, et kuna see kõik on nii hall ala, et siis me võime saata ka eraisikutele kirju ja nende kirjade saajaks või saatjaks võib-olla mingisugune tsentraalne, Teenusepakkuja ja siis need eraisikud on suhteliselt kehvas seisus, sest juristid ütlevad, see on hall ala, et pöörduda Andmekaitse Inspektsioon ja Andmekaitse Inspektsioon on mõned kaasused olnud, mida ma olen internetist lugenud, et et, et siis need firmad näiteks, kes kirjutavad selle, ütlevad, et ah, ma sain messilt, ta ise andis selle info. Siis noh, tal ei ole nagu kuhugi minna, see on nagu politsei ei tunne selle vastu huvi, Andmekaitse Inspektsioonil ei ole ka eriti palju midagi teha, et peale... Ja kuna nad juba korduvalt ei ole nagu midagi teha, siis pole ka niisugust nagu praktikat välja kujunenud, mida sellega teha?
Tõnu Saamajal ma saan aru, siin möllapea ja ta on ka olnud edukas, et alles hiljuti üks kohtuvaitse...
Tema edu põhines sellel, et ta suutis mõned spämmereid nii närvi ajada, et nad solvasid teda ja siis ta selle solvamise eest sai oma kahjutasu, aga minu arust noh, spämmiga peale selle nii-öelda oma paljastava blogi ei ole ta ka midagi saavutanud, et ka minu nimi on seal üleval spämmerina, noh ma... Noh, tundes ise, me oleme kunagi koos töötanud, aga noh, ta, kuna ma Facebookis laikin ühte organisatsiooni, kes oli tema nagu see vaenlane ja tema maailm on suhteliselt mustvalge, et siis, siis ma, siis olen ka mina seal kirjas, aga noh, see ei ole mu elu veel väga suurest muutunud. Arusaadav, aga Viljar,
kas, kas spämmimine on praegu nagu vist andmekaitse koha pealt niisugune põhiprobleem või, või see põhiprobleem jääb ikkagi, liigub sinna, niisuguse vihamaailma ala mingi kommentaariumite portaalide poole või ütleme nii, kus see, kus see raskuspunkt täna nagu on, et mis nagu nii-öelda tavakodanikule kõige rohkem nagu muret valmistab, on tööandjad nuhivad, tööandjad jälgivad, on see spämm, kuhu see, kuhu see praegu kukub see, see põhi, põhiprobleemistik?
Arvestades seda, et me tegeleme isikuandmetega igal pool, kus neid on, noh siis vastus ongi see, et see ongi väga kirev, ma võin küll öelda, et jah, üldiselt tavalist eraisikut spänn nii-öelda ajab siis niimoodi veasse ja raevu suhteliselt harva. Ma ise olen kunagi väga veastunud, aga selle peale, kui mul äraval niimoodi hetkel tuli, tuli parasjagu SMS-i teel pakkumisi, mida ma ei olnud siis tahtnud. Aga jah, ütleme inimeste see üksteise kohta info üles riputamine tänu sotsiaalmeediale, tõsi, see külvab kirgi, me ei aita siin mitte väga sageli, sest enamasti on tegemist siis faktiväidetega, avaliku tegevuse kritiseerimisega või küsimusega, et laimas ja, ja solvas. Noh, see on tsiviilkohtu teema. Inimene versus ettevõte, inimene versus haigla, inimene versus kohalik omavalitsus, inimene versus valimiskampaania ja, ja, ja erakond, et kõik need asjad tulevad, tulevad siis... ütleme, kaebuste või probleemide kujul ka meie juurde.
Aga praegu on, Euroopa on tegemas, ütlesid praegu, direktiiv on aastat üheksakümmend viis, Euroopa on tegemas praegu uut andmekaitse direktiivi.
Tegemist on paketiga, mis sealdab siis andmekaitse üldmäärust ja õiguskaitse valdkonna eridirektiiv andmekaitsealal.
Aga mis see muudab, et ma tean, et sel ta tehakse kiirustades ja minu meelest kas esimesel versioonil lausa oli üle nelja tuhande viiesaja parandusettepaneku, kui ma peast praegu umbes mäletan, et Et mis näitab seda, et, et ikkagi mingi, midagi tahetakse radikaalselt teistmoodi keerata, et nii palju parandusi tahetakse teha, et oskad sa mõne sõnaga tuua näiteid, et, et mida, kui see praegune versioon peaks nii-öelda juurduma, et, et et mis see nagu muudaks meie tänases nii-öelda arusaamas andmekaitsest või, või, või, või sellest, mis siin ümber toimub?
Noh, radikaalne muudatus, kui sa seda sõna kasutad, radikaalne muudatus oleks siis, kui loobutaks sellisest Euroopale omasest abstraktsest üldisest andmekaitse reeglistikust ja minnakse üle näiteks sektori põhisele lähenemisele, see oleks radikaalne muutus, mis muudab põhimõtteliselt senise, senise andmekaitse reeglistiku nii-öelda siis. Noh, tegelikku kohaldamispraktikat, et selles ma, selles mõttes radikaalset reformi või nii-öelda radikaalset muutust ei, ei tuleks, see nimigi juba, andmekaitse üldmäärus, viitab sellele, et ta on samamoodi selline abstraktne üldnormide kogumik, mis ei anna nii-öelda väga konkreetseid vastuseid töösuhete tervishoiu ja veel paljude muude nii-öelda tegelike elualade kohta. Kui me räägime, et, et seda tehakse selleks, et majandust saaks paremini õitseda, et kaoksid ära see, ütleme siis sellised liikmesriikide vahelised erinevused, siis no nii ja naa, isikuameti kaitse töötlemise põhimõtted nagu see, et peab olema siis alus seadus või nõusolek, minimaalsus, amet tuleb turvati, nii edasi, need on ühesugused põhimõtted, nii Eesti Euroopa Nõukogu Komisjonis aastas kaks tuhat, vabandust, tuhat üheksasada kaheksakümmend üks, Umbes samast aastast OECD juhtnöörides, mis kehtivad kõigis arenenud riikides, kahe, üheksakümne viienda aasta andmekaitse direktiivis meie tänases seaduses kui ka nüüd siis pakutud andmekaitse üldmääruses, üldpõhimõtted on ikka täpselt samad. Küsimus on, et kust see pilt tegelikult on erinev, kõik need nõuded, et see peab olema nõusolek või seadus, minimaalsus, nii edasi, ega need üldiselt äri ajamisel kehtivad igal pool ühtemoodi. Kus on erinevused, on eeskätt avalikus sektoris, minu lemmiknäide on Ühendkuningriik. Et kust saab küsida kinnistusregistrist kinnistuomanike nime, teades andmeid kinnistute kohta. Inglismaalt ei saa seda teha, Šotimaal saate, üks ja sama riik, üks ja sama isikuametaja kaitse seadus, üks ja sama isikult oma kaitsejärve allasutus, erinev praktika avalikus sektoris. See, kus riigist loetakse isikukoodi suhteliselt avalikuks infoks või nii-öelda vähemalt mitte varjatud infoks, Riigid, kus ta on varjatud ja riigis, kus tema olemasolu oleks pühadus ja teotus. Ja ütleme, ka seal tulenevad andmed kogude riskasutus, kus võib ja kus võib vähem ja kus üldse ei või, ka need on väga erinevad ja tegelikud erinevused on pigem avalikus sektoris ja seonduvad siis sellega, kui erinevalt on infiühiskond erinevates Euroopa osades arenenud.
Aga see tõibki kohe nagu küsimuse, et kui me võtame vastu selle järgi, et noh, Eestis ja Rootsis on isikukood suhteliselt avalik, Hannes, samas Saksamaal on selline sotsiaalkindlustusnumbr on olemas, aga see on nagu väga salajane, et, et kui meie paneme oma isikukood isegi ID-kaardi peale, siis, siis Saksamaa seda mitte mingil juhul teha ei taha. Samas, kui tuleb nagu üleeuroopaline seadus, siis noh, iga riik peab ikkagi nagu säilitada seda nagu olukorda, mis neil nagu nii-öelda kombeks on või tavaks on. Kui palju siin juhtub nüüd seda, et sõna otseses mõttes noh, noh, noh, et Saksa tuleb nii-öelda oma suuruse noh, suurusest tuleneva tankiga nii-öelda ja sõidab sellest pisikesest üle just sellepärast, et et, et nad ei taha muutuda selliseks nagu, nagu meie, samas meie näeme, et, et modernses infoiskonnas sa pead olema nagu noh, võimeline seda isikukoodi sinna kaardi peale panema nagu
Jah, see on naljakas, kui palju üks väikene viidine, ehk siis isikokoodi nimeline numbrijada tekitab tülisid ja, ja kirgi, noh, kui teda ei ole üldse, siis lihtsalt andmekogude vaheline, ütleme see, mida meie oleme oma ühiskonnas harjunud, oma nii-öelda mugavusteenustega, miks tuginevadki sellele, et andmeid vahetatakse erinevate andmepottide vahel. See oleks tegelikult võimatu, sest erinevat John Smithes ja lihtsalt ei vii ilma sellise universaalse tunnuseta teps mitte kokku. Et, et jah, et kui me nüüd räägime, mulle meeldib, mulle meeldib rääkida sellisest valemist, nagu üksteist versus üheksakümmend viis pluss nelikümmend neli. Kui keegi sellest aru ei saanud, siis ma dešifreerin, üksteist lehekülgi on meil tänane isikuameti kaitse seadus. Selle asemele tuleks üheksakümne viie leheküljeline otsekohalduv isik, andmekaitse üldmäärus, mis sealdab neljakümmend nelja volitusnormi komisjonile siis väga paljudes olulistes küsimustes. Et asi muutub raketiteaduseks, aga tegelikult on ikkagi üldreeglistik, mis tähendab, et kuidas täpselt kohaldada, seda ütleb kas komisjon rakendusaktidega või ütleb seda andmekaitse, siis liikmesriikide andmekaitsejuhtides moodustatud andmekaitsenõukogu, kus tõepoolest me ei esinda ütleme siis peavoolu.
Jaa, aga meilt saab isikukoodist väga palju välja lugeda, et kui isikukood on nähtav, seal saab kohe teada sovo, saab teada sünniaja, on ju, ja nii edasi, et on see nüüd siis hea või halb, et meil on isikukood niivõrd informatiivne versus sellega, et see võiks olla lihtsalt nagu random number, et noh, suvaliselt genereeritud nagu?
Noh, see on see teema, millega ma erialaseltskondades või ütleme siis ka erialastes esinemistes, kus on rahvusvahelne mõõde, puutun pidevalt kokku, et mu tavaline retoorika on see, et esiteks, kui te arvate, et isikuamete kaitse keelab ära. isikukoodi olemasolu, siis kehtiv andmekaitse direktiiv ütleb, et ta on olemas, lihtsalt liikmesriigid peaksid tegelema tema kasutamise siis, reeglite kehtestamisega ja rohkem ei mitte midagi. Tõsi, uuest määruseelnõust, teda enam siin niimoodi nimetatud ei, ei ole. Et isikukood, noh, kui teha päringuid, ükskõik, kas te olete, ütleme siis, kasutate mingit era andme, andmestikku või mingit riiklikku andmestikku ja teete päringuid, ütleme siis, Jaan Tammede kohta, leidate täpselt isikukoodi. Õnneks on ta meil ka selline äratuntav, et sa saad aru, ühesõnaga, et see käib vanema ja see käib keskealise ja oot, oot, oot, tema siin ei pea siiski juunikuus, ei ole, ilmselt on mais, et see on ikka teine. Siis, siis ikka kood võimaldab kohe saada kätte, õige inimesed, ei pea ülejäänud sadat siis läbi roobitsema, et siis leida, leida seda õiget otsitavat, samuti on küsimus, et tal tegelikult on veel üks mõju, kui me räägime tundlikku info avaldamisest ja mitteavaldamisest, noh, me oleme ainuke riik maailmas, kus erakondade liikmete nimekirjad rüppuvad internetis üleval, meie maksjaregistrid on tegelikult väga liberaalsed, ehk üsna, üsna avalikud, karisteregister on meil avalik, tõsi küll, tuleb teha üksikpäringut, maksta väikest tasu, aga põ Aga pange ennast nüüd sellesse keeleruumi, kus kasutajaid on kümneid või sadu miljoneid, inglise või saksakeelsesse ruumi. Ja kus seda üldkättesaadavat ja äratuntavat tunnust ei ole. Ütlete, et John Smith on pedofiil või, või, või, või rets. Või, või siis väga halb võlgnik, kes kunagi tagasi ei maksa ja mõelge nüüd, mitukümmend tuhat süütut inimest selle juures kannatab. Meie saame endale selliseid infra avalikkust lubada, sest me paneme selle äratuntava ja üheselt eristatava tunnustuse sinna juurde.
Aga mõtlengi, et noh, sellesama jälle, see on jälle nüüd seal üldse, üldse niisugune nagu andmekaitse printsiip, et et seesama ütleme võlgnike nimekiri, mis meile tundub, et noh, et, et noh, võlg on ikka võõr oma ja kui sa ikka võlg oled, et, et siis nagu maksa ära, on ju, ja ja inkasso, kui ta paneb Kristiine keskuse juurde oma selle võlgnike nimekirja suure reklaamplakatina välja, et siis see noh, Eesti inimene mõtleb, et see on õige, on ju, Saksa inimene mõtleb, et... Et oot, oot, oot, oot, et nüüd näed, selle vabu võlgniku laps tuleb koolist, on ju, näeb seda suurt plakatit seal, näeb oma isa nime seal, on ju, et noh, mis tunnet nagu tema peaks nagu tundma ja, ja näed, tema klassivennad ja, ja hakkad teda veel mõnitama ka, et et oot, kas see nüüd, see nüüd küll normaalne ühiskond ei ole, et, et... Et selles mõttes, et see ikkagi inimeste arusaam sellest nagu, on nagu privaatsest, sellest samast nagu, nagu, nagu andmete kaitsest või kui vaatud peaks olema, on ikkagi riigita väga erinev?
See ei ole päris nii mustvalge, nagu sa kirjeldad, pigem on nagu küsimust halli värvi eri, eri toonides, ka, ka Eesti ja Saksamaad kõrvutades. Et põhimõtteliselt pole riiki, kus ei oleks mingisugust krediidinfo või, või, või maksevõimelisuse hindamise teenust olemas, on? noh, erinevates vormides, erinevate lisanõuetega, ega ka meil, ühesõnaga see maksejärje info, mida põhimõtteliselt iga ettevõte võib kas avaldada mingisuguse teenusepakkuja kaudu või, või, või ise ja, ja otse, ega seal on siiski teatud filtrid ees, peab olema õigustatud huvi, mitte niisama, ühesõnaga üles riputamine. Ja, ja, ja teatud, teatud ajad, ühesõnaga siis mis hetkest võla tekkimisest lugedes alates ja, ja, ja, ja kuni kui kaua see on, aga mitte elu lõpuni. Selles mõttes reeglid, reeglid on sellised mõnes, mõnes kohas on nad rangemad ja mõnes on leebemad, tõsi, võlainfo tähendab, on ka see, mis Eestis on üks kõige rohkem kirgi üleskõtvamaid asju, võlainfo avaldamine inimeste ehk füüsiliste isikute kohta on seadusega reguleeritud. Aga isikuamete kaitse ei kaitse juriidilist isikut, sest temal ei ole oma eraelu. Ehk siis, kui me räägime äriühingute võlgadest, siis siin neid reegleid ei ole ja küsimus on, et kas see Juku-Juurikas, kes juhtub olema äriühingu juhatuse liige, kas me räägime temast ka eraisikust või räägime sellest, kelle kaudu see äriühing tegutseb, endale kohustusi võtab ja võlgadesse satub ja neid tagasi ei maksa. Selles mõttes seesama Eko juurikas on ka avalikus äriregistris selle konkreetse ärihinnuga seonduvalt kättesaadav, ärihinnuga nimi võib olla bla-bla-bla, te ei, täpselt ei, ei jäta meelde ega tunne, ühesõnaga, juhatuse liikme kaudu kirjeldamine on siis see, mis avab nagu nii-öelda paremini, millise majandusobjektiga on tegemist.
Tere tagasi kuulama ITR-i saadet Restart, mina olen Henrik Aavik, teine saatejuht on Taavi Kotka ja me käime, räägime praegu Andmekaitse Inspektsioonist ning meil on intervjueeritavaks külas peadirektor Viljar Peep. Oleme rääkinud sellest, natuke puudutanud spämmimise teemat, oleme rääkinud, milliste seadusaktide alusel Andmekaitse Inspektsioon töötab ja läheks nüüd võib-olla siis kõige põnevama teema juurde, et teatavasti on maailmas palju riike, kes võib-olla hoolivad omaenda kodanike andmete mitte liigsest vahtimisest, aga no neil on nii-öelda kuulutatud välja open season teiste riikide inimeste järgi, nuhkimiseks ja, ja nende andmete vaatamiseks ja nagu on siis teada, on ka niisuguseid kartellikokkuleppeid, et teie nuhite meie inimesi, meie ühime teie, nuhime teie inimeste järgi ja siis vahetame andmeid. Ning kogu see tohutute eelarvetega nuhkimismaailm on ühel pool ja kaheksateist Andmekaitse Inspektsiooni töötajad teisel pool, et Olete mu töös kokku puutunud selles rindejoones kuidagi? Ma
suutsin kuidagi tekitada muljet, et me võitleme tore maailmaga. Et nii see, nii see päris ei ole.
Eesti inimeste andmete turvalisuse eest.
Ütleme selline nuhkimine, piilumine, jälitamine on ilmselt sama vanad kui, kui inimkond, ilmselt juhtus seda juba kütjede-korilaste kogukonnas, et üks niimoodi piilus teise järgi, et selles mõttes ei ole mitte midagi uut päikese all, lihtsalt tehnilised võimalused on, on avardunud. siis jälgida, mida teine teeb internetis, jälgida tema sõnumite vahetamist, see on oluliselt kergem, kuigi kirjuloeti salaja juba on Roomas ja, ja Pärsia impeeriumis, seal, kus postiteenistus tekkis ja sõnumite saatmine sinna, sinna tuli siis ka see kirjade avamine ja jälgimine, millest, millest inimesed kirjutavad. Ütleme, tänapäeva tehnika on vist seal niivõrd arenenud, et see, mis varem oli võimalik, ütleme siis, suurte riikide luureteenistustel, seda võib tänapäeval teha edukalt ka mõni eraisik teiste eraisikute suhtes, võimalused on, on avardunud. Kui nüüd rääkida tõsisemalt, siis isikuandmete kaitse peaks olema üheks selliseks noh... Reeglite kogumiks, mis, mis muuhulgas kaitseb inimest sellise põhjendamatu jälgimise ja, ja jälitamise suhtes, aga ma ei tea mitte ühtegi riiki, kus see, mis tehakse kas riigi julgeoleku huvides või kriminaalmenetluses. Kriminaalasjades tõe väljaselgitamiseks salajas jälgimise teel, et seda reguleeriks siis ikka mittekaitse reeglid, ei, mitte kuskil.
Aga ma just ütlen, et kui NSA-d või NSA tegevust me nagu kontrollida ei saa, siis see, et kui tööandja ikkagi nii-öelda Töömeili loeb, see on okei, ja kui ta loeb nüüd sedasama noh, ma ei tea, ilmselt tööarvutit ja tööarvutis on, kui ma ütlen, sinu Gmaili või Google Meili paroolid on nii-öelda automaatselt salvestatud, et noh, muuhulgas klõpsad ka selle lahti ja vaatad läbi tema erameili, siis see on kriminaalkuritegu.
Salajane jälitustegevus on tõepoolest Eestis kriminaalkuritegu, selle eest võib saada kas rahalise karistuse või kuni kolm aastat vanglat.
On seda juhtunud kellegagi?
Ütleme, et sageli on need asjad lõppenud siis kas poolte kokkuleppega või, või, või avaliku huvi puudumisega, mis küll tähendab, et inimene, kes selle asja toime pani, võtab omaks, kahetseb ja, ja, ja maksab teatud summa siis sunnirahana riigituludesse. Ja selle võib järgneda siis ka veel seda, et ta maksab kompensatsiooniks midagi sellele, keda ta jälitas, ütleme kõik asjad ei pruugi olla jõudnud kohtusse, aga kohtus see tõesti jõuab suhteliselt vähe selle paragrahvi alusel, lisaks on siis veel sõnumisalase rikkumise paragrahv eraldi kuritegu, aga jah, noh, me elame maailmas, kus, kus meil kõigil on, vaatan, siin laua peal on toredad nutitelefonid, millel on palju igasuguseid lõbusaid... funktsioone, ega me täpselt ei tea niimoodi, mis teil siin nurkades, mingid silmad võivad niimoodi veel särada, mis seal inimsilmad, ja, ja kuhu see, kuhu see pilt läheb, et tõepoolest lihtsalt võimalused on, võimalused on avarad, ütleme, et isikuamete kaitse... Reeglid otseselt ei tule mängu siis, kui need jäävadki kellegi enda vaadata, see, mis jääb erasfääri, ütleme, sinna riik oma sunni ja, ja reeglitega järgi ei tule, ükskõik, kas arutatakse kellegi, kellegi siis sügavalt delikaatset eraelu kas saunalaval või, või on selleks mingisugune salvestus, ütleme, et see on nii-öelda see, kui teada saadakse, siis võib... juba hüvitist nõuda, aga sinna ütleme, meie mängu ei, mängu ei tule, aga see, ühesõnaga, mis puudutab näiteks veebikaamerate ülespanekut ja nii-öelda avalikku näitamist või, või, või kaamera tööd avalikus või, või mitte avalikus kohas, ühesõnaga need on need probleemid, mis tõepoolest tulevad meil väga sageli, sageli ette, et kevadel tekitasime ühe põhjalikuma siis juriidilise käsitluse nimega kaamerajuhend. mis kütis aasta alguses kerge.
Aga kas Andmekaitse Inspektsioonil oli siis täiesti omaette konkurente roll mängida selles kriminaalasjas, mis oli siin mõned nädalad tagasi, kui hästi abiellunud lipsufirma omanik jälgis oma töölt lahkunud inimese e-maili?
Ei, meil ei olnud, sest tegemist oli kriminaalasjaga, seda uuris siis politsei ja, ja, ja, ja asja menetles prokurör.
Aga palju ütleme, noh, ma ütlesin, tehnoloogiaga areneb, meil siin tegime, mõni kuu tagasi tegime saate droonidest, mis hakkavad üha rohkem ja rohkem meie igapäevaelu siin Kas ütleme jutumärkides aitama jälle, toovad meile pitsat ja nii edasi...
Osalevad telesaadetes, neil on ka kaamerad peal ja nii edasi, et kui palju üldse Hagi nagu selliste uute tehnoloogiate arengutega nii-öelda noh, kaasas käib, nii-öelda uut regulatsiooni välja mõtleb või on, või on see baasregulatsioon ikkagi nii hea, et, et et ta kannatab ära sellist uute tehnoloogiate tekke?
Ja tegelikult sellised baasreeglid, et kui sa, kui sa ütleme siis andmeid kogud ja, ja neid ka avaldad või, või kasutad edasi või teistega jagad, et selleks peaks olema alus, eesmärk, ühel eesmärgil kogutute või kasutada siis muudel eesmärkidel ilma siis täiendava aluseta, et selle eesmärgi jaoks sa kogud asju minimaalselt, nii edasi, ütleme, et need reeglid on, on paigas ja seda ei muuda ka tehnoloogia, ehk siis noh, andmekaitse reeglite tugevus ongi see, et nad on tehnoloogia neutraalsed. Kui see hakkab väga nii-öelda konkreetsetele tehnoloogiatele suunatud reegleid seadustesse raiuma, siis muutub see väga, väga tülikaks, jah, me oleme pidanud see ministeeriumi kirjavahetus droonide teemal, droonide õiguskaitse valdkonnas ja nende kasutamine. Tõsi, ütleme ikka ära, isik võib minna siis poodi ja endale sellise toreda vidina osta, mis ta sellega teeb, nüüd ütleme taga, ütleme siis, õiguslikus mõttes sõltub sellest, mis ta salvestisega hiljem teeb. Kasutab seda siis kuidas ja, ja, ja ütleme see, see pool, ega ei saa kirjeldada ka näiteks, et seda tehakse ajakirjanduslikule eesmärgile.
Ühesõnaga, ma põhimõtteliselt võiksin osta drooni, minna kortermaja akene taha, siis vaadata ühest aknast teise, mis sees toimub, ja kui ma seda kuskilt välja ei näita, siis on kõik okei.
Noobrinaise päevitamist filmin üles, ütlen, see on mu isiklik memo, et see ei olegi mingi halb mõte.
No siia juurde tuleb võlaõigusseadus, mis ütleb, et Inimene võib nõuda siis tema põhiõigusi kahjustava, sealhulgas tema eraelu riivava tegevuse lõpetamist ja nõuda selle ees kahjutasu. Iseküsimus on, kuidas nüüd siis tuvastada, kes täpselt selle drooni lendu saatis ja, ja pilti vaatas?
Aga ma ütlengi, et just nagu noh, ütleme noh, inimesena, kes sa, keda, keda näed seda tehnoloogiat niimoodi arenemas, et Mis see isiklik tunne nagu on, et, et, et kui õudseks see probleem meil, meil lähiaastatel läheb, ütleme, niisugune klassikaline väike kopter kaameraga maksab umbes viiskümmend eurot, korralik juba Heksadroon, noh, mitte päris korralikult on seal viis tuhat eurot, aga no ütleme, päris okei, päradised kätte ka juba kolmesaja euroga või alla selle on ju, et, et noh, et meid hakkab siia tekkima veel õhku, üha rohkem ja rohkem, et, et Mis on, kas politsei hakkab neid alla laskma, kui ei ole kohe üheselt tuvastatav, et kes on droonil nagu juht või, või mis sa arvad, kuhu, kuhu see asi läheb?
Noh, ega droonid on ainult üks näide paljudest, kuidas siis tehnoloogia surub inimese privaatsfääri kokku, võimaldab kasutada ka teisel eraisikul siis eraisikut tahistamiseks, et noh, siia juurde võib panna näiteks näotuvastusprogrammid, kus siis Võtad inimesest tänaval pildi ja, ja lased siis programmil kokku korjata kõik selle, mis tema kohta veel on internetis ilmunud, seal nii-öelda viies, viiest nii-öelda inimese kujutise kokku. Ka see võib olla tegelikult päris riivab, satud kellegi kaamera välja, seal pannakse sinu siis info kokku, kuskil on siis ka nimi ja kõik muu, ühesõnaga, põhimõtteliselt keegi pole selle eest kaitstud. Noh, veel üks teema näiteks, millega võib tegeleda, on, on see, et igasugused nutikad seadmed, nagu nutitelerid või lugerid, et tegelikult info Nende kasutamise kohta läheb ka seadme tootjale, mitte ainult seadme, ütleme siis, seal operaatorteenuse või sideteenuse osutajale, vaid, vaid jääb siis ka, läheb ka seade tootjale, milleks seda kasutatakse, kas ainult teenuste väljaarendamiseks või on veel mingisugused digipääsud, noh, sõltub toote tingimustes, mõned neist on päris hämarad, et selles mõttes. Mulle meenub, et olid olemas kunagi kuueteistkonna sead Inglismaal ludiitide liikumine, sellised käsitöölised, keda siis ajas närvi auru jõul tekkinud suurte manufaktuuride loomine, kes haarasid kätte suured vasarad ja haamrid ja tormasid neid kuradimasinaid ja kuradiveskeid purustama. Et nad küll jäid kaotajaks.
Aga just, just eelmine nädal tuli välja uudis, et niisugune firma nagu LG, kes teeb muidu toredaid telekaid, et nende nutiteleviisorid, jälgisid inimest teleka vaatamisharjumusi kodus ja peale selle, et noh, seda inimesi jälgisid, nad ka püüdsid aru saada, et kui näiteks nende külge pandi mingi mälupulk või, või mälu, mäluseade, siis nad kopeerisid sealt infot, failinimesid ja saatsid seda serverisse. Seda ka juhul, kui inimesed palusid menüüst, et et just seda LGE telekad ei teeks. Et kas see võiks olla niisugune kaasus, kus nüüd näiteks Andmekaitse Inspektsioon pöörduks kuhugi ja ütleks, et lõpetage Eesti selge ja tele, nutitelekate müümine, et nad ei käitu korralikult, nii kaua, kuni nad pole uuendanud oma firma, et mida nad nüüd teha lubasid ja mida ka keegi ei usu?
Meil on üldiselt Euroopas kombeks, aga tegemist on mingisuguse globaalse piiriülese teemaga, siis seda arutatakse andmekaitseasutuste koostöös, tavaliselt siis antakse kellelegi mandaat esitada, esindada ka ülejäänusid, nii nagu me Iiri kolleeg tegeleb Facebook Euroopa aruga, Prantsuse andmekaitse tegeleb Google'iga ja, ja, ja nii edasi, ütleme sellised näited, et antud hetkel tundub jah, et kaasus omandab sellise mahu, et teda peaks siis käsitlema rahvusvahelises koostöös, tema oleks noh, Suhteliselt ebaatarbekas tegeleda ainult Eesti pinnal selle ettevõtte seadmetega. Ja noh, lisaks on vaja lihtsalt aidata ka inimeste, inimestel teha informeeritud otsuseid, et kui kuskil on sellised selged riskid, siis nad teaksid, et risk võib, risk võib olemas olla.
Aga see on ikkagi selles mõttes noh, ütleme, ise IT, IT-taustaga olles, ma ammu oled käega löönud, et noh, et, et privaatsus kui selline on, on olematu, on ju, et ikkagi kuidagi saab sind vaadata, jälgida ja nii edasi, et, et et noh, hästi vahet ei ole, noh, andke minna, eks, aga ütleme see sama jälgi näide, et, et iseenesest on see ikkagi nagu räige, et mis näitel, jällegi näitab seda, et et suurtootja, suurettevõtted ikkagi väga vilistavad noh, kõigile samadele no inimeste põhiõigustele, on ju, et...
Kuulge, tehnoloogia ilmus esimest korda siis, kui inimesed võtsid kasutusele kivikirve. Et kivikirvega võis, võis puid raiuda, aga võis ka kaasinimesele või ligemisele pähe lüüa. Et täpselt sama on igasuguse tehnoloogiaga, et noh, ma ei tahaks ütleme jälle esineda paanikaosakonnana. Et me üldiselt, meile meeldib uskuda, et teave, mida siis tehnoloogia väljatöötajad kasutavad oma vidinate kasutamise kohta, ütleme, see on selline, mida nad siis teevad oma teenuste parendamiseks, ana, analüüsivad, mitte ei kasuta seda vääralt. Aga ütleme, lõplikku, lõplikku kindlust jah, et võib, võib ette tulla, et lüüakse niimoodi kirvega, mitte ainult... mitte ainult siis puu pihta, vaid ka teisele pähe.
Aga ma ütlen, et saate lõpetuseks, et kokku võtta, et kas, hästi lühidalt, et kas Euroopa liigub siis pigem selle suunas, et rohkem reguleerida, rohkem kinni kirjutada või vastupidi, rohkem nagu käega lüüa ja öelda, et noh, et, et there is no privacy.
Noh, näidage mulle seda, härra või proua Euroopat, siis me võime temast rääkida, et kui võtta ka seesama Euroopa Komisjon, siis ütleme need suunad, noh, üks volinik tegeleb siis andmekaitse õigusreformiga, mis seal Eestil tundub, minevad ülereguleerimise teed, see, mille muutmisega tegelevad usinasti nii Euroopa Parlamendi liikmed kui ka liikmesriikide valitsused Euroopa Nõukogu kaudu, noh, see on üks suund, ütleme teine volinik sealsamas tegeleb infohüuskonna arendamisega, läheb kui saldusteenust, piiriline digiallkiri ja muu, noh, ka see on pisut nagu erine Erinev vaatenurk.
See oli meie tänane Restart, kuulake meid taas nädala pärast.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]