Aga mis see kogemus ütleb, et mis on parem, kas pigem rohkem reguleerimist start-up community'tele või vähem reguleerimist ka start-upidele riigilt?
Mind on alati huvitanud selline valdkond nagu, ütleme nagu difusiooniteooria, mis lihtsalt sõnastades peaks küsima, küsimusi teemal, kas ja kuidas mingi asi levib ruumis, aines, keskkonnas ja, ja difusiooniteooria kohaselt võib ehitada küsimuse, kas ja kuidas, uued teadmised. Ja, ja tehnoloogia levib mingis organisatsioonis või ühiskonnas laiemalt. Ja, ja nüüd selle difusiooniteooria kohaselt võib ehitada küsimuse siis, kas meil on ka alustavate ettevõtete ja nende eripära suhtes olemas mingisugused nähtused ja mudelid, mille kohta võib öelda, et nad on nagu Eestile eripärased ja, ja seotud mingisuguste põhjustega. Kui, kui võrrelda tõesti Eestit nii-öelda meiega sama saatust jaganud riikidega, siis meil on kindlasti olemas mingisugune eriline... Aura praegusel hetkel meie alustavate ettevõtete kohal ja, ja need on tegelikult pikaajalise töö tulemus. Ma arvan, et, et üheks olulisemaks on olnud seotud meie laiem selline riigimajandus ja, ja majanduspoliitika, mis on soosinud ettevõtlust, ei ole jalgu roninud. uutele alustavatele ettevõtetele, aga selle kõrval kindlasti hakkab üha olulisemaks muutuma majanduse läbiv struktuur. Ja, ja endiselt olen ma seda meelde, et kogu meie infoühiskonna arengu... juures, on väga tähtis roll olnud välisinvesteeringute kultuuril. Vaadates neid riike, kus välisinvesteeringutega ei käi kaasas, sama sektori välisinvesteeringuga, olgu see, ma ei tea, kas või pitsabaar, mille ehitad üles ükstaspuha missuguses riigis, keegi välisinvestori poolt. Eestisse on need tulnud peaasjalikult Soomest, Rootsist ja kõrge tehnoloogia kasutusega riikidest ja need väikeinvesteeringud, millega koos käis kaasas ka pisikene arvuti, millel oli väikene juhtimisinfosüsteem, mingisugune raamatupidamissüsteem, viisid meie teenindussektori ja meie tegelikult suhteliselt nii-öelda madala tööviljakusega valdkonna inimeste ette korraga arvuti. Kus nad pidid seda oma igapäevatöös kasutama. See oli läbivalt majanduse struktuuri muutev, mõjutav ja tegelikult ka toomas arvutit täiesti loomuliku asjana igapäeva inimeste töömeeleollu ja sellega koos tekkis ka tegelikult pisikene, aga siseturu nõudlus. Teenuste, arenduse, hoolduse järele ja sealt tekkis selline nagu esimene laine ettevõtja, et kui mina meelutan üheksakümnendate aastate keskpaika, siis seal oli väga palju IT-ettevõtteid, kes alustasid, nähes tegelikult. enda tulevikku mingisuguses valdkonnas teenusepakkujana eelkõige Eesti sees ja mõeldes ja unistades sellest, et Eesti võib olla mingisugune test site või mingisugune stardiplatvorm selleks, et kui töötab Eestis, äkki töötab ka mujal maailmas, see oli selline nagu läbiv mõte, aga see on praeguse hetkeks nagu radikaalselt muutunud. Meil ei ole võimalik öelda seda, et kui see töötab Eestis. Siis ta töötaks mujal maailmas ka, vastupidi, mu väide on see, kui ma olen suutnud Eestis ühele haiglale või ministeeriumile või ühele suurettevõttele mingil põhjusel oma toote maha müüa, siis see absoluutselt ei tähenda seda, et mul oleks võimalik seda edulugu jätkata. Meie praegune alustavate ettevõtete kultuur on õnneks... Selle kunagise lähenemise eiranud ja on koheselt mõtlemas selle peale, kas ja kuidas meie toode, meie teenus oleks võimeline globaalselt läbi lööma. Ja tänu jumalale, meil ei ole olemas sellist suurt siseturgu. mis uinutaks alustava ettevõtte tähelepanu ja paneks neid keskenduma noh, oma pealinna ühistransporditeenuste lahendamisele või, või mingisugune meie, meie suurriigi probleemide lahendamisele, me peame koheselt Eestis mõtlema globaalsetele, universaalsetele lahendustele, mis lahendaksid probleeme mujal maailmas. Ja see on suur-suur mõtlemise erinevus, kui ma vaatan ka paljude muude edukate suurriikide start-up kommuune. Kus ma olen käinud neid. Neid skautimas, neid uusi alustavaid ettevõttes vaatamas, kas on asju, millesse investeerida, tehnoloogiliselt väga kihvtid lahendused, aga kas nad esitavad ka probleemi, mis on globaalselt lahendatav? Ma väidan, et ei. Nad töötavad Rootsi kontekstis või, või Saksa kontekstis, aga neil puudub globaalne puude, mis tihtilugu on just olemas väikeriigist tuleval firmal, kes ei suuda iialgi näidata, et ta jõuaks kasumisse ainult oma kohapealse kasutajate arvuga. Vaid ta peab koheselt mõtlema, kuidas ma suudan äri teha globaalselt.
Üks mantra, mida vähemalt tol ajal sai püütud väga selgelt välja rääkida ja ma arvan, et see ei ole millegi poolest ka erilinev praegusest olukorrast, on see, olulised turutegijad, neil on, kes tellivad infotehnoloogiat, neil on kõigepealt kaks varianti, nad kas loovad endale sisemise struktuuriüksuse, kes tegeleb nende jaoks infotehnoloogia lahenduste arendamise strateegia loome ja haldusega, või nad ostavad seda turult. Mõlemal on olemas teatud eelised, kuid kui me tahame IT turgu arendada, siis selge on see, avalik sektor ei tohiks olla IT-sektori mitte konkurent, vaid peaks olema hea klient ja suunav klient. Nüüd kuidas seda suunata, avaliku sektori eelarve tegelikult on Euroopas... dominantne turutegija, üle kolmandiku kogu infotehnoloogia tarkvaraarendusest pärineb avaliku eelarve kaudu finantseeritavate asutuste tellimusest. Olgu see tervishoid, olgu see haridus, olgu see mis iganes avaliku sektori valdkond, see on dominantne turutegija, see on suurim tarkvara tellija üldse, kes on nii Eesti turul kui ka Euroopa turul olemas. Ja nüüd on võimalik sellel tellijal, kes on siis suurim ja turgu kujundav ja turukäitumist kujundav tegija, on võimalik tellida turult kas eilseid lahendusi, öeldes, et ma tahan ainult selliseid lahendusi, mis on tõestatud, et nad juba töötavad. Selleks, et saada lahendusi, mis on tõestatult töötavad, me peame minema kuskile muusse riiki, muusse keskkonda, kus nad mingil põhjusel töötavad. Ja minema ka ajas tagasi ja see tähendab, et sinu IT-sektor kaotab oma konkurentsivõimes, kuna nad peavad tegelema eilsete kompetentsidega ja eilsete lahendustega. Põisul on võimalik riigil tellida, tehke midagi uut, tehke niimoodi, nagu teised olid teinud, tehke nii, nagu meile sobiks. Ja see innustab tegelikult ja see tegelikult ka innustas toona ettevõtteid vaatama, mis on need huvitavad asjad. Meil oli ka, ka tarkvara arhitektuuris, vaba tarkvara ja, ja vaba tarkvara lahenduste kasutamine tegelikult serverarhitektuuris riiki läbivalt jõudis, ma arvan, ma, ma ei eksi, see oli Eesti, kes oli esimesi riike maailma, kes vaba tarkvara põhinevat serverarhitektuuri täiesti läbivalt kasutas juba aastaks kaks tuhat kolm, Ja, ja eks see tegelikult tekitas nagu natukene muret võib-olla suurlahenduste pakkujate seas, kuid vaadates maailmatrende, oli see õigustatud otsus. See oli õigustatud otsus, ta kasvatas kompetentsi ja, ja andis võimaluse öelda, kus praegusel hetkel meil on noh, nagu läbiv arusaamine, läbiv kompetents, kuidas selliseid asju teha.
Nii kaubanduses, nii teenindussektoris, transpordis, logistikas, aga võttes selle koha peale, kus nagu avaliku sektori peale vaadates, kui kolmandik meie riigieelarvest on sotsiaalkulud, siis võib ehitada küsimuse, kas ja kui hästi või kui tõhusalt on infotehnoloogiat kasutatud ja ka sotsiaalteenuste protsess juhitud infotehnoloogia abil niivõrd kulurikas keskkonnas, me teame ette, et meil. hakkab olema, me hakkame olema silmitsi olukorraga, kus kohas meil on nii-öelda sotsiaalteenuste saajaid rohkem ühiskonnas kui, kui sotsiaal maksumaksvaid ja seda solidaarsust üles ehitavaid inimesi, meil on vaja neid valdkondi radikaalselt reformida ja selle radikaalne reform ei tähenda seda, et sa lihtsalt tõmbad kulusid kokku või paned haiglaid kinni või, või paned teenuseid kinni, vaid sul on võimalik seda sisemiselt muuta. Ja, ja kõige tõhusam vahend siis, kui on praegu hetkel infotehnoloogia, need on asjad, millega me oleme silmitsi ka globaalselt ja siit tekib jällegi võimalus näha seda, kas ja millised on nagu kriisist tulenevad võimalused. Alati, kui meil on olnud majanduskriis, siis start-upe hakkab tekkima, mitte neid kokku kuivama. Ja, ja see, et praegusel hetkel palju reaalmajanduse osasid ei ole taastunud ega ei ole kriisist restruktureeritult välja tulnud, annab tegelikult start-uppidele head võimalust.
Minule hakkab silma kaks nagu erisuunalist või, või sellise infoühiskonna ja, ja, ja lisandväärtuse perspektiivist vaadates vastupidist suunda. Üks on see, et meil on tõepoolest tekkinud inimesi, kes on võimelised, võimelised ja huvitunud ja neil on olemas ka keskkond, kus teha väga kihvt. kompleksseid keerulisi ägedaid projekte juba koolinoorena, juba gümnasistina ja sealt edasi juba, juba ülikooli ajal. Ehk kõige olulisem on selle juures siis see, et meil on olemas keskkond, hariduskeskkond, mis on soosinud seda, et talendid saavad endale midagi põnevat ette võtta. Selle kõrvalnäenva protsessi, kus üha rohkem õpilasi väljub gümnaasiumist tehnoloogia tarbijatena ja, ja, ja lihtsalt noh, lihtsalt infoühiskonna teenuste tarbijatena, kellel kõigil on olemas seadmed, millega kõikvõimalikke internetiteenuseid tarbija, tarbida, nad on aktiivsed tarbijad ja kasutajad selle suhtes, kuid neil puudub. paraku aktiivne positsioon, selline, selline purustav uudishimu mõistmaks, miks nad on olemas, kuidas nad töötavad, kuidas neid veel paremaks teha ja, ja, ja see, see sünopsis ei ole ajus tekkinud. selline, et, et, et ma tarbin seda, ma kasutan seda praegusel hetkel, aga kuidas seda võiks nagu teistmoodi teha või sellist ahhaa-momenti ei ole, et ahhaa, see on niimoodi tehtud. Nad ei ole neid asju tükkideks võtnud, lahti võtnud, läbi nämmutanud, ja see on asi, millega tihtilugu tuleb hakata siis tudengitega, kes gümnaasiumist tulevad, esimesel kursusel tegelema. Need suur kolm väljakutset, millega me tihtilugu oleme, silmitsi. Kõrgkoolides läbivalt insenertehnoloogilistel erialadel esimestel kursustel on esiteks. Grupitöö oskused ja võimekused, nad tulevad ja on kapseldunud ja nad teavad, et ma peaksin oma asju üksinda tegema. Vale. Kui sa lõpetad ära kõrgkooli või lähed tööturule, sul ei ole mitte ühtegi töökohta enam jäänud, kus sa peaksid midagi üksinda nukitsema kuskil. Sa pead kõiki asju tegema tiimina ja grupitöö oskused on asjad, mida paraku ei ole nad koolist saanud. Ja, ja mida meie peame hakkama tegema koheselt, et me oleme oma õppekavad üles ehitanud niimoodi, et vähemalt kolmandik kuni pool kõigist töödest, mis nad teevad, peavad olema tiimitööd. Teiseks on neil nõrk eneseväljenduse ja nii-öelda soti, või mõni ütleb nüüd, et sotsiaalsed oskused on madalad. Eneseväljendus nii kirjas kui ka sõnas, inforikkas ühiskonnas on meil niikuinii müra ümberringi palju. Võidab see, kelle sõnum on selge, arusaadav ja mõistetav. Õppigu, ja me püüame sammhaaval lõpetamata neid, mõistma sellest infomürast olulist ja seda ka ise siis selgelt väljendama. Ja kolmandaks võib tuua selline. Sellise nagu teadmiste taseme, kus keel ja matemaatika on, on natukene unarusse jäänud ja tihtilugu me kulutame esimese kursuse sügissemestri selle peale, et veel kord uuesti teha. Riigieksami tasemele vastavad teadmised ära inimestel, kes tegelikult paberite järgi on korralikult sooritanud ära matemaatika riigieksami. Pannes esimesel õppenädalal nüüd, et riigieksami nii-öelda analoogküsimuse, Et, ja paludes neil need ära täita, selgub, et, et meie majas, meie kõrgkoolides, nad seda ratti kätte ei saaks ja me peame tegelikult seda nii-öelda riiklikult tellitud kõrgharidust natukene pikemaks, venitame neil läbi selle, et me alustame taas kord sellega, et võtame põhikooli, gümnaasiumi, matemaatika läbi, see on paraku üks läbivaid vundamente. Need on nagu minu nägemused, meil on nagu toimumas kahesuunaline liikumine ja see, Et on ühelt poolt olemas nagu väga kihvte tippe ja teiselt poolt on need, kes vajavad tegelikult alles nagu ree peale juhtimist, need on, need on kaks protsessi, kus, millega tuleb arvestada, me ei saa nendesse parata praegusel hetkel, vaid nendega tuleb arvestada.
[ TRANSKRIPTSIOONI LÕPP ]