Minule hakkab silma kaks nagu erisuunalist või, või sellise infoühiskonna ja, ja, ja lisandväärtuse perspektiivist vaadates vastupidist suunda. Üks on see, et meil on tõepoolest tekkinud inimesi, kes on võimelised, võimelised ja huvitunud ja neil on olemas ka keskkond, kus teha väga kihvt. kompleksseid keerulisi ägedaid projekte juba koolinoorena, juba gümnasistina ja sealt edasi juba, juba ülikooli ajal. Ehk kõige olulisem on selle juures siis see, et meil on olemas keskkond, hariduskeskkond, mis on soosinud seda, et talendid saavad endale midagi põnevat ette võtta. Selle kõrvalnäenva protsessi, kus üha rohkem õpilasi väljub gümnaasiumist tehnoloogia tarbijatena ja, ja, ja lihtsalt noh, lihtsalt infoühiskonna teenuste tarbijatena, kellel kõigil on olemas seadmed, millega kõikvõimalikke internetiteenuseid tarbija, tarbida, nad on aktiivsed tarbijad ja kasutajad selle suhtes, kuid neil puudub. paraku aktiivne positsioon, selline, selline purustav uudishimu mõistmaks, miks nad on olemas, kuidas nad töötavad, kuidas neid veel paremaks teha ja, ja, ja see, see sünopsis ei ole ajus tekkinud. selline, et, et, et ma tarbin seda, ma kasutan seda praegusel hetkel, aga kuidas seda võiks nagu teistmoodi teha või sellist ahhaa-momenti ei ole, et ahhaa, see on niimoodi tehtud. Nad ei ole neid asju tükkideks võtnud, lahti võtnud, läbi nämmutanud, ja see on asi, millega tihtilugu tuleb hakata siis tudengitega, kes gümnaasiumist tulevad, esimesel kursusel tegelema. Need suur kolm väljakutset, millega me tihtilugu oleme, silmitsi. Kõrgkoolides läbivalt insenertehnoloogilistel erialadel esimestel kursustel on esiteks. Grupitöö oskused ja võimekused, nad tulevad ja on kapseldunud ja nad teavad, et ma peaksin oma asju üksinda tegema. Vale. Kui sa lõpetad ära kõrgkooli või lähed tööturule, sul ei ole mitte ühtegi töökohta enam jäänud, kus sa peaksid midagi üksinda nukitsema kuskil. Sa pead kõiki asju tegema tiimina ja grupitöö oskused on asjad, mida paraku ei ole nad koolist saanud. Ja, ja mida meie peame hakkama tegema koheselt, et me oleme oma õppekavad üles ehitanud niimoodi, et vähemalt kolmandik kuni pool kõigist töödest, mis nad teevad, peavad olema tiimitööd. Teiseks on neil nõrk eneseväljenduse ja nii-öelda soti, või mõni ütleb nüüd, et sotsiaalsed oskused on madalad. Eneseväljendus nii kirjas kui ka sõnas, inforikkas ühiskonnas on meil niikuinii müra ümberringi palju. Võidab see, kelle sõnum on selge, arusaadav ja mõistetav. Õppigu, ja me püüame sammhaaval lõpetamata neid, mõistma sellest infomürast olulist ja seda ka ise siis selgelt väljendama. Ja kolmandaks võib tuua selline. Sellise nagu teadmiste taseme, kus keel ja matemaatika on, on natukene unarusse jäänud ja tihtilugu me kulutame esimese kursuse sügissemestri selle peale, et veel kord uuesti teha. Riigieksami tasemele vastavad teadmised ära inimestel, kes tegelikult paberite järgi on korralikult sooritanud ära matemaatika riigieksami. Pannes esimesel õppenädalal nüüd, et riigieksami nii-öelda analoogküsimuse, Et, ja paludes neil need ära täita, selgub, et, et meie majas, meie kõrgkoolides, nad seda ratti kätte ei saaks ja me peame tegelikult seda nii-öelda riiklikult tellitud kõrgharidust natukene pikemaks, venitame neil läbi selle, et me alustame taas kord sellega, et võtame põhikooli, gümnaasiumi, matemaatika läbi, see on paraku üks läbivaid vundamente. Need on nagu minu nägemused, meil on nagu toimumas kahesuunaline liikumine ja see, Et on ühelt poolt olemas nagu väga kihvte tippe ja teiselt poolt on need, kes vajavad tegelikult alles nagu ree peale juhtimist, need on, need on kaks protsessi, kus, millega tuleb arvestada, me ei saa nendesse parata praegusel hetkel, vaid nendega tuleb arvestada.