AI_pealkiri: Linnar Viik Eesti IT arenguteest, idufirmade eeldustest ja haridussüsteemi kohanemisvajadusest

Esimene korralik selline nagu eraettevõtlus IT-valdkonnas läks käima siis, kui ma olin Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas informaatikat õppimas teisel kursusel ja sai tehtud põrandaalune Hoki MM-i ennustusvõistlus, kus Kogu pott läks võitjale jagamisele ennustusvõistluses, selleks sai vanad robotid ja arvutid olümpiahotelli veetud MM-i ajaks ja sealt seda staapi salaja juhitud ja selleaegses mõttes oli toona. Üks nii-öelda osaluspilet maksis kakskümmend rubla ja me saat, suutsime põrandaaluselt neid levitada peaaegu tuhatkond.

See ei ole mitte pelgalt minu kogemus, ma arvan, mul on hästi alati meeles see, kuidas ametist lahkunud Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton omal ajal pidas oma lahkumiskõne ja tõi esile just teadus-arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse koha pealt näite, kus see, mis on parajasti teadusuuringutes jõudnud välja rakendusfaasi, jõuab välja umbes kolme. nelja aasta pärast ettevõtlusesse, start-up ko, kommuuni ja sealt siis turul toimivatesse esimestesse toodetesse, teenustesse, ja sealt edasi kolme-nelja aasta pärast regulaatorid seadusandjate lauale, kes siis võtavad vastu otsuse üldjuhul see turg ära tappa. Ja see on see kõige kurvem saatus, mida me saime ette kujutada, ma arvan, et regulaatori või seadusandja rolliks on kindlasti raamistuse loomine, kuid mida sügavamale sa kirjutad seadustesse sisse mingisugused tehnoloogia või teadusarenguga seotud aspektid, seda rohkem sa pärsid tegelikult selle tehnoloogia arengut.

Võib-olla see kostub Selline jesuiitlik lähenemine minu poolt, kes ma vähemalt kolmandiku oma aastast veedan tegelikult auditooriumid ees ja haridussüsteemi kõrgkoolides, jah, meie kõrgkoolid on mugavustsoonis, neil on piisavalt hea ja mõnus olla praegusel hetkel. Et ja, ja need probleemid, mis on rektoraatide ja, ja nõukogude tasandil ülikoolides, ei tegele mitte sellega, et kogu akadeemilist õppeprotsessi pea peale keerata ning ma arvan, et me magame maha ühe olulise muutuse, mis praegu hetkel tegelikult on maailmas toimumas. Maailmas on toimumas muutus selline, kus uue informatsiooni omandamine Läbi siis loengute teooria ja harjutusvormide, on pigem individuaalne ja hajutatud tegevus ning kõrgkooli sees, hoonetes, ruumides, mis iganes, keskkonnas toimuv tegevus on peaasjalikult interaktsioon, seminarid, arutelud, diskussioonid, grupitööd ja, ja... Olles ka Erasmuse õppejõud, mis tähendab minu jaoks seda, et ma pean mööda erinevaid Euroopa kõrgkoole ringi liikuma, ma olen vapustatult, positiivselt üllatunud sellest, kuidas hakkab kerkima ja tärkama kõrgkoole, kes on võtnud tõepoolest teaduskonna kaupa ette lähenemisi, kus neil on. üles ehitatud selline nagu pseudo-õhtuõppele või kaugõppele tegelikult see töö, kus loenguid ei peeta auditooriumides, vaid loengud on, on läbi elektrooniliste õppematerjalide kättesaadavad ning auditooriumides toimuvad konsultatsioonid, arutelud, diskussioonid ja, ja samas, kui ma olen rääkinud selle õppetöö korraldamise koha pealt, siis Õpilastele endile on hästi suur väljakutse see, et neid õpetatakse teistmoodi õppima ja selleks kulub ka majas ja saega eest, et üldharidussüsteem, kust nad tulevad, nõuab ikka seda, et hommikul lähen kooli, pärastlõuna saan koolist ära ja siis on mul mingid kodused ülesanded. Ja nüüd korraga oled sa ülikoolis, kus kohas sul öeldakse, et kooli tule kella kahest. Ja kella kahest või kella kaheteistkümnest võid tulla, aga kella kahest hakkavad meil grupitööd ja seminareid, need kestavad õhtu kella üheksa kaheksani välja ning, ning me eeldame seda, et sa oled selleks ajaks juba omandanud need teadmised nende e-õppematerjalide kaudu, mis oleks olid olulised, siin on õppejõu kontakttunnid olemas, see on tema nagu kabinet. Mine ja istu seal koos teistega, sest et seal on nagu kõik teie kursaomad, on kella kaheteistkümnest tema juurde kutsutud kohvile ja, ja arutama asjade üle. See võtab aega, kui nad lihtsalt selle nautimisest kolivad ka teadmiste omandamise ja mingi kihvte asja tegemiseni.

Seda, kas meil on tehniline valmisolek ja, ja konkreetselt IT-valmi, valdkonnas võimekus sellist asja teha, selles ma ei kahtle. Kas aeg on küps, ma arvan, et aeg on küps tarbijate ja noh, ütleme, õpilaste ja nende tulevikuperspektiivist vaadatuna. Ma ei ole üldse kindel, kas ülikoolid ja nende nõukogud on küpsed selleks, ehk, ehk ülikoolide juhtimisstruktuurid praegusel hetkel, ma arvan, ei võimalda mitte mingil juhul ühes teadus- või, või kõrgharidusvaldkonna nurgas paksemat suppi keeta. Ja, ja rasvasemaid tükke sinna kokku koondada, vaid katsed suunata, eelise arendada, mingisugust valdkonda. Saavad tasalülitatud või õhemaks laiali määritud juba, juba kõrghariduse. elluviijat tasandil.